Apellatsioonkaebuse hind kummagi hageja osas 675 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (apellandid): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine seaduslik esindaja PP ja ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello Kostja (vastustaja): CC (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 1. oktoobril 2018, millel osalesid hagejate esindajad ja kostja
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostja 3. oktoobri 2018 taotlus 1. oktoobri 2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
2.Harju Maakohtu 19. juuni 2018 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada ja jätta maakohtu menetluskulud kostja kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista CC-lt XX kasuks tema ülalpidamiseks välja elatis perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates 16. novembrist 2017 kuni XX täisealiseks saamiseni, st kuni 15. veebruarini 2026.
3.Mõista CC-lt YY kasuks tema ülalpidamiseks välja elatis perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates 16. novembrist 2017 kuni YY täisealiseks saamiseni, st kuni 17. augustini 2027.
4.Mõista CC-lt XX kasuks tema ülalpidamiseks välja tagasiulatuv elatis perioodi 1. juuli 2017 – 15. november 2017 eest 531,91 eurot.
5.Mõista CC-lt YY kasuks tema ülalpidamiseks välja tagasiulatuv elatis perioodi 1. juuli 2017 – 15. november 2017 eest 531,91 eurot.
6.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord, mille kohaselt on CC kohustatud temalt välja mõistetud elatise tasuma viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist ja igakuise jooksva elatise iga jooksva kuu 1. kuupäevaks hagejate esindaja PP arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
7.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja I) ja YY (hageja II, edaspidi koos „hagejad“ või „lapsed“) esitasid PP (ema) vahendusel 16. novembril 2017 Harju maakohtule hagi CC (kostja, isa, koos emaga edaspidi ka „vanemad“) vastu elatise nõudes. Hagejad palusid kostjalt välja mõista igakuise elatise kummagi hageja ülalpidamiseks alates hagi esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, mis kuulub tasumisele ette hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, samuti 1. juuli 2017 – 15. november 2017 eest kummalegi hagejale 531,91 eurot. Hagiavalduse kohaselt -
-
sündisid vanemate abielust XX.XX.XXXX hageja I ja XX.XX.XXXX hageja II. Vanemad läksid lahku veebruaris 2016 ja sellest ajast elavad lapsed koos emaga; vanemad leppisid kokku, et kostja tasub lastele elatist vähemalt seaduses sätestatud alammääras ja lapsed viibivad suhtlemiseks kostja juures kuni 10 päeva kuus; kostja täitis kokkulepet kuni juunini 2017, mil ta hakkas elatist vähem tasuma. Kostja teatas, et elatise tasumine toimub päevaraha arvestuse alusel, kostja on nõus tasuma ainult nende päevade eest, kui lapsed on teise vanema juures kauem võrreldes temaga, kostja arvestab tagasi päevarahad nende päevade eest, mil lapsed olid temaga ja arvestab elatisest maha ka korteri kasutustasu rendikulu 1 000 eurot kuus; hagejad leiavad, et elatist vanemate kokkuleppest ja seadusega minimaalselt ettenähtust vähem tasudes rikub kostja laste ülalpidamiskohustust, kuna ta ei osale laste ülalpidamises piisavalt ja regulaarselt; 2 (7)
-
-
vanemate omavahelises suhtluses on ema isale selgitanud, et laste ülalpidamine ega elatise summa ei saa sõltuda sellest, kas kostjal on puhkus või mitte, sest laste igakuised kulud on erinevad ning elatise igakuine tasumine aitab kanda keskmiselt igakuiseid kulusid. Varem arutasid vanemad laste kulud läbi ning pidasid laste harjumuspärase elustiili ja elukvaliteedi säilimiseks vajalikuks kuluks ühe lapse kohta vähemalt 685 eurot kuus. Ema oli teinud isale ettepaneku, et kui isa tasub miinimumelatist ja kannab laste söögikulud ajal, mil lapsed on kostjaga, siis kannab ema ülejäänud kulud; perioodil 1. juuli – 15. november 2017 oli mõlemal hagejal õigus saada elatist seaduses sätestatud alammääras 1 057,50 eurot ( = 235 × 4 + 235:30 × 15). Kostja tasus nimetatud perioodil elatist lastele kokku 1 051,18 eurot, st kummalegi 525,59 eurot. Järelikult on mõlemal hagejal õigus saada nimetatud tagasiulatuva perioodi eest 531,91 eurot ( = 1057,50 – 525,59).
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
kostja pole ülalpidamiskohustust rikkunud. Ta tasus miinimumelatist kuni juunini 2017 sellest hoolimata, et lapsed viibisid olulise osa ajast tema juures ja tema ülalpidamisel. Alates juulist 2017 otsustas kostja elatisemaksed viia vastavusse faktiliselt kujunenud olukorraga, arvestades mh ema ainukäsutusse laekuvaid riiklikke lapsetoetusi ja tulumaksutagastust, esmajoones aga laste suuremahulist viibimist kostja juures; kui kostja täidab regulaarselt 1⁄3–1⁄2 ajast laste ülalpidamiskohustust vahetult, ei saa nõuda talt elatist samas määras nagu olukorras, kus lapsed üldse isaga ei kohtu. Lapsed viibivad igakuiselt olulise osa kostja juures ja on tema vahetul ülalpidamisel; RAKE uuringus on leitud, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui elatise seaduses sätestatud miinimummäär.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 19. juuni 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise 70% ulatuses perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 sätestatud miinimummäärast alates 16. novembrist 2017 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb tasuda hiljemalt jooksva kuu 1. kuupäevaks ema arvelduskontole. Samuti mõistis kohus välja elatise 1. juuli – 15. november 2017 eest 214,66 eurot kummalegi hagejale. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
3.1.Maakohus kohaldas perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1, § 99 ja § 101 lg 1 ning leidis, et kostja makstud elatis perioodil 1. juunist – 15. novembrini 2017 ei ole piisav, arvestades ka asjaolu, et osa ajast viibisid hagejad kostja juures. Esitatud tõendite põhjal on ühele hagejale vajaminevad kulutused suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimum kuupalk. Hagejate esmavajadused on igapäevane söök, riided, koolis käimisega seotud kulud, tervisele, hügieenile tehtavad kulud, vee ja elektri ehk kommunaalkulud. Samuti saab pidada oluliseks kuluks tasu treeningute eest ja ka eriarsti kulu hagejale II. Kuna kõik kulutused ei ole ettenähtavad eriti kui laps on puudega ja vajab kõrvalabi, siis kostja elatise arvestus päevarahana ei ole mõistlik ega eluliselt kasutatav. Samuti ei ole mõistlik ega võimalik arvestada lapse ülalpidamise kulusid ajaliselt ette sendi täpsusega mineviku hindade alusel. Enamus kostja kulutusi hagejatele on seotud meelelahutusega (kino, mängud, mängutuba, burgerid, coca-cola joogid) ja neid ei saa arvestada ülalpidamise kuludeks. Samuti ei ole kostja esitatud arve sokkide ostmise kohta selline kulu, mille tõttu tuleks jätta hagi rahuldamata.
3.2.Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada vanemate igakuised sissetulekuid, sh ka seda, et hagejate emale on määratud töövõimetuspension, kuna tal on 70% ulatuses töövõimekaotus ning ema vajab lisakulutusi ravimitele, transpordile, abivahenditele jne. Hagejale II ei ole 3 (7)
määratud sotsiaaltoetuseid nii suures mahus, mis annaks alust vähendada väljamõistetava elatise suurust. Makstav toetus kompenseerib osaliselt keskmise puudega isiku vajalikke lisakulutusi. Kui seaduseandja oleks ette näinud elatise miinimumi vähendamist pere- ja sotsiaaltoetuste ja riigilt tagasimakstava tulumaksu võrra, siis oleks see seaduses sätestatud.
3.3.Kuna hagejad veedavad kostja juures umbes 10 päeva kuus ja kostjal on peale hagejate veel üks laps ülalpidamisel, on põhjendatud PKS § 102 lg 2 alusel elatist vähendada ja kostjalt välja mõista 70% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Tulenevalt eeltoodust ja arvestades kostja poolt tasutud elatist vaidlusalusel perioodil, kuulub kostjalt väljamõistmisele tagasiulatuv elatis ühele hagejale 214,66 eurot ja alates hagi esitamisest 70% poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, mis on perioodil 16. november – 31. detsember 2017 ühele hagejale 150 eurot kuus ja alates
1.jaanuarist 2018 ühele hagejale 175 eurot kuus. Kuna kohus mõistab elatise välja protsendina miinimummäärast, siis elatise miinimummäära tõusuga automaatset suureneb ka elatise suurus.
3.4.Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja uue otsusega hagi tervikuna rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks, kuigi kohus tuvastas, et tõendatud on hagejate õigus saada ülalpidamist vanematelt enam kui miinimummääras, mõistis ta kostjalt elatise välja 30% vähem. Selliselt jättis kohus ema kanda tema enda kohustuse miinimummääras hagejate ülalpidamises osalemise osas ning lisaks kostja kohustuse 30% ulatuses miinimummäärast ja ka selles osas, mis ületab kahekordset miinimummäära, kuna hagejate kulud on suuremad kui kahekordne miinimummäär. Kohus ei põhjendanud, miks ta kaldus kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest.
4.2.Teiseks ei põhjendanud maakohus PKS § 102 lg 2 kohaldamist. Kohus viitas, et hagejad veedavad umbes 10 päeva kuus kostja juures ja kostjal on lisaks veel üks laps, kuid seda, kuidas nimetatud asjaolud kostja võimet hagejate ülalpidamises miinimummääras osaleda mõjutavad ning millele tuginevalt on kohus nimetatud asjaolusid käsitlenud mõjuva põhjusena miinimummääras elatise vähendamiseks, kohus ei selgitanud. Maakohus ei tuvastanud, et vanemate varaline seis oleks selline, mis ei võimalda täita hagejate ülalpidamise kohustust miinimummääras. Sellele ei tuginenud ka kostja. Kostja sissetulek võimaldab kostjal kõikide oma laste ülalpidamises vähemalt miinimummääras osaleda. Lisaks ei ole võimalik hagejate poolt kostjaga suhtlemiseks veedetavat aega pidada mõjuvaks põhjuseks, mille alusel PKS § 102 lg 2 kohaselt miinimummääras elatise kohustust vähendada. Kostja suhtlemine lastega on äärmiselt kõikuv ja kaootiline, hagejad ei viibi olulise osa ajast kostja juures, emal on kostja suhtlemist lastega keeruline arvestada ning kostja ei kanna hagejate igapäevaseid ülalpidamiskulusid ega ühtegi kostjate püsikulu, seda ka ajal, mil lapsed viibivad kostja juures suhtlemiseks. Seda, et lapsed viibivad kostja juures umbes üle nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni, kinnitas kostja maakohtu istungil.
4.3.Kolmandaks ei põhjendanud kohus TsMS § 163 lg 1 kohaldamist. Hagejate kui alaealiste laste menetluskulud on õigustatud jätta täielikult kostja kanda. Alaealistel puuduvad iseseisvad vahendid menetluskulude kandmiseks ning menetluskulud tuleb seega kanda ülalpidamiseks vanematelt saadavate vahendite arvelt. Vanematel on aga seadusest tulenevalt kohustus alaealisi ülal pidada, mistõttu olukord, kus lapsed on sunnitud pöörduma kohtu poole elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimummääras ning 4 (7)
kohus hagi enamuses osas rahuldab, sest kostja ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud, ei ole õigustatud jätta hagejate menetluskulusid nende endi kanda.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja esitas 3. oktoobril 2018 taotluse
1.oktoobri 2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja leiab, et protokoll on koostatud valikuliselt, kostja seisukohti kahjustavalt või pole neid üldse kirja pandud.
6.Hagejad vaidlesid protokolli parandamise taotlusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada ja hagi ka 30% miinimumelatise saamiseks rahuldada. Kokkuvõttes rahuldatakse hagi tervikuna, samuti rahuldatakse apellatsioonkaebus ja kostja kannab menetluskulud mõlemas kohtuastmes.
8.Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab ringkonnakohus esmalt kostja taotluse protokolli parandamiseks. Taotlus jääb rahuldamata ja see lisatakse protokollile. TsMS § 50 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama lõike teise lause p 6 järgi tuleb protokolli kanda menetlusosaliste avaldused ja taotlused ning p 8 järgi ka poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Seadusest ei tulene, et poole selgitused peaks protokollima sõna-sõnalise täpsusega. Kuna kostja taotluse järgi tuleks protokolli üksnes täpsustada ja täiendada, siis puudub alus taotluse rahuldamiseks.
9.Maakohtu otsuse vaidlustasid ainult hagejad hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Vastavalt TsMS § 456 lg-le 4 on miinimumelatisest 70% väljamõistmise osas otsus edasi kaebamata jõustunud.
10.Maakohus tuvastas õigesti ja menetlusnorme oluliselt rikkumata, et kostja on laste isa ja lapsed elavad emaga. Lisaks tuvastas maakohus, et laste vajadused on suuremad kui kuutöötasu alammäär ja kostja tasus 1. juulist – 15. novembrini 2017 elatist kokku 1 051,18 eurot. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi saab ringkonnakohus neist asjaoludest lähtuda. Samuti sedastas maakohus õigesti, et kostjal on lahuselava vanemana laste ülalpidamise kohustus PKS § 97 p 1, § 99 ja § 101 lg 1 järgi. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ega korda neid.
11.Elatise nõuded lahendab kohus hagiasjana. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Tulenevalt poolte väidetest on praegu vaidlusaluse 30% suuruse miinimumelatise üle otsustamiseks vaja hinnata, kas esineb mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses. Kostja tugineb sellele, et ta ei pea miinimummääras elatist maksma, sest lapsed on osa aega temaga ja sel ajal annab ta neile ülalpidamist vahetult.
12.Riigikohus on leidnud, et muu asjaolu (või mõjuv põhjus) PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 17.1 esimene lõik, samuti selles viidatud 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 23 ja 28.3). Samas tuleb PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaldamise eeldusi hinnata tervikuna ja lähtudes iga üksikjuhtumi asjaoludest (vt nt eelviidatud otsused tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 14 teine lõik, ja tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1).
13.Hagejad tõid esile, et nende kulud on vähemalt 685 eurot kuus. Kuigi kostja viitas hagile vastates RAKE uuringule ja laste kulutustele võrreldes miinimumelatise määraga, ei vaielnud ta vastu hagejate tegelikele kuludele eeltoodud summas. Asja arutamisel maakohtu istungil ei nimetanud kostja, et laste tegeliku kulude üle oleks vaidlust, ja sellele ei tuginenud ta ka ringkonnakohtu istungil. Samuti ei ole hagejad esitanud hagi eeldusel, et lapsed veedavad osa aega isa juures, vaid sellele on üksnes vastuväitena tuginenud kostja. Seega ei ole käesoleval 5 (7)
juhul tegemist Riigikohtu 9. juuni 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 28.3 teises lõigus kirjeldatud olukorraga, kus laps nõuab elatist miinimummääras, aga pole toonud esile sellele vastavast summast suuremaid kulusid.
14.Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kui pika aja igas kuus veedavad lapsed isaga ja on tema vahetul ülalpidamisel, samuti kas see annab alust mõista kostjalt välja elatis alla miinimummäära. Ringkonnakohtu hinnangul on see ka peamine asjaolu, mis mõjutab hagi rahuldamise ulatust ja kaebuse edukust.
14.1.Hagejate selgituse kohaselt on lapsed isa juures üle nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni. Seda väidet kostja ümber ei lükanud, küll aga selgitas, et ta sooviks lastega rohkem aega veeta. Ringkonnakohtu istungil ei nimetanud kostja ühtegi konkreetset kuud või muud perioodi, mil tema suhtlemine lastega oleks korraldatud kuidagi teisiti. Hagile vastates väitis kostja, et lapsed on tema juures 1⁄3–1⁄2 ajast, aga hagejad vaidlesid 6. jaanuari 2018 arvamuses sellele väitele vastu. Sellegi poolest kostja oma väidet ei tõendanud. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et kostja enda koostatud tabelid ei tõenda laste tema juures viibimist ega neile ülalpidamise andmist. Vanemate e-kirjadest (I kd tl 10–13) nähtub, et vanemad on arutanud isa ja laste suhtlemise korda just sellises rütmis, millele tuginevad hagejad. Kostja enda nimetatud kulud lastele (I kd tl 33–48) kajastavad samuti lastega koos aja veetmist peamiselt kahel mõnepäevasel ajavahemikul kalendrikuu jooksul. Eelneva põhjal tuvastab ringkonnakohus, et lapsed veedavad isaga praeguseks välja kujunenud suhtluskorra alusel aja iga teise nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni. Keskmiselt on see ca neli päeva kuus ehk veidi enam kui 10% ajast.
14.2.Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja soovinud PKS § 101 lg-ga 1 reguleerida võimalikult üldise juhu minimaalse elatise määramiseks. Sellele viitab eelkõige PKS § 102 lg 2 sõnastus, mille kohaselt elatise vähendamiseks alla miinimumi peab esinema mõjuv põhjus. PKS § 143 lg 1 näeb ette vanema õiguse ja kohustuse lapsega suhelda. Pole alust eeldada, et seadusandja soovis elatismiinimumi kehtestada üksnes olukorraks, kus lapsest lahus elav vanem lapsega üldse ei suhtle või teeb seda väga minimaalselt. Seetõttu tuleb lugeda lapsega tavapärane lühiajaline suhtlemine ja sel ajal ka lapsele vahetult ülalpidamise andmine pigem tavaliseks, aga mitte erandlikuks asjaoluks või mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses.
14.3.Eespool p-s 14.1 tuvastatud lastega suhtlemise aeg jääb ringkonnakohtu hinnangul tavapärase suhtlemise piiridesse. Lastekaitseseaduse § 5 p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Lapse huvides ei oleks tema ülalpidamiseks kasutatava raha vähendamine pelgalt selle arvel, et lapsest lahus elav vanem regulaarselt, kuid mitte olulise kestusega perioodi vältel lapsega kohtub.
14.4.Lisaks tuleb hinnata ka neid kulutusi, mida kostja teeb lastele vahetult ülalpidamist andes. Käesolevas asjas on kostja toonud esile oma kulud riietele, huvitegevustele, eluruumile, transpordile ja toidule. Arvestades isa juures viibimise aega ei ole kulud eluruumile ega toidule märkimisväärsed võrreldes nendega, mis tuleb kanda emal lastele igapäevase elukoha ja ülalpidamise võimaldamisel. Kostja kulud laste riietele moodustasid viie kuu jooksul kokku 29 eurot (I kd tl 33–48) ja transpordikulu on isa enda väitel 10–15 eurot kuus (II kd tl 27). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esile toodud kulutused huvitegevusele on pigem meelelahutuslikud ja laste kulude hulka ei saa arvata kostja enda pileteid vms. Kokkuvõtvalt ei ole kostja toonud esile ega tõendanud, et ta kannaks ajal, mil lapsed on temaga, arvestatavas osas kulutusi laste igapäevaseks ülalpidamiseks.
14.5.Neil kaalutlustel ei ole käesoleval juhul laste viibimine isa juures ja sel ajal neile vahetult ülalpidamise andmine mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 tähenduses ega anna alust vähendada kostjalt nõutavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud määra. Maakohtu otsus tuleb elatise 6 (7)
vähendamise osas tühistada. Põhjendatud on ka hagejate menetluslik etteheide, et maakohtu otsus on elatise vähendamise osas sisuliselt põhjendamata, sellega rikkus maakohus TsMS § 436 lg 1 ja 442 lg 8. Ringkonnakohus saab viidatud rikkumise kõrvaldada tehes ise uue otsuse.
15.Kostjalt tuleb PKS § 97 p 1, § 99 ja § 101 lg 1 alusel välja mõista elatis seadusega ette nähtud minimaalses määras kuni hagejate täisealiseks saamiseni. PKS § 108 järgi saavad hagejad nõuda ka tagasiulatuvalt maksmata jäänud elatise maksmist, nende nõue jääb viidatud normiga ette nähtud aastase ajavahemiku piiridesse. Hagejad on toonud esile ja ka tõendanud (I kd tl 10–13), et ema nõudis hagejate nimel elatise maksmist praktiliselt kohe, kui kostja ülalpidamise andmise kohustust rikkus. Kostja ei esitanud vastuväiteid, et hagejad oleks tagasiulatuva elatise summa arvutanud valesti. Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldada.
16.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust sõnastuse osas, mille maakohus valis välja mõistetava elatissumma määratlemiseks, seega lähtub ringkonnakohus samast sõnastusest arvestades ringkonnakohtu otsusega hagi rahuldamise ulatust. Tulenevalt hagi tervikuna rahuldamisest ei ole vaja resolutsioonis eristada maakohtu otsusega rahuldatud ja praeguseks jõustunud osa (vt eespool p 9). Samuti ei ole vajadust korrata maakohtu menetluslikke otsustusi protokolli parandamise (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 7) ja kostja 4. juuni 2018 taotluse rahuldamata jätmise (p 8) kohta, sest need ei oma tähtsust otsuse täitmise seisukohalt. TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada pooltel, kohtutäituril ja ka Riigikohtul ringkonnakohtu poolt maakohtu lahendi osalisel tühistamisel/muutmisel paremini aru saada sellest, milline on otsuse resolutsiooni terviktekst (Riigikohtu 3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14, p 10 kolmas lõik;
10.detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18 kolmas lõik).
17.Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. Sellega seoses juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu, et kostjale ei ole määratud tähtaega vastamiseks hagejate 5. juuni 2018 täiendavale menetluskulude nimekirjale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.