Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

viimaseks kuupäevaks järgneva kalendrikuu eest ette ja anda hageja seaduslikule esindajale ainuõigus elatise kasutamiseks ja käsutamiseks lapse ülalpidamiseks. Hageja sündis XX.XX.XXXX ning tema vanemad olid kostja ja CC (seaduslik esindaja, ema). Hageja vanemad elasid eraldi ja hageja elas koos emaga, kellel oli hageja suhtes ka ainuhooldusõigus. Kostja lapse kasvatamises ei osalenud. 28.04.2010 Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja määrusega tsiviilasjas nr 2-09-59625 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis 2 175 krooni (139,01 eurot) kuus. Elatise väljamõistmise ajaga võrreldes olid elatise suuruse määramise aluseks olnud asjaolud oluliselt muutunud. Esimene lahend, kus hageja kasuks mõisteti kosjalt elatis välja, tehti ajal, kui hageja oli 11-kuune imik. Enam kui seitsme aasta jooksul oli tõusnud elukallidus ja suurenenud esmatarbekaupade ja kommunaalteenuste hinnad. Samuti oli laps suuremaks kasvanud ja temast oli saanud eelteismeline. Koos temaga olid kasvanud ka toidukulud, kulud riietele ja jalanõudele ning raamatutele, mänguasjadele. Lisandunud olid kulud, mis kaasnesid koolis käimisega (alates 2016. hakkas hageja koolis käima). Laps käis koolis, kus oli rõhk loovusel ja informaatikal. Tema jaoks oli oluline käia teiste laste sünnipäevadel, teatris, kinos ja trennis (ujumistrennis). Ka miinimumpalk oli vahepealsetel aastatel oluliselt tõusnud (2010. aastal oli see 278,02 eurot, 2017. aastal 470 eurot). Samas oli hageja seadusliku esindaja varaline seisund aastate jooksul oluliselt halvenenud. Alates 04.06.2015 lõpetati temaga tervisliku seisundi tõttu tööleping ning alates 19.08.2015 oli ta püsivalt osaliselt töövõimetu ja keskmise puudega. Halva tervisliku seisundi tõttu tekkis vajadus ümberõppeks, mistõttu asus hageja seaduslik esindaja õppima päevases osakoormusega õppes XXX rätsepaks. Tema sissetuleku moodustasid töövõimetuspension, puudetoetus ja peretoetus. Lisaks on kohalik omavalitsus andnud ühekordseid toetusi seoses pere raske majandusliku olukorraga. Ka on korduvalt saadud abi Euroopa Liidu toiduabilt. Lisaks sai ta abi lähedastelt. Hageja emale kuulus üks korter, kus pere elas. Samuti kuulus talle graažiboks, kus hoidis pere autot Škoda Fabia, hoidiseid, lapse jalgratast, suuski jms. Tema nimele oli registreeritud veel üks auto, kuid see ei olnud tema valduses ja selle asukoht oli teadmata. Kostja varaline seisund oli seevastu paranenud. Elatise väljamõistmise ajal kostja ei töötanud. Alates 2016. aasta novembrist töötas kostja tähtajatu töölepingu alusel Y OÜ-s automaalerlukksepana. Eluliselt ei olnud usutav, et kostja sissetulek oli nii väike, kui oli märgitud tema töölepingus. Kostja oli suuteline ka tasuvamat tööd tegema. Teise lapse olemasolu ei olnud automaatne alus väiksema elatise väljamõistmiseks kui seadusjärgses miinimummääras. Siinkohal tuli arvestada ka kostja teise lapse emaga ja tema sissetulekuga ning ühte last ei tohtinud teisele eelistada, s.t elatist tuli mõlemale võrdselt võimaldada. Hageja igakuised keskmised kulud olid kokku 528,63 eurot, millest eluasemekulud 114,6 eurot, toidukulud 120 eurot, kulud riidetele ja jalanõudele 30 eurot ning haridusele 17 eurot, hügieenija tervishoiukulud 63 eurot (ravimid 3 eurot, hügieen 2 eurot, juuksur 8 eurot, psühhoterapeut 50 eurot), vaba aja kulud 32,59 eurot, kulud huvitegevusele 119 eurot, sideteenusele 14,44 eurot ning transpordile 18 eurot. Neid aitas hageja seaduslikul esindajal kanda viimase ema (hageja vanaema), täiskasvanud poeg ja tema isa ning onu oma perega. Ka on hageja seaduslik esindaja võtnud ots otsaga kokku tulemiseks laenu, kui kostja perioodil aprill 2010 kuni detsember 2016 hoidis kuritahtlikult kõrvale lapse ülalpidamise kohustuse täimiseks (sel perioodil karistati kostjat kolmel korral karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi). Vastuseks kostja väitele, et hageja kasuks oli kostja emalt välja mõistetud 51 euro suurune elatis, mida tuli nõude lahendamisel arvestada, märkis hageja, et kostja ema ei olnud sentigi elatist

maksnud. Samuti ei saanud miinimummääras elatisenõude lahendamisel arvestada riiklike peretoetustega ja kui sai, siis ainult pooles määras. Kostja vastuväited

sellega ka elatise miinimummäär suurenenud ning maakohtu otsuse tegemisel ajal oli elatise miinimummäär 250 eurot. Seega oli praegusel juhul elatise suurendamine põhjendatud. Kostja oli veendumusel, et esines majanduslik põhjus, mistõttu ei saanud temalt sedavõrd suurt elatist välja mõista. Nimelt oli tal veel üks ülalpeetav, kellele ta oli notariaalse kokkuleppe alusel kohustatud maksma elatist miinimummääras. Hagejale miinimumelatise väljamõistmisel satuks kostja teine laps kehvemasse olukorda. Kostja suhtes olid algatatud mitmed täitemenetlused (sh elatisevõlgnevuse osas), mille tõttu ei olnud kostja võimeline hagejale suuremat elatist tasuma. Kostja ei olnud majanduslikult valmis hagejat toetama. Kohus tuvastas, et hageja seaduslikul esindajal oli üks alaealine laps. Talle oli Hooneühistu A liige ja talle kuulus korter. Samuti omas ta kahte sõiduautot ja ta oli kolmanda kasutaja. Ta ei töötanud ja talle oli määratud osaline töövõime ning tuvastatud keskmine puue. Tema sissetulek moodustus pensionist 175,94 eurot kuus ja sotsiaaltoetusest 64,95 eurot. Perioodil 23.03.201723.03.2018 oli tema kontole laekunud ka Tallinna linna poolt makstavaid erinevaid toetusi ja lapsetoetus 50 eurot. Kostjal oli kaks alaealist last. Ta töötas äriühingu Y OÜ, kus ta väidetavalt teenis 3,05 eurot (bruto) tunnis. Tal ei olnud seoseid äriühingutega ja talle ei kuulunud kinnisvara. Kostjale kuulus üks sõiduauto ja ta oli kahe elukaaslasele kuuluva auto kasutaja. Kohus tuvastas, et kostja töötasu laekus kostja elukaaslase arvelduskontole. Samuti laekus kostja elukaaslase kontole kostjale Eesti Töötukassa poolt makstud töövõimetoetus. Lisaks oli kostja elukaaslase kontole toimunud erinevaid sularaha sisse- ja väljamakseid. Kostja elukaaslase arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt oli kostja ja kostja elukaaslase kuue kuu keskmine sissetulek kokku vähemalt 3 870,21 eurot (23 221,24/6). Seega ei olnud kostja keskmiselt halvemas majanduslikus olukorras. Eelnevast nähtuvalt ei esinenud asjas erandlikke asjaolusid, mis oleksid andnud aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Tõendamata oli, et hagejale elatise maksmisel jääb kostja teine laps vähemkindlustatuks. Samuti ei olnud kostja majanduslik seis selline, mis ei oleks võimaldanud hagejale elatist miinimummääras tasuda. Väljamõistetavat elatist ei saanud praegusel juhul vähendada lapsetoetuse võrra. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Erandlikke asjaolusid praeguses asjas ei esinenud. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda, v.a lapsele osutatud riigi õigusabi kulud, mis tulid jätta riigi kanda. Kostja apellatsioonkaebus

hageja seaduslik esindaja ei tõendanud enda sissetulekuid ja panust lapsele. Samuti leidis kohus ebaõigesti, et praegusel juhul ei saanud arvestada lapsetoetusega. Menetluskulud oleks kostja halva majandusliku seisundi tõttu pidanud jätma poolte endi kanda. Hageja vastuväited

allikatest. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd kostja ja tema elukaaslase kuue kuu keskmine kuusissetulek oli vähemalt 3 870,21 eurot (23 221,24/6), ei olnud kostja keskmiselt halvemas majanduslikus olukorras. Seda hoolimata asjaolust, et kostjal oli vähenenud töövõime. Ka ei olnud põhjust arvata, et hagi rahuldamise korral võiks jääda kostjaga kooselav alaealine laps vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Esiteks tuvastas maakohus õigesti kostja pere võrdlemisi hea majandusliku seisundi, mis võimaldas mõlemale kostja lapsele üheväärset seaduses sätestatud minimaalset ülalpidamist võimaldada. Seejuures arvestas kohus korrektselt ka kostja elukaaslase panusega kostja ja tema elukaaslase ühise lapse ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018 otsust asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25.04.2018 otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Teiseks oli oluline, et kostja sõlmis 15.02.2017 elukaaslasega notariaalse kokkuleppe, millega kostja kohustus maksma kostjaga kooselavale ühisele lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras ning andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele (I kd lk 72-73) ja missugust kohustust kostja arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt võrdlemisi kohusetundlikult täitis. Kolmanda asjaoluna, mis tingis kostja seisukoha järgi PKS § 102 kohaldamise, oli tõsiasi, et kostjal oli hageja ees tekkinud u 10 000 euro suurune elatisevõlg perioodil, kui ta kuritahtlikult hoidus elatise maksmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelneva näol tegu asjaoluga, millega on võimalik PKS § 102 kohaldamisel arvestada. Võlg tekkis kostja enese kuritahtliku tegevuse tulemusena, mille vastutuse raskust ei ole õiglane panna hageja õlule. Kostja heitis maakohtule ette veel seda, et maakohus jättis tähelepanu pööramata hageja seadusliku esindaja sissetulekutele ja hageja ülalpidamise panusele. Hageja seaduslik esindaja kirjeldas menetlusdokumentides põhjalikult enda sissetulekuid ja neid kontrollis kohus ka iseseisvalt, kajastades uurimistulemusi vaidlustatud otsuses. Kuivõrd kostja ei vaidlustanud hageja igakuiste kulude suurust (528,63 eurot) ja kostja aktiivselt nende kandmises ei osalenud, oli eluliselt usutav, et hageja kulud kandis temaga kooselav lapsevanem. Tehes seda enda lähedaste abiga. Kostjast on küüniline eelnev kahtluse alla seada olukorras, kus tema hageja kulusid kanda ei soovi ja on aastaid nende kandmisest hoidunud. Viimase apellatsioonkaebuse väite osas, et kohus jättis ebaõigesti kostjalt väljamõistetavalt elatiselt maha arvestamata riikliku lapsetoetuse, märgib ringkonnakohus järgmist. Peretoetuste maksmise fakt ei anna iseenesest alust vähendada elatist alla miinimummäära, vaid elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (Riigikohtu 09.06.2017 otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; 28.03.2018 otsus asjas nr 2-16-11905, p 19). Praegusel juhul leidis maakohus veenvalt, et mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks peretoetuse võrra ei esinenud. Kuivõrd maakohus rahuldas õigesti hagi, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel korrektselt menetluskulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Samas on ka õige, et teatud juhtudel on hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmisel korral kohtul õigus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seda näiteks juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esinenud. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ka apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda, v.a hagejale riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud, mille kohus jätab riigi kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ja need määrab tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.