Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(8)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(8)

Kostja vastuväited OÜ Braiconf oma seisukohti ei esitanud. Marina Sorochan hagi ei tunnistanud. Kostja ei andnud tahteavaldust OÜ Braiconf kohustuste eest vastutamiseks. Kuivõrd kostja emakeel on vene keel, siis ei saanud ta aru dokumendist, millele ta allkirja andis. Kostja arvas, et tegemist on laenulepingu lisaga ja ei saanud aru, et võtab dokumendi allkirjastamisega endale isikliku kohustuse. Hageja ei ole tõendanud nõude suurust, samuti on selgusetu kõrvalnõuete suurus. Tõendamata on tegelikult antud laenusumma ja laenujääk, palju on makstud intressi ja viivise katteks. Hageja võõrandas kinnisvara, millele seatud hüpoteegiga oli laen tagatud, alla turuhinna. Hageja ei teatanud kostjale tagatise võõrandamisest, mistõttu tal ei olnud võimalik sellist tegevust takistada kas kohtutäituri tegevuse peale kaevates, kinnistutele turuväärtusega ostja leidmiseks või muul viisil. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg. 2 kohaselt väheneb hageja poolt saadaolev summa vastavalt tema poolt vähendamata jäetud kahjule. Hageja tegi toiminguid, millega halvendas oma olukorda ja nõude tagatust: hageja ei nõudnud väidetava võla tasumist OÜ-lt Konto Kvaliteet, vabastas käendusest Helmet Mõttuse ja viivitas pahatahtlikult oma väidetava nõude esitamisega, suurendades seeläbi viivisenõuet. Isegi kui lugeda, et intressimäära osas on kokkulepe olemas, on see ebamõistliku tüüptingimusena tühine. Hageja ei ole kostjaid baasintressi muutumisest 1 – 9 korda teavitanud. Seega on laenumäär tüüptingimusena tühine ja igal juhul rakendub seadusjärgne määr. Hageja väitel on ta saanud kokku 221.255, 24 eurot ehk rohkem kui tal tegelikult on saada. Seega on nõue lõppenud kohase täitmisega. Esimese astme kohtu otsus

3(8)

täitmist. VÕS § 399 lg. 1 sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi; 3) laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil. Kuna OÜ Braiconf ei esitanud vastuväiteid hagile, kontrollis kohus vaid hagi õiguslikku põhjendatust, lähtudes hageja poolt esitatud väidete õigsusest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 4 alusel tuleb hageja väited lugeda OÜ Braiconf poolt omaksvõetuks. Tulenevalt VÕS § 396 lõikest 1 on OÜ-l Braiconf kohustus tasuda saadud laen ja intressid. Kuna ta ei täitnud kohustust laenulepingu kohaselt, siis VÕS § 101 lg. 1 p. 4 ning VÕS § 399 lg. 1 alusel oli hagejal õigus öelda laenuleping üles ja nõuda laenu kohest tagastamist. Seda hageja ka tegi. Seega on põhjendatud hageja nõue OÜ Braiconf vastu põhivõla osas. VÕS § 94 lg. 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg, 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga sama seaduse §-s 94 sätestatud määr. VÕS § 397 lg. 1 alusel on pooled majandustegevuse raames sõlmitud laenulepingu alusel kokku leppinud intressis ning VÕS § 399 lg. 1 kohaselt kuuluvad ka need viivitamatule tasumisele laenulepingu ülesütlemise korral. Seega on põhjendatud hageja nõue intresside tasumata jäägi osas. VÕS § 101 lg. 1 p. 6 ja § 113 lg. 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja on viivitanud oma rahaliste kohustuste täitmisega, on hagejal õigus VÕS 101 lg. 1 p. 6, VÕS § 113 lg. 1 alusel nõuda viivisintressi. Seega on põhjendatud ka hageja viiviste nõue. Lähtuvalt eeltoodust kuulub hageja nõue OÜ Braiconf suhtes rahuldamisele täies ulatuses. Marina Sorochani väited käenduslepingu allkirjastamise kohta on ainetud. Asjakohatu on tugineda asjaolule, et käenduslepingu sõlmimisel ta ei saanud aru allkirjastatud dokumendi sisust ning vastutuse ulatusest. Asjaolu, et tegemist on vene keelt kõneleva isikuga, ei anna alust hoida lepingu täitmisest kõrvale. Seetõttu tuleb lähtuda käenduslepingu kehtivusest. VÕS § 142 lg. 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lõike 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg. 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada; lõike 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg. 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

4(8)

Et hageja nõue OÜ Braiconf vastu on põhjendatud, vastutab Marina Sorochan VÕS § 145 lg. 1 alusel nimetatuga solidaarselt. Hageja ja Marina Sorochani vahel on sõlmitud käendusleping nr. 2007000862 käenduse piirsummaga 1.000.000 krooni (63.911, 65 eurot). Marina Sorochani väited, et hageja pole tõendanud nõude suurust, on põhjendamata. Hageja tõendas oma nõude suurust nii tõenditega kui ka arvutuslikult. Marina Sorochan ei ole osundanud, millised hageja väited või tõendid ei ole veenvad või talle arusaadavad. Marina Sorochan ei ole omapoolseid vastuväiteid veenvate tõenditega põhistanud. Hageja esitas nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks laenu intressiarvestuse (tl. 131) ning laenu maksete aruande (tl. 146 - 148). Marina Sorochani muud vastuväited hagile ei ole samuti asjakohased ega veenvalt põhistatud. Kuna hageja nõuded on põhjendatud ning Marina Sorochani vastuväited on jäänud paljasõnalisteks, tuleb hagi rahuldada ka Marina Sorochani suhtes täies ulatuses ja solidaarselt OÜ-ga Braiconf. Tulenevalt käenduslepingus kokkulepitud käenduse ulatuse piirangust ei saa olla Marina Sorochani vastutuse määr üle 63.911, 65 euro, mida aga hageja ka ei nõua. Eeltoodu alusel tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 161.010, 96 krooni (10.290, 48 eurot), intress 72.524, 93 krooni (4635, 19 eurot) ja viivis 88.486, 03 krooni (5655, 29 eurot). Apellatsioonkaebus Marina Sorochan palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus ei tuvastanud, mis oli lepingujärgsete tagatiste turuhind ega andnud sellele väitele faktilist ja õiguslikku hinnangut. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, miks kohus selle väitega ei nõustunud. Samuti ei ole maakohus lahendanud kostja taotlust väljamõistetava summa vähendamiseks VÕS § 139 lg. 2 alusel. Seega on maakohtu otsus olulises osas motiveerimata ning ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg. 1 nõudele. Lahendis 3-2-1-102-07 on Riigikohus leidnud, et lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastolus hea usu põhimõttega; sel juhul ei kohalda kohus halvas usus käitumise puhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda muuhulgas vastuolulise käitumisega ning selleks võib olla ka käendaja vastu nõude esitamine. Kui tõendatakse, et hageja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud suuremas summas kui 2009. a. algatatud täitemenetluse kaudu, siis võib käendaja vastutus väheneda selle summa võrra. Vaidlusaluses asjas on tõendatud, et hageja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud. Maa-ameti andmetel oli võõrandamise ajal keskmine kohalik turuhind Reiu külas 204, 77 krooni/m2, keskmine kohalik turuhind kogu Pärnumaal SpotCity24 andmetel (andmed Reiu küla kohta ei ole SpotCity24 kaudu kättesaadavad) ca 280 krooni/m2. Hüpoteekidega koormatud kinnistute kogupind on 20 001m2. Isegi kui lähtuda madalamast turuhinnast, oleks kinnistute eest saadaolev summa 4.095.604, 77 krooni (204, 77 EEK/m2 x 20 001 m2 = 4.095.604, 77 krooni). Kinnistutele olid rajatud kommunikatsioonid ja tee, seega oli nende turuväärtus isegi kõrgem. Kinnistute turuväärtus 4.095.604, 77 krooni ületab laenulepingu erakorralise ülesütlemise teates märgitud laenujääki ja võlgnevuse kogusummat kahekordselt. Hageja väitel ei piisanud kinnistute müügist järele jäänud summast võlgnevuse katteks, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et hüpoteegiga koormatud kinnistud võõrandati kaks korda alla turuhinna. Hageja ei teatanud kostjale tagatise võõrandamisest, mistõttu tal ei olnud võimalik sellist tegevust takistada kas kohtutäituri peale kaevates, kinnistutele turuväärtusega ostja leidmisega või muul viisil. Seega oli hageja käitumine pahauskne ja vastuolus hea usu

5(8)

põhimõttega, mille tulemusena vähenes põhivõlgniku vara. Seega võib kostja vastutust vähendada vastava summa võrra. Kui hageja tegevus võla sissenõudmisel, s. h. täitemenetluses põhjustas põhivõlgniku viivituse nõude täitmisel, ei saa hageja nõuda põhivõlgnikult ega käendajalt ka viiviseid. Hageja on pahatahtlikult viivitanud oma nõude maksmapanekuga ja tekitanud ebamõistlikult suured viivituskulud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-08 sedastanud, et VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest. Hageja ei ole tagatiseks olnud kinnisasjade võõrandamisel oma kohustust täitnud ja lasi võõrandada kinnistud kaks korda alla turuhinna. Hageja ei tõendanud, et temal oleks kokkulepe kostjaga (või kaasapellandiga), mille kohaselt lähtutakse tagatiste müümisel tegelikust müügihinnast, mitte turuväärtusest. VÕS § 145 lg. 5 ja § 149 lg. 5 kohaselt koostoimes VÕS §-ga 6 tuleb lähtuda pandi turuväärtusest, mis ületas kogu hageja väidetava nõude. See, et hageja toimis väidetavalt kooskõlas seadusega, kuid selle tulemusena lasi panditud vara võõrandada turuhinnast kaks korda odavamalt, on tema risk. Vastupidise tõlgenduse korral kaotaksid viidatud VÕS normid oma mõtte. Toodud põhjusel ja lähtudes VÕS § 139 lõikest 1 tuleb kostjalt väljamõistetavat summat vähendada nullini. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt ei ole alust hagi rahuldamiseks. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Laenusaaja OÜ Braiconf ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, seega on otsus tema suhtes jõustunud ja ringkonnakohus ei kontrolli selles osas otsuse õigsust vastavalt TsMS § 651 lõikes 1 sätestatule. Osas, millega hagi Marina Sorochani suhtes rahuldati, ei ole otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu õige ja tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb tühistatud osas kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 ning lõikega 2 saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Et kumbki kostja esineb kohtumenetluses hageja suhtes iseseisvalt ja tegemist ei ole õigussuhtega, mille osaliseks oleksid mõlemad kostjad, ei ole kostja ja OÜ Braiconf näol tegemist kaasapellantidega, nagu apellant on ekslikult leidnud. Rahalise nõudega hagi on hageja Marina Sorochani vastu esitanud käenduslepingust tulenevalt. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Braiconf hagejalt hagiavalduses märgitud tingimustel ja summas laenu sai, seda kohaselt ei tagastanud ning et sellest tulenevalt ütles hageja laenulepingu üles. Samuti ei ole apellatsiooniastmes tõstatatud vaidlust põhivõlgniku võla suuruse üle. Enam ei ole vaidlust ka selle üle, et apellant sõlmis hagejaga käenduslepingu hagiavalduses märgitud tingimustel ning et selle kohaselt vastutab käendaja vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas hageja on võla tagamiseks seatud pandiõiguse teostamisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Sellekohase vastuväite on kostja maakohtu menetluses esitanud, leides, et kinnistud, millele vaidlusaluse laenu tagamiseks olid seatud hüpoteegid, on võõrandatud alla turuhinna (kd. I, tl. 36 – 37). VÕS § 149 lg. 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga; käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Laenuandja poolne õiguste kuritarvitamine kostja poolt väidetud viisil on vastuväide, mille põhivõlgnik oleks saanud esitada ja mis ei ole seotud põhivõlgniku isikuga. Seega on ka kostjal iseenesest õigus taolist vastuväidet esitada. Riigikohus on lahendis 3-2-1-102-07 leidnud, et tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte – hea usu põhimõtte – funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

6(8)

kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguse teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt ja õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine. Kui tõendatakse, et hageja pahatatliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud suuremas summas kui algatatud täitemenetluse kaudu, siis võib käendaja vastutus väheneda vastava summa võrra (punktid 16 ja 17). Osundatud käsitlusest lähtudes on laenuandja õiguste kuritarvitamine iseenesest võimalik ka juhul, kui vähenes vara, mille arvel võlgniku kohustuse oleks saanud täita, isegi kui tegemist ei olnud võlgnikule kuuluva varaga. Õiguste kuritarvitamise võimalust ei ole osundatud lahendis välistatud ka juhul, kui täitmine on toimunud sundtäitemenetluses. Taolisele õiguste kuritarvitamisele ongi käendajast kostja tuginenud, väites, et kinnistud, millele vaidlusaluse laenu tagamiseks olid hüpoteegid seatud, on täitemenetluses müüdud alla turuhinna. Niisugune asjaolu iseenesest võib anda aluse VÕS § 6 lg. 2 kohaldamiseks. Siiski ei ole kostja maakohtu menetluses esile toonud piisavaid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid tema üldise vastuväite põhjendatust hinnata. Nii ei ole esile toodud sedagi, millistele kinnisasjadele ja millistel tingimustel seatud hüpoteekidega oli vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine tagatud, aga samuti, millistel asjaoludel neist iga hüpoteek rahaks tehti ning mida peab kostja igal konkreetsel juhul hagejapoolseks õiguste kuritarvitamiseks. TsMS 392 lg. 1 p. 3 kohustab kohut eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, maakohus ei ole seda kohustust täitnud. Maakohus ei ole menetluse kestel kostja vastuväitele hagejapoolsete õiguste kuritarvitamise kohta üldse tähelepanu pööranud, rääkimata selle asjaolu menetlusosalistega istungil vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest läbirääkimisest, nagu see TsMS § 351 lõikes 1 on ette nähtud. Vastuseks kostja üldisele väitele kinnisasjade alla turuhinna müümise kohta esitas hageja kohtule rea täitemenetluse toiminguid kajastavaid dokumente ning kohus on need asja materjalide juurde võtnud, ilma et oleks kooskõlas TsMS § 392 lg. 1 punktiga 4 välja selgitanud, mida hageja osundatud tõenditega tõendada soovib. Hagejale ei ole tehtud ettepanekut esile tuua asjaolud, millele hageja seoses kostja vastuväitega hagile tugineda soovib ning mille tõendamiseks ta tõendeid esitada soovib. Nii ei ole ka hageja esile toonud asjaolusid selle kohta, millised hüpoteegid olid laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seatud või millistel asjaoludel need hüpoteegid rahaks tehti. Hageja ei ole esitanud väiteid ka selle kohta, kuidas on laenusaaja võlgnevust hüpoteegi rahaks tegemisest laekunud summade arvel kustutatud. Võlaarvestust hagiavaldus ega hageja muud menetlusdokumendid ei sisalda ja kuigi võla suuruse üle ei ole enam vaidlust, ei ole kostja vastuväidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta taolise arvestuseta võimalik hinnata. Taoliselt jääb ka hageja poolt esitatud tõendite seos asjaga arusaamatuks. Eespooltoodust nähtub, et vaidluse lahendamisel ei ole maakohus täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid. Arvestades rikkumise laadi ja ulatust, ei pea kolleegium võimalikuks selle kõrvaldamist apellatsioonimenetluses. Ka vaidlustatud otsuse põhjendus ei vasta täiel määral TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud nõuetele. Osundatud lõike lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud kostja vastuväidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta ega põhjendanud, miks ta sellega ei nõustu. Vaidlustatud otsuses ei ole samuti tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis

7(8)

võimaldaksid teha järeldusi kostja vastuväidete põhjendatuse kohta. Ka ühtki seoses kostja selle väitega esitatud tõendit ei ole otsuses käsitletud. Samas leiab kolleegium vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et apellandi viide VÕS § 139 lõikele 2 ei ole asjakohane: osundatud säte käib kahjuhüvitise vähendamise kohta kahjustatud isikust endast tulenevatel asjaoludel, vaidlusaluses asjas ei ole aga tegemist kahjuhüvitise nõudega, vaid käenduslepingust tuleneva põhivõlgniku (laenusaaja) kohustuse (laenu tagastamine, intressi ja viivise tasumine) täitmise nõudega, millele eespoolosundatud säte ei kohaldu. Asjakohatu on ka viide VÕS § 367 lõikele 3, mis käib liisingulepingu kohta, millega samuti vaidlusaluses asjas ei ole tegemist. Otsuse põhjenduse kohaselt on maakohus jätnud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, resolutsioonist aga menetluskulud poolte vahel jaotamist ei nähtu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul menetluskulud menetlusosaliste vahel jaotada, arvestades asja sisulise läbivaatamise tulemust.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.