XX avaldus XX ja YY alaealise lapse CC suhtes ühise hooldusõiguse osalises lõpetamises ja ainuhooldusõiguse andmises XX-le elu- ja viibimiskoha määramise osas või alternatiivselt ainuotsustusõiguse andmises elu- ja viibimiskoha osas
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.11.2018.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus Puudutatud isik I: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Irina Vassiljeva Puudutatud isik II: CC (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Eva Tibar Puudutatud isik III: Lasnamäe Linnaosa Valitsus (registrikood 75016013), seaduslik esindaja AB Puudutatud isik IV: Lüganuse Vallavalitsus (registrikood 77000223), seaduslik esindaja SV
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471
1.Jätta Harju Maakohtu 23.11.2018.a määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud puudutatud isiku I, YY, kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.Määrata kindlaks avaldaja, XX, määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulude suurus 289,20 eurot.
5.Mõista välja puudutatud isikult I, YY, avaldaja, XX, kasuks välja menetluskulud 289,20 eurot ja viivis sellelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud ulatuses käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Avaldaja esitas Harju Maakohtule avalduse, milles palus avaldaja ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist alaealise lapse puudutatud isiku II suhtes ja anda avaldajale ainuhooldusõigus puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha määramise õiguse osas või alternatiivselt ainuotsustusõigus puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha määramise õiguse osas. Avalduse kohaselt elasid avaldaja ja puudutatud isik I koos alates 2014.a. Puudutatud isikul I oli enne avaldajaga kooselu kaks tütart: AA ja MM. Avaldaja ja puudutatud isik I elasid kõigi lastega koos alates 29.02.2017.a Ida-Virumaal, Lüganuse vallas.
2.24.02.2018.a tekkis avaldaja ja puudutatud isiku I vahel tüli, mille käigus otsustas avaldaja koos puudutatud isikuga II ja MM-ga kodunt ära minna. Puudutatud isik I takistas MM kaasavõtmist. Avaldaja läks koos puudutatud isikuga II, oma ema, AA, juurde. Samal õhtul saabus sinna politsei, kes nõudis puudutatud isikut II tagasi. Seejärel läks puudutatud isik I koos lastega Tallinnasse, Nõmmele. Sellest ajast alates püüdis avaldaja pidada läbirääkimisi puudutatud isikuga I, et viimane võimaldaks ühise lapsega kohtuda. Puudutatud isik I ei võimaldanud avaldajal lapsega kohtuda. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Avaldaja väitis, et puudutatud isiku II avaldajale andmine on ainus lapse elust, tervisest, heaolust ja huvidest lähtuv võimalus. Lapse huvi ei ole tagatud puudutatud isiku I juures. Nimelt väitis avaldaja, et puudutatud isik I on vägivaldne ja sõltuvuses alkoholist. Alkoholijoobes on puudutatud isik I hoolimatu ning muutub laste suhtes vägivaldseks, rakendades nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Avaldaja esitas kohtule selle tõendamiseks videomaterjalid. Nendest tulenevalt väitis avaldaja, et puudutatud isik I mõnitas ja alandas oma last, MM. Samuti oli ta oma last löönud. Avaldaja leidis, et puudutatud isik II on alles 2,5 aastane ega saa üksi hakkama, kui tema ema ei ole alkoholijoobe tõttu võimeline lapsel silma peal hoidma ja tema eest hoolitsema. Hooldusõiguse osaline üleandmine avaldajale on ka vajalik puudutatud isiku I psühholoogilise ja emotsionaalse ebastabiilsuse tõttu (suutmatus kontrollida joomist ja vägivalda). Puudutatud isik I ei käi tööl ning tema rahalised võimalused lapsi (kokku kolm last) üleval pidada on seetõttu piiratud. Avaldaja väitis seevastu, et tema elab Ida-Virumaal avaras eramus, käib tööl ja omab stabiilset sissetulekut. Avaldajale saab vajadusel olla abiks avaldaja ema. Avaldaja ema elab avaldajast kõigest 7 kilomeetri kaugusel. Seega leidis avaldaja, et tal on hea tugivõrgustik ning puudutatud isik II ei jää ilma ka emalikust hoolest. Eeltoodust tulenevalt oli avaldaja hinnangul lapse huvides ainuhooldusõiguse andmine lapse elu- ja viibimiskoha osas avaldajale.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471
3.Puudutatud isik I palus avalduse jätta rahuldamata. Puudutatud isik I eitas alkoholi liigtarvitamist ja ka seda, et ta lapsi kunagi füüsiliselt karistanud on. Puudutatud isiku väidetel lõi ta ükskord kogemata oma tütart küünarnukiga nina piirkonda, mille tagajärjel hakkas lapsel ninast verd jooksma, kuid see ei olnud midagi tõsist. Samas ei eitanud puudutatud isik I, et ta on oma last hammustanud, kuid väitis, et tegi seda müramise käigus ning nende peres on tavaline, et nad üksteist müramise käigus hammustavad.
4.Harju Maakohus rahuldas avalduse. Kohus leidis, et avaldaja on kohusetundliku vanemana puudutatud isiku II eest hoolitsenud alates 2018.a märtsikuust, kui kohus esialgse õiguskaitse raames andis puudutatud isiku II avaldajale. Avaldaja hoolitses tema eest ka koos emaga enne vanemate lahku minemist 24.02.2018.a. Laps oli füüsiliselt, vaimselt ja eakohaselt arenenud, laps oli rõõmsameelne ja aktiivne, isal ja lapsel oli omavahel väga head suhted ning laps ootas õhtuti isa lasteaeda vastu ja rõõmustas tema tuleku üle. Kohtu hinnangul kinnitas eeltoodut XXX lasteaed XXX vastus kohtule. Samuti leidis kohus, et isa on vaimselt ja majanduslikult suuteline puudutatud isikut II kasvatama, tahab seda teha ja on tõestanud, et suudab seda teha. Lisaks sellele oli kohtu hinnangul põhjendamatu võtta ära puudutatud isikut II temale harjumuspäraseks saanud keskkonnast, kus laps ennast hästi tunneb. Samuti leidis kohus, et lapse huvides on igal juhul kasvada selle vanemaga, kus on rahulikum ja turvalisem kasvukeskkond, kui selle vanemaga, kes kas kogemata või teadmatusest oma lastele füüsilist valu ja tervisekahjustusi põhjustab (nina verejooks, hammustusjäljed). Eeltoodust tulenevalt oli kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ning ainuhooldusõiguse andmine avaldajale puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha määramise osas.
5.Harju Maakohtu määruse peale esitas puudutatud isik I määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse, jätta avaldus rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
6.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu 23.11.2018.a määruse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu määruse põhjendusi.
7.Ringkonnakohus selgitab, et kohus saab vanemate hooldusõiguse lõpetada, sh osaliselt, PKS §-st 137 tulenevalt. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 2 p 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui on alust arvata, et hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmine ei ole kooskõlas lapse huvidega. PKS § 137 lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohus selgitab, et hooldusõiguse lõpetamine, sh osaliselt, PKS §-st 137 tulenevalt on kohtu diskretsiooniotsustus. Ringkonnakohus saab maakohtu määrust muuta ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Puudutatud isik I väitis määruskaebuses, et maakohus ei olnud selgelt välja toonud, kuidas ta otsustuseni jõudis, sh jättis viitamata puudutatud isiku I esitatud kõikidele väidetele ja tõenditele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rakendanud diskretsiooni jälgitavalt ning täiendab selles osas maakohtu
3(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471 määrust, kuid jätab resolutsiooni muutmata. Määruskaebuses esitab puudutatud isik I sisuliselt kolme liiki väiteid. Esmalt esitab ta väiteid selle kohta, et avaldaja ei ole sobiv puudutatud isiku II eest hoolitsema ning ei tegutse tema parimates huvides. Seejärel esitab puudutatud isik I väiteid selle kohta, et tema on sobiv lapse eest hoolitsema ning on kohusetundlik. Viimaseks heidab puudutatud isik I maakohtule ette menetluslikke eksimusi. Enne eelnimetatud väidete käsitlemist, esitab ringkonnakohus esmalt seisukoha määruskaebuse menetluses esitatud uute tõendite osas.
8.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetluses esitatud uued tõendid, kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise määrused, määruskaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks. Avaldaja esitas määruskaebuse vastuses (28.12.2018.a) uue tõendi, teatise kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXXX alustamata jätmisest kuupäevaga 21.12.2018.a. Puudutatud isik I esitas 09.01.2019.a menetlusdokumendis uue tõendi, kriminaalmenetluse nr YYYYYYYYYYYYYY lõpetamise määruse kuupäevaga 31.12.2018.a. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Mõlemad viidatud tõendid said menetlusosalistele kättesaadavaks pärast asja lahendamist maakohtus, s.t pärast 23.11.2018.a ning omavad asja lahendamisel tähtsust, kuna nendest nähtub avaldaja ja puudutatud isiku I käitumine.
9.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus puudutatud isik I määruskaebuses väiteid selle kohta, et avaldaja ei ole sobiv vanem puudutatud isiku II eest hoolitsema. Määruskaebuse esitaja tugineb esmalt sellele, et avaldaja ei ole kohusetundlik lapsevanem, kuna avaldaja ei võimaldanud teatud juhtudel emal lapsega kokku saada ning käis lapsega välismaal ema nõusolekuta. Ringkonnakohus ei leia, et eeltoodu väide väljendab avaldaja kohusetunde puudumist puudutatud isiku II suhtes. Maakohus järeldas avaldaja kohusetundlikkust, s.t suutlikkust lapse eest hoolitseda, tuginedes eelkõige 16.05.2018.a XXX lasteaia vastusele (t II kd lk 22). Nimetatud vastusest tuleneb, et laps hakkas XXX lasteaias käima alates 02.04.2018.a ning esimese päeva veetis isa lapsega koos lasteaias, samuti viis ja tõi isa last lasteaiast. Mõnikord tõi last lasteaiast ka avaldaja ema. Isa oli alati rõõmsameelne, aktiivne ning laps ootas oma isa väga. Samuti nähtub isa kohusetundlikkus ja suutlikkus lapse eest hoolitseda Lüganuse Vallavalitsuse lastekaitsespetsialisti 01.11.2018.a seisukohast (t II kd lk 158). Nimetatud seisukoha kohaselt oli lapse elukorraldus pärast esialgse õiguskaitse rakendamist ning lapse elukoha koos isaga kindlaksmääramist olnud positiivne, lapsele oli tagatud puhas, ruumikas ning turvaline elamine. Laps käis lasteaias, tema ümber tekkis kindel elukeskkond ning inimesed, kus ta tundis ennast hästi. Laps harjus teda ümbritseva koduse keskkonnaga, lasteaiaga, eakaaslastega ning sugulastega. Samast seisukohast tulenes ka, et 26.10.2018.a toimus vestlus XXX lasteaia direktoriga, kelle sõnul oli puudutatud isik II lasteaias väga hästi kohanenud. Võrreldes lasteaeda tulemisega oli puudutatud isik II muutunud rahulikumaks ning tema kõne oli väga hästi arenenud, iseloomult oli ta õpihimuline ning mängis palju. Puudutatud isik II oli alati korralike ja puhaste riietega. Avaldaja oli lasteaiaga alati koostööaldis, võttis osa ühisüritustest ning tundis lapse käekäigu vastu huvi. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et avaldaja on kohusetundlik ning suuteline puudutatud isiku II eest hoolitsema. Avaldaja oli teinud kõik vajaliku, et tagada lapsele tema kasvamiseks sobiv keskkond. Määruskaebuses esitatud väide, et isa takistas emal lapsega suhtlemist, ei tähenda, et lapse isa oli lapse suhtes kohusetundetu. Lisaks ei nähtu määruskaebusele esitatud avaldaja ning Lüganuse Vallavalitsuse lastekaitsespetsialisti seisukohtadest, et määruskaebuses
4(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471 nimetatud juhud, kui avaldaja ei võimaldanud lapsel emaga kohtuda, olid tingitud avaldaja selgest soovist last võõrandada oma emast ning takistada nendevahelist suhtlemist (t II kd lk 191-193, p-d 9-11, lk 189). Avaldaja selgitas enda 28.12.2018.a seisukohas, et teatud juhul ei olnud mõistlik last Lüganuselt viia Tallinnasse ema juurde, kui laps oli haige ning avaldaja ei vastanud kõikidele puudutatud isiku kõnedele kohe, kuna need olid tehtud ebasobival hetkel ning kasutades meediumit (Viber), milles avaldaja pidevalt aktiivne ei olnud. Viidatud avaldaja seisukohast nähtub hoopis, et avaldaja võimaldas lapse emal lapsega kokku saada: oktoobris kaks korda, novembris üks kord, detsembris kaks korda. Seisukoha esitamise hetkel kestis veel kohtumine (26.12-30.12.2018.a). Nimetatud kohtumistel oli laps viibinud puudutatud isiku I juures ka öösel. Samuti kinnitas lastekaitsespetsialist, et avaldaja võimaldas puudutatud isikul I ja II omavahel korduvalt kohtuda (t II kd lk 189). Ka ei leia ringkonnakohus, et puudutatud isikuga II välismaal käimine väljendab avaldaja kohusetunde puudumist ning tegutsemist lapse huvidega vastuolus. Lastekaitsespetsialist selgitas, et tegemist oli puhkusereisiga soojale maale. Lastekaitsespetsialisti hinnangul väljendas ema (puudutatud isik I) rõõmu ning emal puudusid etteheited selle kohta, et laps ajutiselt välisriigis oli. Samuti oli esialgse õiguskaitse raames antud avaldajale puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha osas ainuhooldusõigus, millest tulenevalt võis avaldaja käia välismaal, sõltumata puudutatud isiku I loast. Teiseks väidab puudututatud isik I, et avaldaja ei ole sobiv vanem puudutatud isiku II eest hoolitsema, kuna kriminaalmenetluses nr YYYYYYYYYYYYYY tuvastati, et puudutatud isik I ei ole vägivaldne ning hoopis avaldaja on vägivaldne ja avaldaja andis ja pakkus lastele alkoholi. Samuti tugines puudutatud isik I ka teistele enda esitatud tõenditele, sh piltidele, meditsiinilistele tõenditele ning füsioterapeudi kinnitusele. Ringkonnakohtule ei nähtu toimiku materjalidest, sh puudutatud isiku I esitatud tõenditest, et avaldaja on vägivaldne. 09.01.2019.a seisukohas esitas puudutatud isik I kriminaalmenetluse nr YYYYYYYYYYYYYY lõpetamise määruse. Viidatud määrusest ei nähtu määruskaebuses väidetut, s.t seda et avaldaja on vägivaldne ega seda et avaldaja oleks andnud või pakkunud lastele alkoholi. Ka ei nähtu puudutatud isiku I enda esitatud piltidest, meditsiinilistest tõenditest ning füsioterapeudi kinnitusest, et avaldaja on vägivaldne. Puudutatud isik I viitab ilmselt tema esialgse õiguskaitse raames esitatud tõenditele (t I kd lk 74jj). Puudutatud isik esitas pildid (t I kd lk 116-117), millest nähtuvad tema verevalumid. Viidatud piltide pinnalt ei saa teha järeldust, et avaldaja oli need tekitanud. Sama ei nähtu ka 25.02.2018.a SA Põhja-Regionaalhaigla EMO kaardi väljavõttest (t I kd lk 118) ning füsioterapeudi kokkuvõttest (t I kd lk 119). EMO kaart ei tõenda, et avaldaja põhjustas verevalumid. Samuti ei tõenda füsioterapeudi kokkuvõte, kes verevalumid vm vigastused tekitas. Ka avaldaja suhtes puudutatud isiku I poolt algatatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrusest ei nähtu, et avaldaja oleks kunagi olnud laste suhtes vägivaldne (t II kd lk 195). Viidatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrusest tuleneb, et mitte ühestki asjaolust ei nähtu, et avaldaja oleks puudutatud isikuga I kooselu vältel või mõnel muul ajal last, MM, väärkohelnud. Eeltoodust tulenevalt ei saa toimiku materjalide pinnalt järeldada, et avaldaja on vägivaldne ega tegutse lapse, puudutatud isiku II, parimates huvides. Kolmandaks väidab puudutatud isik I, et avaldaja ei ole sobiv lapse eest hoolitsema, kuna avaldaja ei ole tõendanud enda majanduslikku suutlikkust. Ringkonnakohus ei nõustu nimetatud väitega. Isa majanduslik suutlikus tagada lapsele sobiv keskkond nähtub toimiku materjalidest. Esiteks nähtub, et avaldaja on piisavalt majanduslikult suutlik, et tagada lapsele tema elamiseks ning arenemiseks vajalik, sh kodu ja lasteaed. Näiteks nähtub eelnimetatu Lüganuse Vallavalitsuse seisukohast, millest tuleneb, et pärast esialgse õiguskaitse määramist teostas vallavalitsuse lastekaitsespetsialist avaldaja juures kodukülastuse (t II kd lk 158). Selle käigus tegi lastekaitsespetsialist kindlaks, et elamispind on lapse jaoks sobiv ja turvaline.
5(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471 Tegemist on elumajaga, mis on 5-toaline ning renoveeritud ruumidega. Seisukohast ei tulene, et lastekaitsespetsialisti hinnangul oli lapsel millestki puudus. Ka ei ole puudutatud isik I määruskaebuses ning teistes menetlusdokumentides esile toonud, milles seisneb avaldaja majanduslik suutmatus lapsele eluks vajalik tagada. Seega ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda avaldaja majanduslikus võimekuses. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust leida, et avaldaja ei ole kohusetundlik ning suuteline puudutatud isiku II eest hoolitsema, arvestades puudutatud isiku II parimaid huve.
10.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väiteid selle kohta, et hoopis puudutatud isik I on sobiv vanem puudutatud isiku II eest hoolitsema ja teda kasvatama, millest tulenevalt tuleks maakohtu määrus tühistada ja avaldus jätta rahuldamata. Määruskaebuse p-s 2.7 toob puudutatud isik I välja, et pärast avaldaja ja puudutatud isiku I lahku kolimist suutis puudutatud isik I organiseerida laste elu täielikult, sh üürida korteri, panna puudutatud isik II lasteaia nimekirja ning organiseerida lastele psühholoogi külastused. Samuti käis puudutatud isik I regulaarselt perearsti, VV, juures. Samuti toob puudutatud isik I määruskaebuse kokkuvõttes välja, et ainuhooldusõiguse andmine avaldajale eraldab puudutatud isiku I tema õdedest, M ja AA-st. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna nimetatud väited alust maakohtu määruse tühistamiseks, isegi kui eeldada nende väidete õigsust. Maakohus leidis õigesti, et lapse huvides on jääda avaldaja juurde. Maakohus tugines oma otsustuses sellele, et avaldaja on võimekas ja kohusetundlik lapse eest hoolitsema, lapsele on tagatud sobiv kasvukeskkond ning olemasolev keskkond on lapsele saanud harjumuspäraseks ning oleks põhjendamatu lapse äravõtmine temale harjumuspärasest keskkonnast (vt maakohtu määruse p 14). Lisaks sellele leidis viidatud määruse p-s maakohus, et puudutatud isiku I juures elamine ei pruugi tagada lapsele piisavalt turvalist keskkonda. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on olulisem see, et puudutatud isik II saaks kasvada endale harjumuspärases, rahulikus ja turvalises keskkonnas, isegi siis, kui see tähendab tema eraldamist õdedest või seda, et puudutatud isik I on ka suuteline last lasteaeda ja perearsti juurde viima. Arvestades seda, et puudutatud isik II on veel 3 aastane, on tähtis, et talle oleks tagatud rahulik, stabiilne ning turvaline keskkond tema arenguks. Seejuures on puudutatud isiku I juures elamise turvalisus seatud käesolevas kohtumenetluses kahtluse alla. Avaldaja esitas 05.03.2018.a avalduses videomaterjalid, millest muu hulgas nähtus, et MM, puudutatud isiku I tütar, väitis, et puudutatud isik I oli tema suhtes vägivalda rakendanud, millest tulenevalt oli ta käel hammustuse jälg ning silma all verevalum ja ühel korral hakanud ninast verd tulema (avalduse lisa 4: 20171106_175144; 20171106_175250). Samuti nähtus avaldaja poolt esitatud videost, kuidas puudutatud isik I, olles alkoholijoobes, suhtles oma tütrega, MM-ga, kellel tekkis selgelt hirm puudutatud isiku I suhtes (avalduse lisa 4: 20171101_200141). Puudutatud isik I väitis 24.04.2018.a kohtuistungil, et hammustused MM käel tekkisid müramise käigus ning nad kõik hammustavad üksteist müramise käigus. Samas väitis puudutatud isik I, et verevalum MM silma alla tekkis tõenäoliselt nutmisest ja silma nühkimisest ning puudutatud isik olevat ühe purgi õlut joonud sel päeval, kui ta lapsi magama pani ja küünarnukiga MM lõi. Puudutatud isik I esitas 09.01.2019.a menetlusdokumendis kriminaalmenetluse nr YYYYYYYYYYYYYY lõpetamise määruse, mille kohaselt lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus MM kui kannatanu suhtes. Kuigi puudutatud isiku I tegude suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei ole ringkonnakohus eeltoodu alusel veendunud, et puudutatud isiku II turvalisus ja huvid on täielikult tagatud puudutatud isiku I juures. Seega ei anna määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et hoopis puudutatud isik I on kohusetundlik ja sobiv vanem, alust maakohtu määrus tühistada ning avaldus jätta rahuldamata.
11.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuses esitatud teisi väiteid, milles puudutatud isik I heitis maakohtule ette menetluslikke eksimusi. Ringkonnakohus leiab, et
6(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471 puudutatud isiku I väiteid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ning erineva lahendi tegemiseks. TsMS § 631 lg-st 1 ja §-st 659 tulenevalt teeb ringkonnakohus maakohtu lahendist erineva lahendi siis, kui maakohtu lahend põhineb õigusnormi rikkumisel või ringkonnakohtus arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha erinev lahend. TsMS § 631 lg 2 kohaselt on õigusnormi rikutud, kui materiaalõiguse või menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Ringkonnakohtule ei nähtu määruskaebuses esitatud väidetest, et maakohtu lahend tuleks tühistada ning teha sellest erinev lahend. Määruskaebuses väidab puudutatud isik I, et temal ei olnud võimalik tutvuda XXX lasteaia 16.05.2018.a vastusega. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Avaliku E-toimiku kohaselt oli nii puudutatud isikule I kui ka tema esindajale nähtav XXX lasteaia vastus alates 16.05.2018.a. Seega oli puudutatud isikul I võimalik nimetatud lasteaia vastusega tutvuda. Teiseks väidab puudutatud isik I, et esimese astme kohus jättis menetluse peatamata ning perelepitaja määramata. Ka nimetatud väide ei anna alust maakohtu määrust tühistada. TsMS § 561 lg 1 kohaselt peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamisel ja tema eest vastutamisel. TsMS § 561 lg 2 kohaselt võib kohus last puudutava menetluse peatada, kui sellega ei kaasne lapse huvisid ohustavat viivitust ning kui asjaosalised on valmis laskma ennast kohtuväliselt nõustada või kui kohtu arvates on muul põhjusel väljavaateid asja lahendamiseks asjaosaliste kokkuleppel. Kuigi puudutatud isik I väitis, et nimetatud taotlus esitati 03.04.2018.a menetlusdokumendis, selgitab ringkonnakohus, et nimetatud kuupäevaga menetlusdokumenti toimikus ei ole. Puudutatud isik I esitas vastava taotluse 23.04.2018.a menetlusdokumendis. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 561 lg 2 alusel menetluse peatamine ning kohtuvälisele nõustamisele suunamine on kohtu diskretsiooniotsustus. Kohus ei pea menetlust peatama olukorras, kui nähtub, et vanemad ei ole suutelised koostööd tegema ning menetluse peatamine tekitab ebavajalikku viivitust ega ole lapse huvides. Ringkonnakohtu hinnangul oli käesoleval juhul selge, et menetluse peatamine ning kohtuvälise nõustaja poole suunamine ei oleks andnud tulemust. Poolte tegudest ning menetlusdokumentides esitatud väidetest võib järeldada, et nii avaldaja kui ka puudutatud isik I ei suutnud omavahel koostööd teha. Avaldaja väitis avalduses, et puudutatud isik I on vägivaldne ning alkoholi liigtarvitaja. Esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebust esitades väitis seevastu puudutatud isik I, et avaldaja on vägivaldne. Mõlemad olid üksteise suhtes algatanud kriminaalmenetluse kriminaalasjades nr XXXXXXXXXXXX ja nr YYYYYYYYYYYYYY. Esialgse õiguskaitse määruse rakendamine ning lapse üleandmine pidi toimuma politsei kaasabil (t I kd lk 174-175). Menetluse jooksul pöördus puudutatud isik I ka ajakirjanduse poole, selle asemel, et omavahel ning diskreetselt puudutatud isikuga II seonduv läbi rääkida ning lahenduseni jõuda (t II kd lk 24). Ka avaldaja ja puudutatud isiku I kirjavahetusest ei nähtu kohtule, et pooled olid avatud koostööle ja leppimisele (t II kd lk 58-65). Samuti ei väljendu puudutatud isiku I lõplikes seisukohtadest koostöövalmidus ning valmisolek pöörduda kohtuvälise nõustaja poole. Vastupidiselt nähtub puudutatud isiku I 01.11.2018.a seisukohtadest, et avaldaja on tema hinnangul toime pannud lapseröövi, ei hoolitse lapse hügieeni ja väljanägemise eest. Seega tõendite ja väidete kogumist ei nähtu, et menetluse peatamine oleks olnud edukas ja asjaosalistel oli tahe ning valmisolek pöörduda kohtuvälise nõustaja poole. Kolmandaks väidab puudutatud isik I, et avalduses soovis avaldaja oma ema, AA, ülekuulamist, kuid kohus ei teinud antud taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise osas määrust. Ringkonnakohtule ei nähtu, et AA ülekuulamata jätmine mõjutas kohtulahendi tulemust ning
7(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471 et tegemist oli menetlusliku rikkumisega, mis võiks kaasa tuua maakohtu lahendi tühistamise. Esiteks väitis puudutatud isik I ise maakohtu menetluses, et ta ei soovi AA ülekuulamist, paludes avaldaja vastav taotlus jätta rahuldamata, kuna AA on asjast huvitatud isik ja valetab kohtule (t I kd lk 185, lk 195). Teiseks oli avaldaja maakohtu menetluses juba esitanud AA ütlused, mis AA andis politseis, (t I kd lk 167-168) ning ütluste sisu oli teada. Nendele ütlustele vaidles puudutatud isik I ka 23.04.2018.a menetlusdokumendis vastu (t I kd lk 184). Väidetavate maakohtu menetluslike minetustega seonduvalt väidab puudutatud isik I samuti, et lapsele määratud esindaja esitas oma lõplikud seisukohad pärast selleks ettenähtud tähtaega. Ka nimetatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ning erineva lahendi tegemiseks. Maakohus ei ole sellele arvamusele oma lahendis tuginenud ning nimetatud arvamus ei olnud asja lahendamisel määrava tähendusega. Seega ei nähtu ringkonnakohtule määruskaebuses esitatud väidetest, et maakohus rikkus menetlusreegleid, millest tulenevalt oleks alust maakohtu määrust tühistada.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Harju Maakohtu määruse tühistamiseks ning teistsuguse lahendi tegemiseks. Menetluskulud
13.Järgnevalt hindab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse vaidlustamisega seonduvat. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebuses palub puudutatud isik I tühistada maakohtu lahendi, sh menetluskulude osas, ning jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust tühistada maakohtu määrust osas, millega maakohus jättis maakohtu menetlusega seotud menetluskulud poolt endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 172 lg-st 1 tulenevalt, kuna maakohtu hinnangul tehti lahend lapse huvides, mistõttu oli õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulude poolte endi kanda jätmine on kohtu diskretsiooniotsustus ning kõrgema astme kohus saab seda muuta ainult siis, kui kohus ületas diskretsiooni piire. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus olek diskretsiooni piire ületanud.
14.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotuse määruskaebe menetluses. TsMS § 173 lg 1 alusel asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 173 lg 2 alusel tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja, puudutatud isiku I, kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja kulud, mis tuleb jätta riigi kanda. Riigi õigusabi põhjendatud tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
15.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude suuruse. TsMS § 174 lg 1 ls 1 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 23.01.2019.a esitas avaldaja menetluskulude nimekirja, milles palus puudutatud isikult I välja mõista avaldaja menetluskulud summas 375 eurot (sh käibemaks). Avaldajal tekkisid määruskaebuse menetlemisega ainult lepingulise esindaja menetluskulud. TsMS § 175 lg 1 alusel kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist
8(9)
Tsiviilasi nr 2-18-3471 menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Vastavalt menetluskulude nimekirjale oli avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot. Ringkonnakohus ei leia, et antud vaidluse puhul on lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot põhjendatud ja vajalik. Riigikohus senises praktikas on üldjuhul pidanud põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks 120 eurot koos või ilma käibemaksuta (vt RKTKm nr 3-2-1-115-13, p 25). Viidatud praktika kohaselt peavad esinema erilised asjaolud, millest tulenevalt saaks õigustada suuremat tunnitasu määra. Antud juhul ei esine erilisi asjaolusid, millest tulenevalt oleks põhjendatud ja vajalik tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta. Samal ajal ei esine ka asjaolusid, mis tingiksid tunnitasu alandamist alla 120 euro. Arvestades vaidluse keerukust ning mahtu, sh asjaolude mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude teiselt menetlusosaliselt välja mõistmise kontekstis 120 eurot põhjendatud ja vajalik tunnitasu. Viimaseks määrab ringkonnakohus kindlaks menetlustoimingutele kulunud põhjendatud ja vajaliku aja. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus avaldaja esindajal 30 minutit seisukohtade ja tõenditega tutvumisele ning kliendile e-kirja teel asjaolude selgitamisele. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoiming ja sellele kulunud aeg 30 minutit oli põhjendatud ja vajalik, arvestades määruskaebuses esitatud erinevate väidete arvu ning määruskaebuse mahtu. Samuti leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja vajalik oli ajakulu kliendiga nõupidamisele 25 minutit. Kliendiga nõupidamine on vajalik selleks, et selgitada kliendile menetluslikku situatsiooni ning millised tagajärjed võivad kliendile määruskaebuse menetlusest tuleneda. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik menetluskulu seisukoha koostamisele määruskaebusele 1 tund ja 10 minutit, arvestades seisukoha mahtu (5 lk). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ja vajalik menetlustoimingutele kulunud aeg 2 tundi ja 5 minutit (30 min + 25 min + 1 h ja 10 min = 2 h ja 5 min = 2,008 h). Arvestades, et põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja tunnitasu oli 120 eurot (ilma käibemaksuta), moodustavad menetluskulud kokku 241 eurot (120 eurot/h × 2,008 h = 241 eurot). Kuna avaldaja esitas TsMS § 174 lg-st 10 tuleneva kinnituse, lisandub menetluskuludele ka käibemaks 20%. Koos käibemaksuga moodustavad menetluskulud 289,20 eurot (241 × 1,2 = 289,20 eurot). Järelikult tuleb puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja mõista avaldaja menetluskulud summas 289,20 eurot. Tulenevalt avaldaja TsMS § 177 lg 4 alusel esitatud taotlusest, tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.