Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS-i SEB Pank hagi Marina Sorochani vastu 10 290 euro 48 sendi, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. augusti 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-10-46323
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marina Sorochani kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
20 580 eurot 96 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS SEB Pank Kostja Marina Sorochan, esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman
Asja läbivaatamise kuupäev
11. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. augusti 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-10-46323, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud Riigikohtus Marina Sorochani kanda.
4.Välja mõista Marina Sorochanilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse kautsjon 85 eurot 81 senti. Kautsjon tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 22. septembril 2010 Harju Maakohtule hagi OÜ Braiconf (võlgnik) ja Marina Sorochani (kostja) vastu, milles palus solidaarselt hageja kasuks välja mõista 20 580 eurot
96 senti, millest põhinõue on 10 290 eurot 48 senti, intress 4635 eurot 19 senti ja viivis 5655 eurot 29 senti, ning menetluskuluna hageja kantud riigilõivu 1118 eurot 45 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 29. novembril 2005 laenulepingu (laenuleping), mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu 3 150 000 krooni. Lepingu täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 12. jaanuaril 2007 käenduslepingu (käendusleping) käenduse piirsummaga 1 000 000 krooni. Võlgnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis hageja võlgnikule ja kostjale korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks, kuid määratud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasutud. Hageja üles lepingu erakorraliselt üles alates 19. maist 2009. Käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja solidaarselt võlgniku kohustuste täitmise eest.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et ta ei teinud tahteavaldust hageja ees vastutamiseks. Kostja emakeel on vene keel, mistõttu ta ei saanud allkirjastatud dokumendist aru. Leping on tühine kostja tahteavalduse puudumise või heade kommetega vastuolu tõttu. Lisaks ei ole hageja tõendanud oma nõude suurust. Tõendamata on tegelikult välja makstud summa suurus, laenujääk ning intressi ja viivise määrad. Nõue on lõppenud kohase täitmisega. Hageja väidab, et võlgnik on krediidilepingut rikkunud, mistõttu on hagejal tekkinud kahju, mida hüpoteegiga koormatud kinnistute müügist saadu ei katnud. Sellisel juhul pidi hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 2 kohaselt tegema mõistlikke jõupingutusi kahju vähendamiseks. Kui hageja seda ei teinud, väheneb tema nõue vähendamata jäetud kahju võrra. Hageja ei teatanud kostjale tagatise võõrandamisest, mistõttu kostjal ei olnud võimalik sellist tegevust takistada kohtutäituri peale kaevates, kinnistute turuväärtust tasuva ostja leidmisega või muul viisil. Selline hageja käitumine on pahauskne. Samuti tegi hageja toiminguid, millega halvendas oma olukorda ja nõude tagatust. Esiteks ei nõudnud hageja väidetava võla tasumist OÜ-lt Konto Kvaliteet, kuigi tal oli selleks õigus. Teiseks vabastas hageja mistahes põhjuseta käendusest Helmet Mõttuse. Kolmandaks viivitas hageja pahatahtlikult väidetava nõude esitamisega ja suurendas seeläbi viivist. Kostjalt väljamõistetav summa tuleb vähendada nullini. Hageja lasi hüpoteekidega koormatud kinnistud võõrandada alla turuhinna. Isegi kui lähtuda madalamast turuhinnast, siis oleks kinnistute hind pidanud olema 261 756 eurot 85 senti, kuid nende turuväärtus oli isegi kõrgem. Kinnistute turuväärtus ületab võlgnevuse kogusummat kaks korda.
3.Harju Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2012. a otsusega hagi ning mõistis võlgnikult ja kostjalt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 10 290 eurot 48 senti, intressi ning viivise ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2012. a otsusega Harju Maakohtu otsuse osas, millega hagi kostja vastu rahuldati. Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hageja on võla tagamiseks seatud pandiõiguse teostamisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Laenuandja õiguste kuritarvitamine on võimalik ka juhul, kui vähenes vara, mille arvel võlgniku kohustuse oleks saanud täita, isegi kui tegemist ei olnud võlgniku varaga. Õiguste kuritarvitamise võimalus ei ole välistatud
ka juhul, kui täitmine on toimunud täitemenetluses. Hüpoteegiga koormatud kinnistute müümine täitemenetluses alla turuhinna võib anda aluse VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks. Maakohus ei täitnud eelmenetluse ülesandeid, kui ei käsitlenud kostja väidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta.
4.Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 580 eurot 96 senti ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tulene VÕS §-st 146 võlausaldaja kohustust omal algatusel teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest. Sarnasest põhimõttest lähtub ka VÕS § 145 lg 2, mille kohaselt käendaja teavitamata jätmine ei vabasta käendajat kõigi käendatavate kohustuste täitmisest, vaid üksnes nende kulude hüvitamise kohustusest, mis on tekkinud põhivõlgnikult võla sissenõudmisega. Kostja ei väitnud, et hageja nõue on vähenenud VÕS § 145 lg 2 või § 146 lg 3 alusel, sh ei ole kostja toonud välja temale väidetavalt tekkinud kahju ega võla sissenõudmisega seotud kulusid. Käendaja ei ole ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Kostjal oleks seetõttu puudunud ka täitemenetlusest teadasaamise korral võimalus mõjutada täitemenetluse käiku näiteks kaebuste esitamisega. Lisaks ei ole sissenõudjal täitemenetluses kohustust teavitada TMS § 5 lg-s 1 nimetatud isikuid täitemenetluse toimumisest. Seega ei saaks kostja teha hagejale etteheiteid täitemenetlusest teavitamata jätmise pärast ka siis, kui ta oleks täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 mõistes. Seega täitemenetluse alustamisest kostja teavitamata jätmine ei kujuta käesoleval juhul hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist. Täitemenetluse seadustikust ei tulene sissenõudja kohustust olla täitemenetluses aktiivne. Seetõttu ei saa kostja hagejale ette heita aktiivse käitumise kohustuse rikkumist. Üksnes erandlikel juhtudel võib sissenõudja passiivsus olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks hageja passiivsuse erandlikkus. Kostja ei ole tõendanud, et kinnisasjadele määrati arestimisel turuhinnast madalam hind. Isegi kui arestimisel määratud hind ei olnud võrdne turuhinnaga, ei too see automaatselt kaasa kinnisasjade enampakkumisel võõrandamist turuhinnast madalama hinnaga. Asjade alghind enampakkumisel ei taga asjade müümist turuhinnaga. Enampakkumisel kujuneb hind vastavalt enampakkumisel osalejate pakkumustele ning kinnisasjade alghind ei takista hinna kujunemist turuhinnaga võrdseks või ligilähedaseks. Hagejale saaks kinnisasjade hinna vaidlustamata jätmist heita ette üksnes erandlikel asjaoludel. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille põhjal saaks sissenõudja tegevuse lugeda pahauskseks. Kostja vastuväide õiguste kuritarvitamise kohta jääb üldiseks. Kui kinnisasju ei müüdud turuväärtusest madalama hinnaga, ei ole tähendust sellel, kuidas määrati kinnisasjade hind arestimisel. Makseraskuste tekkimise ja lepingu ülesütlemise vahelist aega ei saa pidada ebamõistlikuks. Hageja asus nõuet sundtäitma mõistliku aja jooksul arvates lepingu ülesütlemisest. Kostja ei ole taotlenud VÕS § 162 alusel viivise vähendamist.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on VÕS § 149 lg 1 mõttes vahetult põhivõlgniku isikuga seotud need vastuväited, mis ei ole ülekantavad ja ei lähe kohustuse üleandmise korral üle uuele võlgnikule. Sellised on vastuväited, mis ei tulene võlasuhtest või lepingust, millest tulenevaid kohustusi käendati, vaid mis eksisteerivad põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel muul põhjusel. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejale ei saa ette heita hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist. Käendaja ei ole TMS § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. TMS § 5 lg 1 mõtte kohaselt on menetlusosalisteks sellised isikud, kelle õigusi menetlus vahetult puudutab, s.o võlgniku ja sissenõudja kõrval näiteks ka eseme kaasomanik, võlgniku abikaasa, seltsinglane, pärija, üürnik jmt. Isikud, kes menetlusosalisteks ei kvalifitseeru, saavad oma õigusi kaitsta TMS §-de 220-223 järgi hagimenetluses. Hagejal puudus kohustus kostjat põhivõlgniku vastu toimunud täitemenetlusest teavitada. Sellest tulenevalt on põhjendamatud kostja väited hageja pahausksuse kohta, kuna ta ei andnud kostjale võimalust täitemenetlusse astumiseks. Nõustuda ei saa kostja väitega, et hageja oli pahauskne seetõttu, et ei tegutsenud aktiivselt enampakkumise toimumise reklaamimisel. Täitemenetluse toiminguid teeb kohtutäitur ja täitemenetluse eesmärgiks on rahuldada võlausaldaja nõue võimalikult ökonoomselt ning efektiivselt. Seadusandja eesmärgiks, sätestades kohtutäituri kohustuse avaldada enampakkumise kuulutus mitmes kohas, oli suurendada enampakkumiste huviliste hulka. Seega on TMS-is arvestatud nii täitemenetluse ökonoomsusega, mille järgi peaks menetlus toimuma võimalikult väikeste kuludega, kui ka efektiivsusega, et võlgniku vara ei võõrandataks olulisel määral alla turuväärtust. Sissenõudjal puudub TMS-i järgi kohustus olla aktiivne enampakkumise kuulutamisel. Tõendatud ei ole väited, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui jättis vaidlustamata enampakkumise hinnad, millega müüdi põhivõlgniku kinnistud turuhinnast tunduvalt odavamalt. Kostja esitatud 29. detsembri 2008 hindamisakt ei tõenda kinnisasjade hinda nende arestimise ajal.
25.septembril 2009 enampakkumise aktis märgitud kinnistute alghinnad on väiksemad kostja esitatud hindamisaktis märgitust. Esiteks tuleb arvestada ajavahet kostja esitatud hindamisakti ja kinnistute müügi vahel ning teiseks majandusolukorda nimetatud ajal. Vaidlusalusel ajal olnud majanduslangus tõi kaasa muuhulgas kinnistute väärtuse vähenemise. Asjaolu, et kinnistute väärtus hinnati ligilähedaseks nende turuhinnale, nähtub asja materjalide juurde lisatud vara enampakkumise akti lisadest, mille kohaselt müüdi osa kinnistuid küll alghinnast kallimalt, kuid lõpphind ei ületanud alghinda rohkem kui 20-30%. Lisaks tuli enampakkumisi korraldada mitu korda. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Kostja viidatud menetlusdokumentides viivise vähendamise taotlust ei sisaldu. Samuti peab asjaolud viivise
vähendamiseks esile tooma viivise vähendamist taotlenud isik, mida kostja ei teinud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt sõltub kostja kui käendaja vastutuse ulatus otseselt sellest, mis osas õnnestub täita nõue tagatise müümisel täitemenetluse käigus. Seega on kostjal õigustatud huvi täitemenetluse tulemuse vastu. Vastupidine seisukoht on vastuolus VÕS § 149 lg-ga 5. Asjaolu, et käendajalt saab nõuda käenduslepingu täitmist ainult pärast tagatise realiseerimist, eeldab tagatise müügi käigus käendaja õiguste kasutamist. Pant tuleks realiseerida tulenevalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest selle õige turuväärtusega. Maakohtu tõlgendus on vastuolus ka VÕS § 149 lg-ga 1, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kõiki vastuväiteid, mida on õigus esitada põhivõlgnikul. Täitemenetluses saab käendaja esitada vastuväiteid ainult kaebuse või hagiga, olles kaasatud täitemenetlusse. Sellepärast on käendaja „muu isik, kelle õigusi täitemenetlus puudutab" TMS § 5 mõttes, ja tal on õigus täitemenetluse osalisena sellest osa võtta. Ringkonnakohtu seisukoht, et sissenõudja võib olla täitemenetluses passiivne ega kanna mistahes riski, on vastuolus VÕS §-dega 6 ja 7. Krediidiasutuselt eeldatakse kõrgendatud vajalikku hoolsust. Kohtud asusid seisukohale, et käendajal ei ole õigust osaleda tagatise võõrandamises, võlausaldajal ei ole kohustust teha toiminguid müügihinna tõstmiseks, kuid sellele vaatamata kannab kõik riskid ja kahju käendaja. Sellisena muutuks käendus garantiiks. Pandipidaja kohustus olla pandi müümisel hoolas tuleneb ka asjaõigusseaduse § 293 lg-st 3, § 294 lg-st 5, § 295 lg-st 1 koostoimes VÕS §dega 6 ja 7. Kuivõrd hageja ei andnud kostjale võimalust kaitsta oma õigusi täitemenetluses iseseisvalt ega teinud seda tema ja ka enda huvides, siis tuleb sellest tingitud kahju kanda hagejal. Kostja palub vähendada kahjuhüvitis nullini. Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Kostja vaidlustas tagatisena müüdud kinnistute turuhinna. Kui hageja ei nõustunud kostja väidetud ja tõendatud turuhinnaga, oli tal võimalus esitada omapoolsed tõendid. Hageja ei ole teistsugust turuhinda tõendanud ega selgitanud, miks kostja tõendid ei ole veenvad. Mitme enampakkumise korraldamine ei tähenda müümist turuhinnaga, kuivõrd seadus sellist eeldust ette ei näe. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud tähelepanuta viivise vähendamise taotluse.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: ·
29.novembril 2005 sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu, mille kohaselt andis hageja
võlgnikule laenu 3 150 000 krooni; ·
29.novembril 2005 seati hageja kasuks võlgniku 16 kinnistule ühishüpoteek laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks;
·
12.jaanuaril 2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu käenduse piirsummaga 1 000 000 krooni;
21.mail 2009 esitas hageja avalduse täitemenetluse algatamiseks;
·
25.augustil 2009, 30. septembril 2009, 27. oktoobril 2009 ning 24. novembril 2009 toimunud enampakkumistel müüdi ühishüpoteegiga koormatud kinnistud, millest laekus kokku 94 961 eurot 40 senti;
·
laenulepingust tulenev võlgnevus on 20 580 eurot 96 senti (põhivõlgnevus, intress ning viivis).
11.Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on kostja kui käendaja vastu nõue tulenevalt laenulepingu rikkumisest, ega nõude suuruse üle. Vaidluse all on küsimus, kas käendaja on täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 mõttes ning kas ja kuidas mõjutab hageja nõuet kostja vastu hageja kui sissenõudja tegevus laenulepingu tagamiseks seatud ühishüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses.
12.Esiteks leiab kolleegium, et kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on seatud pandiõigus, siis on käendaja õigused ja võimalikud vastuväited mitmeti otseselt seotud pandiõiguse teostamisega. Eelkõige sõltub hüpoteegi realiseerimisele suunatud täitemenetlusest, millal ning millises ulatuses võib võlausaldaja käendaja vastu nõude esitada. Käendaja võib VÕS § 149 lg 5 järgi kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust. Isegi kui pandiõigus ei ole seatud põhivõlgniku varale, siis vastutab käendaja võlausaldaja ees vaid ulatuses, milles põhivõlgniku kohustust ei õnnestunud täitemenetluses müüdud pandieseme arvel täita. Lisaks võib käendaja täitemenetluse ajal ka iseseisvalt astuda samme, et enampakkumine oleks edukam, nt tehes enampakkumise huviliste leidmiseks rohkem reklaami. Juhul kui käendajat teavitatakse võlgniku vastu algatatud täitemenetlusest, siis tekib tal võimalus kaaluda, kas tal oleks mõistlik võlgnevus tasuda, ilma et võlausaldaja nõuaks temalt kohustuse täitmist. Võlgnevuse tasumisega saaks käendaja hoida ära viivise ja võlausaldajal tekkida võiva kahju suurenemise. Võlgnevuse tasumise korral on käendajal õigus nõuda ka nõude tagamiseks antud tagatiste, sh hüpoteekide üleandmist (VÕS § 152 lg 1, § 167 lg-d 1 ja 6) (vt ka Riigikohtu
15.oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-14, p 14). Seega juhul, kui käendaja täidaks
käenduslepingust tuleneva kohustuse enne hüpoteekide realiseerimist, saaks ta hiljem ise nõuda hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses. Sellisel juhul on käendajal endal võimalik valida, millal ta alustab täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks. Osaledes täitemenetluses TMS-i mõttes sissenõudjana, on käendajal ka rohkem õigusi võtta täitemenetlusest aktiivselt osa ning seeläbi tagada vara kõrgem müügihind. Kolleegium juhib siiski tähelepanu, et käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud ning tagatise andjate omavahelisi tagasinõudeid reguleerib VÕS § 69 lg 7 (vt täpsemalt Riigikohtu
30.aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p-d 19-21).
13.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga TMS § 5 lg 1 tõlgendamisel. TMS § 5 lg 1 järgi on täitemenetluse osalised sissenõudja ja võlgniku kõrval ka muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Arvestades käendaja vastutuse otsest seotust täitemenetlusega (ülal p 12), on kolleegiumi arvates käendaja TMS § 5 lg 1 mõttes käsitatav täitemenetluse osalisena, kui täitemenetluses pööratakse sissenõuet kinnisasjale, millele on käendatava kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek. Kui kostja oleks täitemenetlusest teadnud, oleks ta saanud kasutada täitemenetluse osalise õigusi. Täitemenetluse osalisena oleks kostjal olnud õigus tutvuda täitetoimikuga (TMS § 35 lg 1), nõuda kinnisasjade ühispakkumist (TMS § 151 lg 2), esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 217 lg 1) ja nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist (TMS § 223 lg 1). Muuhulgas on kohtutäituril kohustus toimetada täitemenetluse osalisele kätte vara arestimise ja enampakkumise aktid (TMS § 10 lg 1).
14.Samas märgib kolleegium, et VÕS § 149 lg-st 1 ei tulene käendaja õigust kasutada kõiki TMS-is sätestatud võlgniku õigusi, nagu täitemenetluse hinna vaidlustamine (TMS § 74 lg 7 ja § 217) või enampakkumise kuulutuse teistes väljaannetes avaldamise taotlemine (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), nagu kostja kassatsioonkaebuses viitab. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Eelnimetatud võlgniku õigused ei ole käsitatavad võlgniku vastuväidetena võlausaldajale VÕS § 149 lg 1 mõttes.
15.Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et VÕS § 146 lg-st 1 ei tulene võlausaldaja kohustust omal algatusel teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest. Kuid hea usu põhimõttele viidates (maakohtu otsuse p-d 23-25, ringkonnakohtu otsuse p 44) on kohtud sisuliselt analüüsinud vaid seaduses sätestatud teavitamiskohustuste täitmist. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohus on varem leidnud, et nõude tagamiseks seatud pandi realiseerimisel on pandipidaja kohustatud pantijale teatama tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatsusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse alustamist, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki. Pandipidaja ei käitunud heas usus, kui ta ilma pantijatele teatamata pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks (Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 13). Pandipidajal võib tekkida kohustus VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitada eelnimetatud rikkumisega pantijale tekitatud kahju (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 14).
Et ka käendaja saaks samuti enda õigusi efektiivselt kaitsta, peab kolleegiumi arvates hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja teatama ka pantijaks mitteolevale käendajale oma kavatsusest asuda panti realiseerima, st kavatsusest algatada pandi realiseerimiseks täitemenetlus. Kolleegium nendib, et üldjuhul ei pruugi täituril olla teavet selle kohta, kas konkreetsel juhul on nõue lisaks pandiõigusele tagatud ka käendusega. Sellist teavet valdab igal juhul võlausaldaja, st pandipidaja (nt laenuandja). Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja kohustatud teavitama kohtutäiturit käendusest juhul, kui ta esitab hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse algatamise määruse.
16.Kolleegium rõhutab, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 12; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks täitemenetlusest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise.
17.Vaatamata eeltoodule ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kostja on kohtumenetluse jooksul lähtunud iseenesest õigesti sellest, et hageja oleks pidanud teda täitemenetlusest teavitama (vt ülal p-d 12-16). Sellele vaatamata ei ole kostja hageja vastu esitanud tasaarvestusavaldust teatamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude kohta. Samuti ei ole ta ka tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduste esinemist ega ka kahjuhüvitisnõude suurust (vt ka Riigikohtu
17.märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 14). Kostja peamiseks argumendiks on menetluses olnud see, et enampakkumisel müüdud kinnisasjade turuväärtus oli müügihinnast kaks korda kõrgem (vt nt IV kd, tl 2). Kolleegium möönab, et müügihinna ja turuhinna erinevus võiks olla üks asjaoludest, mida saaks kasutada käendajale tekkinud kahju suuruse hindamiseks. Käesoleval juhul ei ole aga kohtud lugenud tõendatuks kostja väidet, et hüpoteegiga koormatud kinnistud müüdi alla turuhinna. Sealjuures ei ole kohtud rikkunud kostja viidatud TsMS § 436 lg-test 1-3 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Samuti on kohtud jaganud õigesti tõendamiskoormise. Kuna kostja väide oli, et kinnistud müüdi oluliselt alla turuhinna, siis oli kostjal ka kohustus oma väidet tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kuna kostja ei suutnud oma väidet tõendada, siis ei olnud hagejal ka kohustust tõendada, et kinnistud müüdi turuhinnaga. Riigikohus lähtub maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4) ning ise tõendeid ei uuri ega kogu (TsMS § 688 lg 5).
18.Hageja väidetava passiivsuse kohta täitemenetluses märgib kolleegium järgmist. Üldjuhul ei ole sissenõudjal täitemenetluses enampakkumise korraldamises aktiivse osalemise kohustust. Kuigi sissenõudjal on õigus arestitud asja hinda vaidlustada (TMS § 74 lg 7) või taotleda enampakkumise kuulutuse avaldamist rohkemates väljaannetes (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), ei
tulene TMS-ist vastavat sissenõudja kohustust. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. Muuhulgas võib sissenõudja pahatahtlik tegevus või tegevusetus anda alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5, mille kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale (Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-14, p 13). Kostja väidab, et hageja passiivsuse tõttu müüdi kinnistud nende turuhinnast odavamalt. Kohtud ei tuvastanud, et kinnistud oleks müüdud täitemenetluse käigus alla turuhinna (vt käesoleva otsuse p 17). Kostja ei tuginenud sellele, et täitemenetluses oleks esinenud muid väidatavaid rikkumisi peale kinnistute alghinna määramise, mis oleks hagejale andnud alust nt täituri tegevust või enampakkumiste kehtivust vaidlustada.
19.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 47), et kostja ei esitanud õigel ajal viivise vähendamise taotlust ega asjaolusid, mis põhjendaksid viivise vähendamist. Seetõttu on kohtud põhjendatult jätnud viivise vähendamata.
20.Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hageja ei ole esitanud andmeid hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kohta, siis menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra.
21.Riigikohus andis kostjale 23. septembri 2015. a määrusega menetlusabi ning vabastas kostja kautsjoni tasumise kohustusest 85 euro 81 sendi suuruses osas. TsMS § 190 lg 5 järgi, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seetõttu tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista kautsjon 85 eurot 81 senti. Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.