Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Määruse tegemise aeg ja koht
14. september 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-14-56721
Tsiviilasi
OÜ Põlva Piim väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. juuni 2015. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Põlva Piim määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): OÜ Põlva Piim (registrikood: 10666119; asukoht: Põlva Vabriku 1A), esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets Vastustaja (võlgnik): AS BLM Eesti (registrikood: 11347592; asukoht: Põlva Vabriku 1D), esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos
1.Tühistada Tartu Maakohtu 17. juuni 2015. a määrus menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus määrus, millega jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
2.Määruskaebus rahuldada.
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
avaldus
Ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste endi kanda.
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses oli OÜ Põlva Piim (võlausaldaja) avaldus AS-i BLM Eesti (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Kohus võttis 06.05.2015. a määrusega pankrotiavalduse menetlusse. Võlgnik selgitas 20.05.2015. a kohtuistungil, et ta on tasunud nõude osas, mille üle vaidlust ei ole ning tema emaettevõtja on andnud käenduse nõude ülejäänud osa kohta. Võlausaldaja esitas 02.06.2015. a kohtule taotluse lõpetada pankrotimenetlus PankrS § 15 lg 3 p-i 6 alusel. Võlausaldaja märkis, et võlgniku ja tema emaettevõtja vahelisest käenduslepingust nähtuvalt antakse kehtiv tagatis üksnes juhul, kui kohus jätab ajutise halduri nimetamata PankrS § 15 lg 3 p-i 6 alusel. Võlausaldaja esitas ka alternatiivse taotluse, milles märkis, et kui ajutist haldurit ei ole võimalik jätta nimetamata PankrS § 15 lg 3 p-i 6 alusel, siis tuleks pankrotimenetlusega jätkata ja nimetada ajutine haldur. Võlausaldaja taotles, et kohus jätaks menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt võlgniku kanda.
2.Võlgnik nõustus võlausaldaja taotlusega jätta ajutine haldur nimetamata. Võlgnik palus esmalt jätta ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p-ide 1, 2 ja 4 alusel ning kui kohus leiab, et nimetatud eeldused ei ole täidetud, siis jätta ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p-i 6 alusel. Menetluskulud palus võlgnik jätta PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus lõpetas 17.06.2015. a määrusega menetluse OÜ Põlva Piim avalduses AS-i BLM pankroti väljakuulutamiseks. Kohus tagastas OÜ-le Põlva Piim ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kantud 1500 eurot. Kohus jättis menetluskulud OÜ Põlva Piim kanda. Kohus ei pidanud põhjendatuks võlgniku taotlusi lõpetada pankrotimenetlus PankrS § 15 lg 3 p-ide 1, 2 ja 4 alusel. Kohus leidis, et pankrotimenetlus tuleb lõpetada PankrS § 15 lg 3 p-i 6 alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et võlgniku emaettevõtja on võlgniku eest nõude osaliselt tasunud (summas 172 565,70 eurot) ning ülejäänud nõude osas on sõlmitud käendusleping, millega emaettevõtja tagab võlgniku kohustust (III kd, tlk 120122). Kohtule pole esitatud andmeid, mis annaksid alust kahelda emaettevõtja maksevõimes või arvata, et emaettevõtja poolt antud tagatis ei ole piisav. Seega on kolmas isik võlgniku eest pankrotiavalduse aluseks oleva kohustuse osaliselt täitnud ja osaliselt andnud piisava tagatise kohustuse täitmise tagamiseks. Nii võlgnik kui ka võlausaldaja on nõustunud menetluse lõpetamisega PankrS § 15 lg 3 p-i 6 alusel. Kuna kohus lõpetab pankrotimenetluse, puudub vajadus võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse tagamise taotluse lahendamiseks. PankrS § 15 lg 6 kohaselt, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.
Seega tuleb menetluskulud jätta võlausaldaja kanda. Kohtu hinnangul on PankrS § 15 lg 6 menetluskulude jaotuse osas erinormiks TsMS § 172 lg-te 1 ja 2 suhtes.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Põlva Piim esitas 03.07.2015. a määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja selles osas uue määruse tegemist, millega jätta menetluskulud AS-i BLM Eesti kanda või alternatiivselt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on Tartu Ringkonnakohus 06.02.2015. a kohtumääruse p-is 9 leidnud, et võlausaldaja on oma pankrotiavalduses esile toonud need asjaolud, mis viitavad PankrS § 10 lg 2 p-is 3 sätestatud koosseisutunnustele (s.o võlgniku poolt vara raiskamine, hävitamine, peitmine või raske juhtimisviga, mille tagajärjel on võlgnik muutunud maksejõuetuks). Võlausaldaja on 01.06.2015. a menetlusdokumendi p-ides 13-20 esitanud kohtule loetelu asjaoludest, mis kogumis tõendavad, et käesoleva tsiviilasja menetluskulud on valdavas osas tekkinud tänu võlgniku pahatahtlikule käitumisele ja menetlusõigusi kuritarvitades. Võlausaldaja leiab, et ebaõiglane on jätta kogu käesoleva menetluse kulud täies ulatuses võlausaldaja kanda, kuivõrd võlausaldajal oli põhjendatud alus esitada võlgniku suhtes pankrotiavaldus. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2014. a määrustest tsiviilasjas nr 2-14-52262 tuleneb, et kohus võib TsMS § 172 lg 1 alusel otsustada teistsuguse menetluskulude jaotuse kui seda näeb ette PankrS § 15 lg 6 olukorras, kus kohtu hinnangul oleks menetluskulude täies ulatuses võlausaldaja kanda jätmine ebaõiglane; 2) palub võlausaldaja alternatiivselt jätta menetluskulud poolte endi kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.AS BLM Eesti vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) lähtus maakohus õigesti PankrS § 16 lg-st 6 ja jättis TsMS § 172 lg 1 kohaldamata. Vastavalt TsMS § 631 lg-le 1, §-le 659 ja § 662 lg 2 p-ile 1 saab määruskaebuses tugineda väitele, et vaidlustatud kohtumäärus põhineb õigusrikkumisel. Määruskaebuses puuduvad põhjendused selle kohta, millist õigusnormi kohus väidetavalt rikkus; 2) ei muuda võimalikud maa- või ringkonnakohtu seisukohad mõnes teises tsiviilasjas käesolevas asjas tehtud maakohtu määrust ebaõigeks; 3) on Riigikohus asunud oma praktikas ühesele seisukohale (vt RKTKm 3-2-1-23-13 p 11 esimene lõik ja p 12 teine lõik), et pankrotiseadus reguleerib menetluskulude kandmist TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud hagita menetluse menetluskulude jaotuse üldreeglist erinevalt, mistõttu vastavalt PankrS § 3 lg-le 2 üldreegel kohaldamisele ei kuulu; 4) isegi kui TsMS § 172 lg 1 oleks kohaldatav, siis ei annaks see alust muuta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust. Käesolevas asjas ei ole võlgnikul olnud võlgnevusi pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees. Võlausaldaja esitas pankrotiavalduse sellise väidetava nõude alusel, mis ei olnud avalduse esitamisel ega ole praegugi sissenõutavaks muutunud. Võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses nimetanud ühtki asjaolu, mis viitaks võlgniku väidetavale maksejõuetusele (PankrS § 1 lg 2) või sellele, et võlgniku vara ei
kata tema kohustusi (PankrS § 1 lg 3). Võlausaldaja on 01.06.2015 avalduses taotlenud ajutise halduri nimetamata jätmist ehk sisuliselt loobunud pankrotiavaldusest, millisel juhul näeb pankrotiseadus samuti ette, et menetluskulud kannab võlausaldaja (PankrS § 150 lg 3).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 17. juuni 2015. a määrus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega jätab menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Määruskaebus tuleb rahuldada.
7.OÜ Põlva Piim esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist menetluskulude jaotuse osas. OÜ Põlva Piim palub määruskaebuses jätta menetluskulud AS-i BLM Eesti kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse esitaja seisukoha kohaselt on käesolevas tsiviilasjas ebaõiglane jätta menetluskulud täies ulatuses pankrotiavalduse esitaja kanda, sest võlausaldajal oli põhjendatud alus esitada võlgniku suhtes pankrotiavaldus. Maakohus jättis PankrS § 15 lg 6 alusel menetluskulud pankrotiavalduse esitaja, s.o OÜ Põlva Piim kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et PankrS § 15 lg 6 on menetluskulude jaotuse osas erinorm TsMS § 172 lg-te 1 ja 2 suhtes. Vaatamata eeltoodule, leiab ringkonnakohus, et käesolevas tsiviilasjas on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse pankrotimenetluse algatamise avaldus hagita menetluses. TsMS § 162 lg-s 4 on toodud menetluskulude jaotuse üldpõhimõte, mis kohaldub nii hagi- kui ka hagita menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 162 lg 4 otsekohaldatav ka pankrotimenetluses, kui asjaolud selleks alust annavad. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tartu Ringkonnakohus leidis 06.02.2015. a määruses käesolevas tsiviilasjas, et võlausaldaja on pankrotiavalduses toonud välja sellised asjaolud, mis viitavad PankrS § 10 lg 2 p-is 3 sätestatud normi koosseisutunnustele. Riigikohus jättis 22.02.2015. a määrusega määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 06.02.2015. a määruse peale menetlusse võtmata. Järelikult ei olnud võlausaldaja esitatud pankrotiavaldus põhjendamatu, st esines alus pankrotiavalduse esitamiseks. Pankrotiavalduse põhjendatusele viitab ka see, et pärast pankrotiavalduse esitamist on võlgniku emaettevõtja rahuldanud võlausaldaja nõude. Arvestades põhjendusi, miks võlausaldaja esitas võlgniku vastu pankrotiavalduse ning pankrotimenetluse kulgu pärast pankrotiavalduse esitamist (sh seda, et võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud), siis tuleb ringkonnakohtu arvates jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda, sest menetluskulude jätmine võlausaldaja kanda oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas on menetluslik olukord kõige sarnasem TsMS § 168 lg-s 5 sätestatule, mille kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kuna võlgniku emaettevõtja tasus pärast pankrotiavalduse esitamist võlausaldaja nõude summas 172 565,70 eurot ja ülejäänud nõude osas sõlmiti käendusleping, millega emaettevõtja tagab võlgniku kohustust, siis sisuliselt on tegemist olukorraga, kus
võlausaldaja loobub pankrotiavaldusest, kuna võlgnik on tema nõude rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 kohaselt jääks menetluskulud võlgniku, s.o AS-i BLM Eesti kanda. Kuna aga pankrotimenetluse algatamise avaldus lahendatatakse hagita menetluses, siis ei kuulu TsMS § 168 lg 5 kohaldamisele.
8.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.