Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Monica Meristo-Dmitrijev Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. juuni 2018. a otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, isa) esitas 24. märtsil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja, laps) vastu elatise vähendamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja ja WW (ema) vahelisest kooselust XX.XX.XXXX sündinud poeg.
3.Harju Maakohtu 3. novembri 2016. a määrusega määrati kostja eestkostjaks CC.
4.Viru Maakohtu 7. märtsi 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-43567 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis suurusega mitte vähem kui seadusega ettenähtud miinimummäär.
5.Hagejal on viimati nimetatud otsuse täitmisel tekkinud elatise võlg, kuna tema töötasu on alla miinimumpalga. Samuti on tema ülalpidamisel ka XX.XX.XXXX sündinud teine laps, kellega ta ei ela koos ja kelle kasuks on hagejalt välja mõistetud elatis 150 eurot kuus, mis peetakse kinni hageja palgast. Hageja leiab, et elatise vähendamisel tuleb arvestada, et kostja eestkostja CC saab peretoetust ja eestkostja toetust, ning samuti asjaolu, et kostja eestkostja ei ole nõudnud elatist kostja emalt, kellel on samuti lapse ülalpidamiskohustus.
6.Hageja täpsustas 3. mai 2018. a seisukohas oma nõuet ja palus vähendada elatist 150 euroni. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.
8.Vastuväidete kohaselt ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mida ei oleks käsitletud tsiviilasja nr 2-10-43567 menetluse käigus ja mis annaksid aluse elatise vähendamiseks. Kostja ülalpidamisvajaduse suurus on 500 eurot kuus. Kostja esindajale makstakse igakuiselt lapsetoetust 55 eurot ja eestkostetava lapse toetust 240 eurot. Kostjal puuduvad andmed kostja ema varalise seisu kohta, kuid kostjale on teada, et kostja emal on lisaks kostjale veel kaks ülalpeetavat last. Maakohtu otsus
9.Harju Maakohus jättis hagi 15. juuni 2018. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et tuvastatud asjaolusid ja esitatud tõendeid arvestades ei ole oluliselt muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend tsiviilasjas nr 2-10-43567.
11.Varasema kohtulahendi tegemisel on arvesse võetud hageja teise lapse sündi. Varasemaga võrreldes on hageja töötasu suurenenud ja kostjale makstav toetus vähenenud. Seega võiksid need asjaolud anda pigem aluse elatise suurendamiseks, mitte vähendamiseks.
12.Maakohus leidis, et varasema kohtulahendi muutmiseks ei anna alust ka asjaolu, et hageja teine laps ei ela enam koos temaga ning et hagejalt on väljamõistetud elatis 150 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole hageja uue lapse elukorralduse muudatus määrav, kuna ka siis, kui hageja uus laps elas temaga, oli hagejal kohustus uue lapse ülalpidamiskulusid kanda.
Apellatsioonkaebus
2(7)
13.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
14.Hageja leiab, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ja motiveerimata. Kohus on jätnud põhjendamata oma seisukoha, miks kohtu hinnangul ei ole asjaolud võrreldes varasemaga muutunud.
15.Kohus ei ole arvestanud, et hageja teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui kostja. Hageja sissetulek on 482 eurot kuus, elatis teisele lapsele on 150 eurot. Kuivõrd lapsed on võrdsed, tuleks kostjale maksta ka elatist 150 eurot kuus.
16.Kostja saab toetusi ligi 300 eurot kuus. Jääb arusaamatuks, miks ei arvestanud kohus eestkostja ja kostja ema panustamise kohustusega lapse ülalpidamisse. Kostja ei ole tõendanud lapse vajadusi 500 euro ulatuses kuus. Vastustaja seisukoht
17.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Lisaks esitas kostja taotluse, et ringkonnakohus kaaluks TsMS § 45 lg 6 alusel kuriteoteate esitamist, kuna kostjale teadaolevalt ei või hageja lepinguline esindaja tegutseda juristina. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus elatise muutmiseks alust andvate asjaolude tuvastamisele vajalikku tähelepanu pööranud ja on teinud ennatliku kohtulahendi. Maakohus on viinud läbi puuduliku eelmenetluse ning rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas.
19.Ringkonnakohus selgitab esmalt elatise muutmiseks vajalike materiaal- ja menetlusõiguslikke eeldusi (I), käsitleb seejärel seaduspärase kohtulahendi langetamise eeldusi (II) ja maakohtu poolseid rikkumisi (III) ning annab juhised asja uueks läbivaatamiseks (IV). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V). I
20.Asja materjalist nähtuvalt on kostja hageja laps, kelle hooldusõigus on hagejalt ja kostja emalt ära võetud ning kes elab koos eestkostjaga oma vanematest lahus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejalt kostja kasuks Viru Maakohtu 7. märtsi 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-43567 väljamõistetud elatist tuleks vähendada, kuna kostja sissetulekust ei piisa miinimummääras elatise maksmiseks ja tal on tekkinud elatise võlg. Hageja väitel ei võetud elatise väljamõistmisel arvesse, et hagejal on ka teise lapse ülalpidamiskohustus. Hagejal hinnangul jäävad kostjale miinimummääras elatist makstes hageja teised lapsed ebavõrdsesse olukorda. Samuti on apellatsioonimenetluse ajal sündinud hagejal ka kolmas laps. Hageja on esile toonud, et kostja vajaduste katmiseks tuleb arvestada riiklike toetustega, mis on võrreldes 2012. a seisuga suurenenud. Lisaks heidab hageja menetluses ette asjaolu, et kostja ei nõua võrdselt hagejaga elatise maksmist lapse emalt.
21.Kolleegium selgitab, et TsMS § 497 kohaselt võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses, kui elatisenõude aluseks olevad asjaolud muutuvad. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud
3(7)
asjaoludega muutunud. Eeltoodu võib olla tingitud ka asjaolust, et hageja ülalpidamisel on veel lapsi ja nende vajadused on võrreldes varasema kohtulahendiga muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Olukorras, kus varasemast kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. Elatise suuruse muutmisel tuleb sellisel juhul sisuliselt arvestada samade asjaoludega, nagu elatise väljamõistmiselgi, s.t lähtuda lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). II
22.TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ning võtma seisukoha esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kohtuotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Perekonnaasja menetlemisel tuleb lisaks arvestada, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.
23.Kohtuotsuse põhjendamisel tuleb arvestada sellega, et TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades vajadusel lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus nr 3-2-1-86-07, p 12). Samuti tuleb võtta arvesse, et TsMS § 436 lg 2 näeb ette kohustuse rajada kohtuotsus asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses taas põhjendama. Lisaks tuleb otsuses märkida seadused, mida kohus kohaldas. Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile täpselt viitama (vt Riigikohtu 29. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-16, p 13 ja 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17).
24.Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. III
25.Maakohus on hagi osalist rahuldamist põhjendanud pealiskaudselt üldsõnaliste väidetega, mistõttu ei ole kohtu järeldused kontrollitavad. Maakohus on oma 3. mai 2018. a kirjas menetlusosalistele selgitanud, mida tuleb kummalgi poolel tõendada
4(7)
elatise vähendamise nõude lahendamiseks (tl 28 ja pöördel), kuid kohtuotsuses ei ole kohus käsitlenud ühtki oma kirjas viidatud tõendamist vajavat asjaolu. Maakohus on hagi rahuldamata jätmisel sisuliselt nõustunud kostja vastuväidetega ning oma järeldusi piisavalt põhjendamata leidnud, et ükski hageja esiletoodud asjaolu ei anna alust kaaluda varasema lahendi muutmist. Otsuse tegemisel on kohus viidanud üksnes TsMS § 5 lg-le, § 230 lg-le 1 ja §-le 459. Ühelegi materiaalõigusnormile maakohus otsust toetanud ei ole, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut.
26.Otsuses puudub täielikult analüüs kostja vajaduste osas, samuti ei ole kohus andnud hinnangut hageja ülalpidamisel oleva teise lapse vajadustele. Varasemast 7. märtsi 2012. a tsiviilasjas nr 2-10-43567 tehtud elatise lahendist nähtuvalt on kohus eraldi analüüsimata eeldanud, et kostja vajadused on perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud suuruses. Samale sättele tuginedes on kostja põhjendanud enda vajadusi 500 euro ulatuses ka praeguses menetluses (tl 38 pöördel). Pidades silmas, et hageja on palunud vähendada elatist kuni 150 euroni, ei saanud maakohus lähtuda üksnes kostja väidetest vajaduste vastavusele elatise seaduses sätestatud miinimumääraga, vaid pidi selgitama kostjale kohustust esitada tõendeid selle kohta, et hageja poolt taotletud elatise suurus ei ole piisav kostja vajaduste katmiseks. Kuna hageja tugines elatise vähendamisel muuhulgas väitele, et kostjale seni makstud elatis seab hageja teise lapse ebavõrdsesse olukorda, tuli maakohtul samuti teha enne asjas otsuse langetamist selgeks hageja teise lapse vajadused.
27.Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, saab põhineda kohtu poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada iga lapse osas teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus asjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25. aprilli 2018. a otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Need asjaolud on maakohus jätnud tuvastamata, mh ei ole maakohus võtnud seisukohta hageja väite osas, et tema teise lapse vajadused on tulenevalt elatise maksmist kohustavast lahendist 300 eurot, millest hagejal on kohustus maksta 150 eurot. Kohus ei ole vastanud hageja väitele, et tema kõiki lapsi tuleks kohelda võrdselt ja sellest tulenevalt on õiglane, kui hageja panustab kõigi laste ülalpidamisse 150 eurot.
28.Kostjale makstava toetuse osas on maakohus samuti viidanud üksnes kostja vastusele ja nõustunud kostja seisukohaga, et kostjale makstavad riiklikud toetused on ajaga pigem vähenenud, mistõttu ei ole see asjaolu aluseks elatise muutmisele. Maakohus ei ole seejuures tähelepanu pööranud toetuste summade suurusele ega nende maksmise tähendusele kostja ülalpidamise kontekstis. Nii kostja vastusest kui sellele lisatud Sotsiaalkindlustusameti tõendist nähtub, et kostjale makstakse igakuiselt lapsetoetust 55 eurot ja eestkostetava lapse toetust 240 eurot (tl-d 39 ja 44). Perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 järgi on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine. Vaatamata sellele, et mõlemad toetused on Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud eestkostjale, on nii PHS § 16 lg 1 p-s 1 nimetatud lapsetoetuse kui PHS § 16 lg 1 p-s 4 nimetatud eestkostetava lapse toetuse saamise õigus kostjal. Seega on hageja õigesti juhtinud tähelepanu, et kostja vajadused võivad olla osaliselt kaetud ka nende riiklike toetustega, mis on pärast elatise maksmist kohustava lahendi ja kostjale eestkostja määramist suurenenud eestkostetava lapse toetuse lisandumisega.
5(7)
29.Hageja väitega, et kostja ülalpidamises peaks osalema ka eestkostja, ei ole maakohus samuti tegelenud. Selle küsimuse osas tuleb pidada silmas põhiseaduse (PS) § 27 lg 3 regulatsiooni, mille järgi on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest eeskätt lapse vanematel. PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta ülalpidamiskohustust muudatused hooldusõiguses. Seega on hageja kohustatud kostjat ülal pidama ning hageja kohustust kostjat ülal pidada ei mõjuta iseenesest see, et hagejalt on hooldusõigus kostja suhtes ära võetud. Samas ei ole maakohus selgitanud, milleks eeskostja kulutab kostjale makstavat lapsetoetust ja eestkostetava lapse toetust ega kaalunud küsimust, kas selliste toetuste olemasolu võiks mõjutada hagejalt väljamõistetava elatise suurust.
30.Maakohus palus kostjal selgitada, kuidas on kostja ülalpidamiskohustus jagatud hageja ja kostja emaga, kuid otsusest ei nähtu, kas kostja selgitused olid kohtu arvates piisavad ning milliseid järeldusi maakohus kostja selgitustest tegi. Ülalpidamiskohustuse jagunemise osas tuleb arvestada, et PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohtu varasema praktika järgi peavad vanemad PKS § 105 lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Maakohtu lahendis vastav käsitlus puudub. IV
31.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ning eelmenetluse ülesanded täitmata. Oluliste menetluslike minetuste tõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks (vt Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13;
23.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Ringkonnakohtul ei ole maakohtu otsuse puudulikkuse tõttu võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
32.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas kostja vajadused ja/või hageja varaline seisund on võrreldes varasema kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Sisuliselt tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmiselgi, s.t lähtuda lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et hageja ülalpidamisel on veel lapsi ja võrrelda kostja vajadusi hageja teiste laste vajadustega, et kõigile hageja lastele oleks tagatud võrdne võimalus ülalpidamise saamiseks. Seejuures ei tohi unustada, et tänaseks on hagejal sündinud ka kolmas laps.
33.Elatise suuruse üle otsustamisel tuleb maakohtul võtta mh arvesse kostja kasuks makstavaid riiklikke toetusi. Seejuures tuleb tähele panna, et ainuüksi riiklike toetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike toetuste maksmine
6(7)
olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanema kehva varalise seisundiga või kui leiab tõendamist, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad. Vastata tuleb küsimusele, kas toetuste arvel saab rahuldada osa lapse vajadustest ning kas sel põhjusel oleks miinimumist väiksema elatise maksmise korral elatise maksmise eesmärk ebaproportsionaalselt kahjustatud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Lisaks tuleb arvestada seda, et kuivõrd vanemad peavad pidama last ülal võrdsetes osades, saab hagejalt välja mõistetud elatist vähendada riiklike toetuste summast poole võrra.
34.Kuna kõnealusel juhul on vaidluse all küsimus, kas hageja suudab vanemana maksta kostjale seni välja mõistetud elatist, tuleb asja lahendamisel võtta arvesse ka kostja ema kohustust ja võimalusi kostjat ülal pidada. Eespool otsuse p-s 30 viidatud Riigikohtu praktika järgi peavad vanemad PKS § 105 lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Kuna öeldu kehtib eelduslikuna, tuleb maakohtul selgitada, millised on kostja kummagi vanema võimalused kostja ülalpidamiseks ning kui selgub, et võimalused ei ole võrdsed, siis otsustada, kas ühe vanema kehvem varaline seisund õigustab ülalpidamise kohustuse võrdsusest kõrvalekaldumist. V
35.Seoses kostja taotlusega kaaluda TsMS § 45 lg 6 alusel kuriteoteate esitamist, märgib ringkonnakohus, et kuivõrd hageja lepinguline esindaja on tema ema ehk üleneja sugulane, siis võimaldab TsMS § 218 lg 1 p 5 hageja emal hagejat kui alanejat sugulast esindada, olemata jurist. Kostja taotlus on seetõttu ainetu.
36.Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue lahendamise tulemust arvestades.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.