Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
8. detsember 2017, Tallinn, kohtu kantselei kaudu 2-17-5403
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu elatise suurendamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 30. augusti 2017 otsus ja
20.oktoobri 2017 täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
863,91 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC ja riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX, lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta YY apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
Tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2017 otsus ja 20. oktoobri 2017 täiendav otsus ning saata asi uueks menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (laps, kohtumenetluses hageja) esitas CC (ema) vahendusel 5. aprillil 2017 Harju Maakohtule hagi YY (isa, kohtumenetluses kostja) vastu elatise suurendamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista igakuise elatise summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale (hetkel 235 eurot) kuus alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja väitel: kostjalt on hageja kasuks välja mõistetud Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2010 määrusega (maksekäsk) tsiviilasjas nr 2-09-59625 elatis 139,01 eurot (2 175 krooni) kuus; elatise väljamõistmise ajaga võrreldes ehk seitsme aasta jooksul on elatise suuruse määramise aluseks olevad asjaolud oluliselt muutunud. Esmatarbekaupade ja kommunaalteenuste hinnad on tõusnud, mistõttu ei kata väljamõistetud elatis hageja vajadusi. Alates septembrist 2016 käib hageja koolis ja kulutused on veelgi suurenenud. Samuti on suurenenud seadusega ette nähtud elatise miinimummäär; hageja ema varaline seisund on halvenenud võrreldes maksekäsu tegemise ajaga, mil ema sai emapalka, hiljem tööle asudes töötasu. Alates 4. juunist 2015 lõpetati ema tööleping terviseseisundi tõttu ning alates 19. augustist 2015 on ta püsivalt töövõimetu ja keskmise puudega. Hageja emal on tuvastatud püsiv töövõimetus 50% ja keskmine puue kehtivusega kuni 31. august 2018; kostja varaline seisund on paranenud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga, mil kostja ei töötanud, tema töösuhe OÜ-ga V oli lõppenud juulis 2009. aastaid kostja ametlikult ei töötanud, elatus juhutöödest. Perioodil 2012–2016 omas kostja firmat A OÜ, kuid juhatuse liikme tasu või töötasu endale ametlikult ei maksnud. Alates novembrist 2016 töötab kostja ametlikult tähtajatu töölepinguga A OÜ-s automaaler-lukksepana.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: kostjal on töökoht A OÜ-s, vastavalt töölepingule on tema töötasu 3,05 eurot tunnis ja ta töötab osalise tööajaga; kostjal on teine laps, kes jääks vähemkindlustatuks, kui hageja kasuks mõistetakse välja igakuine elatis 235 eurot; arvestada tuleb lapsetoetusega (50 eurot kuus); samuti tuleb arvestada, et hageja vanaemalt on tsiviilasjas nr 2-16-2980 välja mõistetud 51 eurot kuus asenduselatist.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 30. augusti 2017 otsusega ja 20. oktoobri 2017 täiendava otsusega (vaidlustatud otsused) hagi, suurendas maksekäsuga välja mõistetud elatist ja mõistis välja kostjalt hageja ülalpidamiseks igakuuliselt elatise 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 5. aprillist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 10. detsembril 2026. Hagejale antud riigi õigusabi kulud jäid riigi kanda, kõik muud menetluskulud kostja kanda. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 97 p-le 1 ja § 101 lg-le 1 ning Riigikohtu praktikale ja leidis, et hageja nõue elatise suurendamiseks on põhjendatud. Miinimummääras 2 (5)
elatis ei ole kostjale ebamõistlikult koormav ja ei pane vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta on töövõimetu. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta on otsinud tõemeeli suurema töötasuga tööd, ehkki edutult. Lisaks esitas kostja kohtule
15.veebruari 2017 kokkuleppe teisele lapsele elatise maksmiseks ja kohesele sundtäitmisele allumise kohta, mille kohaselt maksab kostja teisele lapsele elatist ning tasumisega viivitamise korral viivist, samuti arvestatakse elatise maksmisel tarbijahinnaindeksi muutumist. Seega on kostja hinnanud oma majandusliku võimekuse piisavaks, et tasuda kahele lapsele elatist. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-16-2980 välja mõistetud 51 eurot lisandub kostjalt välja mõistetud elatisele. PKS § 106 lg 2 alusel läheb tasutud elatise nõue hagejalt üle elatist maksnud isikule. Riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka siis, kui nõutav elatis on suurem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla selles sättes nimetatud määra. Seega ei ole põhjendatud lugeda lapsetoetus hagejale tasutava elatise hulka.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Kostja esitas maakohtu vaidlustatud otsuse peale 19. novembril 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja majanduslik olukord ei võimalda tal maksta hagejale elatist miinimummääras. Arvestada tuleb kostja kohustusi teise alaealise lapse ees. Samuti jättis maakohus arvestamata, et hageja ema saab riikliku lapsetoetust 50 eurot kuus ja hageja vanaemalt on asenduskohustusena välja mõistetud hageja kasuks elatis 51 eurot kuus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.
7.Maakohus on ennatlikult rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt välja elatise miinimummääras olukorras, kus kostja tõi esile oma raske majandusliku olukorra ja tugines asjaolule, et tal tuleb üleval pidada ka teist alaealist last. Maakohus ei ole välja selgitanud hageja vajadusi ega kummagi vanema võimalusi, sh kostja kohustust pidada ülal teist last. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Eelduslikult 3 (5)
peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3). Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.2 ja selles viidatud 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh olukorras, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu 13. aprill 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1716 p 12). Arvestades eelnevat tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada nii hageja vajadused ning nende rahuldamise võimalused kostja ja hageja ema poolt kui ka kostja teise lapse vajadused ning nende rahuldamise võimalused kostja ja teise lapse ema poolt.
8.Lisaks tugines kostja sellele, et hageja emale kantakse üle lapsetoetus. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28 viies lõik). Kuna kostja tõi esile, et hageja emale kantakse üle lapsetoetus, saab kohus selle asjaoluga elatise väljamõistmisel arvestada (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
9.Lapse ülalpidamisasjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Praegusel juhul ei ole maakohus selgitamiskohustust täitnud ega teinud ettepanekuid tõendite esitamiseks. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu 16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsuse järgimiseks tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 230 lg 3 võimaldab kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi neljanda ja viienda lõike järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt asjakohast teavet (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).
10.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Samuti jättis maakohus sisuliselt menetlemata ja lahendamata poolte menetluslikud 4 (5)
taotlused, sh hageja lepingulise esindaja 7. juunil 2017 esitatud taotlused andmete ja dokumentide väljanõudmiseks. Nimetatud rikkumised toovad kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vrd Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti
23.septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Selle käigus on võimalik välja selgitada, kas kostja soovib esitada ka neid dokumente, mis olid märgitud apellatsioonkaebuse lisadena, aga mida tegelikult kaebusele ei lisatud.
11.Ringkonnakohus märgib, et hagiavalduse ja maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastused ei tarvitse olla piisavalt täpsed. Hageja esile toodud asjaoludest ja põhjendustest nähtub, et ta soovib kostjalt juba välja mõistetud elatise suurendamist. Siiski on hagiavalduse resolutsioon sõnastatud viisil, et sellest ei nähtu elatise suurendamise, vaid elatise väljamõistmise taotlus. Maakohus on otsuse resolutsiooni p 2 sõnastanud hageja soovitust mõnevõrra erinevalt, aga ka see sõnastus võib tuua kaasa olukorra, kus sundkorras täidetavad on nii senine maksekäsk kui ka käesolevas asjas tehtav lahend. Hageja nõude ja otsuse resolutsiooni sõnastust on otstarbekas pooltega arutada.
12.Lisaks on maakohus põhjendamatult tuginenud TsMS § 444 lg 4 esimesele lausele ning jätnud 30. augusti 2017 otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Toimikust ei nähtu, et pooled oleks andnud selleks nõusoleku. Tegemist ei ole ka lihtmenetluse asjaga. TsMS § 122 lg-st 2 juhindudes tuleb lihtmenetluse jaoks TsMS § 405 lg 1 ja § 637 lg 21 mõttes arvestada asja hinnana kogu eelduslikult nõutavat elatist hageja täisealiseks saamiseni (vt Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p-d 9 ja 10; 17. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p-d 9 ja 10). Arvestades hageja täisealiseks saamise aega, ületab vaidlusalune elatise summa kogumis TsMS § 405 lg 1 järgse 2 000 euro piiri. Hageja nõuab igakuise elatise suurendamist 95,99 euro võrra, st 1 151,88 euro võrra aastas ja enam kui üheksa aasta eest.
13.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.