Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik
Kohtuasi
Sillamäe Linnavalitsuse avaldus A. B-lt S. B suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks ja S. B-le eestkostja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-52405
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. B määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sillamäe Linnavalitsus Puudutatud isik (laps) S. B, määratud esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Frostiman Puudutatud isik (isa) A. B
Asja läbivaatamise kuupäev
31. august 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 24. septembri 2014. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu
19.jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-52405 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.
Määruskaebus rahuldada.
3.Määrata Advokaadibüroo Narlex OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks S. B-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 115 eurot 44 senti. Saata määruse p 3 täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Advokaadibüroo Narlex OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sillamäe Linnavalitsus (avaldaja) esitas 23. mail 2014 avalduse, milles palus määrata esialgse õiguskaitse korras S. B (laps) viibimiskohaks Sillamäe Laste Hoolekande Asutuse, ning 18. juunil 2014 avalduse, milles palus võtta A. B-lt (isa) ära hooldusõiguse lapse suhtes ja määrata lapsele eestkostja. Avalduste kohaselt tarvitas lapse ema M. B raseduse ajal narkootikume ja laps sündis metadooni
sõltuvusega, mistõttu oli perekond alates lapse sünnist linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas riskiperena arvel. Lapse ema suri 6. mail 2013 ja laps jäi elama isaga. 14. mail 2014 paigutas linnavalitsuse sotsiaalhoolekandetöötaja lapse Sillamäe Laste Hoolekande Asutusse Lootus, sest isa ei hoolitsenud lapse eest, tarvitas alkoholi, korraldas kodus joominguid ega taganud lapsele turvalist keskkonda ja arengut. Isa ei saa viieaastase lapse kasvatamisega hakkama. Laps on psühholoogi hinnangul jäänud arengus maha. Isa ei tegele lapse arendamisega. Sillamäe Lasteaia „Pääsupesa" 19. mai 2014. a iseloomustusest nähtub, et isa ei hoolitse lapse eest, ei tunne muret tema tervise, toitumise ega arengu pärast, samuti ei hoolitse lapse hügieeni eest. Isa ei ole reageerinud kasvatajate korduvatele märkustele. Lasteaiatasu on pikemat aega maksmata, mistõttu on tekkinud suur võlg. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest nähtub, et isa vastu on ajavahemikul 2004-2014 alustatud 36 asja, millest enamik on seotud isikute tervise kahjustamisega. Isa sissetulek on 419 eurot 36 senti kuus (töövõimetuspension 198 eurot 68 senti, sotsiaaltoetus 59 eurot 58 senti, peretoetus 19 eurot 18 senti ning lapse toitjakaotuspension 141 eurot 92 senti). Karistusregistri andmetel on isale määratud suuri trahve, mida ta on tasunud lapsele mõeldud raha eest, mis kahjustab lapse huve. Isal on ka kommunaalkulude võlg.
2.Lapsele määratud esindaja toetas lapse eraldamist perekonnast kohtumenetluse ajaks, kuid leidis, et hooldusõiguse äravõtmiseks tuleb selgitada välja olulised asjaolud. Pärast seda, kui lapsele määratud esindaja külastas isa kahel korral (juulis ja septembris 2014) ja selgitas välja hoolekandeasutuse seisukohad, ei toetanud ta isalt hooldusõiguse äravõtmist, vaid leidis, et lapse huve saab kaitsta muude abinõudega. Isa oli mõlema kohtumise ajal kaine. Isa on valmis tegema sotsiaaltöötajatega koostööd. Ta käib iga päev lapsel hoolekandeasutuses külas ning ta on asunud olukorda parandama, sh korterit remontima. Isalt hooldusõiguse äravõtmine ei ole lapse huvides.
3.12. septembri 2014. a kohtuistungil edastas linnavalitsus kohtule isaga 28. augustil 2014 sõlmitud tegevuskava-lepingu olukorra parandamiseks, milles isa kinnitas, et kohustub seda täitma. Isa kinnitas kohtuistungil, et alkohol ei ole tema jaoks suur probleem ning et ta tegeleb oma probleemide lahendamisega, vältimaks hooldusõiguse äravõtmist. Linnavalitsus leidis, et isale tuleb anda võimalus end parandada ja seejärel hinnata uuesti tema oskusi lapsevanemana. Seetõttu palus linnavalitsus hooldusõiguse äravõtmise asemel peatada ajutiselt isa hooldusõigus.
4.Viru Maakohus rahuldas 24. septembri 2014. a määrusega linnavalitsuse avalduse, eraldas lapse perekonnast, võttis isalt lapse hooldusõiguse täielikult ära ja määras kuni eestkostja leidmiseni lapse eestkostja ülesandeid täitma Sillamäe Linnavalitsuse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ohustavad isa käitumine ja eluviis lapse elu, tervist ja arengut, mistõttu tuleb isalt võtta PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel lapse isiku- ja varahooldusõigus täielikult ära. Isa ei suuda täita lapse isiku- ja varahooldusõigusest tulenevaid kohustusi ja muude abinõude rakendamisest ei ole piisanud alaealise lapse suhtes ohu ärahoidmiseks. Isa eluviisi ja käitumise paranemine ei anna kohtule alust teha teistsugust järeldust. Isa peab näitama pikema aja jooksul, et suudab vanema kohustusi täita. Kuni vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele eestkostja
määramiseni tuleb eestkostja ülesanded panna linnavalitsusele.
5.Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega kohaldada vanema õigusi vähem piiravaid abinõusid, et säilitada isa ja lapse perekondlikud sidemed, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt saab asjas kohaldada perekonda toetavaid meetmeid ning isalt hooldusõiguse täielik äravõtmine ei ole asjaolusid arvestades proportsionaalne meede. Isa üritab oma eluviisi muuta ja olukorda parandada. Ka linnavalitsus muutis kohtuistungil oma algset nõuet ja palus isa hooldusõigus peatada, et veenduda, kas isa suudab end muuta.
6.Isa toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada, sest määrus rikub ka tema õigusi. Lapse perekonnast eraldamiseks ei ole põhjust ja isa suudab ise last kasvatada.
7.Linnavalitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 19. jaanuari 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega. Vastuseks määruskaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et isa ei ole suuteline tütart kasvatama. Enne lapse perekonnast eraldamist oli lapse heaolu ohustatud. 14. mai 2014 kodukülastuse aktist nähtub, et lapsel ei olnud sobivaid elamistingimusi. Seda tõendavad ka kodukülastuse aktile lisatud fotod. Lapse hügieen oli puudulik. Lapse verbaalne ja mitteverbaalne intellekt on väga madal. Isa on jätnud lasteaia eest maksmata ja tal on suur kommunaalkulude võlg, mistõttu ei olnud isa ka oma varalise seisundi tõttu võimeline lapse eest hoolitsema ja tema heaolu tagama. Alles pärast lapse eraldamist on isa püüdnud oma käitumist ja eluviisi parandada, kuid ka neid pingutusi ei saa pidada piisavaks selleks, et jätta isalt hooldusõigus täielikult ära võtmata. Asjas ei ole võimalik kohaldada muid abinõusid, mis aitaksid isal lapse eest hoolitseda. Asja materjalidest nähtuvalt koostati isale tegevuskava. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et isa oleks tegevuskava tingimusi täitnud. Tegevuskava tingimuste täitmist ei nähtu ka muudest asja materjalidest, samuti ei tugineta sellele määruskaebuses. Määruskaebuses ei ole nimetatud ühtegi abinõu, mida määruskaebuse esitaja arvates tuleks isale kohaldada. Määruskaebuse väited selle kohta, et isa on võimeline oma eluviisi muutma ja on suuteline last kasvatama, on üldsõnalised ning põhistamata. Asjakohane ei ole määruskaebuse väide, et maakohus ei saanud isalt hooldusõigust ära võtta mh ka seetõttu, et avaldaja muutis kohtuistungil oma nõuet ja palus hooldusõiguse peatada. TsMS § 477 lg 5 järgi ei olnud maakohus seotud menetlusosaliste taotlustega. Lisaks ei olnud asjas esitatud asjaoludel alust hooldusõigust peatada. Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Kuigi isa esitas 6. novembril 2014 ringkonnakohtule avalduse, milles palus asja uuesti läbi vaadata ja hooldusõiguse taastada, ei saa seda dokumenti pidada määruskaebuseks, sest see on esitatud
hilinemisega. Seega ei olnud isa huvitatud maakohtu määruse vaidlustamisest, millest saab järeldada, et tal ei ole huvi oma käitumist ja elukorraldust parandada, et kasvatada erihooldust vajavat last ja hoolitseda tema eest. PKS § 1231 järgi saab isa esitada avalduse ja taotleda vanemlike õiguste taastamist, kui näitab, kuidas ta on oma käitumist ja eluviisi muutnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt materiaalõiguse normi, kui võtsid isalt hooldusõiguse täielikult ära ega kaalunud võimalust tagada lapse heaolu muude abinõudega. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei saa lapse heaolu tagada muude abinõudega. Kõik asjaolud, millele linnavalitsus avalduses tugines ja millele on rajatud kohtute põhjendused, ilmnesid enne lapse perest eraldamist. Pärast lapse eraldamist perekonnast on isa asunud olukorda parandama. Linnavalitsus on muu abinõuna teinud isale üksnes 28. augustil 2014, s.o vahetult enne kohtuistungit ettekirjutuse, mida isa nõustus täitma. Kuna ettekirjutus tehti pool kuud enne maakohtu istungit, ei saanud isa kõiki ettekirjutuses ettenähtud nõudmisi kohtuistungi toimumise ajaks täita. Asjas tuleb selgitada, milline oht ähvardab last isa juures kasvades ja millised on proportsionaalsed abinõud võimaliku ohu vältimiseks.
10.Linnavalitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapse eraldamine ja isalt hooldusõiguse täielik äravõtmine on lapse huvides. Isa ei ole praeguseks olukorda parandanud, kuigi lubas seda teha juba 2013. aasta mais. Samuti ei ole isa täitnud 28. augusti 2014. a tegevuskava. Isal ei ole huvi parandada oma käitumist ja elukorraldust. Muude abinõude kohaldamine ei ole perspektiivikas, sest isa ei suuda tagada erivajadusega lapse heaolu. Isalt hooldusõiguse äravõtmine tagab lapsele turvalise arengu ja heaolu hoolekandeasutuses.
11.Isa ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et olukorras, kus lapse heaolu on ohustatud, tuleb lapse heaolu tagamiseks võtta tarvitusele vajalikud abinõud, kuid asusid seejuures ennatlikult seisukohale, et isa ei suuda last kasvatada ega tema eest hoolitseda, mistõttu tuleb isalt võtta lapse hooldusõigus täielikult ära.
14.Juhul, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi ohtu ära hoida või ei ole võimelised seda tegema, peab kohus PKS § 134 lg 1 järgi rakendama ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Eelkõige võib
kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning piirata vanema isiku- või varahooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Seejuures võib kohus vanemalt hooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Seejuures peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (vt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14). Samuti on kolleegium juhtinud varem tähelepanu sellele, et abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Arvestades ülalmärgitut, tuleb kohtul lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära.
15.Praeguses asjas esitas linnavalitsus kohtule 23. mail 2014 avalduse, milles palus lapse esialgse õiguskaitse korras enne vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks avalduse esitamist perekonnast eraldada. Viru Maakohus eraldas 26. mai 2014. a määrusega lapse perekonnast ja kohustas linnavalitsust esitama avalduse hiljemalt 20. juunil 2014. 18. juunil 2014 esitas linnavalitsus avalduse, milles palus võtta isalt lapse hooldusõiguse ära. Toimiku materjalidest nähtub, et pärast avalduse esitamist kohtus lapsele määratud esindaja kahel korral (10. juulil 2014 ja 4. septembril 2014) lapse, hoolekandeasutuse töötajate ja isaga ning jõudis järeldusele, et isalt hooldusõiguse äravõtmine ei ole lapse huvides, kuna isal ja lapsel on tugev kiindumussuhe ja isa on nõus tegema koostööd linnavalitsuse ja muude asutustega, et olukorda parandada, sh on olukord võrreldes avalduse esitamisele eelnenud ajaga muutunud (tl 61 ja 73). Samuti nähtub asja materjalidest, et isa on asunud tegema koostööd linnavalitsusega ja allkirjastanud 28. augustil 2014 tegevuskava-lepingu (tl 79), milles isa ja linnavalitsus leppisid kokku, mida peab isa ette võtma olukorra parandamiseks. Kuigi enamiku tingimuste täitmiseks ei nähtu nimetatud dokumendist tähtaega, on linnavalitsus ja isa
leppinud kokku, et alkoholi võõrutusravi peab isa läbima kuni 31. septembrini 2014 ning psühholoogilise suhtlustreeningu kuni 31. detsembrini 2014. Sellest saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et tegevuskava oli mõeldud pikema aja jooksul täitmiseks. Lisaks avaldas linnavalitsus
15.septembril 2014 toimunud kohtuistungil arvamust, et isale tuleb anda võimalus end parandada ja pärast seda hinnata uuesti tema vanemaoskusi. Seega oli maakohtu istungi toimumise ajaks isa ja linnavalitsuse koostöö olukorra parandamiseks alles alanud ning sellel ajal ei olnud veel teada, kas isa suudab end parandada ning kas lapse heaolu saaks tagada muude abinõudega kui lapse perekonnast eraldamine ja vanemalt hooldusõiguse äravõtmine.
16.Arvestades ülalmärgitut, ei olnud maakohtu määruse tegemise ajaks veel selge, kas isa suudab olukorda muuta ja lapse heaolule ilmnenud ohtu ära hoida PKS § 134 lg 1 mõttes. Seega ei olnud maakohus määruse tegemise ajaks asja ammendavalt arutanud ega selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, rikkudes sellega TsMS § 435 lg-t 1 ja § 438 lg-t 1 koosmõjus TsMS § 377 lg-tega 1 ja 7. Maakohus pidi asja lahendades arvestama isa ja linnavalitsuse kokkulepitud tegevuskava, andma isale võimaluse täita tegevuskava ning hindama, kas nimetatud tegevuskava on piisav abinõu lapse heaolu tagamiseks. Kui kohus leidis, et tegevuskava ei ole piisav, sai kohus teha TsMS § 134 lg 3 järgi ka ise isale piisavate tingimustega ettekirjutuse olukorra parandamiseks.
17.Kuna isal oli võimalus täita tegevuskava üksnes paari nädala jooksul enne kohtuistungit, ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane ringkonnakohtu järeldus, et kohtuistungi protokollist ega muudest toimiku materjalidest ei nähtu, et isa oleks tegevuskava tingimused täitnud. Samuti on kolleegiumi arvates ennatlik ringkonnakohtu järeldus, et isal ei ole huvi oma käitumist ja elukorraldust parandada. Ainuüksi sellest, et isa ei esitanud tähtaegselt määruskaebust maakohtu määruse peale, ei saa sellist järeldust teha. Muid asjaolusid, mis sellisele järeldusele võiksid alust anda, ei ole ringkonnakohus tuvastanud.
18.Ülalmärgitut arvestades tuleb maakohul asja uuel läbivaatamisel enne abinõude kohaldamist selgitada, milline oht ähvardab last isa juures kasvades ning milliste vanema õigusi kõige vähem piiravate abinõudega saab seda ohtu ära hoida. Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ja osaleb lapse elus ka pärast lapse perekonnast eraldamist ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja tegema selleks linnavalitsusega koostööd, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada.
19.Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.
20.Kolleegium leiab, et lapsele määratud esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot 44 senti tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi Advokaadibüroo Narlex OÜ-le välja Eesti Advokatuur.
Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.