Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Jätta menetluskulud kostja Ü L kanda –alus TsMS § 162 lg1 välja arvatud hagejatele riigiõigusabi korras määratud esindaja kulud. Hagejatele riigi poolt määratud esindaja tasud jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil.

Menetluse käik Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja menetluses alaealiste J Li ja K Li hagi Ü Li vastu elatise nõudes PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras, alates hagi esitamisest 12.03.2018 a. Kohus võttis hagi menetlusse 29.03.2018. a määrusega ja edastas määruse koos hagimaterjalidega kostjale vastamiseks, kostja taotlusel pikendas kohus hagile vastamise tähtaega. Kohtu 12.04.2018 a määrusega on hagi tagamise korras kohustatud Ü Lit laste J ja K Li ülalpidamiseks tasuma igakuiselt elatist kummalegi lapsele pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, so 250 eurot, kuus, alates hagi tagamise määruse tegemisest kuni tsiviilasjas lahendi jõustumiseni.

Tsiviilasi nr 2-18-3884

22. juuni 2018 määrusega pikenda kohus hagejate esindaja taotlusel kostja vastusele vastamistähtaega aja andis pooltele tähtaja kompromissläbirääkimiste pidamiseks ja pikendas kostja esindaja taotlusel kompromissläbirääkimiste tähtaega kuni 31.08.2018.a 02.septembril 2018 teatas kostja, et ei nõustu hagejate pakutud kompromissiga ja nõudega maksta elatist miinimummääras. 03.jaanuari 2019.a määras kohus asjas kirjaliku menetluse poolte nõusolekul ja tähtajad täiendavate tõendite ja selgituste esitamiseks, kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Hagiavaldus ja hagejate nõue

Alaealised J L ja K L, hagejate seaduslik esindaja Heli L, esitasid 12.03.2018 a kohtule hagiavalduse Ü Li vastu elatise nõudes Perekonnaseaduse § 101 lg 1 sätestatud miinimumsummas. J L (edaspidi nimetatud Hageja 1) ja K L (edaspidi nimetatud Hageja 2) on H L’i (edaspidi nimetatud Hagejate seaduslik esindaja) ja Ü Li (edaspidi nimetatud Kostja) ühised alaealised lapsed. J L on sündinud XXXXXXXXXXX K L XXXXXXXXXXXXX (t lk 3-4) Lastega koos elavaks vanemaks on Heli L, kostja Ü L hagiavalduse kohaselt hagejaid rahaliselt ei toeta. Hoolimata asjaolust, et tegelikkuses ei tule kehtiva PKS järgi hagejatel elatise miinimummääras välja nõudmisel oma kulusid tõendada, esitavad hagejad oma viimase 4 kuu väljaminekud (lisa 6). Eelnevast tabelist nähtub, et laste igakuised keskmised kulud kokku on 1135,77 eurot ((1220,80+990,22+935,53+1392,53)/4=1135,77 eurot), mis mõlemale lapsele eraldi on igakuiselt 567,85 eurot. Seega on tegelikkuses laste igakuised kulud suuremad kui seaduses sätestatud miinimum ette näeb, kuid hagejad on kostjalt nõudnud üksnes miinimummääras elatise väljamõistmist. Kostja on mh märkinud, et laste vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. Kuid iseenesest asjaolu, et lapsele riiklike toetusi makstakse, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et: „PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest“ (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsviiliasjas nr 3-2-1-174- 16). Praegusel hetkel on peretoetus 55 eurot lapse kohta. Kuivõrd PKS § 101 lg 1 järgi on lapse igakuisteks eelduslikeks kuludeks kokku 500 eurot ( mis tuleb mõlemal vanemal kanda võrdselt) ning praegusel juhul on hagejate igakuised kulud eraldi 567,85 eurot, siis on hagejad seisukohal, et praegusel hetkel tuleb peretoetus 55 eurot lugeda hagejate kulutuste katmiseks lisaks PKS § 101 lg 1 määratud miinimummääras elatisele, mitte vähendada igakuist elatist peretoetuse summa võrra. 3.6 Lähtudes eelnevast jäävad hagejad hagiavalduses esitatud elatise nõude juurde ning paluvad kohtul välja nõuda mõlemale hagejale eraldi igakuist elatist PKS § 101 lg-s 1 määratud suuruses.

Kostja seisukohad esitatud hagi osas Vastavalt 20.01.2019 esitatud lõplikule seisukohale on kostja Ü L menetlust läbivalt olnud ühesel seisukohal, et ta tunnistab hagi osaliselt. Ta vaidleb vastu nõude summa suurusele. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul esineb alus elatise väljamõistmiseks alla

Tsiviilasi nr 2-18-3884

Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud alamäära. Kostja on seisukohal, et tal on mõjuv põhjus elatise maksmiseks alla Perekonnaseaduses ettenähtud alammäära ja ta on praeguses olukorras olles võimeline maksma oma kahele hagejast lapsele elatist kummalegi 175 eurot kuus. Kostja on seisukohal, et menetluskulu tuleb jätta hagejate kanda. Hagejad ja kostja on pidanud menetluse jooksul kompromissiläbirääkimisi, kuid on jäänud kompromissilepingu tingimuste küsimuses eriarvamusele ja seega ei ole kompromissi saavutatud. Kostja teeb hagejatele veelkordselt kompromissiettepaneku. Ta on nõus ja suuteline maksma kummalegi lapsele elatist 175 eurot kuus. Kompromissi sõlmimisel maksab kostja kummalegi hagejale ajavahemiku 12. märts kuni 19. jaanuar 2019 eest elatist 1802,37 eurot, so kahele lapsele kokku 3604,74 eurot koheselt pärast kompromissilepingut kinnitava kohtumääruse jõustumist. Kostja poolt soovitava kompromissilepingu kohaselt maksab kostja elatist ühele lapsele, so J Lile 175 eurot kuus ja K Lile 175 eurot kuus alates kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest 6 kuu jooksul, seejärel suurendab kostja kummalegi lapsele maksmisele kuuluvat elatist 25 eurot, järgmise kahe aasta möödumisel suurendab ta elatist kummalegi lapsele 25 eurot kuus. Kostja märgib, et ta kandis 2018. aasta jõuluks laste seadusliku esindaja H Li arvelduskontole 250 eurot ja 2019. aasta jaanuaris andis kummalegi lapsele 150 eurot. Kostja toetab lapsi lisaks elatise maksmisele vastavalt võimalustele ka tulevikus.

Tsiviilasi nr 2-18-3884

kohustavad klienti võtma ühendust pakutava kohaga ja teavitama tulemustest TT kassat tähtaja jooksul telefoni või e-posti teel [email protected] (vt lisa 3). Kostja märgib, et elumaja aadress, kus ta korterit üürib, on märgitud Töö- ja Töötuskassa dokumentidel valesti.

HAGEJATE SEISUKOHT KOSTJA 20.01.2019 SEISUKOHA OSAS

Tsiviilasi nr 2-18-3884

kuidagi oma seisukohta muutnud. Seega on kehtiva PKS-i järgi igal alaealisel lapsel õigus elatisele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Tsiviilasi nr 2-18-3884

kompromissläbirääkimisi mai-september 2018 a, kostja on teinud sarnase sisuga ettepaneku kompromissiks veelkord 20.jaanuaril 2019.a kohtule esitatud menetlusdokumendis, hagejad on 31.jaanuaril 2019.a vastanud, et jäävad miinimumelatise nõude juurde. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist. PKS § 99 lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist. PKS § 99 lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära PKS § 101 lg 2 kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena. PKS § 100 lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ kohaselt oli alates 1. jaanuarist 2018. a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 500 eurot ja vastavalt 31.12.2018 a määruse nr 117 § 1 kohaselt on alates 1. jaanuarist 2019. a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot. Käesolevas tsiviilasjas on hagejad esitanud nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates hagi esitamisest 12.märtsist 2018.a. Sellise nõude puhul on Riigikohus korduvalt (nt kokkuvõtvalt lahendis 3-2-1-35-17 alates p 26) selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub seaduse eelduse kohaselt kahekordne miinimumelatis (kuupalga alammäär) ning selles ulatuses: - ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada ja - tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad kumbki vähemalt poole kuupalga alammäära ulatuses ühele lapsele ülal pidamist anda. Hagejad on 14.09.2018 a menetlusdokumendis esitanud ülevaate nende igakuistest kuludest ajavahemikus 2018.a mai- august (kaasa arvatud), mille kohaselt on kummagi hageja igakuised keskmised kulud ca 568 eurot kuus. Kostja ei ole hagejate igakuiste vajaduste summat vaidlustanud ega esitanud teistsuguseid väiteid. Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlustatud hagejate vajadusi ja seega tuleb eeldada, et need on kahekordse miinimumelatise ehk igakordselt kehtiva kuupalga alammäära ulatuses ühe lapse kohta. Kummalgi vanemal lasub kohustus anda lapsele ülalpidamist vähemalt poole kuupalga alammäära ulatuses. Kostja taotleb elatise välja mõistmist alla PKS § 101 lg 2 sätestatud miinimummäära. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 2 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Tsiviilasi nr 2-18-3884

PKS § 202 lg 2 neljandas lauses sätestatu on näidisloetelu, seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Kostja tugineb läbivalt väitele, et tema majanduslik olukord ei võimalda maksta lastele elatist miinimummääras. Kostja viimase põhjenduse kohaselt palub ta mõista temalt elatis hagejate kasuks välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära kuna ta on töötu, Esmases hagivastuses (t lk 28-30, 25.05.2018) selgitab kostja, et püüab oma elu peale lahutust korda seada ja arvestades tema sissetulekut, hagivastuses märgituna 580 eurot, ei ole ta võimeline maksma elatist miinimumsummas. 02.09.2018 a kohtule esitatud seisukohas märgib kostja, et tema töötasu on olnud senini umbes 1083 -1261 eurot kuus. Viimases kohtule esitatud seisukohas 20.01.2019 t lk 88-89 esitab kostja andmed et töötas Soomes 23. aprillist 2018 ehitajana. Kostja kaotas töö, kuna O R Oy lõpetas detsembris 2018 tegevuse. Kostja esitas tõendina 02.09.2018 a kohtule väljavõtte arvelduskontost ajavahemikust 28.mai -30.august 2018.a (t lk 61-65). Kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostja arveldusarvele on ajavahemikus 28. mai kuni 30. august 2018 laekunud 11709.23 eurot. Kuivõrd kostja kontoväljavõte ei olnud kooskõlas kostja 02.09.2018 a väidetega tema sissetulekute kohta, tegi kohus 03.jaanuari 2019 a määruses kostjale ettepaneku selgitada, mida konkreetselt ja millise kandega ta esitatud kontoväljavõttega tõendada soovib, ühtlasi selgitades kohtule, et kohtul peab olema võimalust kontoväljavõttega tõendatult kostja väiteid kontrollida. Kostja selgituste kohaselt on 5. juunil 2018 M Slt laekunud 2500 eurot ülekande kirje on „laen“. Kostja arvelduskontol oli enne laenu võtmist 13,20 eurot. Ta vajas ta laenuvõtmist igapäevaseks äraelamiseks. Tegemist on ühekordse tagastamisele kuulunud summaga. Asjaolu, et tegemist oli kostja ja M S vahelise laenusuhtega, nähtub kostja poolt 27. juunil 2018 tehtud kandest M S arvelduskontole kirjega „laen“. Laenuvõtmisega on tegemist ka 8. juunil 2018 laekunud 210 euro puhul. Ka 23. juulil 2018 võttis kostja laenu, sest tema arvelduskontol oli enne laenuvõtmist 4,40 eurot. (t lk 88-89) Kohtule arvelduskonto väljavõttelt nähtuvalt on 23.07.2018 laekunud kostjale 200 eurot, kande on teinud A J(t lk 63). Kostja selgitustest nähtuvalt on kostja võtnud perioodil kokku laenu 2500+210+200 eurot, so 2910 eurot, mida ei saa arvata sissetuleku hulka. Seega kostja sissetulekud olid ajavahemikus 28.mai kuni 30.august 2018 a vastavalt kohtule esitatud arvelduskonto väljavõttele (11709,23 eurot -2910 eurot)/3 = 2933,08 eurot ühes kalendrikuus. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud esitatud väiteid, mille kohaselt on kostja majanduslik olukord läbivalt halb ja ta ei suuda hankida endale ja alaealistele lastele ülalpidamist miinimumelatise ulatuses. Asjaolu, et kostja kaotas töö detsembris 2018 ja on jaanuaris 2019.a tööotsijana arvel ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

Kostja on esialgses hagivastuses tuginenud väitele, et hagejate kulutused tuleb lugeda kaetuks osaliselt lastetoetustega. Hagejad on omapoolselt eelviidatult vastanud, et kulutused on tegelikkuses suuremad ja seetõttu ei ole alust lugeda hagejate kulutusi osaliselt kaetuks lapsetoetusega. Kostja ei ole hagejate kulutusi ega vastuväidet vaidlustanud samuti ei ole kostja

Tsiviilasi nr 2-18-3884

kohtule esitatud kokkuvõtvas seisukohas pöördunud tagasi oma taotluse juurde lugeda hagejate kulutused kaetuks lapsetoetustega. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (lahend tsiviilasjas 3-2-1-35-17). Eeltoodud põhjendusel ei pea kohus põhjendatuks lugeda hagejate vajadused kaetuks lapsetoetusega ega mõista sel alusel kostjalt välja miinimumelatisest väiksemat elatist. Kostja tugineb korduvalt eluasemekuludele ja üürikululule, samas ei ole kostja tõendanud oma kohustuse suurust, seda vaatamata kohtu nõudele esitada üürileping. Ainuüksi ülekande tegemine ja sellele viitamine ei tõenda kostja lepingulist kohustust, võimalik on, et kostja teeb ülekande ka kolmanda isiku eest. Samuti on võimalik valida jõukohasem eluase või eluaseme kulusid jagada, sh nagu kostja on ka ise viidanud otsib ta korterikaaslasi. Samuti tuleb arvestada PKS § 101 lg 2 teises lauses sätestatuga, mille kohaselt vanem, kes on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega olles olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist ei vabane vanem ülalpidamiskohustusest vaid peab oma sissetuleku kasutama ühetaoliselt nii enese kui ülalpidamist vajavate laste ülalpidamiseks. Kohus on ka seisukohal, et hagejate seadusliku esindaja ja kostja vahelisi ühisvarast tulenevaid varalisi vaidlusi ei saa siduda elatise nõudega.

Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 164 lg1 kohaselt abieluasjades ja põlvnemise asjades kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg3 kohaselt ülalpidamiseasjas võib kohus menetluse tulemustest sõltumata menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud, sh. kostja enda menetluskulud, kostja kanda. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Hagejatele on antud kohtu 06.06.2018.a. määruse alusel riigi õigusabi esindamisena kohtumenetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl.39-41). Riigi õigusabi osutajaks registreerus RIS andmetel vandeadvokaat Margo Põbo. Esindaja on kohtule esitanud taotluse tasu saamiseks kokku summas 420,00 eurot (tl. 101-103). Kuna menetlus ei ole põhjustatud seetõttu, et kostja ei ole andnud teavet oma sissetulekute ja vara kohta, puudub alus rakendada kostja suhtes TsMS §-s 164 lg3 sätestatut ja Hagejatele antud riigiõigusabiga seotud esindajatasu tuleb jätta riigi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Elatise nõue on riigilõivuvaba. Kostjalt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole kindlaks tehtud, kuna vastavat taotlust ei ole kohtule esitatud.

Tsiviilasi nr 2-18-3884

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristel Pedassaar kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.