Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Asjaolud ja hageja nõue

Kostjal puudus töökoht ja temale laekus igakuiselt 619 eurot. Selle sai ta Taipoksi trennide andmise eest ja teda toetasid rahalised ka kostja vanemad. Kostjal ei olnud sõidukeid ja kinnisvara. Ford Mustang, mida kostja sõiduvahendina kasutas, kuulus kostja isale. Reisid Taisse ei olnud mitte lõbureisid, vaid toimusid Taipoksi oskuste täiendamise eesmärgil. Palgatud advokaat oli kostja tuttav, kes võimaldas paindlikku tasumist. Kostjal oli ülalpidamisel veel üks laps ja 2019. aasta märtsis oli sündimas ka kolmas. Elatise miinimumi täismääral kostjalt väljamõistmisel jääksid teised lapsed oluliselt halvemasse olukorda kui hageja. Seevastu hageja seadusliku esindaja elukaaslane oli edukas ärimees OO (endine Q juhatuse liige). Hageja seadusliku esindaja leibkonna sissetulekud olid eelduslikult suuremad kui kostja leibkonnal. Hageja seadusliku esindaja arvelduskontole laekus igakuine lapsetoetus, mis oli vastuse koostamise hetkel 55 eurot ja 2019. aastast alates 60 eurot, millega tuli hagi lahendamisel arvestada. Ülalkirjeldatut silmas pidades ei olnud põhjendatud ka tagasiulatuva elatise väljamõistmine. Kostja panustas hageja ellu ulatuses, milles ta oli suuteline oma majanduslikust seisust lähtuvalt. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine oleks kostjale ülejõukäiv. Maakohtu otsus

Seevastu tuli hageja nõue elatisevõlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata jätta. Nimelt oli kostjal ülalpidamisel kolm alaealist last ning kõnealuse nõude rahuldamine asetaks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Pealegi oli kostja ülalpidamise kohustust täitnud lapsele raha kandes, hageja oli selle vastu võtnud ja puudusid tõendid, et hageja oleks enne hagi esitamist pöördunud kostja poole suurema elatise nõudmiseks. Sellise nõude esitamise kohustus oli hagejal ja tõendamise kohustus hageja esindajal. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis temalt hageja kasuks välja igakuise elatise 206 eurot alates 21.11.2018-25.01.2029 ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise, ning rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kusjuures perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Menetlus maakohtus ja lõpplahend ülal kirjeldatud nõuetele ei vasta. Hageja palus kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis ja alates hagi esitamisest igakuine elatis 250 eurot. Samas jättis kohus välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud, ei teinud ettepanekut tõendite esitamiseks ja ei kogunud neid ka omal algatusel. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited on piisavalt põhistamata ning tõendamata. Esmajoones jättis kohus piisaval määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväite, et temalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suurus tuleb vähendada nullini, aluseks olevad asjaolud ja tõendid. Kostja tugines vastuväite esitamisel sellele, et tema teised alaealised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, teine vanem saab puudujääva osa ise kompenseerida ja ta annab lapsele ülalpidamist vahetult. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et see on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samas tuleb kirjeldatud aluste esinemine veenvalt välja tuua, piisavalt põhistada ja ära tõendada.

Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018 otsust asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25.04.2018 otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). See on jäänud maakohtul tuvastamata. Lapse vanemate erineva sissetuleku korral ei saa ühe vanema osa lapse ülalpidamisse teise vanema arvelt automaatselt vähendada. Samas selleks, et nentida ühe vanema suuremat ja teise vanema väiksemat suutlikkust lapsele ülalpidamist võimaldada, tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Seejuures ei ole paslik piirduda üksnes igakuise sissetuleku arvestamisega, sest sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb vanemal lapsele elatist võimaldada muu vara arvelt (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Kohus ei selgitanud praegusel juhul välja vanemate täpset varalist seisundit, piirdudes üksnes igakuise töötasu suuruse võrdlemisega. Veel jättis kohus välja selgitamata, kui palju annab kostja hagejale elatist vahetult. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrust asjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust asjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Maakohtul on võimalik alles pärast eelnevate asjaolude väljaselgitamist anda hinnang, kas väljamõistetavalt elatiselt on võimalik maha arvestada peretoetus või mitte. Nimelt ei anna ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust vähendada elatist alla miinimummäära. Kuid elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt nt Riigikohtu 28.03.2018 otsust asjas nr 2-16-11905, p 19). Kuigi maakohtu menetluses ja otsuses esineb ulatuslikke vigu, ei saa väita, et maakohus rikkus õigusnorme, kui ei küsinud hagejalt tõendeid kohtule esitatud tabelis märgitud kulude kohta. Eelduslikult on igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samas tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 14). Maakohus on seda praegusel juhul teinud.

Kuivõrd maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, sh jättis välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kogumata olulised tõendid ning tegi lahendi olukorras, kus asi ei olnud lahendi tegemiseks valmis, jättes lahendi olulises ulatuses põhjendamata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Eelneva tõttu tuli maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.