Bestkop OÜ ja Osaühingu MERTEKAL hagi PE vastu rahalise kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 28.01.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Bestkop OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
24 438 eurot 19 senti
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
ja
Osaühingu
MERTEKAL
nende Hageja I Bestkop OÜ (rk 11360233, asukoht Sõle 27/113, Tallinn), seaduslikud esindajad Maarika Jõemaa ja Teet Lenk Hageja II Osaühing MERTEKAL (rk 11041723, asukoht Tööstuse 2a-13, Kohila vald, Raplamaa), seaduslik esindaja Teet Lenk Kostja PE (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX, XXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 28.01.2015 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Bestkop OÜ ja Osaühingu MERTEKAL kanda.
4.Välja mõista Bestkop OÜ-lt ja Osaühingult MERTEKAL solidaarselt apellatsioonimenetluse kulude katteks 648 eurot PE kasuks.
5.Välja mõista Bestkop OÜ-lt ja Osaühingult MERTEKAL solidaarselt viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude kindlaks tegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hagejate nõue
1.17.10.2011 esitasid Bestkop OÜ (hageja I) ja Osaühing MERTEKAL (hageja II) Pärnu Maakohtusse hagi PE (kostja) vastu, milles palusid kostjalt välja mõista 24 168 eurot 19 senti ja jätta menetluskulud (riigilõivud 1946 eurot 10 senti) kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli kostja Innovative Pipe Solution OÜ (likvideerimisel) (edaspidi IPS) juhatuse liige kuni osanike 2.09.2011 otsuseni ettevõte likvideerida. 6.10.2011 esitas likvideerija Harju Maakohtule IPS-i pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-11-47781). Hagejad on IPS-i võlausaldajad, kelle nõue IPS-i vastu muutus sissenõutavaks 15.06.2011. Hagejad, kontakteerunud teiste võlausaldajatega, jõudsid järeldusele, et IPS oli hiljemalt 30.05.2011 maksejõuetu ja kostjal oli seega kohustus esitada pankrotiavaldus oluliselt varem. Seetõttu esitasid hagejad kostja kui IPS-i juhatuse liikme vastu hagi kahju hüvitamiseks. Kostja vastutus tuleneb oma seadusest tuleneva kohustuse, s.o õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata jätmises. Hageja I hindas oma kahju suuruseks 7671 eurot 30 senti, mis koosnes tasumata arvetest 5460 eurot ja viivistest 15.10.2011 seisuga 2211 eurot 30 senti. Hageja II nõude suuruseks oli 16 496 eurot 89 senti, millest põhivõlg 12 582 eurot ja viivised 15.10.2011 seisuga 3914 eurot 89 senti. 29.11.2011 võttis Harju Maakohus IPS–i pankrotiavalduse menetlusse ja määras ajutiseks pankrotihalduriks Andres Tootsmanni. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei täitnud kostja oma kohustusi äriühingu juhtimisel korraliku ettevõtja hoolsusega, jättes kasutamata võimalused IPS-i eesmärkide realiseerimiseks. Ajutise halduri hinnangul pidi kostjale IPS-i ainuomaniku ja juhatuse liikmena olema ettevõtte majanduslik olukord selge juba enne 1.09.2011 ning ta oleks pidanud mitu kuud enne likvideerimismenetluse alustamist teavitama olukorrast võlausaldajaid või esitama pankrotiavalduse. Maakohtu 2.03.2012 määrusega lõpetati IPS-i pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja kohus kohustas ajutist haldurit esitama kuriteoteate. 20.03.2012 esitas IPS-i ajutine haldur Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate, millest nähtuvalt võis kostja IPS-i juhatuse liikmena rikkuda raamatupidamise kohustust (KarS § 3811 lg-d 1 ja 2) ja jätta täitmata pankrotiavalduse esitamise kohustuse (KarS § 3851). 16.07.2012 peatas maakohus käesoleva tsiviilasja menetluse kuni menetluse lõppemiseni kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX, mida alustati ajutise halduri kuriteoteate alusel. 26.02.2014 uuendas kohus hagejate taotlusel asja menetluse. Kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult veninud ja hagejatele ei ole nõude tõendamiseks kriminaalasjas tehtav lahend vajalik. Kohus rahuldas hagejate taotluse kriminaalmenetluses teostatud raamatupidamisekspertiisi akti väljanõudmiseks ja tõendina asja juurde võtmiseks. 8.01.2015 lõpetati kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse aluste puudumise tõttu. Kostja esitatud bilansist nähtuvalt oli IPS-i raha jääk pangakontol 31.05.2011 seisuga 48 213 eurot. Ekspertiisi lisas olevast konto väljavõttest ja raamatupidamise ekspertiisi tulemustest nähtus, et IPS-i kontol 31.05.2011 seisuga vahendid puudusid ja kassa arvestust ei peetud. Eluliselt usutav ei ole, et äriühing, kellel on rahalisi vahendeid 48 213 eurot, ei tasu jooksvaid
arveid. Bilansis oli varana nõuded WESICO PROJECT OÜ vastu 288 513 eurot. Kuna ajutisele haldurile ega ka ekspertiisiks ei esitatud teostatud ja üleantud tööde akte, puudus IPS-il bilansis toodud nõue WESICO PROJECT OÜ vastu. Arvestades, et ekspertiisi kohaselt viidi kostja poolt IPS-ist veebruar - aprill 2011 tõendamata kulude näol välja vahendeid üle 100 000 euro ja võeti kassast sularahas 40 000 eurot, pidi kostjal olema püsiv maksejõuetus selge 30.04.2011. Kui kostja oleks käitunud juhatuse liikmele vajaliku hoolsusega ja esitanud õigeaegselt pankrotiavalduse, ei oleks hagejad juunis ja juulis 2011 enam IPS-ile teenust osutanud ning neile ei oleks kahju tekkinud. Seega on tõendatud põhjuslik seos kostja süülise käitumise ja hagejatele kahju tekkimise vahel. Kui kostja oleks korraldanud IPS-i raamatupidamist nõuetekohaselt, st akteerinud WESICO PROJECT OÜ-le tehtud tööd ja esitanud peatöövõtjale arved 288 513 euro ulatuses, ei oleks hagejad minetanud võimalust enda nõuete rahuldamiseks IPS-i pankrotimenetluses. Kui kostja oleks enda poolt välja võetud summasid kasutanud ettevõtte huvides ja tasunud nendest summadest hagejatele tekkinud võlgnevusi, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kui kostja oleks väljavõetud summasid dokumenteerinud, olnuks IPS-il nõue kostja vastu summas enam kui 140 000 eurot, mille sissenõudmisel saanuks rahuldada võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses. Raamatupidamise korraldamata jätmine ei võimalda esitada nõudeid kolmandate isikute vastu. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud (õigusabikulud 2100 eurot, reisikulud 840 eurot, saamata jäänud töötasu 1200 eurot) hagejate kanda. Kostja ei olnud kohustatud füüsilise isikuna täitma äriühingu täitmata kohustusi. Hagi menetlusse võtmisest tulnuks keelduda TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel. Täitmata oli deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused. Tõendatud ei olnud, et kostja kui füüsilisest isikust juriidilise isiku juhatuse liige oleks rikkunud seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi selliselt, et rikkumise tõttu oleks hagejatele tekkinud kahju. Pankrotihalduri aruandest nähtuvalt oli IPS-i pankroti põhjuseks nõrk äriplaan, madal omakapital ja liigne orienteerumine üksikutele suurtele tellijatele, kellega koostöö katkemisel kaotas IPS suurema osa rahavoost ja võimaluse võlgnevusi tasuda. Halduri aruandest nähtus, et IPS ja tema suurima koostööpartneri suhted katkesid 15.08.2011 ja lepingutingimuste rikkumise ettekäändel jättis WESICO PROJECT OÜ tasumata arveid ca 100 000 euro ulatuses. Kuna IPS-i asutamise eelduseks ja ajendiks olid kokkulepped WESICO PROJECT OÜ-ga, kes pidi tagama IPS-ile tööd minimaalselt kaheks aastaks, oli ilmne, et IPS-i juhatus tegi viimase hetkeni jõupingutusi, et koostööd jätkata. Riigikohus on 28.10.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-49-11 rõhutanud, et üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja – sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. Seega, isegi kui IPS-il oli 2011 augustiks tekkinud maksmata arveid, ei saa sellest järeldada püsiva maksejõuetuse olemasolu ja juhatuse kohustust esitada pankrotiavaldus. Nimetatud kohustus tekkis kostjal kõige varem 15.08.2011 peale lepingu ülesütlemisteate kättesaamist ja hiljemalt 4.09.2011 saab rääkida juhatuse liikme võimalikust seadusest tuleneva kohustuse rikkumisest (ÄS § 180 lg 51). Ebaõige oli hagejate seisukoht, et nõuded muutusid sissenõutavaks 15.06.2011. Hageja I arve nr 21056 (1920 eurot) muutus sissenõutavaks 15.07.2011 ja hageja II arve nr 21035 (4028 eurot 40 senti) 30.07.2011. IPS-il oli alltöövõtjana vajalik teha kulutusi, et töö lõpule viia ja esitada peatöövõtjale arve. Hagejad ei tõendanud, selgitanud ega põhistanud, kuidas on põhjuslikus seoses väidetav raamatupidamiskohustuse rikkumine ja hagejatele tekkinud kahju. Tõendamata oli väide, et kui kostja täitnuks kohaselt raamatupidamise korraldamise kohustust, olnuks IPS-i halduril
võimalik nõuda võlgnikelt kohustuste täitmist pankrotimenetluse käigus. Halduri hinnangul oli IPS-il võlgnike vastu nõudeid 218 703 eurot. Vastuväidete esitamine nõuete sissenõudmisel ei anna alust järeldada, et IPS-i juhatus pidi vastuväitest olema teadlik enne 15.08.2011. Kuna hagejad ei tõendanud kostja kohustust pankrotiavalduse esitamiseks enne 15.08.2011, puudus põhjuslik seos kostja väidetava tegevusetuse ja kahju vahel. Tõendamata oli, et raamatupidamise parem korraldamine oleks välistanud kahju tekkimise hagejatele. Kuna puudus objektiivne teokoosseis, puudus vajadus analüüsida järgmiste deliktielementide olemasolu. Juhul, kui kohus leiab, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ja omab deliktiõiguslikku vastutust hagejate ees, taotles kostja VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 tuginedes viivise vähendamist seaduses sätestatud määrani. Hagejad toetusid viivise nõudes arvetel märgitule, millega kostja ei nõustu. Riigikohtu 17.12.2009 otsusest tsiviilasjast nr 3-2-1-144-09 tulenevalt ei tähenda arvele märgitud viivis ja arve allkirjastamine teise poole poolt automaatselt kokkulepet viivise määra osas. Kuna poolte vahel puudus vastupidine kokkulepe, olid hagejad õigustatud nõudma viivist seaduses sätestatud määras. Samuti oli nõutav viivis ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Maakohtu otsus
3.Pärnu Maakohus jättis 28.01.2015 otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise ja määras kustutada kostjale kuuluvale kinnisasjale (registriosa nr 42537) Pärnu Maakohtu 3.11.2011 määrusega seatud kohtulik hüpoteek 18 042 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Ettevõtte püsiva maksejõetuse ehk pankrotiolukorra tuvastamine ei ole võimalik üksikute raamatupidamisnäitajate kaudu (vt 3-1-1-49-11). Negatiivne netovara ehk bilansi negatiivne üldseis on märk ettevõtte majandusraskustest, kuid ei tähenda automaatselt pankrotiolukorda. Bilansist nähtuvalt oli IPS-il 31.05.2011 seisuga rahalisi vahendeid 48 213 eurot. Hagejate väide, et sellise raha olemasolu korral ei ole eluliselt usutav, et ettevõte ei tasu jooksvaid arveid, oli oletuslik ja eluvõõras. Käibevahendite nappuse korral peab ettevõtja tegema valikuid ning kahjuks ei ole sageli tema esimene eelistus tasuda arveid. Kostja põhjendas ettevõtte rahakasutust tööks vajalike materjalide ostmise vajadusega ja peatöövõtja pika maksetähtajaga. Kostja kinnituse kohaselt ilmnes, et IPS võib olla püsivalt maksejõuetu, mitte varem kui 15.08.2011, kui peatöövõtja ütles IPS-iga sõlmitud lepingu üles. Kuna uusi koostööpartnereid ei olnud kiiresti võimalik leida, soovitanud raamatupidaja kostjale alustada likvideerimist. Isegi kui IPS-il oli 30.05.2011 käibevahendite nappus eelnevate suurte sularahaväljavõtete tõttu, ei saanud kostjalt mõistlikult oodata pankrotiavalduse esitamist olukorras, kus IPS-il oli kehtiv leping WESICO PROJECT OÜ-ga, kes oli IPS-i peamine koostööpartner ja nõudeid ostjate vastu 288 513 euro ulatuses. Ekspertarvamuse kohaselt oli IPS püsivalt maksejõuetu 19.10.2011. Seega ei olnud kostjal 30.05.2011 seadusest tulenevat kohustust pankrotiavalduse esitamiseks ning puudus vajadus tuvastada põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hagejatele tekkinud kahju vahel. Ekspertarvamusest nähtuvalt ei vastanud IPS-i raamatupidamine (või see osa raamatupidamisest, mida eksperdile esitati) raamatupidamisseaduse ja raamatupidamise hea tava nõuetele. Hagejate hinnangul oli kostja poolt IPS-i raamatupidamise nõuetekohase korraldamata jätmise ja hagejatele tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Hagejad leidsid, et kostja jättis raamatupidamise sihilikult korraldamata, et varjata IPS-i varade võimalikku omastamist ning et raamatupidamise puudulik korraldamine võttis neilt eelkõige võimaluse nõudeid rahuldada IPS-i pankrotimenetluses. Kuna kostja jättis tehtud tööd akteerimata, lõpetas
WESICO PROJECT OÜ IPS-iga lepingu ja samal põhjusel ei olnud peatöövõtja vastu võimalik nõuet esitada ka pankrotimenetluses. Kuna kostja IPS-i pangakontolt ja kassast võetud summasid ei dokumenteerinud, puudus IPS-i pankrotimenetluses võimalus ka tema vastu nõuet esitada. Maakohtu hinnangul olid hagejate eelkirjeldatud väited oletuslikud ja tõendamata. Kas ja kui suures ulatuses oleks IPS-i pankroti väljakuulutamise korral pankrotihalduril õnnestunud vara tagasi nõuda ning kas ja millises ulatuses olnuks võimalik hagejate nõudeid pankrotimenetluses rahuldada, ei ole kindlaks tehtud. Ekspertarvamusest nähtuvalt oli IPS-il raamatupidamisandmete põhjal 1.12.2011 seisuga nõudeid ostjate vastu 218 746 euro 35 sendi ulatuses. Seega väide, et IPS-i raamatupidamise korraldamata jätmise tõttu olnuks IPS-i pankrotimenetluses võlgnikelt (kostjalt) vara tagasinõudmine välistatud, oli asjas kogutud tõendite põhjal alusetu. Tehtud tööde mittenõuetekohane vormistamine ei ole seotud raamatupidamise korraldamisega. Tõendamata oli, et WESICO PROJECT OÜ lõpetas IPS-iga lepingu hagejate nimetatud põhjusel. Seoses etteheitega vara omastamise suhtes juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et kostja oli IPS-i ainuomanik. Kõne alla võis tulla IPS-i rahaliste vahendite ebaotstarbekas ja ettevõtte huvide vastane kasutus, mida tõendatud ei ole. Hagejad olid IPS-i koostööpartnerid, kelle esitatud arved jättis IPS osaliselt tasumata ja millest tulenevat võlga ei olnud võimalik võlgnikult sisse nõuda viimase suhtes alustatud pankrotimenetluse tõttu. Seega põhjustas hagejatele tekkinud kahju IPS-i pankrotistumine. Kuna tõendamist ei leidnud, et IPS-i juhatuse liige oleks oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, siis kostja hagejatele tekkinud kahju eest ei vastuta ja hagi jäi rahuldamata. Kuigi kostja hagejatele tekkinud kahju eest ei vastuta, oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hagejate kanda (TsMS § 162 lg 4). Ebaõnnestumine majandustegevuses ei ole üldjuhul tahtlik ja süüline, kuid ei saa väita, et ettevõtja selle eest moraalset vastutust ei kannaks. Apellatsioonkaebus
4.Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja tekitatud kahju 24 438 eurot 19 senti. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, jättes otsuse olulises osas põhjendamata. Otsusest ei nähtu kohtu põhjendust, miks hagejate kaitseks ei kohaldu ÄS § 183, mis on kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Raamatupidamise ekspertiisi p-s 8 on tuvastatud, et IPS-il puudusid raamatupidamises kajastatud nõuete alusdokumendid, tehtud töölehed, akteerimata tehtud tööd aktidega ja ei ole selge, mis alusel esitas kostja arved 12, 13, 14, 16, 17. Seetõttu ei pidanud IPS-i pankrotihaldur võimalikuks IPS-i võlgnike vastu nõudeid esitada. Kohus leidis paljasõnaliselt, et raamatupidamise alusdokumentide vormistama jätmine ei ole seotud raamatupidamise korraldamisega. Kohus leidis vastuolus esitatud tõenditega, et tõendatud ei ole, et kostja oleks seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, mistõttu kostja ei vastuta hagejatele tekitatud kahju eest. IPS-i raamatupidamise ekspertiisis leiti, et IPS-i raamatupidamine ei olnud nõuetele vastav. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-eid 1 ja 2 ning § 442 lg-t 8. Kohus hindas kostja esitatud IPS-i bilanssi, kasumiaruannet ja rahavoogude aruannet seisuga 31.05.2011 ebaõigesti ja alusetult usaldusväärsemaks kui eksperthinnangut. Arusaamatu on, kuidas bilansis toodud rahaliste vahendite summa 48 213 eurot kassas tõendas IPS-i maksejõulisust, kui ekspertiisiga tuvastati, et kassaraamatut IPS-is ei peetud ja raamatupidamine ei olnud nõuetekohaselt korraldatud. Kohus andis ebaõige hinnangu IPS-i ja WESICO PROJECT OÜ vahelisele lepingule, mille kohaselt puudus vajadus sularaha väljavõtuks materjalide ostuks, sest materjalide ost oli lepingu kohaselt WESICO PROJECT OÜ kohustus. Kohus hindas ebaõigesti WESICO
PROJECT OÜ 15.08.2011 lepingu ülesütlemise teatist IPS-ile, leides, et ei ole tõendatud, et leping lõpetati lepingurikkumiste tõttu. Ülesütlemise teatises toob WESICO PROJECT OÜ esile IPS-i lepingurikkumised, sh garantii andmise kohustuse rikkumise enne töödega alustamist, tööde akteerimata jätmise kohustuse rikkumise, tähtaegadest kinnipidamise kohustuse rikkumise, tehtud tööde tähtajaks puuduste kõrvaldamata jätmise rikkumise. Maakohus kohaldas ebaõigesti ÄS § 183. Võlausaldaja suhtes kaitsenormi rikkumine on tõendatud IPS-i raamatupidamise ekspertiisiaktiga. Kuna raamatupidamine oli korraldamata, minetasid hagejad võimaluse saada enda nõuded rahuldatuks IPS-i pankrotimenetluses, kuna ilma raamatupidamise algdokumentideta nõuete esitamine IPS-i võlgnike vastu ja nõuete võimalik rahuldamine oli halduri ja ekspertiisi hinnangul perspektiivitu. Omamata IPS-i poolt WESICO PROJECT OÜ-ga lepingu alusel tehtud tööde akte, mis tõendaks tööde tegemist ja nende üleandmist, puudus võimalus IPS-ilt tööde eest tasumist nõuda. Maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu 20.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11 tooduga. Kuna IPS-il puudusid ekspertiisi kohaselt algdokumendid nõuete WESICO PROJECT OÜ ja teiste vastu raamatupidamises kajastamiseks, kajastas kostja alusetult IPS-i raamatupidamise nõudeid 218 746 euro 35 sendi ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja jätta menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordavad hagejad maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on tekkinud hagejatele kahju hüvitamise kohustus. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saavad olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus ja ÄS § 183 tulenev kohustus korraldada osaühingu raamatupidamist. Hagejate hinnangul tekitas kostja neile kahju sellega, et jättis Innovative Pipe Solution OÜ (likvideerimisel) juhatuse liikmena osaühingu pankrotiavalduse õigeaegselt (hagiavalduse kohaselt 30.05.2011) esitamata, rikkudes ÄS § 180 lg-t 51. Samuti leiavad hagejad, et kostja tekitas neile kahju, jättes osaühingu raamatupidamise korraldamata, rikkudes ÄS § 183. Seega esitasid hagejad kahju hüvitamise nõude kostja kui
Innovative Pipe Solution OÜ (likvideerimisel) juhatuse liikme vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Hagejate arvates tõendas osaühingu maksejõuetust IPS-i bilanss ja raamatupidamise ekspertiis. Kostja eeltooduga ei nõustunud, vaid leidis, et kostjal ei olnud 30.05.2011 seadusest tulenevat kohustust pankrotiavalduse esitamiseks ja IPS-i maksevõimetuse põhjuseks ei saanud olla puudused raamatupidamises. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, kuna tõendamist ei leidnud, et IPS-i juhatuse liige oleks oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (vt nt Riigikohtu 28.10.2011 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-49-11, p-d 17-18). Ringkonnakohtu arvates ei olnud kostjal 30.05.2011 seadusest tulenevat kohustust pankrotiavalduse esitamiseks. IPS-i 2011 majandusaasta aruandest nähtub, et ettevõttel oli 31.05.2011 seisuga rahalisi vahendeid 48 213 eurot (kd II, tl 187) ning IPS-i raamatupidamise ekspertiisist nähtub, et IPS oli püsivalt maksejõuetu 19.10.2011 (kd II, tl 110-115). Kostja esitatud tõendite kohaselt tegeles IPS ka 2011 suvel (sh augustis) teenuse osutamisega ning esitas selle eest arveid (kd II, tl 17-22, 29, 54). Samuti on asjaolu, et kostja ei ole temale süüks pandud rikkumisi toime pannud, tõendamist leidnud kriminaalmenetluses, mis algatati seoses 15.08.2011 pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmisega ja raamatupidamiskohustuse rikkumisega ning mis lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu (kd III, tl 16). Seega ei ole õige apellantide väide, et maakohus hindas kostja esitatud IPS-i bilanssi, kasumiaruannet ja rahavoogude aruannet seisuga 31.05.2011 ebaõigesti ja alusetult usaldusväärsemaks kui eksperthinnangut. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide väitega, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust, kuna kohtuotsusest ei nähtu, miks hagejate kaitseks ei kohaldu ÄS § 183. Maakohus selgitas, et praeguses menetluses ei ole kindlaks tehtud, kas ja kui suures ulatuses oleks IPS-i pankroti väljakuulutamise korral pankrotihalduril õnnestunud vara tagasi nõuda ning kas ja millises ulatuses olnuks võimalik hagejate nõudeid pankrotimenetluses rahuldada. Tõendatud ei ole, et kostja rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust sellisel määral, et see tõi kaasa IPS-i maksevõimetuse ja oli põhjuslikus seoses hagejatele tekkinud kahjuga. Ajutine haldur on tsiviilasjas nr 2-11-47781 esitatud aruandes leidnud, et IPS-i pankroti põhjuseks oli eelkõige nõrk äriplaan, madal omakapital ja liigne orienteeritus vaid üksikutele suurematele tellijatele (kd I, tl 108). Eespool esitatud põhjustel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellantide kanda. Kostja esitas apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt oli kostja lepingulise esindaja maakohtu otsusega, kaebusega tutvumise ja esmase seisukoha kujundamise ajakulu 30 min ning kaebusega tutvumise ja vastuse koostamise ajakulu kokku 240 min, rahaliselt 540 eurot (4,5 x 120) ilma k/m-ta. Kuna kostja on füüsiline isik, taotleb ta menetluskulude summa hüvitamist koos k/m-ga, s.o 648 eurot. Hagejad kostja
menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses on vajalikud ja põhjendatud. Kostja esindaja on vandeadvokaat ning tema tunnitasu 120 eurot ilma k/m-ta ei ole ülemäära kõrge. Kostja menetluskulu tuleb hagejatelt välja mõista. Lähtudes kostja taotlusest tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.