Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

2-18-239

2-18-239 hagejale lepingulise tasu maksmata. Hageja kavatseb küll esitada kohtusse hagi nende tellijate vastu aga see ei taga veel raha saamise. Eelkirjeldatud olukord aga tekitab ebavõrdse majanduslikku olukorra, kus hageja lapse XXX`i ülalpidamiseks enam rahalisi vahendeid ei jätku. Samuti saab kostjate seaduslik esindaja kõiki lastele määratud peretoetusi, samuti 3 lapse puhul tuleb arvestada ka mastaabisäästu (3 lapse korral kulub eelduslikult ühele lapsele vähem kui siis kui on 1 laps). Hageja taotleb kõigi kolme lapse osas igakuise elatise vähendamist alates 2018.a. 100eurole kuus (kuid mitte vähem kui 40% elatise miinimummäärast). Sellisel juhul on hageja igakuine elatise maksmise kohustus 3 x 100 = 300 eurot. Lisaks sellele saab siis hageja võimaldada ka XXX`ile mingitki igakuulist ülalpidamist samas ulatuses ehk summas 100 eurot. Kokku oleks sellisel juhul hageja igakuine elatiskohustus 2018.a. aastal 4 x 100 = 400 eurot, mida hageja arvab, et on suuteline täitma. Hageja poolt välja pakutud 40% elatise miinimumäärast vastaks nii laste huvidele huvidele, oleks kooskõlas kehtiva Riigikohtu praktikaga ja lõppkokkuvõttes tagaks XXX`ile ning hagejale endale inimväärse elamise. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlevad hagile täies ulatuses vastu. Kostjate hinnangul on hageja esile toonud asjasse puutumatud asjaolud, mis tuleb jätta tähelepanuta. Osundatud kohtulahendid on jõustunud ja alus nende muutmiseks saab olla üksnes PKS § 102 lg 2 nimetatud mõjuv põhjus. Kostjate arvates mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks ei esine. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et esineks PKS § 102 lg 2 nimetatud töövõimetus. Hageja omaksvõtuga hagiavalduses on tõendatud, et hageja on töövõimeline ja ta töötab muuhulgas ka tsiviilõiguslike lepingute alusel. Hagejale ei ole määratud puuet ega töövõime kaotust ja ta ei ole ka pidanud vajalikuks operatsiooniga oma väidetavat seljavalu leevendada, vaid on pidanud piisavaks taastusravi. Kuna hageja on töövõimeline, siis puudub alus PKS § 102 lõikes 2 nimetatud alusel miinimumelatist vähendada. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et esineks PKS § 102 lg 2 nimetatud olukord, kus Henri Marcus Vilt osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad hageja teised lapsed. Kostjad on välja toonud laste igakuised kulud summas 425 eurot kuus (ühe lapse kohta). Eeltoodut arvestades leiavad kostjad, et hagi on piisavalt põhjendamata, ilma seadusliku aluseta ja tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on esitanud nõude tsiviilasjades nr 2-12-22967 ja 2-16-110623 vastavalt 31.10.2013 ja 03.11.2016 otsusega välja mõistetud elatise (kõigi kolme lapse suhtes miinimumelatis) vähendamiseks 100 euroni kuus (iga lapse kohta). Riigikohus on selgitanud, et elatise maksete suuruse muutmist võib TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel nõuda, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on 3(6)

2-18-239 tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (RKTKo 20.06.2017 nr 3-2-1-67-17). Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused, milleks on seaduses sätestatud elatise miinimummäära muutumine (RKTKo 28.10.2015, nr 3-2-1-12415, p.15). Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-174-16 võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ja sama lōike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-21-119-15, p 11). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-174-16 p-de 18 ja 21 kohaselt tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samas lahendis on Riigikohus toonud välja ka RAKE uuringu, mille kohaselt on keskmine lapse ülalpidamiskulu 280 eurot kuus. Samuti viitas Riigikohus samas lahendis jällegi ka nn „mastaabisäästu“ printsiibile. Riigikohus on oma lahendis nr.3-2-1-127-09 mõtte kohaselt, elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla toime ilma riigi abita. Riigikohus on oma lahendis nr.3-2-1-65-07 toonitanud, et kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks elatise vähendamisele. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-35-17 p. 28.2 kohaselt, mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks võib olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Kohus leiab, arvestades tõendatud ning tuvastatud asjaolusid, et asjaolud, mis on muutunud peale eelnimetatud asjakohastes tsiviilasjades tehtud otsuseid on see, et hageja on saanud uue lapse, kelle eest peab samuti hoolt kandma ja ka miinimumelatise summad on muutunud (suurenenud). Hageja väited töövõimetuse kohta on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata vaatamata kohtu poolt sellele asjaolule tähelepanu juhtimisele. Eeltoodust tulenevalt on elatise maksete suuruse muutmise (antud juhul vähendamise) nõude esitamine iseenesest lubatud, kuid kohus peab järgnevalt hindama, kas muutunud asjaolud vähendamist põhjendavad ja kui jah, siis millises ulatuses. Kohus leiab esitatud tõenditele (pangakonto väljavõtted) tuginedes, et nii kostjate perekonnaüksuse kui ka hageja uue perekonnaüksuse olukord on võrdlemisi samasugune. Mõlemad elatuvad peaasjalikult erinevatest toetustest (peretoetused, toimetulekutoetused) ja korrapäratutest elatisemaksetest. Hageja on sh käinud ka ebakorrapäraselt tööl. Eeltoodust tulenevalt tuleb seadustest ja Riigikohtu seisukohtadest lähtuvalt hinnata elatisemaksete põhjendatud suurust lähtudes kõigi asjakohaste poolte võrdsest kohtlemisest. Kõigi laste õigused on võrdsed ja peavad olema võrdselt kaitstud ning samuti peab ka hageja 4(6)

2-18-239 (laste isa) suutma ellu jääda. Arvestades et hageja peab antud hetkel tasuma kostjatele kokku 750 eurot kuus ja seega peaks hageja ka uue lapse eest hoolitsema vähemalt samas ulatuses (ehk siis 250 eurot kuus) on hageja praeguseks lastega seotud kohustuse suuruseks 1 000 eurot kuus millele lisanduvad veel hageja enda elushoidmise kulud. Kohus leiab esitatud tõendeid ja asjaolusid arvestades, et tegemist on antud olukorras ebamõistlikult suure summaga ja vastav nähtub ka asjaolust, et siiamaani ei ole hageja suutnud ei kostjate ees oma kohustusi täita (elatismaksed laekuvad ebakorrapäraselt ja ebakorrektsetest suurustes) ega ka uue perekonna ees oma kohustusi täita. Kohtu hinnangul ei ole antud olukord asjaolusid arvestades jätkusuutlik ja seda on põhjendatud muuta, kuid seda siiski laste õigustatud ja põhjendatud hädavajalikke vajadusi arvesse võttes. Hageja ise on leidnud, et kui vähendada elatist 100 euroni (lapse kohta) kuus, saaks ta selle summaga hakkama, arvestades, et kokku oleks tema kogukulu lastele siis 400 eurot kuus (arvestades ka uut last). Kostjad on välja toonud laste igakuised kulud summas 425 eurot kuus (ühe lapse kohta), mis koosneb: osa eluasemekuludest 50 eurot, kulu toidule 100 eurot, kulu telefonile 10 eurot, kulu riietele ja jalanõudele 90 eurot, kulu hügieenitarvikutele ja pesuvahenditele 30 eurot, ühe lapse kulu tervishoiule 20 eurot, õppevahendid ja mänguasjad 25 eurot, lisakulud 20 eurot, kooliväline harrastus/tegevus 80 eurot. Kohus märgib esiteks, et väljamõistetud elatise vähendamine on lähtudes juba kostjate endi poolt esitatud kuludest ühe lapse kohta põhjendatud, kuivõrd praegune elatis summas 250 eurot on suurem, kui esitatud 425 eurot pool ehk 212.50 eurot (hageja osa lapse kulu kandmisest). Kohus leiab teiseks, et kostjate poolt esitatud kulud ühe lapse kohta on osaliselt ülepaisutatud ja ebamõistlikud. Kohus leiab et põhjendatud kulu aluseks saavad olla hädavajalikud kulutused ja mitte nn „mugavuskulutused“. St lapsel peab olema elukoht, kuid see ei pea olema ebareaalselt kallis, lapsel peab olema võimalus tegeleda spordiga, kuid mitte keskmisest kallima hobiga jne. Kohus leiab et iga lapse peale kuus toidule 100 euro kulutamine ei ole reaalne ega mõistlik. Vastav kulu võiks olla põhjendatud, kui tegemist oleks tõepoolest ainult ühe lapsega, kuid arvestades et lapsi on kolm, on toidu kogukulu 300 eurot kuus ebareaalne arvestades nn „mastaabisäästu“ efekti. Kohtu hinnangul toidaks 300 euroga kuus ära märgatavalt rohkem isikuid kui ainult kolm. Kohus peab seega eeltoodust lähtudes põhjendatud kuluks toidule ühe lapse kohta kuus 75 eurot. Samuti ei ole kohtu hinnangul reaalne ega hädavajalik kulutada absoluutselt iga kuu 90 eurot riietele ja jalanõudele iga lapse kohta. See on esiteks ebamõistlik ja teiseks jällegi üks koht kus realiseerub nn mastaabisäästu efekt. Kohus loeb üldtuntud faktiks, et nooremad lapsed kannavad vähemalt osaliselt vanematest lastest jäänud riideid või vähemalt saavad seda teha (on võimalus). Samuti ei osteta kohtu hinnangul üldjuhul absoluutselt iga kuu uusi riideid. Seega on kohtu hinnangul iga kuus igale lapsele 90 euro eest riiete ja jalanõude (st kokku 270 euro väärtuses) ostmine arusaamatu priiskamine. Mitte keegi ei keela seda teha, kuid see ei ole elatise suuruse hindamisel põhjendatud hädavajalikuks kuluks. Kohus loeb põhjendatud kuluks riietele ja jalanõudele ühe lapse kohta 15 eurot kuus (ehk siis kolme lapse peale kokku 45 eurot kuus) mis on kohtu hinnangul eeltoodud asjaolusid arvestades mõistlik suurus. Lisaks eeltoodule on kohtu hinnangul ebamõistlik ja mittehädavajalik kulutus iga lapse peale lausa 80 eurot kuus kooliväliseks harrastuseks/tegevuseks. Kostjad ei ole küll täpsustanud mis selleks harrastuseks või tegevuseks on, kuid kohus võtab arvesse, et näiteks keskmised spordiklubide ja muude trennide (n tantsutrennide) hinnad jäävad üldteadaolevalt (ja internetist avalikult ja kättesaadavalt kontrollitavalt) ca 55 euro kanti. Sellest kallimaid erinevaid trenne on loomulikult samuti olemas ja keegi ei keela neis ka käia, kuid sellised keskmisest kallimad harrastused/trennid ei ole elatise suuruse hindamisel põhjendatud hädavajalikuks kuluks. 5(6)

2-18-239 Eeltoodust tulenevalt peab kohus ühe lapse põhjendatud hädavajalikuks kuluks ühes kuus 300 eurot kostjate poolt leitud 425 euro asemel. Arvestades, et hageja kohustus on kanda sellest kulust pool, tuleks hagejal tasuda iga lapse kohta elatist 150 eurot kuus. Kohus leiab, et hageja poolt välja pakutu 100 euro (ühe lapse kohta) puhul tegemist on põhjendamatult väikse summaga laste reaalseid vajadusi arvestades ja kui hageja leiab, et ta saaks sellise summa maksmisega hakkama antud olukorras, kus tal regulaarset tööd ei ole, siis ei tohiks hagejal 150 euro (ühe lapse kohta) suuruse elatise katmisel probleeme olla olukorras kus ta tööd teeb. Hageja peab endale otsima regulaarse töö, et oma laste eest hoolitseda. Nagu kohus eelpool märkis, ei ole hageja väidetav töövõimetus tõendamist leidnud, vastupidi on tõendatud, et hageja on vahepeal tööd siiski teinud. Põhjendamatult mitte töötamine ei saa olla vabanduseks oma laste eest mitte hoolitsemisele. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt, muudab Harju Maakohtu 31.10.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-22967 väljamõistetud elatise suurust ja mõistab XXX igakuise elatisraha XXX’i ülalpidamiseks alates 05.01.2018 summas 150 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni lapse keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni ning XXX’i ülalpidamiseks igakuise elatisrah alates 05.01.2018 summas 150 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni lapse keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni; muudab Harju Maakohtu 03.11.2016 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-110623 väljamõistetud elatise suurust ja mõistab XXX igakuise elatisraha XXX ülalpidamiseks alates 05.01.2018 summas 150 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni lapse keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.