3.Jätta menetlusosaliste menetluskulu ringkonnakohtus MS kanda.
4.Mõista välja MS-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv summas 600 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 60 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.22.09.2010 esitas hageja Harju Maakohtusse hagi kostja ja OÜ Braiconf vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 20 580,96 eurot, millest põhinõue moodustab 10 290,48 eurot (161 010,96 Eesti krooni), intress 4635,19 eurot (72 524,93 Eesti krooni) ja viivis 5655,29 eurot (88 486,03 Eesti krooni) ning menetluskuluna hageja poolt kantud riigilõiv summas 1118,45 eurot (17 500 Eesti krooni).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Braiconf 29.11.2005 laenulepingu nr 2005029383. Lepingu kohaselt andis hageja OÜ-le Braiconf laenu 3 150 000 Eesti krooni. Vastavalt lepingu punktile 5.2 kohustus OÜ Braiconf tagastama laenu ja tasuma intresse osade kaupa annuiteetmaksetena alates 25.12.2005 kuni 25.11.2010 iga kalendrikuu 25. kuupäeval. Lepingu punkti 4.1 kohaselt lepiti kokku muutuvas intressimääras – hageja Eesti krooni laenude baasintress + 2,7% aastas. Lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja MS 12.01.2007 käenduslepingu nr 2007000862, käendusega piirsummas 1 000 000 Eesti krooni ja muudel käenduslepingus toodud tingimustel.
3.Põhjusel, et OÜ Braiconf lepingust tulenevat laenu tagastamise ja intresside tasumise kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, saatis hageja OÜ-le Braiconf ja kostjale MS-le korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks. OÜ Braiconf ja kostja MS teadetes määratud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, mistõttu saatis hageja 17.04.2009 OÜ-le Braiconf ja kostjale MS-le lepingu erakorralise ülesütlemise teated, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 18.05.2009. OÜ Braiconf ja kostja MS lepingu erakorralise ülesütlemise teates nimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasunud, mille tulemusena ütles hageja lepingu üles 19.05.2009.
4.Lepingu punkti 12.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda lepingu alusel tehtavate laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Hageja ei nõua kogu viivise välja mõistmist, vaid palub välja mõista viivise summas 5655,29 eurot (88 486,03 Eesti krooni), see on kõrvalnõuete ulatuses. Lepingust tulenev nõue on 20 580,96 eurot, millest põhinõue on 10 290,48 eurot (161 010,96 Eesti krooni), intress on 4635,19 eurot (72 524,93 Eesti krooni) ja viivis on 5655,29 eurot (88 486,03 eurot).
5.Käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja MS hageja ees solidaarselt OÜ Braiconf kohustuse täitmise eest. Kostja vastuväited
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja ei andnud tahteavaldust hageja eest vastutamiseks. Kostja emakeel on vene keel, kostja ei valda piisavalt eesti keelt, mistõttu ei saanud kostja allkirjastatud dokumendist aru. Kostja arvas, et tegemist on laenulepingu lisaga ja ei saanud aru, et võtab dokumendi allkirjastamisega endale isikliku kohustuse. Hagejal krediidiasutusena oli kohustus ja võimalus veenduda, et kostja saab dokumendist aru ja avaldab oma tegelikku tahet, eelkõige edastades dokumendi venekeelsena või koos venekeelse tõlkega. Seda ei tehtud. Seega on leping tühine kostja tahteavalduse puudumise või heade kommetega vastuolu tõttu
8.Hageja ei ole tõendanud oma nõude suurust. Tõendamata on tegelikult välja makstud summa suurus, kui palju oli tagasi makstud selle katteks (ehk mis on laenujääk), kui palju oli makstud intressi ja viivise katteks (tõendamata on intressi ja viivise määrad). Hageja nõue on tõendamata. Hageja väidab, et OÜ Braiconf on rikkunud hageja ja OÜ Braiconf vahelist krediidilepingut. Selle tulemusena olevat hagejal tekkinud kahju, mida hüpoteegiga koormatud kinnistute müügist saadu ei olevat katnud. Kui see leiab tõendamist, siis vastavalt VÕS § 139 lg 2 pidi hageja rakendama mõistlikke jõupingutusi kahju vähendamiseks. Kui hageja seda ei teinud, väheneb tema poolt saadaolev summa vastavalt hageja poolt vähendamata jäetud kahjule.
9.Hageja lasi kinnistud võõrandada alla turuhinna. Võõrandamise ajal oli keskmine kohalik turuhind Reiu külas Maa-ameti andmetel 204,77 krooni/m2; keskmine kohalik turuhind kogu Pärnumaal SpotCity24 andmetel (andmed Reiu küla kohta ei ole SpotCity24 kaudu kättesaadavad) umbes 280 krooni/m2. Hüpoteekidega koormatud kinnistute kogupind on 20 001m2. Isegi kui lähtuda madalamast turuhinnast, siis oleks kinnistute eest saadaolev summa pidanud olema 4 095 604,77 krooni (204,77 krooni/m2 x 20 001m2 = 4 095 604,77 krooni). Kinnistutele olid rajatud kommunikatsioonid ja tee, seega oli nende turuväärtus isegi kõrgem. Kinnistute turuväärtus 261 756,85 eurot (4 095 604,77 Eesti krooni) ületab laenulepingu erakorralise ülesütlemise teates märgitud laenujääki ja võlgnevuse kogusummat kahekordselt.
10.Hageja ei teatanud kostjale tagatise võõrandamisest, mistõttu tal ei olnud võimalik sellist tegevust takistada kohtutäituri peale kaevates, kinnistutele turuväärtusega ostja leidmisega või muul viisil. Selline hageja käitumine on pahauskne ja lähtudes VÕS § 139 lg 2, § 149 lg 5 tulenevalt jääb sellest tingitud kahju hageja enda kanda. Samuti tegi hageja ka rida toiminguid, millega halvendas oma olukorda ja nõude tagatust. Esiteks ei nõudnud hageja väidetava võla tasumist OÜ-lt Konto Kvaliteet, kuigi omas selleks õigust. Teiseks vabastas hageja käendusest HM, ilma et selleks oleks mistahes õiguslik kohustus või äriline põhjendus. Kolmandaks viivitas hageja pahatahtlikult oma väidetava nõude esitamisega ja suurendas seeläbi oma viivisenõuet. Sellega ei teinud hageja mõistlikke toiminguid oma väidetava kahju vähendamiseks. On alusetu hageja püüd selle eest kostjat vastutavaks teha. VÕS § 139 lg 2 alusel tuleb võimalik kahjuhüvitist vastavalt vähendada.
11.Hageja poolt kohtule esitatud allkirjastamata dokument „baasintresside väärtuste ajalugu“, millega soovib tõendada intressi ja viivise määra, ei oma kostja hinnangul tõenduslikku väärtust. Hageja andmetest nähtuvalt kõigub viivisemäär (laenulepingu punkt 12.5) ajavahemikul 19.05.2009 (laenulepingu erakorraline ülesütlemise päev) kuni hagi esitamiseni 22.09.2010 vahemikus 7,4%-17,4%, mitte aga 17,4%-19,4% aastas, nagu hageja väitis. Hageja ei pidanud vajalikuks parandada valeks osutunud arvestust ja selles osas on nõue endiselt ebaselge ja tõendamata. Hageja ei saanud esitada oma veebilehe väljatrükki, mis viitab sellele, et „panga baasintress“ (kusjuures
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 ei ole selge, kas see on „Panga Eesti krooni laenude baasintress“) ei ole hageja klientidele avalikult kättesaadav. Kostjal ei õnnestunud sellist tabelit hageja veebilehelt leida. Kui intressi määrab hageja ja seda ei avalda, siis tuleb lugeda, et kokkulepet intressimäära (ja sellest johtuvalt ka viivisemäära osas) ei ole sõlmitud. Isegi, kui lugeda, et intressimäära osas on kokkulepe olemas, on see ebamõistliku tüüptingimusena tühine. Hageja ei ole kostjat ega põhivõlgnikku Eesti krooni laenude baasintressi muutmisest 1-9 korda teavitanud. Seega on laenumäär tüüptingimusena tühine ja igal juhul rakendub seadusjärgne määr. Keskmine seadusjärgne intressimäär ajavahemikul 25.12.2005 kuni hagi esitamiseni 19.05.2009 (laenulepingu erakorraline ülesütlemisepäev on 2,5625%[(2,25%+3,125%+4%+3,25%+1,75%+1%):6=2,5625%].
12.Põhivõlgnik pidi tasuma intressi ja põhisumma katteks kokku 214 708,78 eurot. Hageja väitel on ta saanud kokku 221 255,24 eurot, seega rohkem, kui tal tegelikult saada oli. Seega on nõue lõppenud kohase täitmisega. Kostjalt väljamõistetav summa tuleb vähendada nullini. Menetluse edasine käik
13.Harju Maakohus rahuldas 11.10.2012 kohtuotsusega hagi ning mõistis kostjatelt OÜ-lt Braiconf ja MS-lt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 10 290,48 eurot, intressi 4635,19 eurot ning viivise 5655,29 eurot ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
14.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25.06.2012 kohtuotsusega Harju Maakohtu 11.01.2012 kohtuotsuse osaliselt ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Otsus tühistati osas, millega hagi MS vastu rahuldati. Rahalise nõudega hagi on hageja MS vastu esitanud käenduslepingust tulenevalt. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Braiconf hagejalt hagiavalduses märgitud tingimustel ja summas laenu sai, seda kohaselt ei tagastanud ning et sellest tulenevalt ütles hageja laenulepingu üles. Samuti ei ole apellatsiooniastmes tõstatatud vaidlust põhivõlgniku võla suuruse üle. Enam ei ole vaidlust ka selle üle, et apellant sõlmis hagejaga käenduslepingu hagiavalduses märgitud tingimustel ning et selle kohaselt vastutab käendaja vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga.
16.Vaidlus on selle üle, kas hageja on võla tagamiseks seatud pandiõiguse teostamisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Sellekohase vastuväite on kostja maakohtu menetluses esitanud, leides, et kinnistud, millele vaidlusaluse laenu tagamiseks olid seatud hüpoteegid, on võõrandatud alla turuhinna. Laenuandja poolne õiguste kuritarvitamine kostja poolt väidetud viisil on vastuväide, mille põhivõlgnik oleks saanud esitada ja mis ei ole seotud põhivõlgniku isikuga. Seega on ka kostjal iseenesest õigus taolist vastuväidet esitada.
17.Laenuandja õiguste kuritarvitamine on iseenesest võimalik ka juhul, kui vähenes vara, mille arvel võlgniku kohustuse oleks saanud täita, isegi kui tegemist ei olnud võlgnikule kuuluva varaga. Õiguste kuritarvitamise võimalust ei ole osundatud lahendis välistatud ka juhul, kui täitmine on toimunud sundtäitemenetluses. Taolisele õiguste kuritarvitamisele ongi käendajast kostja tuginenud, väites, et kinnistud, millele vaidlusaluse laenu tagamiseks olid hüpoteegid seatud, on täitemenetluses müüdud alla turuhinna. Niisugune asjaolu iseenesest võib anda aluse VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks. Maakohus ei ole vaidlust lahendades täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid, otsuses ei ole käsitletud kostja vastuväidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta ega põhjendatud, miks kohus sellega ei nõustu, samuti ei ole käsitletud ühtki eelnimetatud väitega kostja poolt esitatud tõendit.
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 Esimese astme kohtu otsus
18.Harju Maakohus tegi 31.03.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 580,96 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.
19.Võlausaldaja teavitamiskohustuse sisu on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 146. Nimetatud sättest ei tulene kohtu hinnangul võlausaldaja kohustust omal algatusel teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest.
20.Sarnasest põhimõttest lähtub ka VÕS § 145 lg 2, mille kohaselt ei vastuta käendaja põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kui talle ei antud sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käendaja teavitamata jätmine ei vabasta VÕS § 145 lg 2 järgi käendajat kõigi käendatavate kohustuste täitmisest, vaid üksnes nende kulude hüvitamise kohustusest, mis on tekkinud põhivõlgnikult võla sissenõudmisega. Kostja ei ole käesolevas asjas esitanud hageja nõudele vastuväidet, mille kohaselt hageja nõue on vähenenud VÕS § 145 lg 2 või 146 lg 3 alusel, s.h ei ole kostja toonud välja temale väidetavalt tekkinud kahju. Käesolevas asjas ei saa VÕS § 145 lg 2 kohalduda, sest hageja nõue kostja vastu ei sisalda võla sissenõudmisega seonduvate kulude hüvitamise nõuet.
21.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 1 sätestab, et täitemenetluse osalised on isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab.
22.Kohtu hinnangul ei ole käendaja TMS § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Kostjal oleks seetõttu puudunud ka täitemenetlusest teadasaamise korral võimalus mõjutada täitemenetluse käiku näiteks kaebuste esitamisega. Lisaks eeltoodule ei ole sissenõudjal täitemenetluses kohustust teavitada TMS § 5 lg-s 1 nimetatud isikuid täitemenetluse toimumisest. Seega ei saaks kostja teha hagejale etteheiteid täitemenetlusest teavitamata jätmise pärast ka siis, kui ta oleks täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 mõistes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et täitemenetluse alustamisest kostja teavitamata jätmine ei kujuta käesoleval juhul hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist.
23.Täitemenetluse seadustikust ei tulene sissenõudja kohustust olla täitemenetluses aktiivne. Seetõttu ei saa kostja hagejale ette heita aktiivse käitumise kohustuse rikkumist. Kohus on seisukohal, et teatud juhtudel võib sissenõudja passiivsus siiski olla hea usu põhimõttega vastuolus. Selline olukord võib tulla kõne alla näiteks siis, kui sissenõudja on passiivne ilmse eesmärgiga tekitada võlgnikule kahju või saada võlgniku arvel kasu. Selliseks käitumiseks võib olla näiteks nõusoleku mitteandmine arestitud kinnisasja müümiseks muul viisil kui enampakkumisel (keelumärke kohaselt on sissenõudja õigustatud isikuks, kelle nõusolek on vajalik) vms. Eeltoodust tulenevalt saab passiivsus olla hea usu põhimõttega vastuolus üksnes erandlikel juhtudel. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks hageja passiivsuse erandlikkus käesoleval juhul.
24.Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt määrati kinnisasjadele arestimisel turuhinnast madalam hind. Kostja esitatud 29.12.2008 hindamisakt (III kd, tl-d 252-267) ei kajastada arestitud kinnisasjade hinda nende arestimise seisuga; hindamisakt ei näita ka kinnisasjade väärtust nende enampakkumisel müümise seisuga. Seetõttu ei tõenda kostja esitatud tõend seda, mida kostja tõendada soovib. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul võimalus hinnata, kas kohtutäitur eksis kinnisasjade hinna määramisel.
25.Kohus on seisukohal, et isegi siis, kui kinnisasjade arestimisel määratud hind ei olnud võrdne turuhinnaga, ei too see automaatselt kaasa kinnisasjade enampakkumisel võõrandamist turuhinnast madalamalt. Asjade alghind enampakkumisel ei taga asjade müümist turuhinnaga. Enampakkumisel kujuneb hind vastavalt enampakkumisel
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 osalejate pakkumustele ning kinnisasjade alghind ei takista hinna kujunemist turuhinnaga võrdseks või ligilähedaseks.
26.Kohus on seisukohal, et hagejale saaks kinnisasjade hinna vaidlustamata jätmist heita ette üksnes erandlikel asjaoludel. Erandlikuks asjaoluks on näiteks sissenõudja eesmärk müüa arestitud asjad kiiresti turuhinnast madalama hinnaga. Käesoleval juhul ei ole arestitud asjade kiiret müüki turuhinnast madalama hinnaga toimunud, mis nähtub sellest, et ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjad õnnestus müüa alles pärast mitme enampakkumise toimumist. Kostja ei ole toonud välja ka muid asjaolusid, mille põhjal saaks sissenõudja tegevuse lugeda pahauskseks.
27.Kostja vastuväide õiguste kuritarvitamise kohta jääb üldiseks ning ei too kaasa keeldu kohaldada lepingust või seadusest tulenevat. Kui kinnisasju ei müüdud turuväärtusest madalamalt, ei oma tähendust see, kuidas toimus kinnisasjade hinna määramine arestimisel.
28.Kohus on seisukohal, et makseraskuste tekkimise 2008.a detsembris ja lepingu ülesütlemise 19.05.2009 vahelist aega ei saa pidada ebamõistlikuks. Lisaks eeltoodule ei ole esimestest makseraskustest kuni lepingu ülesütlemiseni jääv aeg põhivõlgnikku või kostjat kahjustav, sest lepingu ülesütlemine oleks suurendanud hageja kõrvalnõudeid põhivõlgniku vastu kogu laenusumma tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise ja intressimäärast suurema viivisemäära tõttu. Kohus on ühtlasi seisukohal, et hageja on asunud nõuet sundtäitma mõistliku aja jooksul arvates lepingu ülesütlemisest, sest täitemenetlust on alustatud 2009.a mais.
29.Kohus on seisukohal, et hea usu põhimõttest ei tulene aegumistähtaja siseselt täiendavat tähtaega oma õiguste maksmapanekuks. Kostja kirjeldatud tegevus ei ole suurendanud hageja kõrvalnõudeid kostja vastu hea usu põhimõttega vastuolus olevalt, s.t et isegi hageja poolt lepingu varasema ülesütlemise korral ei oleks tagatud hageja väiksemad kõrvalnõuded kostja vastu. Kohus märgib, et viivise suurusele saavad nii võlgnik kui ka käendaja esitada viivise vähendamise vastuväite, mis põhineb VÕS §-le 162 ja millise taotluse lahendamisel saab kohus võtta arvesse ka viivisenõude tekkimise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja ei ole taotlenud VÕS § 162 alusel viivise vähendamist. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust jätta lepingust või seadusest tulenev kohaldamata. Apellatsioonkaebus
30.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldamata jätta ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
31.Apellant leiab, et vaidlustatava otsuse tegemisel on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
32.Apellant esitas maakohtus järgmised põhilised vastuväited: vastustaja oli laenulepingust nr 2005029383 tulenevate õiguste maksmapanekul hooletu; hüpoteegiesemed müüdi turuhinnast kaks korda odavamalt; vastustaja oli täitemenetluses pahauskne: ei teavitanud apellanti täitemenetlusest, ei andnud apellandile võimalust täitemenetlusse astumiseks, ei astunud samme enampakkumise hinna vaidlustamiseks ja enampakkumise toimumise adekvaatseks reklaamiks, et tagada enampakkumisel kujuneva hinna vastavus turuhinnale.
33.Maakohus on vääralt tuvastanud, et apellant ei tõendanud hüpoteegiga koormatud kinnisasjade väärtust, kuna hindamisakt käib teise ajavahemiku kohta. Enampakkumised toimusid ajavahemikul 25. august kuni 24. november 2009. Hindamisakt on koostatud seisuga 29. august 2008. Ei ole usutav, et vahepealsel ajal oleks hinnad vähenenud kaks korda (vt ka Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-157-14, p
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 12). Pealegi, esitas apellant ka muud tõendid (I kd, lk 38-39), mida maakohus jättis hindamata. Tõendite hindamata jätmist maakohus ei põhjendanud. Seejuures on ebaõige maakohtu käsitlus, et kinnisasja müümisel kordusenapakkumisel tuleb müügihinda lugeda turuhinnaks. TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega müügihind ja turuhind on erinevad mõisted. Kui vastustaja ei nõustunud apellandi väidetud ja tõendatud turuhinnaga, oli tal võimalus esitada omapoolsed tõendid (vt Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-184-12, p 17-21). Vastustaja ei ole tagatise turuväärtuse kohta tõendeid esitanud. Maakohus ei ole asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 232 lg-t 1. Seega tuleb ringkonnakohtul tõendid uuesti hinnata (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-136-14, p 11).
34.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna VÕS § 146 ja TMS § 5 lg 1 tulenevalt ei puudutanud täitemenetlus apellandi huve, ei ole tähendust, et vastustaja apellanti sellest ei teavitanud, kuna apellant ei oleks saanud täitemenetlusse astuda ja selle käiku kaebustega jmt mõjutada.
35.Kuivõrd apellandi kui käendaja vastutuse ulatus sõltub otseselt sellest, mis osas õnnestub täita nõue täitemenetluse käigus, on apellandil käendajana õigustatud huvi täitemenetluse tulemuse vastu (vt ka VÕS § 149 lg 5). Maakohtu tõlgendus on vastuolus ka VÕS § 149 lg 1, mille kohaselt on käendajal õigusi esitada kõiki vastuväiteid, mis põhivõlgnikul. Täitemenetluses saab käendaja vastuväiteid esitada ainult kaebuse või hagiga, olles kaasatud täitemenetlusse. Sellepärast on käendaja „muu isik, kelle õigusi täitemenetlus puudutab“, ja tal on õigus täitemenetluse osalisena sellest osa võtta. TMS § 5 lg 1 laiendava tõlgendamise vajadust toetab ka nt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-86-08, p 19.
36.Kuivõrd vastustaja tegevusetuse tõttu ei saanud apellant ise täitemenetluse käiku mõjutada, siis ei saanud apellant oma õigusi kaitsta, st vaidlustada enampakkumise alghinda, korraldada enampakkumise reklaami jmt. Asjaolu, et osavõtjate arv enampakkumisel mõjutab lõpphinda ja, et oksjoni reklaam toob kaasa kõrgema hinna, tõendas apellant menetlusdokumendile nr 2-10-46323/63 lisatud tõenditega. Maakohus ega vastustaja ei ole seda kahtluse alla seadnud. Apellant tõendas ka seda, et tegelik turuhind on müügihinnast kaks korda suurem. Sellepärast oma tegevusetusega põhjustas vastustaja oma nõude rahuldamata jätmise.
37.Ebaõige ja ühelgi õigusnormil mittepõhinev on maakohtu seisukoht, et sissenõudja passiivsus täitemenetluses on ebaseaduslik ainult siis, kui seda tehakse ilmselt võlgnikule kahju tekitamise või võlgniku arvelt rikastuse eesmärgil. Apellant on seisukohal, et vastustajal lasub temal tekkiva kahju vähendamise kohustus, mida toetab ka Euroopa Kohtu kohtupraktika. Vastustajal ei ole aga tekkinud küsitavust isegi, kui alghind oli kordades väiksem kinnistute soetamis- ja turuhinnast. TMS ei reguleeri võlasuhteid, vaid üksnes täitemenetluse käiku. Sellepärast rakenduvad üldised eraõigused põhimõtted ja õigusnormid (eelkõige VÕS §-id 6, 7), mida vastustaja jättis järgimata. Krediidiasutuselt eeldatakse kõrgendatud vajalikku hoolsust (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-62-13, p 23). Sisuliselt asus maakohus seisukohale, et käendajal ei ole õigust osaleda tagatise võõrandamise käigus, võlausaldajal ei ole kohustust teha toiminguid müügihinna tõstmiseks, kuid sellele vaatamata kõik müügi riskid ja kahjud kannab käendaja. Sellisena muutuks käendus garantiiks, mis on selgelt vastuolus VÕS §-iga 149 ja § 155 lg-ga 3.
38.Kohtuasjades nr 3-2-1-11-12, p 12; 3-21-33-08, p 18 leidis Riigikohus, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Puudub
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 põhjendus hüpoteegiga tagatud laenuvõtja (või seda käendanud isiku) erinevaks kohtlemiseks. Pealegi, pandipidaja kohustus olla pandi müümisel hoolas, tuleneb ka AÕS § 293 lg-st 3, § 294 lg-st 5, § 295 lg-st 1 koostoimes VÕS §-idega 6, 7. Riigikohtu viidatud seisukoht on eriti aktuaalne praeguses olukorras, kui tagatiste müük täitemenetluses toimus apellandi teadmata ja osavõtuta. Sellepärast maakohtu seisukoht, nagu kannaks täitemenetlusse kaasamata jäänud käendaja üksinda kogu hinnariski, vastuolus VÕS §-dega 6, 7.
39.Kuivõrd vastustaja ei andnud apellandile võimalust kaitsta oma õigusi täitemenetluses iseseisvalt ega teinud seda tema ja ka enda huvides, siis tuleb sellest tingitud kahju kanda vastustajal. Apellant on tõendanud, et turuhind ületas müügihinda ja turuhinnaga müümisel oleks vastustaja nõue täies ulatuses rahuldatud täitemenetlusest saadud raha arvelt. Vastustaja nõue ei olnud rahuldanud tema enda tulenevate asjaolude tõttu. Seetõttu VÕS §-ide 6, 7, 139, 140 alusel tuleb hagi jätta rahuldamata.
40.Maakohus möönis, et võib esineda alus viivise vähendamiseks, kuid märkis ekslikult, et apellant viivise vähendamist ei taotlenud. Vastava taotlus on sisaldunud I k tl 37 p 2.9., II k tl 224 p 1.8. Sellepärast palub apellant ringkonnakohus vähenda viivis nullini ehk jätta välja mõistmata eespool väljatoodud asjaoludel. Vastustaja seisukoht
41.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
42.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Vastuseks apellatsioonkaebusele avaldab ringkonnakohus järgmist.
43.VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Ringkonnakohus märgib, et vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, on sellised vastuväited, mis ei ole ülekantavad, seega ei lähe nad kohustuse üleandmise korral üle uuele võlgnikule. Sellised on vastuväited, mis ei tulene võlasuhtest või lepingust, millest tulenevaid kohustusi käendati, vaid mis eksisteerivad põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel muul põhjusel. Käesolevas asjas heidab kostja hagejale ette, et hageja oli täitemenetluses pahauskne, kuna ei teavitanud kostjat täitemenetlusest, ei andnud apellandile võimalust täitemenetlusse astumiseks, ei astunud samme enampakkumise hinna vaidlustamiseks ja enampakkumise toimumise adekvaatseks reklaamiks, et tagada enampakkumisel kujuneva hinna vastavus turuhinnale. Seega leiab kostja, et hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise, tagatiskokkuleppe ja kohese sundtäitmise kokkuleppest tingitud täitemenetluse läbiviimisel kuritarvitas hageja oma õigusi ning sellest tulenevalt laekusid täitemenetluses väiksemad summad, kui põhivõlgniku kohustuste täitmiseks oleks vaja olnud.
44.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejale hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist ette heita ei saa. Õige on maakohtu seisukoht, et käendaja ei ole TMS § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. TMS § 5 lg 1 mõtte kohaselt on menetlusosalisteks sellised isikud, kelle õigusi menetlus vahetult puudutab, so võlgniku ja sissenõudja kõrval näiteks ka eseme kaasomanik, võlgniku abikaasa, seltsinglane, pärija, üürnik jmt. Täitemenetluse
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 menetlusosaliste ringi piiritlemine on oluline mitmest aspektist. Menetlusosalistele tuleb selgitada nende õigusi ja kohustusi täitemenetluses, neile tuleb kätte toimetada täitemenetluse dokumendid, samuti on menetlusosalisel õigus tutvuda täitedokumendiga ning neil on õigus esitada kaebusi kohtutäituri tegevuse peale. Asjaolu, et TMS § 5 ei saa tõlgendada laiendavalt, nii nagu kostja seda leiab, tuleneb ka TMS §-dest 220-223. Nende sätete järgi saavad oma õigusi kaitsta hagimenetluses need isikud, kes menetlusosalisteks ei kvalifitseeru. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et hagejal puudus kohustus kostjat põhivõlgniku suhtes toimunud täitemenetlusest teavitada, ja ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus leiab, et sellest tulenevalt on põhjendamatud kostja väited, et hageja oli pahauskne, kuna ei andnud kostjale võimalust täitemenetlusse astumiseks.
45.Kostja leiab, et hageja oli pahauskne seetõttu, et ei tegutsenud aktiivselt enampakkumise toimumise reklaamimisel. Kostja selle väitega ei saa nõustuda. Täitemenetluse viib läbi kohtutäitur ja täitemenetluse eesmärgiks on võlausaldaja nõude rahuldamine ja seda võimalikult ökonoomselt ning efektiivselt. Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 84 lg 2 sätestas, et enampakkumise kuulutus avaldatakse vähemalt kümme päeva enne enampakkumist väljaandes Ametlikud Teadaanded ja avalikus arvutivõrgus. Kui asja alghind ületab 100 000 krooni, avaldatakse kuulutus ka vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes. Sissenõudja või võlgniku soovil avaldab kohtutäitur kuulutuse sissenõudja või võlgniku kulul ka muudes väljaannetes. Seadusandja eesmärgiks sätestada kohustus, et kohtutäitur peab enampakkumise kuulutuse avaldama mitmes kohas, oli suurendada enampakkumiste huviliste hulka. Seega on TMS-s arvestatud nii täitemenetluse ökonoomsusega, mille järgi peaks menetluse läbiviimine toimuma nii võlgniku, sissenõudja kui kohtutäituri jaoks võimalikult väikeste kuludega, kui ka efektiivsusega, et võlgniku vara ei realiseeritaks olulisel määral alla turuväärtust. Sissenõudjal puudub TMS järgi kohustus olla aktiivne enampakkumise kuulutamisel. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei saa hagejale ette heita aktiivse käitumise kohustuse rikkumist.
46.Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud kostja väited selle kohta, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, jättes vaidlustamata enampakkumise hinnad, millega müüdi põhivõlgniku kinnistud turuhinnast tunduvalt madalamalt. Õige on esiteks maakohtu seisukoht selles, et kostja esitatud 29.12.2008 hindamisakt ei tõenda kinnisasjade hinda nende arestimise ajal. 25.09.2009 enampakkumisel märgitud kinnistute müügi alghinnad (II kd, tlk 195) on väiksemad kostja poolt esitatud hindamisaktis märgitust. Sellest tulenevalt on kostja avaldanud arvamust, et eluliselt ei ole usutav, et 8 kuuga langeb kinnisvara hind umbes 2 kordselt. Kohus on seisukohal, et esiteks tuleb arvestada ajavahet kostja esitatud hindamisakti ja kinnistute müügi vahel ning teiseks majandusolukorda nimetatud ajal. On üldteada olev asjaolu, et vaidlusalusel ajal oli majanduslangus, mis tõi kaasa muuhulgas ka kinnistute väärtuse vähenemise ja nimetatu nähtub ka kostja enda poolt esitatud tõendist (I kd, tlk 39), mille järgi oli maa ruutmeetri hind kõige kõrgem 2008.a ja langes järsult 2009.a. Kolleegiumi arvates ei tõenda kostja esitatud tõend hoonestamata maa tehingute kohta (I kd, tlk 38) veenvalt asjaolu, et täitemenetluses müüdud kinnistute keskmine m2 hind oleks pidanud olema 204,77 krooni. Nimetatud tõendi järgi oli Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Reiu külas ajavahemikul 01.01.2009-31.12.2009 maa m2 minimaalne hind 28,78 krooni ja maksimaalne 390,15 krooni. Seega sõltus konkreetse kinnistu m2 väärtus näiteks asukohast ja muudest võimalike ostjate jaoks olulistest teguritest. Asjaolu, et kinnistute väärtus hinnati ligilähedaselt nende turuhinnale, nähtub asja materjalide juurde lisatud vara
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323 enampakkumise akti lisadest (III kd, tlk 205,206,207,208,209,210,214,210, 215), mille kohaselt müüdi osad kinnistud küll alghinnast kallimalt, kuid lõpphind ei ületanud 2030 % alghinnast. Asjaolu, et kinnistuid ei müüdud alla turuhinna, nähtub muuhulgas sellest, et enampakkumisi kinnistute müümiseks tuli korraldada mitu korda.
47.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt möönis maakohus, et võib esineda alus viivise vähendamiseks, kuid märkis ekslikult, et apellant viivise vähendamist ei taotlenud. Kostja väidab, et ta on maakohtule sellise taotluse esitanud. Ringkonnakohus kostja seisukohaga taotluse esitamisest nõustuda ei saa. Kostja viidatud menetlusdokumentides (I kd, tlk 37 p 2.9 ja III kd, tlk 224 p 1.8) sellist taotlust ei sisaldu. Esimesena viidatud menetlusdokumendis on kostja väited seotud kahjuhüvitise vähendamisega VÕS § 139 lg 2 järgi ja teises menetlusdokumendis kahjuhüvitise vähendamisega VÕS § 140 lg 1 järgi. Käendajal on õigus esitada VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 113 lg 8 alusel viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Arvestada tuleb aga, et juhul, kui taotluse viiviste vähendamiseks esitab käendaja, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte käendaja majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita. Asjaolud viivise vähendamiseks peab esile tooma viivise vähendamist taotlenud isik. Selliseid asjaolusid pole kostja samuti esile toonud. Menetluskulude jaotus
48.TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata tuleb menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanta. Kuna hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
49.Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2015.a määrusega anti kostjale menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu tasumisest summas 600 eurot. TsMS § 190 lg 5 järgi, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalistena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabi kulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seetõttu tuleb kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista riigilõiv 600 eurot ning kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 9 tuleb märkida, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Jõustunud Riigikohtu 01.02.2016 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-10-46323
1.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. augusti 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-1046323, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud Riigikohtus MS kanda.
4.Välja mõista MS-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse kautsjon 85 eurot 81 senti. Kautsjon tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.