4.Välja mõista kostjatelt OÜ XXX ja XXX OÜ solidaarselt hageja XXX kasuks menetluskulud summas 2477,50 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel solidaarselt hageja kasuks tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Jätta rahuldamata hageja XXX taotlus menetluskulude väljamõistmiseks summa 455 eurot osas. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja XXX palub tunnustada hageja nõuet võlgniku XXXOÜ (pankrotis) vastu summas 1 048 493,15 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Jätta menetluskulud solidaarselt kostja I OÜ XXX ja kostja II XXX OÜ kanda.
2.12.02.2014 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku XXXOÜ pankroti. Pankrotihalduriks määrati Tarvo Lindma.
3.Hageja esitas 03.03.2014 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude tunnustamist summas 1 048 493,15 eurot. 08.07.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas hageja nõudele vastuväite kostja.
4.Hageja nõue võlgniku vastu tuleneb hageja ja võlgniku vahel 11.02.2008 sõlmitud laenulepingust, mille alusel hageja kandis 05.03.2008 võlgnikule üle 500 000 eurot, millele lisanduvad intressid ja viivised. Võlgnik pidi laenu tagastama kahe aasta jooksul laenulepingu sõlmimisest ehk hiljemalt 11.02.2010. Laenu võlgnik tagastanud ei ole ning mingeid kokkuleppeid laenulepingu tähtaja pikendamise osas laenulepingu pooled sõlminud ei ole. 11.02.2013 esitas hageja võlgniku vastu hagi Harju Maakohtusse, kuid vaidlus lõpetati 09.05.2014 tulenevalt PankrS § 43 lg 1. 11.02.2008 sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu olemasolu hageja poolt viidatud ulatuses on tunnustanud 29.11.2011 ka võlgniku raamatupidaja XXX. Raamatupidaja allkirjastas saldoteatise, et hageja saaks selle edastada oma audiitorile. Võlgnik on käsitlenud hageja poolt ülekantud summasid selgelt laenuna 2010 majandusaasta aruandes summas 7 823 3000 krooni ehk 500 000 eurot ja 2011 majandusaasta aruandes on laenusummat hagejale arusaamatult vähendatud 360 000 euroni.
5.Laenulepingu punkti 2.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et laenusummalt on intressimäär kalendriaastas viis protsenti, mis arvestatuna 05.03.2008-11.02.2010 moodustab 708 päeva eest kokku 48 493,15 eurot.
6.Laenulepingu punktis 4.2 leppisid pooled kokku, et laenu tagasimaksmisega viivitamise korral tasub võlgnik viivisintressi 0,1% ehk 500 eurot kalendripäevas. Hagi esitamise seisuga on võlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivituses 1092 kalendripäeva ehk viivisintressi suuruseks 12.02.2014 on kokku 730 500 eurot, mida hageja vähendab 500 000 euroni.
Kostja I vastuväited
7.Kostja I ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
8.Võlgniku majandusaasta aruandes on hageja laenukohustuseks märgitud 31.12.2010 seisuga 350 000 eurot ja 31.12.2011 seisuga 360 000 eurot, ilma intresside ja viivitusintressideta. Võlgniku
juhatuse liige XXX on kinnitanud, et osanike vahelise kokkuleppe kohaselt on laenukohustusi vähendatud vastavalt. Kostja II vastuväited
9.Kostja II ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
10.Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid, s.o kehtivalt sõlmitud laenulepingute olemasolu ning nende alusel ülekannete toimumist tõendanud. Hageja sõnul tuleneb hageja nõue 11.02.2008 hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust, mille sissejuhatuses märgitu kohaselt sõlmiti laenuleping olukorras, kus laenuandja on võlgniku osanik. Hageja ostis võlgniku osa ning kanti võlgniku osanikuna äriregistrisse 29.10.2008. Seega sai hageja anda laenulepingus märgitu kohaselt võlgniku osanikuna laenu kõige varem 29.10.2008. Varasemalt hageja võlgniku osanik ei olnud ja hagejal laenulepingu sissejuhatuses ja punktis 1.2. märgitud huvi võlgniku kasvu, majandusliku heaolu ja tegevuse arendamise vastu olla ei saanud. Seega sai laenulepingu allkirjastamise tegelik kuupäev olla kõige varem 29.10.2008. Laenulepingu allkirjastanud XXXvolitused võlgniku juhatuse liikmena lõppesid aga 04.03.2008, so enam kui seitse kuud varem ehk XXXpuudus 29.10.2008 või hiljem esindusõigus. Eeltoodust tulenevalt ei saanud 05.03.2008 ülekanne toimuda laenulepingu alusel ja tingimustel ning laenulepinguga ei saanud leppida 05.03.2008 ülekande tegemises ja tingimustes kokku ka tagantjärgi. Kuna hagejale laenulepingust mingit nõuet tuleneda ei saanud ning hageja sellise nõude olemasolu tõendanud ei ole, siis ei ole ka hageja esitatud asjaoludel võimalik hagi rahuldada.
11.Hagi ei saa rahuldada ka muudel asjaoludel. Kui võlgniku esindusõiguseta raamatupidaja on väidetavalt allkirjastanud 29.11.2011 kinnituse ning koostanud 2011 ja 2012 majandusaasta aruanded laenulepingule tuginedes, on kinnituses ning aruannetes kajastatu väär, sest tegelikkuses tagantjärgi ja esindusõiguseta isiku poolt allkirjastatud laenulepingust ei saanud võlgniku vastu nõuet tuleneda; muudele asjaoludele (sh 05.03.2008 ülekandele) tuginedes, ei saa kinnituses ning aruannetes kajastatud väidetavale nõudele laieneda tagantjärgi ja esindusõiguseta isiku poolt allkirjastatud laenulepingus märgitud tagasimakse, intressi ja viivise tingimused. Seega, isegi kui 29.11.2011 kinnitus ning 2011 ja 2012 majandusaasta aruanded mingit nõuet kajastavad, ei saanud see muutuda sissenõutavaks ning ei saa sellelt arvestada intresse ja viiviseid laenulepingus märgitud tingimustel. Kui ka hagejal mingi kinnitusel ning aruannetel märgitud tõepoolest oli, ei ole hageja sellise nõude asjaolusid selgitanud ega selle tunnustamist taotlenud. Kohtu põhjendused
12.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada.
13.TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Seega hageja nõude rahuldamise eeldusteks on, et hageja nõue võlgniku vastu oleks kehtiv ja sissenõutav, samuti et hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses oleks esitatud tähtaegselt.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad
menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
15.Kohtule esitatud tõenditega on tõendanud ning puudub vaidlus, et: - 12.02.2014 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-9840 välja võlgniku XXXOÜ pankroti; - hageja esitas 03.03.2014 võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 1 048 493,15 eurot (tl 1618); - hageja nõudele esitasid võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 08.07.2014 vastuväited täies ulatuses kostjad, mille tulemusena jäi hageja nõue tunnustamata (tl 6-15).
16.Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja võlgnik 11.02.2008 laenulepingu, mille alusel hageja laenas võlgnikule 500 000 eurot intressiga 5% aastas ja tähtajaga kaks aastat alates lepingu sõlmimise päevast (tl 80-81). Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt kandis hageja 05.03.2008 võlgnikule üle summa 500 000 eurot (tl 21-22, tõlge tl 83-84). Võlgnevuse olemasolu on kinnitanud ka võlgniku raamatupidaja XXX 29.11.2011 (tl 23, tõlge tl 82) ning võlgnevus on kajastatud võlgniku 2010 majandusaasta aruandes (tl 24-41) ja 2011 majandusaasta aruandes (tl 42-59). Laenu üleandmise osas vaidlus ka puudub ning seega on hageja tõendanud võlgnikule 500 000 euro üle andmist.
17.Kohus ei toeta kostja I seisukohta, et kuna võlgniku majandusaasta aruandes on hageja laenukohustuseks märgitud 31.12.2010 seisuga 350 000 eurot ja 31.12.2011 seisuga 360 000 eurot ilma intressideta ja viivitusintressideta, siis ei saa hageja nõuet tunnustada. Kostja I ei ole tõendanud, et võlgnik on hagejale laenu tagastanud või, et laenukohustusi on muul viisil vähendatud. Tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 183 järgi on raamatupidamise korraldamine juhatuse ülesanne. ÄS § 179 lg 1 kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Aastaaruande koostamise kohustuse sätestab ka raamatupidamise seadus (RPS), mille § 14 lg 1 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. Seega ei saa hageja mõjutada asjaolusid, mida võlgniku juhatus on kajastanud võlgniku majandusaasta aruandes.
18.Kostja II väitel ei saa hagejal olla nõuet võlgniku vastu väidetavalt hageja ja võlgniku vahel 11.02.2008 sõlmitud laenulepingust. Hageja leiab, et kuna väidetavalt 11.02.2008 hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu sissejuhatuses on märgitud, et „Laenuandja on Firma osanik,“ siis on leping tegelikkuses sõlmitud ja allkirjastatud kõige varem 29.10.2008, kuna nimetatud ajal sai hageja võlgniku osanikuks. Laenulepingu allkirjastanud XXX volitused võlgniku juhatuse liikmena lõppesid aga 04.03.2008 ehk seitse kuud varem, mistõttu puudus 29.10.2008 või hiljem XXX esindusõigus. Kostja II on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei saanud 05.03.2008 ülekanne toimuda laenulepingu alusel ja tingimustel. Kohus kostja II seisukohti ei toeta. Kohus võrreldes kohtule esitatud hageja ja võlgniku vahel 11.02.2008 sõlmitud laenulepingut (tl 80-81) ja XXX vahel 29.02.2008 sõlmitud laenulepingut (tl 19-20) saab järeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepingutega, mistõttu on tõenäoliselt lause „Laenuandja on Firma osanik...“ märgitud lepingusse ekslikult. Kohus leiab, et ainuüksi eksimus lepingus märgitu osas ei muuda poolte tahet. Asjaolu, et hageja on saanud võlgniku osanikuks 29.10.2008 (tl 202-207), ei tõenda, et 11.02.2008 laenuleping on sõlmitud ja allkirjastatud kõige varem 29.10.2008. Kostjad ei ole kohtu hinnangul piisavalt tõendanud, et 11.02.2008 laenuleping ei ole sõlmitud ja allkirjastatud 11.02.2008. TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,
kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 299 lg 2 kohaselt tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Asjaolu, et laenuleping on sõlmitud ja allkirjastatud 11.02.2008 tõendab ka asjaolu, et laenulepingu alusel on laen üle kantud võlgnikule summas 500 000 eurot 05.03.2008. Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid, et hageja võlgniku vahel oli muid laenulepingulisi suhteid, seega puudub kohtul alus kahelda, et hageja ja võlgnik sõlmisid ja allkirjastasid laenulepingu 11.02.2008, mille alusel hageja kandis võlgnikule 500 000 eurot 05.03.2008. Kuna kohus on leidnud, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping 11.02.2008, siis on ka asjakohatud kostja II väited, et laenulepingu allkirjastanud võlgniku juhatuse liikmel XXX puudus esindusõigus (tl 208) laenulepingu allkirjastamise hetkel. Samuti on laenulepingu sõlmimist hageja ja võlgniku vahel 11.02.2008 kinnitanud võlgniku pearaamatupidaja XXX (tl 23, tõlge tl 82). Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 116 lg 2, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega tuleb kohtu hinnangul lugeda pearaamatupidaja saldokinnitust, et võlgnikul on hageja ees tulenevalt 11.02.2008 sõlmitud laenulepingust võlgnevus summas 500 000 eurot, intress 70 616,44 eurot, maksetähtaeg 11.02.2010, võlgniku kinnituseks.
19.Võlaõigusseadus (VÕS) § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Tulenevalt laenulepingu punktist 2.1 leppisid pooled kokku, et võlgnik on kohustatud tasuma hagejale intresse määras 5% aastas. Hageja on arvestanud intresse perioodi 05.03.200811.02.2010 eest summas 48 493,15 eurot (500 000*0,01369863% (5%/365) *708/100). Kohus on seisukohal, et intressinõue on põhjendatud.
20.VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus ei toeta kostjate seisukohta, et hageja viivisenõue on hea usu põhimõtte vastane. Riigikohus on oma lahendis kohtuasjas 3-2-1-131-11 märkinud, et Kolleegium ei nõustu kostja II kassatsioonkaebuse väitega, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium jääb varasemates lahendites märgitud seisukoha juurde, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud. (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-137-06, p 23 ja 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et selliseid erandlikke asjaolusid vaidlusaluses asjas tuvastatud ei ole. Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ainuüksi 13. augusti 2007. a saldoteatis, millel viivisenõuet ei kajastatud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast leiab kohus, et ka käesolevas asjas ei ole hageja viivisenõue hea usu põhimõttega vastuolus, kuna saldokinnitusel puudub viivisenõue. Tulenevalt laenulepingu punktist 4.2 leppisid pooled kokku, et kui võlgnik ei tagasta laenu vastavalt lepingu tingimustele või hilineb intressimaksete tasumisega, on laenuandjal õigus küsida trahvi summas 0,1% päevas, tagasi maksmata summalt. Laen summas 500 000 eurot muutus sissenõutavaks 12.02.2010. Seega seisuga 12.04.2014 on viivise suuruseks 730 500 eurot (500 000*0,1%*1461/100). Hageja on vähendanud viivisenõuet põhinõudeni ehk summani 500 000 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud.
21.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue võlgniku vastu põhjendatud ja tõendatud ning eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi ja tunnustab hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 1 048,493,15 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud
22.TsMS § 124 lg 1, § 132 lg 11 ja 4 p 9 alusel on hagihinnaks 3500 eurot.
23.Kuna kohus rahuldas hagi, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 ja § 165 lg 3 jätab kohus menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
24.Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja 2, § 177 lg 1 p 1 määrab kohus käesolevaga kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude avalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulud 2632,50 eurot käibemaksuta. Kostja I menetluskuluks on lepingulise esindaja kulu 2308,50 eurot käibemaksuga. Kostja II menetluskuluks on lepingulise esindaja kulu summas 2433,60 eurot käibemaksuga.
25.Kuna kohus rahuldab hagi, siis jätab kohus kostja I menetluskulud summas 2308,50 eurot kostja I enda kanda ja kostja II menetluskulud summas 2433,60 eurot kostja II enda kanda.
26.Kohus hindab TsMS § 138 lg 1, § 138 lg 2, § 144 p 1, § 175 lg 1, § 174 lg 8 kohaselt hageja menetluskulusid.
27.Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalik on hageja kohtukulu ehk hagilt tasutud riigilõiv summas 300 eurot.
28.Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 05.08.2014 nõupidamiseks kliendiga seoses hagiavalduse esitamisega 1 tund ja 45 minutit. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
29.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 07.08.2014 hagiavalduse koostamiseks ja komplekteerimiseks 4 tundi ja 30 minutit. Kohus, tutvudes esitatud hagi ja selle lisadega, in seisukohal, et esindajal võis kõige rohkem kulud hagiavalduse koostamiseks ja komplekteerimiseks 2 tundi ja 30 minutit, millise kulu loeb kohus põhjendatuks.
30.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 27.10.2015 kostjate 13.10.2014 ja 15.10.2015 esitatud taotlustega tutvumiseks ja arvamuse koostamiseks 4 tundi. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
31.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 20.11.2014 maakohtu 20.11.2014 määrusega tutvumiseks ja selle analüüsiks 30 minutit. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
32.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 09.12.2014 määruskaebuse koostamiseks 4 tundi ja 45 minutit. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
33.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 11.05.2015 kostjate seisukohtadega tutvumiseks ja analüüsiks 1 tund. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud kuluga.
34.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 14.05.2015 ülevaate andmiseks kliendile menetluse käigust 30 minutit. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
35.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud 03.09.2015 03.09.2015 istungiks ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks 1 tund ja 45 minutit. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
36.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud menetluskulude nimekirja koostamiseks 1 tund ja 30 minutit. Kohus märgib, et tegemist on põhjendamata ajakuluga. Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-2-1-45-15, p 13).
37.Kokku on põhjendatud hageja menetluskulud summas 2477,50 eurot (riigilõiv 300 eurot + lepingulise esindaja kulu 2177,50 eurot), millised kuuluvad kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. Hageja menetluskulud jäävad rahuldamata summas 455 eurot (taotletud 2932,50 – rahuldatud osa 2477,50).
38.TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
39.TsMS § 178 lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
40.Kostja 2 XXX OÜ on esitanud Harju Maakohtu 03.09.2015 protokollile täpsustused, kohus võtab esitatud parandused protokolli juurde. Hageja esindaja ei ole esitatud taotlusele vastuväiteid esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.