AT hagi GD (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela ja OÜ Favorte vastu AT nõude tunnustamiseks GD (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AT apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot OÜ Favorte vastuapellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AT apellatsioonkaebus OÜ Favorte vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AT (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXX XX-XX XXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Päts
liikmed
Gaida
Kostja GD (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Tael (asukoht Jaama 76, D korpus, Tartu) Kostja OÜ Favorte (registrikood 10040012, asukoht Villardi tn 22-5, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1(9)
1.Jätta Harju Maakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
3.Jätta OÜ Favorte vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus muutmata, AT ning OÜ Favorte apellatsioonimenetluse kulu nende endi kanda ning GD (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela apellatsioonimenetluse kulu AT kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud
1.AT esitas 10.06.2013. a Harju Maakohtusse hagi GD (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela ja OÜ Favorte vastu nõude 93 123.62 euro tunnustamiseks GD (pankrotis) pankrotimenetluses.
2.Harju Maakohus kuulutas 27.12.2012. a tsiviilasjas nr 2-12-43237 välja GD pankroti. Hagejal nõue 93 123,62 eurot tuleneb võlgniku poolt hagejale 04.06.2012. a antud võlatunnistusest, millega võlgnik kinnitas ja tõendas, et võlgneb hagejale 79 000 eurot. Vastavalt võlatunnistuse p-le 1 kohustus võlgnik tasuma võlasummalt intressi arvestusega 12% aastas. Tulenevalt võlatunnistuse p-st 2 pidi võlgnik võlasumma koos intressidega tasuma hiljemalt 01.07.2012. a. Võlatunnistuse p 4 järgi kohustus võlgnik võlasumma ja/või intresside mittenõuetekohase tasumise korral tasuma viivist 0,023% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Hageja avalduse ja Tallinna notari Tea Türnpuu 30.07.2012. a notariaalse dokumendi nr 1911 alusel algatas Tallinna kohtutäitur M. Kadak võlgniku suhtes hagiavalduses nimetatud võlasumma sissenõudmiseks täitemenetluse nr 008/201/249, mis on peatatud võlgniku pankrotiasjas tehtud kohtumääruse alusel. Hageja esitas nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses 14.02.2013. a. Nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue kostjate vastuväidete tõttu tunnustamata.
3.Võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses, millega on loodud iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida on võlatunnistusega tunnustatud. Hageja ja võlgniku vahel tekkis võlasuhe 01.11.2010. a, kui hageja kandis pangaülekandega võlgnikule üle 47 039 eurot (736 000 krooni) ja 01.11.2011. a andis hageja võlgnikule sularahas täiendavalt üle 31 961 eurot, mis on kokku 79 000 eurot, mille kohta on koostatud 04.06.2012. a võlatunnistus. Alternatiivselt leidis hageja, et võlatunnistuse puhul on
2(9)
tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 tähenduses, kuna see vastab laenulepingu tunnustele. Hageja vaides vastu väidetele võlatunnistuse näilikkuse ja fabritseerituse osas. Kostjate vastuväited
4.Kostjad hagi ei tunnistanud. Pankrotihaldur leidis, et hageja nõude aluseks oleva võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis on sõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest, samas ei ole hageja tõendanud, et tema ja võlgniku vahel oleks olnud põhikohustus, millest tulenevalt sõlmiti võlatunnistus. OÜ Favorte leidis, et võlgniku võlgnevust faktiliselt ei eksisteeri, kuna hagejal puudusid rahalised vahendid võlatunnistusest nähtuva summa laenamiseks. Sellele viitab asjaolu, et hageja avalikult teadaolev vara moodustab ainult 1/3 ühisomandist pärimise teel saadud kinnistust XXXXXX XX XX-XX Tallinnas. Samuti viitab hageja halvale varalisele seisule asjaolu, et riigilõivu tasus hageja eest kolmas isik. Kostja leidis, et: 1) pole usutav, et võlatunnistuse esemeks olev laenusumma 79 000 anti võlgnikule üle kahes osas aastase vahega, kusjuures üks osa 31 961 eurot anti üle sularahas; 2) võlgniku SEB Panga arvelduskonto väljavõte 01.11.2010. a 736 000 krooni maksmise kohta hageja poolt võlgniku pangakontole selgitusega „võlg“ (vene keeles DOLG) viitab hoopis võla tagasimaksmisele, mitte laenu väljastamisele; 3) puuduvad tõendid, et seisuga 01.10.2010. a oleks hagejal saanud olla sellises suuruses rahalisi vahendeid. Maksu ja Tolliametilt väljanõutud andmete kohaselt ei ole hageja ajavahemikul 2005 – 2011. a füüsilise isiku tuludeklaratsioone esitanud, samuti 736 000 krooni sularaha ületoomine üle Eesti Vabariigi riigipiiri eeldaks selle summa deklareerimist piiril, mille kohta tõendeid pole esitatud; 4) hageja poolt esitatud Venemaa panga Citybank väljavõte ei ole usaldusväärne tõend, kuna pole võimalik veenduda, et tegemist on just hageja pangakonto väljavõttega ja kes on väljavõtte viseerinud; 5) puuduvad mistahes tõendid hageja varalise seisukorra kohta seisuga 2011. a november, mil väidetavalt toimus teise osa laenu 31 961 euro üleandmine sularahas. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 14.10.2014. a otsusega hagi osaliselt. Kohus otsustas tunnustada GD (pankrotis) pankrotimenetluses AT nõuet 55 514,41 euro ulatuses. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
6.Kohus tuvastas, et võlgniku GD pankrotimenetluses esitas hageja võlausaldajana 14.02.2013. a nõude 93 123,62 eurot, millele võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul esitasid vastuväited kostjad. Hagi on esitatud 10.06.2013. a, seega tähtaegselt. Hageja nõue võlgniku vastu tuleneb võlgniku poolt hagejale 04.06.2012. a antud võlatunnistusest, millega võlgnik kinnitas ja tõendas tagasivõtmatult, et võlgneb hagejale 79 000 eurot, mille tagastamise tähtaeg oli 01.07.2012. a. Võlgnik ei ole teinud võlatunnistuse täitmiseks ühtegi makset. Seisuga 11.01.2013. a arvestas hageja võlasummalt intressi 10 871,19 eurot ja seisuga 04.01.2013. a viivist 3252,43 eurot.
7.Seoses küsimusega, kas võlgniku ja hageja vaheline 04.06.2012. a võlatunnistus on nn deklaratiivne või konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus, leidis kohus, et tegemist on nn konstitutiivse võlatunnistusega, millega loodi võlgniku ja hageja vahelise olemasoleva võlasuhte kõrvale, s.o võlgniku võlgnevus hagejale väidetavalt 79 000 eurot, uus iseseisev kohustus - võlgniku kohustus tasuda võlasummalt alates 01.11.2011. a kuni tasumiseni intressi ja alates 01.07.2012. a viivist. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Seega ei saa kostjad vaidlustada võlatunnistuse aluseks olevat kausaaltehingut, mis on õiguslikuks aluseks võlgniku võlgnevuse tekkimisele hageja suhtes 79 000 eurot.
3(9)
8.Eeltoodu ei tähenda, et kostjad ei saaks vaidlustada näilikkuse alusel võlatunnistuse väljaandmist kui tehingut ennast. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu, sisulist hindamist. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on õigus ja kohustus esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Olukorras, kus puudub võlgnevus (kohustus), mida pooled oleks saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, võib õigustatud isik nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Kohus leidis, et pankrotimenetluse raames peetava nõude tunnustamise vaidluses on selline õigus ka nõude vaidlustanud võlausaldajal. Kohus leidis, et kuivõrd kostja tugines võlatunnistuse näilikkusele, on vastava asjaolu tõendamiskoormus temal.
9.Kohus leidis, et hageja nõue ja vastavalt kostjate vastuväited on põhjendatud ja tõendatud osaliselt. Võlatunnistuses näidatud võlgnevus 47 039 euro osas on piisavalt tõendatud. Sellele viitab nii võlgniku SEB Panga arvelduskonto väljavõte 01.11.2010. a nimetatud rahasumma maksmise kohta võlgniku kontole, kui ka hageja pangakonto väljavõte Venemaa pangas Citybank, millest nähtub 27.10.2010. a nimetatud summale vastava 48 000 euro väljamakse hagejale. Kohus ei nõustunud kostja arvamusega, et makse 736 000 krooni selgitus võlgniku pangakontol DOLG (“võlg“) viitab ainult laenukohustuse täitmisele, mitte aga laenu väljastamisele. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul puudub teistel isikutel võimalus vaidlustada võlasumma kujunemise aluseks olevat tehingut. Oluline on see, et nimetatud tõend kinnitab mistahes põhjusel 736 000 krooni maksmist hageja poolt võlgniku pangakontole. Nimetatud tõend koos tõlkega eesti keelde vastab TsMS § 272 ettenähtud dokumentaalse tõendi tunnustele ja kohtul pole alust arvata, et see oleks võltsitud või oleks see tegelikult välja antud muule isikule kui hagejale. Asjaolu, et hageja pole esitanud tollideklaratsiooni 736 000 krooni või vastavas väärtuses välisvaluuta (euro) toomise kohta sularahas üle Eesti Vabariigi riigipiiri, ei kummuta järeldust, et vajalikud rahalised vahendid võlgnikule üleandmiseks olid hagejal seisuga 01.11.2010. a olemas. Samuti ei kummuta hageja poolt võlgnikule 736 000 krooni üleandmise fakti asjaolud, et hageja avalikult teadaolev vara kujutab endast ainult 1/3 ühisomandist pärimise teel saadud kinnistust või et riigilõivu tasus hageja eest kolmas isik. Seega võlgniku võlgnevus hagejale tulenevalt 04.06.2012. a võlatunnistusest on 47 039 euro ulatuses reaalne ja sissenõutav.
10.Võlatunnistusest nähtuva võlgnevuse ülejäänud osa – 31 961 euro (= 79 000 – 47 039) suhtes kohus leidis, et sellises ulatuses on tegemist rahatu, s.t tegelikult mitte eksisteeriva ja näilise võlaga. Citybank pangakonto väljavõte hagejal rahaliste vahendite olemasolu seisuga 01.11.2011. a ei kinnitanud. Kostja taotluse alusel väljanõutud Maksu - ja Tolliameti õiendist nähtuvalt hagejal 2005 – 2011. a Eestis deklareeritud sissetulekuid ei olnud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et võlgniku poolt hagejale väljaantud 04.06.2012. a võlatunnistus on osaliselt rahatu, s.t näilik, eesmärgiga jätta mulje võlgniku suuremast võlgnevusest ja anda hagejale alus suuremas summas nõude esitamiseks võlgniku pankrotimenetluses.
11.Kohtu arvestuste kohaselt võlalt 47 039 eurot ajavahemiku eest 01.11.2011 - 27.12.2012. a (417 päeva) arvestatav intress 12 % aastas (võlatunnistuse p 1) on 6538,41 eurot (0,12 : 360 x 47 039 x 417) ja viivis 0,023% päevas (võlatunnistuse p 4) ajavahemiku eest 02.07.27.12.2012. a (179 päeva) on 1937 eurot (47 039 x 0,00023 x 179), seega kokku on tunnustatav nõue 55 514,41 eurot (47 039 + 6538,41 + 1937). 4(9)
Apellatsioonkaebus
12.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, millega kohus jättis rahuldamata hagi ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
13.Kui maakohus nõustus apellandi seisukohaga, et võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses, oleks maakohus pidanud hagi täies ulatuses rahuldama, sest maakohtu motivatsioonist tulenevalt ülejäänud tõendid ei olnud praegustel asjaoludel asjakohased. Isegi juhul, kui oleks võimalik nõustuda seisukohaga, et võlatunnistus oli osaliselt deklaratiivne ja osaliselt konstitutiivne, lasuks vastustajatel tõendamiskoormis selles, et võlg vaidlustatud osas antud asjaoludel puudub. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (RK lahend nr 3-2-1-87-07).
14.Arvestades tulumaksuseaduse § 44 lg 1 p-s 1 sätestatut, ei ole võimalik Eestis üksikisiku tuludeklaratsioonide mitteesitamise faktist järeldada, et apellandil puudusid aastatel 2005 2011 üldse igasugused sissetulekud, sh palgatulu. Kuivõrd MTA tõendiga ei ole võimalik tuvastada ei võlatunnistuse ega ka selle aluseks oleva tehingu näilisust, on nimetatud tõend asjakohatu TsMS § 238 lg 1 tähenduses. Apellandi hinnangul on maakohus jätnud apellandi majandusliku võimekuse hindamisel põhjendamatult arvestamata, et apellant omab Eestis kinnisvara ja on esitanud väljavõtte oma Venemaal asuva pangakonto väljavõttest perioodil
30.09.– 29.12.2010. a. Kogumis viitavad vastavad tõendid apellandi majanduslikule võimekusele vaidlusaluse summa laenamisel.
15.Maakohtu käsitlus ei arvesta, et apellandil kui füüsilisel isikul, puudub õigusaktidest tulenev kohustus hoida pidevalt teatavat kapitali oma pangakontodel. Maakohtu järeldused ei välista apellandi võimalusi vaidluse all olev laenusumma muul viisil hankida, nt omakorda laenata kolmandatelt isikutelt. Arusaamatuks jääb hagejale laenu andmise võime osas tõendamiskoormise panemine. Sellisena on maakohtu vastav käsitlus tervikuna kunstlik ja eluvõõras ning ebaõige. Maakohus arvestas vaatlusaluse küsimuse lahendamisel asjas esinevaid tõendeid valikuliselt ning ei ole arvestanud seda, et OÜ Favorte väide on ilmselt eelkõige kantud tema majanduslikest huvidest seonduvalt võlgniku pankrotimenetlusega.
16.Vastuapellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu. Vastustajate seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus
17.Pankrotihaldur palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
18.OÜ Favorte esitas vastuapellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagi ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
19.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja väidetava nõude aluseks olev võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus. Võlgnik avaldas nõuete kaitsmise koosolekul, et võlatunnistuses nimetatud võlgnevus tuleneb hageja ja võlgniku vahelisest laenusuhtest. Hageja avaldas 18.11.2013. a seisukohas, et 04.06.2012. a koostati võlgnikule väidetavalt laenuna väljastatud summade kohta terviklikult võlatunnistus alates laenusumma täielikust kättesaamisest võlgniku poolt ning võlatunnistus oli vajalik raha üleandmisest tekkinud võlasuhte tingimuste täpsustamiseks. Võlatunnistus vormistati eesmärgiga fikseerida ära laenu tingimused, tagastamise tähtaeg jm laenulepingu tingimused. Hageja kirjelduse kohaselt lepiti
5(9)
seega kokku selles, et hageja poolt väidetavalt võlgnikule makstud summad võlgnetakse laenuna.
20.Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja seisukohtadest tuleneb üheselt, et võlatunnistusega ei loodud mitte uut iseseisvat kohustust vaid kinnitati väidetava laenusuhte olemasolu ja fikseeriti laenu tagastamise tingimused. Hageja ei esitanud mistahes tõendeid kinnitamaks oma väidet, justkui oleks poolte eesmärgiks olnud iseseisva kohustuse loomine, mistõttu on ekslik ka kohtu seisukoht, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega.
21.Maakohus leidis ekslikult, et 47 039 euro ulatuses on võlgnevus piisavalt tõendatud. Hageja ei ole esitanud mistahes selgitusi, mis põhjusel peaks märkima laenuna väljastatava summa ülekande selgitusse “võlg“, mis viitab üheselt võlgnevuse tasumisele mitte laenu andmisele ning eluliselt ei ole usutav, et mistahes isik väljastaks laenu sedavõrd eksitava selgitusega. Seoses Venemaa panga Citybank väljavõttega jättis kohus tuvastamata, kas tegemist on üleüldse hageja pangakonto väljavõttega. Ainuüksi Eesti äriregistrist nähtuvalt on hageja nimelisi isikuid 4, s.t hagejal on minimaalselt 3 nimekaimu, mistõttu jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et kohtul ei ole alust arvata, justkui oleks kõnealune väljavõte välja antud muule isikule kui hageja, olukorras, kus väljavõtte alusel ei ole võimalik isikut identifitseerida.
22.Hageja esitas Citybank arvelduskonto väljavõtte üksnes perioodi 30.09.2010 – 29.12.2010 kohta. Arvestades, et osaliselt jäi väidetava laenusumma tasumine võlgnikule hilisemasse perioodi, oleks hageja oma väidete õigsuse korral eelduslikult huvitatud ka ise hilisema perioodi kohta väljavõtte esitamisest ning andmete valikuline esitamine kinnitab, et hageja üritab andmetega manipuleerida. Hilisem väljavõte oleks ühtlasi paljastanud, kuidas hageja tegelikkuses 48 000 eurot kasutas ning lükkaks ümber hageja väited, et sularaha väljamakse on seotud laenu väljastamisega võlgnikule.
23.Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja väite, et hageja ei esitanud tõendeid 48 000 euro suurusele summale vastava vääringu toomise kohta Eestisse. Kuna poolte vahel on üheks keskseks vaidlusküsimuseks rahaliste vahendite olemasolu hagejal ning hageja väidete tõepärasuse korral peaks hageja olema suuteline esitama ka sularaha liikumist kajastavaid dokumente, siis jättis kohus nimetatud küsimuse asja lahendamisel tähelepanuta kui kohtu hinnangul ebaolulise asjaolu.
24.Kokkuvõtvalt lähtus kohus ekslikult eeldusest, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, mistõttu ei olegi vaja hinnata väidetava laenusuhte aluseks olevaid asjaolusid ning tõendeid, mis kinnitavad, et hageja ei tasunud antud summat võlgnikule laenuna ning hagejal puudusid rahalised vahendid selliste summade väljastamiseks laenuna.
25.Kostja taotles maakohtult tõendite kogumist, mille kohus rahuldas osaliselt ning jättis rahuldamata taotluse nõuda kõikidelt Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt ja Citibankilt välja AT arvelduskontode väljavõtted. Maakohus taotluse osalist rahuldamata jätmist otsuses ei põhjendanud. Taotluse rahuldamata jätmine viis ebaõige otsuse tegemiseni. Kuna maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks, siis palub apellant nõuda kõikidelt Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt välja AT arveldus- ja/või väärtpaberikontode väljavõtted 01.01.2010 - 31.12.2011. a osas ning nõuda Citibankilt (asukoht 8-10, bld. 1, Gasheka Street, 125047 Moskva) välja hageja kõikide Citibankis asuvate arvelduskontode väljavõtted 01.01.2010 - 31.12.2011. a osas. Tsiviilkolleegiumi põhjendused 6(9)
26.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebusega ning tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi võlatunnistuse käsitluse osas. Selles osas kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis aga ei muuda ebaõigeks maakohtu otsuse resolutsiooni. Maakohus asus lõpptulemusena põhjendatult seisukohale, et hageja nõue kuulub pankrotimenetluses tunnustamisele osaliselt. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Hageja palus tunnustada enda 93 123 euro 62 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Nõude alusena tugines hageja 4. juunil 2012. a tema ja võlgniku vahel allkirjastatud võlatunnistusele (I kd tl 6-7). Hageja väidete kohaselt andis ta võlgnikule laenu pangaülekande teel 47 039 eurot ja täiendavalt sularahas 31 961 eurot. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole võlgniku põhikohustuse olemasolu tõendatud ning kostja II väitel on võlatunnistus näilik, hagejal ei olnud ega saanud olla rahalisi vahendeid võlatunnistuse aluseks oleva väidetava laenu andmiseks ning laenuleping oli rahatu. Maakohus rahuldas hageja nõude 55 514 euro ja 41 sendi ulatuses (põhivõlg sellest 47 039 eurot) ja jättis seega 31 961 euro ulatuses rahuldamata. Eelnimetatud ulatuses jäi hagi rahuldamata põhjendusega, et kuna hageja ei ole tõendanud temal rahaliste vahendite olemasolu seisuga 01.11.2011, Eestis hagejal 2005-2011 deklareeritud sissetulekuid ei olnud, on võlatunnistus osaliselt rahatu st näilik, eesmärgiga jätta mulje võlgniku suuremast võlgnevusest. Maakohtu põhjendustest (otsuse p 8) võib aru saada, et hageja ja võlgniku vaheline võlatunnistus on konstitutiivne või on seda vähemalt intressi ja viivise kokkuleppe osas.
28.Esmalt märgib ringkonnakohus, et esitatud asjaoludel ei saa vaidlusalust võlatunnistust konstitutiivseks pidada, sest hageja võlausaldajana on tuginenud selgelt asjaolule, et võlatunnistus on välja antud varasemalt üle antud laenu kinnitamiseks. Seega tuleb võlatunnistust käsitada deklaratiivsena, sest selle aluseks oli hageja ja võlgniku vaheline laenusuhe ning võlatunnistusest ei tulenenud iseseisvat kohustust. Antud käsitlusega on nõustunud ka kostjad. Asjaolu, et võlatunnistuses sisalduvad ka kokkulepped kasutus- ja viivitusintressi kohta, ei muuda võlatunnistust konstitutiivseks, sest intresside puhul on tegemist kohustustega, mis tulenevad põhikohustusest ning sõltuvad selle suurusest ja/või rikkumisest olles selliselt põhikohustusega seotud. Vaidlusalusest võlatunnistusest nähtuvalt ei ole tegemist iseseisva kohustusega.
29.Seega on iseenesest õige apellatsioonkaebuse seisukoht, et kui maakohus pidas võlatunnistust konstitutiivseks, pidanuks kohus hagi täies ulatuses rahuldama vastuväidete esitamise võimatuse tõttu. Ekslik käsitlus konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse eristamisel ei ole aga maakohut viinud tõendamiskoormise ebaõigele jaotamisele ega valele lõppjäreldusele, sest maakohus on kostjate vastuväiteid põhjendatult arvestanud ja hinnanud. Riigikohus on 12. märtsi 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14 korranud seisukohta, et võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
6.veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). 7(9)
Praegusel juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (käesoleva kohtuotsuse p 28). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Seega lasub võla puudumise tõendamise koormis kostjal, mis ei ole aga piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Praegusel juhul olid maakohtu arvates kostja täitnud oma põhistamiskohustuse ja seetõttu läks tõendamiskoormis üle hagejale, kes pidi tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue ulatuses, milles ta soovis nõuet tunnustada. Maakohus on siinjuures järginud TsMS § 351 tulenevat selgitamiskohustust andes 26. märtsi 2014. a korraldaval istungil hagejale tähtaja tõendite esitamiseks, mis tõendaksid hagejal rahaliste vahendite olemasolu väidetava sularahatehingu tegemiseks 01.11.2011 (I kd, tl 79-81). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud ega veenvalt põhistanud või tõendanud sularaha 31 961 üleandmist 01.11.2011. a või oma laenu andmise võimet sel ajal. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse etteheitega, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata apellandil Eestis oleva kinnisvara ning et hageja Venemaal asuva pangakonto väljavõtte perioodi kohta 30.09.2010-29.12.2010 esitamis tulnuks pidada piisavaks. Maakohus on osundatud pangakonto väljavõtet hinnates õigesti leidnud, et raha liikumine kontoväljavõttel näidatud perioodil ei kinnita raha olemasolu 01.11.2011. Õige on hageja väide, et tal ei ole mingit seadusest tulenevat kohustust hoida pidevalt oma pangakontol kapitali, kuid see ei oma asjas tähtsust. Hageja väidab küll hüpoteetiliselt, et tal oli võimalus vaidluse all olev laenusumma muul viisil hankida nt laenata see kolmandatelt isikutelt, kuid ei ole selle kohta konkreetseid asjaolusid esitanud. Samuti ei näidanud hageja, kuidas on mõjutanud tema laenu andmise võimekust aadressil XXXXXX XX-XX, Tallinn asuva korteriomandi kahe teise isikuga ühisomanikuks olemine. Seega ei ole hageja tõendanud, et tal on võlgniku vastu nõue ulatuses, milles ta soovis nõuet tunnustada ning hagi on õigesti rahuldatud osaliselt.
30.Ringkonnakohus on nõustunud kostja II vastuapellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt hageja väidetava nõude aluseks olev võlatunnistus on deklaratiivne (käesoleva kohtuotsuse pid 28-29), kuid leiab, et kuna laenusuhtest tulenev võlg on tõendatud summas 47 039 eurot, tuli hagi osaliselt rahuldada. Maakohus on tuvastanud hageja poolt raha ülekandmise võlgniku pangakontole viimase SEB Panga kontoväljavõtte kui ka hageja Venemaa pangas Citibank oleva konto väljavõttega. Kostja II väide justkui oleks tuvastamata, et tegemist on hageja arvelduskontoga, kuivõrd juba Eesti äriregistrist nähtuvalt on hagejal minimaalselt 3 nimekaimu, ei muuda SEB Panga kontoväljavõtte alusel tuvastatud asjaolu, et hageja on võlgniku pangakontole 01.11.2010 47 039 eurot kandnud. Kolleegium ei nõustu kostja II käsitlusega, mille järgi viitaks summa ülekande selgitusse märgitu sõna “võlg“ üheselt võlgnevuse tasumisele mitte laenu andmisele. Igapäevakõnes ei pruugita sõnu“võlg“ ja “laen“ täpselt eristada ning tihti võidakse kasutada laenu andmisel ka sõna “võlg“ (eesti keeles viitab sellele nt väljend “võlgu andma“).
31.Kuivõrd ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, tuleb jätta muutmata ka maakohtu menetluskulude jaotus, s.o menetluskulude jätmine poolte endi kanda. AT apellatsioonkaebuse ja Osaühingu Favorte vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu 8(9)
peab ringkonnakohus TsMS § 171 lg-st 1 ja § 163 lg-st 1 lähtudes õigeks jätta käesoleva otsusega lahendatavate kaebuste esitamisest tingitud apellantide menetluskulud nende endi kanda ning GD pankrotihalduri menetluskulud AT kanda. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 1 p 2).
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.