Muud › CMR

taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

26.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13). Kuller ei võtnud kauba kättetoimetamiseks GKga kordagi ühendust ega teinud mitte midagi selleks, et kaup õigeks ajaks õigele isikule õigesse kohta toimetada. Lisaks võib CMR art 23 lg 6 järgi suuremat hüvitust nõuda vaid juhul, kui vastavalt art-tele 24 ja 26 on kauba väärtus või kohaletoimetamise erihuvi deklareeritud. Kauba väärtus deklareeriti hageja 4.01.2014 e-kirjas. Eeltoodust tulenevalt peab kostja hüvitama kogu hagejale tekitatud kahju. Kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel oli põhjendamatu. Kostja vastuväited

Hagejale ei oleks tekkinud kahju, kui hageja oleks hoolitsenud selle eest, et kauba vastuvõtja oleks olnud kättesaadav ning kui hageja oleks kolme päeva jooksul kolmapäevast reede õhtuni tundnud huvi, kus kaup on. Hageja tegi ebamõistlikke kulutusi, et saata asenduskaup messile. Hageja maksimaalseks kahjuks oleks olnud 275 eurot, kui hageja oleks käitunud nii nagu võiks mõistlikult messikauba saajalt oodata ja kui messikorraldaja juures asuvat hageja kaupa ei oleks saanud messihoonesse toimetada, mis on vähetõenäoline. Saabuva kauba vastu huvi mitte tundmine ja kauba mitte vastuvõtmine kokkulepitud ajal on ilmne ebaõige tegevus ja hooletus CMR art 17 lg 2 tähenduses. Kolmanda isiku seisukoht

vastava arve ulatuses, kui väidetavalt kasutati rehve ainult Tartust Kölni sõiduks. Selgusetu oli, kuidas kujunes ja kui suur on hageja nõue. Puudusid tõendid, et esitatud tšekkide osas kandis kulu just hageja. Maakohtu otsus

kostjale edastati. Kostja ei vaielnud, et need andmed olid talle teada. Kolmanda isiku selgitusel ei õnnestunud DHL Freight GmbH kulleril kauba saajat kätte saada ja kaupa üle anda 7.8.01.2014. 8.01.2014 võttis kuller ühendust DHL Freight GmbH bürooga, kes kontakteerus saajaga, kuid see ebaõnnestus. Seejärel kontakteeruti messikeskusega, kust edastati LK kontakt, kes töötab Genial5 GmbH-s, mis tegeleb näitustel ja messidel ekspositsioonide väljapaneku korraldamisega ning asub Kölni messikeskuse läheduses. Genial5 GmbH-s võeti kaup vastu hr M poolt. Kauba üleandmise järgselt märgiti see DHL süsteemis üleantuks ja sellest tulenevalt teadis kolmas isik, et kaup jõudis kohale. Eksitus avastati nädalavahetusel ja 13.01.2014 asuti veose asukohta kindlaks tegema, veos leiti 14.01.2014 ja toimetati samal päeval õigele saajale. Asjaolu, et Genial5 GmbH võttis hageja kauba vastu ja avastades, et tegemist oli vale kaubaga, viis kolmas isik selle terminali, tõendas kostja ja Genial5 GmbH kirjavahetus. Asjaolu, kuidas kaup jõudis ekslikult Genial5 GmbH juurde tõendasid kostja ja kolmanda isiku kirjavahetus, kostja ja kolmanda isiku alltöövõtja esindaja kirjavahetus ning tunnistajana üle kuulatud Tanel Joala ütlused. Kauba liikumise detailinfost nähtus, et 7.01.2014 kell 11:52 toimus kauba kättetoimetamise katse, kuid kauba saaja ei olnud kättesaadav. GK kinnitas tunnistajana, et ta viibis messikeskuses 7.01.2014. Küll selgitas tunnistaja, et reeglina on messikeskused tehtud metallist ja levi nendes ei ole hea. Seega oli usutav, et kuller võttis GK-ga ühendust kauba üleandmise osas, kuid see ebaõnnestus ning DHL Freight GmbH-st ei olnud sõltuv see, et saaja kontakt ei olnud kahel järjestikusel päeval kättesaadav. Maakohus leidis, et GK ei saa lugeda kauba vastuvõtmisel hageja esindajaks TsÜS § 118 järgi. GK-i ütluste järgi oli ta eesti näituse peakonstruktor ja Ekspodisaini AS projektijuht. Tema kohustus oli eksponentide inventari ja kohale toimetatud mööbli tõstmine stendile ehk ta pidi aitama kliente nende poolt kohale toimetatud messisisustuse tõstmisel autost messistendile. Tunnistajal oli õigus kaup vastu võtta, kuid see ei olnud tema kohustus. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei näidanud üles huvi kauba saabumise osas. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi kaup olema sihtkohas 7.-8.01.2014. Hageja tundis esmakordselt huvi, kus kaup on, alles 11.01.2014. Kolmas isik selgitas, et kui temani oleks jõudnud info probleemi kohta 10.01.2014, s.o reede lõunaks, oleks tal olnud võimalik organiseerida oluliselt odavamalt transport Kölni nii, et kaup oleks 13.01.2014 hommikul kohal olnud. Kostjaga võeti ühendust alles laupäeval. Kolmas isik ei tööta laupäeval ja pühapäeval ja seega ei saanud kolmas isik midagi ette võtta. Esmaspäeval asus kolmas isik aktiivselt tegutsema ja järgmiseks päevaks oli kaup messikeskuses. Seega ei olnud kolmas isik ja seetõttu ka kostja raskelt hooletud. Isegi juhul, kui eeldada, et kostja oli raskelt hooletu, siis vabanes kostja vastutusest, kuna hagejal tekkis kahju hageja enda tegevusetusest. Saabuva kauba vastu huvi mitte tundmine ja kauba mitte vastuvõtmine lepingus kokkulepitud ajal oli ilmne ebaõige tegevus ja hooletus CMR art 17 lg 2 tähenduses. Tuvastatud oli, et hageja ei hoolitsenud, et kauba vastuvõtja oleks olnud kättesaadav ja ei tundnud huvi 9.-10.01.2014 kauba kohale jõudmise osas. Kui hageja oleks käitunud hoolikalt, siis oleks ta pidanud hoolitsema selle eest, et kauba vastuvõtja oleks olnud kättesaadav ja huvituma, kas kaup on kokkulepitud ajaks kohale jõudnud. Seda hageja ei teinud jättes täitmata käibes vajaliku hoole. Kuna tuvastamist ei leidnud, et kauba kohaletoimetamise viivitus tekkis kostja raske hooletuse tõttu, oli CMR art 29 kohaldamine välistatud. Samuti ei olnud hageja kahju hüvitamise rahuldamiseks täidetud üldised eeldused. Hageja väidetav kahju oli 3987 eurot 2 senti. Hageja sõnul tellis ta uue kauba veo LV-lt ja MA-lt, kellega sõlmiti 11.01.2014 töövõtulepingud kauba veoks Kölni ja neile maksti tasu ühekordse maksena kummalegi 1000 eurot, lisaks päevarahad. Hageja esitas selle tõendamiseks töövõtulepingud, töölepingud, TSD vormid, konto väljavõtte, pearaamatu aruande ja kassa väljamineku orderid. 10.02.2015 istungil ei osanud hageja

selgitada, millistest dokumentidest nähtus LV-le ja MA-le makstud tasu. Kohtu hinnangul ei nähtunud ühestki hageja dokumendist kummalegi isikule töövõtulepingu alusel 1000 euro maksmine. Samal istungil asus hageja seisukohale, et viidatud summa väljamaksmise kohustus võib hagejal tekkida tulevikus. Hagis väitis hageja, et tal oli see kulu juba tehtud. Hageja ei saa vastavalt esitatud tõenditele asja arutamise käigus esile toodud asjaolusid muuta. Seega ei tõendanud hageja kahjuna kulutusi kahele inimesele, kes olid nõus kauba Saksamaale viima. Hageja kulutuste tõenditest kütusele, teemaksudele ja parkimistasudele ei nähtunud, et kulutused tehti hageja poolt ja need olid seotud asendatava kauba vedamisega Kölni. Seega ei tõendanud hageja kahjuna kulutusi kütusele, teemaksudele ja parkimistasudele. Kahjuna ei olnud põhjendatud välja mõista kulutusi Kölni sõitnud sõidukile lamellrehvide ostmiseks, kuna kahju ei olnud hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Samuti puudus põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Eeltoodust tulenevalt tuli hagi jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 ja § 167 lg 1 alusel jäid kostja ja kolmanda isiku menetluskulud hageja kanda. Kostjal ja kolmandal isikul oli menetluses lepinguline esindaja, seega peab hageja hüvitama neile tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Hageja ei esitanud konkreetseid vastuväiteid kostja ja kolmanda isiku menetluskuludele. Asjas peeti kaks istungit (12.11.2014 3 h ja 20 min; 10.02.2015 3 h ja 25 min). Kostja esindaja osutas taotluse kohaselt kostjale õigusabi perioodil 20.05.2014-5.02.2015 kokku 31,87 h, millele lisandus 9.02.2015 toiminguga ja 10.02.2015 istungiga seotud õigusabi 7,75 h, kõik kokku 39,62 h, tunnihinnaga 85 eurot (+ km). Õigusabikulud moodustasid 3367 eurot 70 senti (ilma km). Lisaks taotles kostja sõidukulu 13 euro 52 sendi ja tõlkekulu 169 euro 18 sendi (ilma km) hüvitamist. Kohus jättis tähelepanuta kostja CMR Konsultant arve nr 14092 ja selle lisa, kuna arve oli esitatud seoses tsiviilasjaga nr 2-14-22091. Kooskõlas TsMS § 143 p-ga 1 ja § 144 p-ga 2 tuli hagejal kostjale hüvitada tõlkekulu ja kostja esindaja sõidukulu. Toimingud vastasid toimiku materjalile, nendeks kulus mõistlik aeg, õigusabitoimingud olid menetluses vajalikud ja põhjendatud ja nendele ei kulutatud ülemääraselt aega. Kokku tuli hagejal kostja menetluskuluna hüvitada 3550 eurot 40 senti, sh 3367 eurot 70 senti õigusabikulu, 169 eurot 18 senti tõlkekulu ja 13 eurot 52 senti sõidukulu. Kolmandale isikule osutati õigusabi kuni 10.02.2015 20 h ja 20 min, millele lisandus 10.02.2015 istungiga seotud õigusabi 6 h ja 50 min, hinnaga 100 eurot/h +km. Õigusabikulud moodustasid kokku 2716,66 eurot + km, see on 27 h ja 10 min esindaja töö eest. Kolmanda isiku kinnitusel on ta käibemaksukohustuslane. Kolmanda isiku õigusabitoimingud olid menetluses vajalikud ja põhjendatud ning nendele kulunud aeg ei olnud ülemäärane. Lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot oli põhjendatud, arvestades esindaja kvalifikatsiooni. Seega tuli hagejal hüvitada kolmanda isiku põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud 2716 eurot 66 senti (ilma käibemaksuta). Apellatsioonkaebus

isikule 8.01.2014. Järgnev kirjavahetus näitab ja nagu nentis ka kostja, suutis kostja kauba üles leida alles 14.01.2014. Samuti nähtub kirjavahetusest, kuidas perioodil 8.-14.01.2014 ei olnud kolmel omavahel töövõtulepingulistes suhetes oleval vedajal aimugi, kus saadetis asub. Maakohus leidis vääralt, et kostja tegi kõik võimaliku kauba õigeaegseks kohaletoimetamiseks. Kostja ega kolmas isik ei esitanud tõendeid, et GK-ga oleks ühendust võetud. Kolmas isik kinnitas 13.01.2014 11:55 e-kirjas, et keegi ei võtnud GK-ga ühendust. 24.01.2014 kinnitas kostja logistik TJ, et teadmata põhjusel kaubasaajat kauba jõudmisest ei teavitatud, kaup anti üle valele võõrale isikule 8.01, vale sihtkoht asus õigest mõned kilomeetrid eemal. Vastuseks hageja küsimusele, kas keegi helistas teile ja pakkus kaupa üle anda, vastas GK 10.02.2015 istungil, et ei, messikeskuses on mitu transpordifirmat ja ka neile kauba osas ei helistatud. Arvestades, et kolmas isik oli probleemist teadlik 8.01.2014, kuid ei suutnud kaupa enne 14.01.2014 kohale toimetada, on alusetu eeldada, et kolmas isik oleks suutnud kauba kiiremini kohale toimetada, kui ta oleks probleemist kaks päeva hiljem teada saanud. Kuna hageja vajas kaupa 13.01.2015, on arusaamatu, miks oleks hageja pidanud eeldama kostja poolt lepingurikkumist ning pidevalt kontrollima kauba saabumist enne ise Kölni jõudmist 11.01.2014. Kohe kui 11.01.2014 selgus, et kaup ei olnud hagejat ootamas, informeeris hageja sellest kostjat. Maakohus ei erista vastutust tekitavat rikkumist ja heastamist takistavat tegevust. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja ei põhjustanud kostja poolt kauba üleandmist valele isikule ja ei teinud ühtegi takistust sellele, et kostja saaks kauba üle anda hiljemalt 8.01.2014. Kostja ei suutnud neid kohustusi täita raske hooletuse tõttu. Kostjapoolne lepingurikkumine eelneb ajaliselt hageja väidetavale hooletule käitumisele. Hageja ei takistanud kostjal rikkumise heastamist. Kostja oli rikkumisest teadlik 8.01.2014 ja küsimus sellest, kas ja millal teavitas hageja kostjat asjaolust, millest viimane oli teadlik, ei saanud mõjutada kostja võimalusi rikkumist heastada. Seega ei ole CMR art 17 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Kostja andis kauba üle valele isikule Genial5 GmbH, kes teavitas kostja alltöövõtjat juba kaks tundi pärast kauba saamist, et see ei ole talle saadetud kaup. Kostja ei suutnud vastavat teadmist organisatsioonisiseselt hallata. Maakohus ei põhistanud, miks oleks hagejale juba 9.01.2014 pidanud olema teada, et kaup ei ole sihtkohta jõudnud, kuivõrd kostja ega kolmas isik ei teavitanud hagejat sellest. Kostja veotingimuste kohaselt on kliendi kohustus esitada avaldus vigastuse või kaotsimineku kohta hiljemalt 7 p jooksul (v.a pühapäevad ja pühad) alates kauba mahalaadimise päevast. Hageja ei ole sellist kohustust rikkunud. Eeltoodu kinnitab kostja sügavat organisatoorset suutmatust enda lepingulisi kohustusi täita. Kuna tegemist on raske hooletusega, siis CMR art 29 lg 1 tõttu ei rakendu vedaja vastutust piiravad CMR sätted ning vedaja peab tellijale hüvitama kogu veo hilinemisega seotud kahju. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei ole kandnud kahju. Seda, et MA ja LV enda töövõtulepingust tulenevad kohustuse täitsid, tõendavad mh esitatud tõendid teekulude kohta. MA ja LV on hageja töötajad, kuid Kölni kauba viimine ei olnud nende töölepinguline kohustus. MA ja LV viibisid samal ajal tasustamata puhkusel. Tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonidesse (TSD) on sattunud viga ning MA-le ja LV-le makstud summad on ekslikult deklareeritud töötasuna. Hageja on vastavalt TSD-vorme muutnud. Maakohtu etteheited, et hageja kulutuste tõenditest kütusele, teemaksudele ja parkimistasudele ei nähtu, et kulutused on tehtud hageja poolt ning need on seotud asendatava kauba vedamisega Kölni, on põhjendamatud. Kohtu seisukoht, et Kölni sõiduks vajalike lamellrehvide osas kahju

väljamõistmine ei ole põhjendatud, on paljasõnaline. Lamellrehvide ostmine on põhjuslikus seoses kostjapoolse lepingurikkumisega. Hagejal puudus sisuline võimalus maakohtus kostja ja kolmanda isiku menetluskuludele detailsete vastuväidete esitamiseks. Menetluskulud on osaliselt põhjendamatud. Kostja vastuse lisade tõlkebüroole edastamise ajakulu 45 min on põhjendamatud. Hagile vastamise kulu 9,33 h on ülemäärane. Arusaamatuks jääb, miks pidas kostja vajalikuks tutvuda tunnistajale TL-le saadetud kohtukutsega. Samuti ei ole vestlus tunnistaja TJ-ga tema poolt antavate ütluste sisu kohta hüvitatav kulu. Arvestades, et peaaegu pool kostja menetluskuludest kujutab endast dokumentidega tutvumist ja dokumentide koostamise aeg on esitatud väga pika ajavahemikuna, on kostja põhjendatud menetluskulud mitte rohkem kui pool esitatud mahust ehk 15 h. Kolmanda isiku menetluskulude nimekiri sisaldab ridu, mis ei seondu kohtuasjaga: kohtumine DHL-s (JL) - 1 h 50 m, jätkamine - 1 h 40 m, esindus 12.11.2014 istungil (mis kestis 3 h 20 m) on esitatud mahus 5 h jne. Ülejäänud osas on kolmanda isiku poolt esitatud menetluskulud esitatud selgelt ülemäärases mahus, iga dokumendi koostamise aeg on esitatud mitmel real ja pikalt. Põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja õigusabi maht on mitte rohkem kui 10 h. Vastused apellatsioonkaebusele

CMR art 29 lg 1 sätestab, et vastutuse piirangud ei kehti, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. CMR art 29 lg 1 kohaselt kannab vedaja vastutust kaupade kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise eest täies ulatuses juhul, kui kahju on tekitatud vedaja õigusvastase tegevuse või kohustuste mittekohase täitmise tagajärjel, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja vedajana ei rikkunud oma lepingulist kohustust tahtlikult. Hageja on seisukohal, et vedaja tekitas talle kahju raske hooletuse tõttu, mis on võrdne tahtliku käitumisega, andes kauba üle valele adressaadile. Kostja selgitusel ei ole hageja tõlgendus õige ja vedaja tahtlikku õigusvastast tegevust ei saa võrdsustada kahju tekitamisega raske hooletuse tõttu. Kuigi maakohus on otsusest nähtuvalt nõustunud hageja seisukohaga, ei ole kohus otsuses põhjendanud, millisest riigisisesest õigusnormist lähtudes on raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase käitumisega CMR art 29 tähenduses. Selles osas peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Siseriiklikuks õigusnormiks on VÕS § 798, mis sätestab, et vedaja vastutuse piirangud ei kehti, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega on raske hooletus võrdsustatav tahtliku käitumisega CMR art 29 tähenduses. Nõustuda saab maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei olnud kostja poolt kauba kohaletoimetamise viivitus tekkinud raske hooletuse tõttu. Tõendatud oli, et kostja toimetas hageja veose sihtkohta õigeaegselt 7.01.2014, kuid tal ei õnnestunud telefoni teel kätte saada hageja poolt määratud kontaktisikut GK. Kostja on selgitanud 20.01.2014 kirjas hagejale, et järgmisel päeval anti kaup vale kaubasaaja kontakttelefonis saadud juhise alusel üle ekslikult valele kaubasaajale, kes pidas kaupa oma kaubaks ja võttis selle vastu ning paigutas lattu. Vastuses hagile selgitas kostja, et kullerile andis 8.01.2014 vale juhise kauba mahalaadimise kohta messikorraldaja esindaja LK. Eksitus avastati nädalavahetusel ja 13.01.2014 asuti veose asukohta kindlaks tegema. 14.01.2014 veos leiti ja samal päeval toimetati õigele saajale. Maakohus on otsuses leidnud, et kostja ei tekitanud hagejale veose kohaletoimetamisega viivitamisega kahju raske hooletuse tõttu, mis CMR art 29 tähenduses on võrdsustatav tahtliku õigusvastase käitumisega. Nõustuda saab maakohtuga, et kostja vastutus oli piiratud CMR art 23 lg 5 kohaselt veomaksega, mille kostja on hüvitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta kohtuotsust. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 kogumis. Otsuse põhjendustest nähtub, et maakohus käsitles kõiki hageja tõendeid ja analüüsi tulemusena jõudis seisukohale, et hageja väited asjaolude kohta, mis annaksid aluse tuvastada, et kostja tegutses raske hooletuse tõttu, andes kauba üle mitteõigele isikule, ei ole põhjendatud. Vaidlust ei olnud, et kaup ei jõudnud lepingus kokkulepitud ajal adressaadini, s.t kuller võttis ühendust vale kaubasaajaga, kes pidas kaupa ekslikult omaks ja selle vastu võttis. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti tuvastanud, et nimetatud kostja tegevus ei ole kvalifitseeritav tahtlusega võrdsustatud raske hooletusega oma kohustuste täitmisel. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja lepinguliste kohustuste rikkumine on kaetud CMR art 23 lg 5 kohase veomaksega. Kauba kohaletoimetamise erihuvi ei olnud hageja avaldanud. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt apellant ei põhjustanud kauba üleandmist valele isikule ja ei takistanud kauba üleandmist talle 8.01.2014, on õiged, kuid see ei muuda asja lahendamise tulemust, sest selliste asjaolude esinemisel ei oleks apellandil olnud saada kostjalt kahju rikkumise hüvitist, mida kostja, tunnistades lepingulise kohustuse rikkumist, talle maksis. Nimetatud juhul ei tõusetuks ilmselt vedaja vastutust. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus eksis, kui väitis, et

apellandile oli 9.01.2014 teada, et kaup sihtkohta ei jõudnud ja ta hakkas huvi tundma alles 11.01.2014 kauba asukohast. Ringkonnakohus leiab, et kohus tegi järelduse tõendeid hinnates, st kui kaup pidi laaditama maha 7.-8.01.2014 ja seda ei tehtud, oli 9.01.2014 selge, et kaup ei ole tähtaegselt sihtkohta jõudnud. Asja lahendust ei muuda apellandi selgitus, et tal oli kostja veotingimuste kohaselt õigus esitada avaldus 7 päeva jooksul, alates kauba mahalaadimise päevast kauba vigastuse või kaotsimineku kohta ja et ta ei ole seda kohustust rikkunud. Asja materjalidega on kooskõlas kohtu konstateering, mille kohaselt apellant tundis esmakordselt huvi selle vastu, kus kaup on, alles 11.01.2014. Nimetatud asjaolu, et hageja kiirema teavitamise korral oleks kaup saadud kätte kiiremini, on oletuslik. Kahju hüvitamise eelduse puudumise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda neid. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohus on TsMS § 175 lg 1 alusel põhimõtteliselt õigesti ja piisava põhjalikkusega hinnanud kostja ja kolmanda isiku lepinguliste esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus selles osas ületanud diskretsiooni piire ja seetõttu puudub alus ringkonnakohtul kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus on arvestanud käesolevas vaidluses õigesti õigusabiteenuse mahu hindamisel asja keerukust, esitatud dokumentide mahtu, tõlkekulusid 169 eurot 18 senti ja toimunud istungeid. Uute tõendite esitamine TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 392 lg 1 p 3 koostoimes järgi tuleb hagejal tuua maakohtu ette kõik asjaolud ja tõendid, millised ta peab vajalikuks tsiviilasja menetluses esitada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid tõendab. Uute asjaolude esitamine ringkonnakohtus saab toimuda vaid TsMS §-s 652 sätestatud korras. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ära muuhulgas veel lahendamata taotlused. Apellant esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde tõendid. Kolleegium on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks puudub TsMS § 652 lg-s 3 sätetatud alus. Hageja ei ole toonud esile, miks ta ei esitanud tõendeid maakohtus. Menetluskulud Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostjal apellatsioonimenetluses kulud puuduvad. Kolmas isik esitas taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamise 5 töötunni ulatuses kokku 500 eurot. Hageja leiab, et puudub vormikohane kulude nimekiri ja kulud on ülepaisutatud. Ringkonnakohus leiab, et kolmanda isiku lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses on vajalikud ja põhjendatud 3 tunni ulatuses. Kolmanda isiku esindaja on vandeadvokaat ning tema tunnitasu 100 eurot ilma k/m-ta ei ole ülemäära kõrge. allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.