Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

MAAKOHTU LAHEND

Kohus tegi hagejate esindajale ettepaneku esitada tõendid oma sissetulekute kohta ja selgitada, mis vahenditest ta lapsi ülal peab, samuti selgitada vaidlusaluste kulutuste vajadust ja suurust. Pangakonto väljavõtte järgi on hagejate esindaja saanud ajavahemikus 01.09.2018–25.01.2019 I. OÜ-lt tasu 2164,46 eurot, s.o keskmiselt 309 eurot kuus. Hagejate esindaja ei pidanud vajalikuks selgitada, mis vahenditest ta lapsi ülal peab. Sellise tõendatud sissetuleku korral, kus iga pereliikme osa on 103 eurot, ei ole usutav, et ühele lapsele kulub igas kuus elatise kahekordne miinimummäär (s.o 2018. aastal 500 eurot ühe lapse ja 1000 eurot kahe lapse kohta ning 2019. aastal 540 eurot ühe lapse ja 1080 eurot kahe lapse kohta). Hagejate esindaja ei selgitanud ka vaidlusaluste kulutuste vajadust ja suurust. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ on leitud, et aastail 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012. a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Selliselt saab 2018. a IV kvartali seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307 eurot ja 2019. a jaanuari seisuga 314 eurot. Osa laste vajadustest on kaetud peretoetusega, mida hagejate esindaja saab 110 eurot kuus. Alla seaduses sätestatud miinimummäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alustel. Tööandja on perioodi 01.10.–30.11.2018 eest kostjale välja maksnud 1279,68 eurot ehk keskmiselt 640 eurot kuus, ja 2018. a detsembri eest 520,01 eurot. Vaatamata tõendatud sissetuleku suurusele, laenumaksete tasumisele ja ühele lapsele 195 euro suuruse elatise maksmisele on kostja nõus maksma ka mõlemale hagejale 195-eurost elatist. Kohus järeldas sellest, et kostjal on veel sissetulekuid, millest ta saab need kulutused kanda. Arvestades kostja valmidust tasuda hagejate ülalpidamiseks igakuiselt 195 euro suurust elatist, samuti asjaolu, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema igakuised kulutused laste ülalpidamisel võrduvad elatise miinimummääraga, leidis kohus, et põhjendatud on mõista kostjalt välja kummalegi hagejale elatis 195 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3) pidi kohus tuvastama kostja varalise seisundi võimalikult täpselt, sh võtma arvesse kostja omandis oleva korteriomandi Narvas XX ning kostja ja hagejate seadusliku esindaja ühisomandis oleva kinnistu Narvas XX väärtusi. Kohus ei ole seda teinud; 4) on Riigikohus leidnud (3-2-1-174-16, p 10), et kohtulahendis tuleks määrata elatise suurus selliselt, et näha ette algse summa muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus võtab TsMS § 230 lg 3 alusel täiendavalt asja juurde avaliku kinnistusraamatu detailsed andmed nii kostjale kui ka hagejate seaduslikule esindajale kuuluva kinnisvara kohta. Kostjale kuulub 50,5 m2 suurune korteriomand Narvas XXX (omandatud pärimise teel 2015. aastal) ning kostja ja hagejate seadusliku esindaja ühisomandis on 570 m2 suurune kinnistu Narvas XXX. Hagejate seaduslikule esindajale kuulub 39,3 m2 suurune korter Narvas XXX. Ringkonnakohus leiab, et viidatud puudujääk maakohtu otsuse põhjendustes ei ole toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemist. Asjaolu, et kostjale kuulub Narvas korteriomand, mis on tema elukoht, ja ühisvarana väike kinnistu endises aiandusühistus, ringkonnakohtu hinnangul kostja võimet oma lastele elatist maksta oluliselt ei muuda. Hagejate seisukoht on, et kuna kostja on terve isik, siis tuleb tal igal juhul maksta hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras. Selline seisukoht ei ole kooskõlas reaalse olukorraga tööturul, eriti arvestades kostja elukohta Ida-Virumaal. Samuti ei anna ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi asjaolu, et kostja on nõustunud tasuma hagejatele elatist suuruses, mida tema praeguse hetke dokumentaalselt tõendatud sissetulekud ei võimalda, alust asuda seisukohale, et kostjal peab olema varjatud sissetulekuid. Kostja on selgitanud, et vahetas 2018. detsembris töökohta ja loodab palgatõusule. Riigikohus juhiste (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3) kohaselt olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja elustandard oleks märkimisväärselt kõrge. Kostja pangakontole ei ole olnud muid regulaarseid või suurtes summades laekumisi peale eespool välja toodud töötasu. Pangakontolt on tehtud tavapäraseid makseid peamiselt toidukaupade kauplustes, igakuiselt on tasutud 195 eurot elatist vanima poja ülalpidamiseks, ei nähtu suuremate summade tasumist nt puhkusereiside vms eest. Avalike registrite andmete kohaselt ei tegele kostja ettevõtlusega ning talle ei kuulu suure väärtusega kinnisvara või mootorsõidukeid (liiklusregistri andmete järgi on kostja registreeritud 2006. a sõiduauto Mazda omanikuna, vastava väljavõtte võtab ringkonnakohus samuti asja juurde). Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostja praegune varaline seisund ei võimalda tal maksta hagejatele suuremat elatist kui maakohus välja mõistis. Juhul kui kostja peaks maksma hagejatele elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, jääks kostja teine laps (M. O) ebavõrdsesse olukorda ja osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Hagejate teistsugune seisukoht ei ole põhjendatud. Seega on alus mõista kostjalt PKS § 102 lg 2 alusel elatis välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära.

2019. a jaanuari seisuga 314 eurot. Hagejad ei ole väitnud, et nende ülalpidamisvajadus oleks keskmisest suurem nt mingite erivajaduste tõttu. Riigikohus on asunud ka seisukohale (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kostja varalist seisundit on eespool käsitletud. Ka hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttelt ei nähtu sissetulekuid, mis võimaldaksid emal kulutada omalt poolt laste ülalpidamiseks igakuiselt miinimumpalga suuruse summa, millele lisandub veel lastetoetus (2019. aastal kokku 110 eurot kuus). Pangakontole on 8 kuu jooksul laekunud 5955,75 eurot, sh töötasu I. AS-st summades, mis ei ületa Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtöötasu, peretoetused, ülekanded kostjalt. Väljaminekuid on kontolt olnud samal perioodil 5909,10 euro ulatuses, s.o keskmiselt 738 eurot kuus, ja seda siis nii hagejate kui nende seadusliku esindaja vajadusteks. Ülaltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et hagejate põhjendatud vajadusteks ei kulu suuremaid summasid kui RAKE uuringus keskmiselt leitud. Siinjuures on põhjendatud arvestada ka mastaabisäästu (millele Riigikohus on tähelepanu juhtinud nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 20.2), mis kahe ühest soost lapse koos kasvamisel ilmselgelt esineb. Lähtudes Riigikohtu selgitustest (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 18) tuleb elatise suuruse määramisel silmas pidada ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. Eelnevat arvestades katab kostjalt väljamõistetud elatis koos hagejate emapoolse panusega (lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) peaks sama suures ulatuses hagejate ülalpidamisse panustama ka ema) ja riiklike toetustega kõik hagejate mõistlikud vajadused. Ringkonnakohus leiab, et tegeliku olukorraga tuleb arvestada ning mõistlik ei ole teha otsust, mida kostja ei ole võimeline täitma.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.