Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(13)

välja mõista oluliselt suurem summa. Remondifondi makse on kinnitatud korteriomanike poolt kindla summana ühe ruutmeetri koha ning täpsustatud ei ole, kas see on eluruumi või kogu korteriomandi pindala. KOS § 13 lg 1 ei sätesta kokkuleppele kohustuslikku vormi. Hagejaga on sõlmitud suuline kokkulepe kulude kandmiseks vastavalt eluruumi pindalale. Ka Riigikohus on 09.05.2012 otsuse nr 3-2-1-52-12 punktis 12 tunnustanud kulude jaotamise põhimõtete kujunemist üldkoosoleku otsuste alusel või tavana. Kuigi hageja on korteriomanikega sõlminud haldus– ja hooldusteenuse lepingud, on kostja temaga sõlmitud lepingu üles öelnud ning keeldub seda täitmast. Kuigi kuni 2012. aastani toimunud koosolekutel oli majanduskavades näidatud arvestuse aluseks 2124,4 m2 suurune eluruumide pind, siis tegelikult oli aluseks 2182,3 m2 suurune pind. Hageja jättis majanduskavas nähtavast arvestusest välja endale kuuluva büroopinna suurusega 57,1 m2, kuid tegelikkuses remondifondi ja muude elamuga seotud kuluste kandmises hageja osales. Hageja nõudeõigus kostja vastu tuleneb asjaolust, et hageja on tegelikult tegutsenud valitsejana ning seda on aktsepteerinud kõik korteriomanikud. Seda kinnitab ka kostja 04.09.2013 vastuses. Kui kostja leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud „elamu haldamise ja hooldamise leping 11C/33“ ei ole tühine, siis on õiguslikuks aluseks nimetatud leping. Alternatiivselt on hagi aluseks käsundita asjaajamise sätted vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p-le 2 ja §-le 1023. Viidatud õiguslikku alust on tunnustanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13 tehtud otsuse p-s 13. Lisaks on hageja korteriomanik ning tal on kantud kulutuste osas nõudeõigus asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 75 alusel. Kuna hagiavaldus puudutab perioodi 31.08.2010 – 30.06.2013, siis ei ole kostja väited käibemaksu teemal asjassepuutuvad. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnista. Kuna remondifond ei kuulu hagejale, siis puudub hagejal ka õigus nõuda remondifondi makseid oma kontole. Arvete osaline tasumine on tingitud sellest, et arvete koostamise alused on ebaselged. Kuigi hageja viitab Siidisaba 11 korteriomanike üldkoosoleku otsusele aastast 2012, on kostja otsuse vaidlustanud põhjusel, et kulude jaotusest ja tulude arvestusest on välja jäänud panipaigad ja parkimiskohad. Et kulude arvestus ja jaotus on ebaõige, siis peab hageja tegema arvestused ümber vastavalt kaasomandi tegelikele suurustele. Seni on kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Kulude arvestusel tuleb lähtuda 2877,6 m2 suurusest pindalast (mitte 2 182,3m2 suurusest pindalast). Üksnes küttekulude osas tuleks aluseks võtta 2182,3m2, kuna parkimiskohtade ja panipaikade omanikud kütmisest kasu ei saa. See oleks kooskõlas KOS § 13 lg-ga 1 ning siis osaleks ka hageja (kellele kuulub 10 parkimiskohta) kulude kandmises. Kostja taganes 2005. aasta haldus– ja hooldusteenuse lepingust, kuna hageja ignoreeris lepingu täitmist. Lisaks on hagejaga sõlmitud haldus– ja hooldusteenuse leping tühine, kuna sellel puudub ühe juhatuse liikme allkiri. Ka ei saanud lepingut aktsepteerida seetõttu, et selles toodud kulude jaotus ei vastanud teiste korteriomanikega sõlmitud kokkulepetele.

3(13)

Kostja juhtis ebaseaduslikule arvestusele tähelepanu juba 19.09.2005 ja kostja ei ole aktsepteerinud arvete aluseks olevat arvestust nende saamisest saadik. Hageja eksitab kohut, väites, et kostja võlgnevus summas 1970,96 krooni (125,97 eurot) tuleneb kahe arve tasumata jätmisest summas 1970,96 krooni. Kostja tasus 29.09.2010 maksekorraldusega 1383,45 krooni arve 18624 eest ning 26.10.2010 maksekorraldusega 1717,05 krooni septembri arve eest. Kostja jättis tasumata ebaseadusliku käibemaksu alates 2007. aasta aprillist, kuna käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 16 lg 2 p 2 alusel olid haldus– ja hooldusteenused käibemaksuvabad. Korteriomanike majanduskulude jaotamise regulatsioon ei erine korteriühistu ja korteriomanike ühisuse korral sisuliselt, mistõttu tuleb ka praegusel juhul lähtuda Riigikohtu viidatud mõistlikust kulujaotusest. Riigikohus jaatas 25.05.2011 otsuses nr 3-2-1-28-11, et korteriühistu puhul tuleb kulude jaotamisel aluseks võtta ka mitteeluruumid. Kuigi ehitises paiknevad parkimiskohad ei vasta ehitusseaduse tähenduses ruumi mõistele, siis korteriühistuseaduse (edaspidi KÜS) mõistes tuleb ka sellised pinnad arvestada kulude arvestusse, sest teistsugune tõlgendus viiks absurdini. Sellisel juhul peaks parkimiseks ehitatud ehitisi korras hoidma ka parkimiskohta mitteomavad isikud. Kuigi Riigikohus märkis otsuses 3-2-1-146-10, et korteriomanikul tuleb kulud kanda võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega ja teistsugune kulude jaotus saab toimuda vaid kõigi kaasomanike nõusolekul, siis seda selgitust ei saa võtta absoluudina, sest kulude jaotamist mõistlikkuse ja hea usu aspektist selles kaasuses ei käsitletud. Kuigi hageja peab võimalikuks ka käsundita asjaajamise sätete kohaldamist, siis ei anna see hagejale õigust pidada majanduskulude arvestust temale sobival viisil. Välistatud ei ole, et hageja võib nõuda kulutuste hüvitamist ka kaasomanikuna, kuid ka siin peab hageja osutama kulutustele, mida kostja hüvitanud ei ole. Kostja poolt arvete varasem tasumine ja kohtusse pöördumata jätmine ei tähenda seda, et ebaõiglase arvestuse talumist saaks pidada tavaks. Korteriomanike ühisuse puhul tuleb majanduskava võtta vastu iga aasta kohta eraldi ning kuna kortermajades omanikud vahetuvad, siis ei saa kaasomanikud otsuse tegemisel tugineda eelmiste aastate otsustele. Kui osa korteriomanike arvates on senine arvestus ebaõiglane ja seadusega vastuolus, siis majanduskulude jaotust enamushäältega vastu võtta ei saa. Remonttööd on kaasomandi eseme majandamiseks tehtav kulu, mistõttu on asjakohatu hageja väide, et KOS § 13 lg 1 ei kohaldu. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostja kasuks hagejalt välja põhivõla 316,27 eurot ning 05.08.2012 seisuga tekkinud viivise 129,22 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus kostja kanda 98,6% ning hageja kanda 1,4%. Vaidlus puudub selles, et hagejat ega tema õiguseellast ei ole koosõlas KOS § 8 lg-ga 1, § 15 lg-ga 1 ja §-ga 20 nimetatud Siidisaba 11 asuvate korteriomandite valitsejaks. Samas ei ole kostja vaidlustanud seda, et hageja on vahendanud korteriomandi omanikele (sh kostjale) kommunaalteenuseid ja muid teenuseid. Samuti on kostja hagejale osutatud teenuste eest ka tasunud, jättes vaid osa arvetest (sealhulgas hagetaval perioodil osa remondimaksetest) tasumata. VÕS § 619 eeldab poolte vastastikust tahet, s.o anda teisele poolele ülesanne ajada ühe poole asja ja vastava teise poole sellekohast nõustumist. Hageja esitatud kaasomanike üldkoosoleku protokollidest 07.06.2010, 21.06.2010, 15.06.2011, 20.03.2012, 25.04.2013 ja nendele lisatud majanduskavadest tulenevalt on Siidisaba 11 A, B, C korteriomanikud võtnud vastu elamute

4(13)

haldamise/hooldamise osas otsuseid, kuid ühestki koosoleku protokollist ei nähtu selget otsust anda hagejale (või tema õiguseellasele) konkreetseid ülesandeid Siidisaba 11 A, B, C kaasomandi eseme haldamisel/hooldamisel. Kohtu arvates ei ole eeltoodu tõttu võimalik hagejat käsitada käsundisaajana ning hageja ja korteriomanike vahelist suhet käsundina (leping). Hageja on siiski vaidlusalusel perioodil (2010 – 2013 juuni lõpuni) Siidisaba 11 A, B, C asuvaid kaasomandeid hooldanud, vahendanud teenuseid korteriomanikele ja mitte ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu (sh ülalviidatud üldkoosolekute protokollidest), et korteriomandi omanikud poleks seda talunud. Ka kostja on hagejale osutatud teenuste eest osaliselt tasunud, jättes tasumata vaidlusaluse käibemaksu ja remondikulu, mida tuleb pidada hageja käitumise heakskiiduks. Seega on hageja käitumine Siidisaba 11 A, B, C kaasomandite hooldamisel toimunud kaasomanike eeldatava tahte kohaselt ning nende huvides. Hageja käitumine on käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 mõistes, mistõttu ei anna kohus hinnangut hageja alternatiivsele nõudele AÕS § 75 alusel. Kaasomanikud võivad KOS § 13 lg-st 1 tulenevat majandamise kulude jaotust KOS § 13 lg 1 lause 2 ja § 15 lg 1 lause 2 ja lg 3 alusel otsusega muuta. Koostoimes KOS § 15 lg-ga 5, lg 6 p-ga 4 saavad korteriomandi omanikud otsustada KOS § 13 lg 1 ls-st 1 erinevalt remondifondi aluseks olevaid makseid ja teised omanikud võivad nõuda nende otsuste täitmist. KOS § 15 lg 4 alusel võib nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist 1 kuu jooksul, välja arvatud siis, kui otsus läheb vastuollu õigusnormiga, millest ei saa korteriomanikud kokkuleppe ega otsusega kõrvale kalduda. Kuna majandamiskulude (sh remondimaksete arvestuse põhimõtteid) võivad kaasomanikud muuta kokkuleppel, siis sellise otsuse vaidlustamiseks on 1 kuu. Üldkoosoleku otsuse protokollist 21.06.2010 nähtuvalt otsustati remondiraha tõsta juunis, juulis, augustis, septembris 2 kroonilt 3 kroonile/m2 (0,190 eurot). 15.07.2011 toimunud üldkoosolekul otsustati kütteperioodist vabal ajal (juuni, juuli, august, september) tõsta remondiraha 0,128 eurolt 0,192 euroni/m2. 20.03.2012 üldkoosolekul kinnitati 2011. aasta tulude-kulude aruanne, kuid ühestki otsusest ei nähtu 2010, 2011, 2012 majanduskava kinnitamist. 25.04.2013 üldkoosoleku protokollist nähtuvalt kinnitati 2012. aasta tulud-kulud ja 2013. aasta majandamiskava ning remondifondi makse 2013. aasta juunist-septembrini 0,190 eurot/m2. 2012. aasta majanduskavast nähtuvalt on arvestuse aluseks eluruumide üldpind 2 121m2 + äripind 61,3m2. Otsustest ei nähtu, et arvestuse aluseks jäetakse teatud korteriomandi osad välja ehk välistataks justkui teatud kaasomandi osadelt tasu maksmine. Seega olid kaasomanikud otsustanud remondifondi maksete osas lähtuda sellest, et tasu makstakse elamispinna ruutmeetri kohta. Tegemist ei ole lubamatu erinevusega ning see vastab KOS § 13 lg 1 ls-le 2, § 15 lg-le 3, lg 6 p-le 4 sätestatule ega ole vastuolus KOS § 15 lg-ga 4. Hageja tõendas, et kostja loobus 20.03.2012 üldkoosoleku otsuse vaidlustamise hagist (tsiviilasi nr 2-12-14757), mistõttu ei ole õiged kostja väited, et tegemist on tühiste (seadusega vastuolus, heade kommetega vastuolus olevate) otsustega. Samuti ei ole märgitud otsuseid tunnistatud KOS § 15 lg 4 järgi kehtetuks, seega on nende vaidlustamise tähtaeg möödunud. Ebaõige on kostja väide 2012. aasta üldkoosoleku protokolli võltsingu kohta, kuna sellest ei nähtu 2011. a majanduskava kinnitamine. Sama kehtib ka 2013. aasta üldkoosoleku otsuste kohta ning neid ei ole ka vaidlustatud. Kohus leiab, et 21.06.2010, 15.07.2011, 20.03.2012, 25.04.2013 üldkoosolekute otsused on kehtivad ja kuuluvad täitmisele KOS § 8 lg 3 alusel. Mis puudutab kostja väidet, et ta on taganenud hagejaga sõlmitud lepingust, siis sellel pole tähtsust, sest sellest lepingust tulenevaid nõudeid pole esitatutud.

5(13)

Vaidlus puudus selles, et hagetaval perioodil on kostjal remondimaksed tasumata, kuna hageja arvestab alusetult remonditasu eluruumi suuruselt. 21.06.2010 otsusest ei nähtu, millise konkreetse pinna on korteriomanikud võtnud aluseks remondimaksete tegemisel. Ka 15.06.2011, 20.03.2012 ja 25.04.2013 koosolekute protokollidest seda ei nähtu. Ehkki üldkoosoleku otsusest ei nähtu majanduskavade kinnitamine, on kavades arvestuse aluseks märgitud eluruumide üldpind 2121m2 + äripind 61,3 m2 (kokku 2182,3m2). See on pind panipaiku ja parkimiskohti arvestamata. Hinnates eelviidatud tõendeid, leiab kohus, et ajavahemikul 2010 – 2012 ei ole korteriomanikud selgelt otsustanud remondimaksete tegemise aluseid. Selline otsus tehti alles 25.04.2013 koosolekul, kui otsustati lähtuda eluruumi pindalast. Hageja selgituste kohaselt on ka eelnevatel aastatel (2010 – 2012) arvestuse aluseks olnud eluruumide pindala. Kostja tegi kohtule arvestuse, mille kohaselt oleks remondimakse 2011 november – detsember kokku 18,12 eurot, kuid parkimiskoha ja panipaiga juurdearvestamisel (92,9m2) oleks kostja remondimakse olnud kokku 18 eurot ehk 0,11 eurot vähem. Sellega ei nõustunud hageja, kuna leidis, et viidatud 92,9 m2 tuleb korrutada 0,128 euroga, mis teeb kokku 23,78 eurot. Seega on alusetud kostja väited, et hageja on teinud remondikulu arvestused 2010 – 2013 ebaõigesti. Kostja ei ole esile toonud, kuidas hageja arvestused rikuks tema õigusi. Eeltoodu alusel on hageja vaidlusalusel perioodil täitnud korteriomandi omanike otsuseid remondimaksete arvestamisel korteriomanike (sh kostja) huvidest ja õigustest lähtudes. Eluruumi üldpinda aluseks võttes ei rikkunud hageja kostja õigusi kooskõlas VÕS § 1018 lg 1 p-dega 1 ja 2. Et kostja arvates ei ole hageja ise tasunud kohaselt remondimakseid, ei ole aga käesoleva vaidluse objektiks ja selles osas on teistel omanikel õigus tõstatada iseseisev vaidlus kohtus. Hageja on esitanud kohtule ka hagetava perioodi kohta kostjale saadetud arved, millega on tõendatud, et hageja on teinud kostjale teatavaks ka nõutava remondimakse. Kostja maksekorraldusest nr 351 nähtub, et arvest nr 18624 kostja jättis tasumata 18,11 eurot (283,30 krooni), mis on suurem, kui arvel kajastuv remondimakse summas 212,40 krooni (13,57 eurot). Maksekorraldusega nr 355 tasus kostja 1717,05 kr (109,73 eurot) ja märkis selgituses lihtsalt arve. Kohus ei nõustu kostjaga, et kostja oli määranud, millise kohustuse katteks ta tasu määrab. Nimelt ei ole vaidlust sellest, et hageja esitas kostjale igakuiselt arveid, mistõttu ei ole viitest arve võimalik aru saada, millise arve kostja tasub. Kuna arve nr 18624 oli kostja tasunud 29.09.2010 vaid osaliselt ning ka 26.10.2010 tasutud 1717,05 kr ei vastanud 06.10.2010 arve nr 19094 summale, siis ei olnud võimalik maksekorralduse selgitusest hagejal mõistlikult võttes aru saada, millise kohustuse täitmiseks kostja võlga maksab. VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaselt, kui pooled ei ole määranud millise kohustuse katteks raha loetakse, arvestatakse tasu esimese sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks. Eeltoodu alusel on hageja VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel õigesti arvestanud 26.10.2010 tasutud 1717,05 krooni kõige varem sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks ja nii edasi vastavalt arvetele nr 8163, nr 11110, nr 18125 ja nr 18624. Kostja väitis, et hageja nõudis ajavahemikul juuli 2005 – 31.12.2008 alusetult käibemaksu summas 170,33 eurot, mistõttu ei olnud kostja võlg 89,77 eurot, vaid tegelikult oli enam tasutud käibemaksu tõttu saldo hageja kahjuks 80,56 eurot. Hageja esitatud arvetest nr 8163 ja nr 11110 nähtub, et hageja remondimakselt käibemaksu ei arvesta. KMS § 16 lg 2 p 2 järgi oli kuni 31.12.2008 eluruumi hooldusteenuse osutamine eluruumi omanikule käibemaksuvaba. Kuna KOS ei sisusta hoolduse mõistet, siis on võimalik selle sisustamisel lähtuda KÜS § 151 lg-st 2. KÜS § 151 lg 2 kohaselt on eluruumi hoolduseks tööd, millega hoitakse elamu kasutuskõlblikus seisukorras ja tagatakse elamu ümbruse korrashoid.

6(13)

Arvetes 8163 ja nr 1110 on hageja arvestanud käibemaksu heakorralt ja tehnohoolduselt ning see on vastuolus KMS § 16 lg 2 p-ga 2. Korrektse käibemaksu arvutusega oleks kostjalt nõutav summa 4,40 eurot väiksem. Samas ei ole kostja tõendanud, et hageja nõudis muude kuude eest alusetult käibemaksu. Vastuväites viidatud arvet nr 131 ei ole kostja esitanud (ei nähtu ka infosüsteemist). Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja nõudis ajavahemikul juuli 2005 – 31.12.2008 alusetult käibemaksu kokku 170,33 eurot (tõendatud on üksnes 4,40 euro ulatuses käibemaksu enam küsimine) siis pidi kostja võlg enne 26.10.2010 tehtud makset olema väiksem 4,40 euro võrra. Et hageja arvestas kostja poolt 26.10.2010 tasutud summa 1717,05 kr arvete nr 8163, nr 11110, nr 18125 ja nr 18624 katteks alates varasemast, siis pidi arve nr 18624 järgne võlg (hagis väidab hageja, et selle eest võlgneb kostja veel 11,70 eurot) olema kaetud 4,40 euro võrra rohkem. Märgitu tähendab seda, et arve nr 18624 järgne võlgnenus on 7,30 eurot (mitte 11,70 eurot). Kostja väitis, et hageja ei ole täitnud oma kohustusi ning seega piisab talle 70% arvestatud tasust ja tasu 125,30 krooni ei ole õigustatud. Sellest tulenevalt on kostja ajavahemikul 2005 – 31.12.2013 tasunud hagejale liigselt 245,05 eurot, mis tuleks tasaarvestada hageja nõudega. Seega leiab kostja, et tasaarvestada tuleks hageja nõudega kokku 415,38 eurot (245,05 eurot enam makstud tasu ja 170,33 eurot alusetu käibemaks). Kuna hagetava perioodi nõudeks on tasumata remondimaksed ja hageja muid makseid pole ka nõudnud, siis on alusetud kostja väited hageja tasust. Ka ei ole kostja oma väiteid, et hageja pole kohustusi täitnud, tõendanud. Seega leiab kohus, et kostja väited liigselt tasutud summadest on tõendamata ja alusetud ja seetõttu ei saa kostja enda nõuet hageja nõudega VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada. Kostja väitis, et perioodi eest, mille kohta hageja esitas arve nr 8163 ja mille luges hageja tasutuks 26.10.2010 maksega, on kostja tasunud 26.06.2008. Eksitus tekkis sellest, et arve tasumisel jättis kostja maksesse eelmise arve numbri ja selle tõttu on arvel nr 8163 näidatud võlg 1438,80 krooni vale. Kostja ei ole neid väiteid tõendanud. Tõendamata on ka kostja väited arve nr 6364 alusel 24.01.2008 tehtud maksest summas 1749,52 krooni. VÕS § 1018 ja § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi on käsundita asjaajajal õigus nõuda asjaajamisel tehtud kulude hüvitamist. Kohtu arvates on märgituga hõlmatud hageja õigus nõuda nn remondimakse sissenõudmist, kuivõrd see on korteriomandi omanike huvides. Kuna kostja ei ole nõus kulusid hüvitama, siis on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 VÕS § 1018 lg 1, § 1023 alusel õigus nõuda kostjalt viidatud ulatuses kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasukas 316,27 eurot. Kuna kostja ei ole seni kohustust täitnud, siis rikub kostja kohustust ja on viivituses VÕS § 100 mõttes (kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine). Seega on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel. Viivise perioodi ja viivise arvestust ei ole kostja sisuliselt vaidlustanud. Hageja põhinõue on osaliselt tõendatud ning moodustab nõutavast põhivõlast 98,6%. Seega on samas proportsioonis põhjendatud ka viivise nõue, s.o 05.08.2013 seisuga 129,22 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja IK (edaspidi ka apellant) palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja BCG Haldus OÜ (edaspidi ka vastustaja) kanda.

7(13)

Vastuolus KMS § 16 lg 2 p-ga 2 lisas hageja juulist 2005 – 31.08.2008 hooldusteenustele juurde käibemaksu (kokku summas 170,33 eurot), mistõttu oli 26.10.2010 seisuga saldo hageja kahjuks 80,56 eurot. Remondifondi sissemaksete tegemise kostja peatas, kuna hageja ei arvestanud majanduskulusid kaasomandi suurusest lähtuvalt (arvestusest olid välja jäetud erinevad panipaigad ja korteriomanditeks olevad parkimiskohad). Kostja väitele, et hageja on lisanud ebaõigesti käibemaksu summas 170,33 eurot, luges kohus tõendatuks arve nr 8163 alusel üksnes 4,40 eurot ning selle arvestas kohus hageja nõudest maha. Tõendamaks arvestatud käibemaksu suurust esitas kostja kaks arvet (31.08.2005 arve ja 31.05.2008 arve). 31.08.2005 arve numbriks märkis kostja ekslikult 131, mistõttu sedastas kohus, et toimikus selline arve puudub. Tõendite uurimisel oleks puudus ilmnenud ja ka hiljem otsuse tegemisel oleks kohus pidanud aru saama, et tegemist on eksimusega. Hageja ei ole esitanud vastuväidet, et kostja käibemaksuarvestus oleks ebaõige. Ka 19.05.2014 kohtuistungil tunnistas hageja, et ta pöördus Maksu– ja Tolliameti poole käibemaksuarvestuse osas. Kuna hageja ei vaidlustanud kostja teostatud ebaõige käibemaksu arvestust, siis ei saanud kohus tõendamatusest tulenevalt lugeda kostja arvestuses toodud summat ebaõigeks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 436 lg-st 4 tulenevalt ei saa kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses esitatud ega arutatud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-07). Kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-114-08 ja tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 oleks kohus pidanud küsima kostja esitatud väite kohta arvamust hagejalt ja laskma kostjal vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta soovib oma põhiväidet tõendada. Pika perioodi arvete esitamist ei pidanud kostja vajalikuks, kuna hageja need ise koostas ja arvestusele vastu ei vaielnud. Lisaks on kostja kohtule avaldanud, et kõik arved ei ole tal säilinud. Pooled vaidlevad muu hulgas ka selle üle, kas hagejal oli VÕS § 88 lg 6 p 4 alusel õigus jätta arvestamata kostja 26.10.2010 maksekorraldusega tehtud ülekanne 30.09.2010 arve 19094 katteks. Kohus jättis vastamata kostja väitele, mille kohaselt sisaldas arve nr 8163 eelmise perioodi võlgnevust, mistõttu viidatud arve järgi tasumisele kuuluv summa ei saanud olla esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuseks. Hageja oleks pidanud tõendama, et esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus tulenes arvest nr 8163 ja selgitama, kuidas selline võlgnevus kostjal tekkis. Kui võlgnevuses ei sisaldu valesti arvestatud käibemaks, siis on hageja kustutanud käibemaksu arvestusest tulenevad hageja väidetavad võlgnevused ning sellisel juhul on kostjal tasaarvestatav nõue hageja vastu. Hageja oleks pidanud tõendama, et tema käsundita asjaajamine vastas kostja huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kui soodustatud isik seab kahtluse alla, et käsundita asjaajaja ei ole tegutsenud soodustatud isiku huvidest ja tahtest lähtudes, siis on käsundita asjaajaja kohustatud tõendama, et ta on soodustatud isiku huvides tegutsenud. Kuna kohus jõudis järeldusele, et hageja on käibemaksu valesti arvestanud (hageja käibemaksu arvestust ei eitanud), siis pidi kohus eeldama, et hageja ei ole kostja huvides ega tahtele vastavalt tegutsenud ning hageja nõue ei saa olla õige. Sellest tulenevalt oleks tulnud hagi arvetest nr 18624 ja 19094 tulenevate nõuete osas jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et remondifondi sissemaksete jaotumine korteriomanike vahel otsustatakse häälteenamusega. Selline järeldus võib tuleneda sellest, et kohus samastab ebaõigesti häälteenamusega tehtud üldkoosoleku otsuse kaasomanike kokkuleppega. Lisaks on kohtu poolt ebaõige viidata kulude jaotamisel KOS §-le 15, sest seal toodud normid ei reguleeri majanduskulude jaotust.

8(13)

Kohus tõi otsuses välja, et kostja ei ole korteriomanike üldkoosoleku otsuseid vaidlustanud ja on 2012. aastal esitatud hagist loobunud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-146-10, et korteriomanikul tuleb kulud kanda võrdeliselt talle kuuluva kaasomandi mõttelise osa suurusega ja teistsugune kulude jaotus saab toimuda vaid kõigi kaasomanike nõusolekul. Kokkuleppe puudumisel ei ole vaja üldkoosoleku otsuseid vaidlustada, sest kulutused tuleb jagada kaasomandiosa suurusest lähtudes. Arusaamatuks jääb väide, mille kohaselt ei nähtu üldkoosoleku otsustest mõningate korteriomandite väljajätmine arvestusest. Hageja on kinnitanud arvestuse pidamist eluruumide üldpinna alusel ning poolte vahel puudub vaidlus selles, et panipaigad ja korteriomanditeks olevad parkimiskohad on arvestusest välja jäänud. Kohus leidis otsuses, et kostja ei ole esile toonud, kuidas remondikulu arvestus rikuks tema õigusi, kuna kaasomandi suurusest lähtuv arvestus tooks kaasa kostja kulude suurenemise. Kostja ei ole väitnud, et täiendava sissemakse tegemine rikuks tema õigusi, mistõttu on kohatu jätta hagi rahuldamata põhjusel, et kostja peaks kaasomandi suurusest lähtuva arvestuse puhul täiendavalt maksma. Parkimiskohad asuvad kortermajade 0 korrusel ja katusega parkimisrajatises, mistõttu saavad korteriomanditeks olevate parkimiskohtade omanikud ehitistest reaalset kasu. Seega on ka nende huvides, et ehitised oleksid korras. Kuna kostjal on 1 parkimiskoht ja hagejal 10, siis kulude jaotuses hageja parkimiskohtade arvestamata jätmine saab toimuda kostja nõusolekul, sest seaduse mõtte kohaselt ei saa kostjat kohustada osalema hageja üheksa korteriomandi ülalpidamiskulu kandmises. Majanduskulude arvestus kaasomandi suurusest lähtudes on õiglane, sest asjast suuremat kasu saava kaasomaniku kanda jäävad ka suuremad kulud. Lisaks on kohtu poolt ebakohane väita, et kostja peab oma kohustused täitma sõltumata sellest, kas teised isikud kohustust täidavad. Kohus märkis, et VÕS § 1018 ja 1023 lg 1 j 2 järgi on hagejal käsundita asjaajajana õigus nõuda korteriomandite omanike huvides remondifondi tehtavaid makseid. Kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-146-10 selgitustega ja KOS sätetega kuulub remondifond korteriomanikele ning hageja ei saa remondifondi sissemakseid enda nimel sisse nõuda. Kuna selline õigus puudub valitsejal, siis seda enam ei saa sellist õigust olla hagejal, kes VÕS § 1023 alusel saab nõuda vaid tema enda kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist. Samuti leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud tasu vähendamist vajavaid asjaolusid. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt sellist tegevust, mis oleks andnud alust hageja tasu vähendamiseks. Kostja põhjendas hageja tasu vähendamist sellega, et tasu maksmine täies ulatuses oleks õigustatud, kui hageja oleks tegutsenud valitsejana ja täitnud KOS-st tulenevaid nõudeid. Kuigi kohus leidis, et kostja väited ei ole tõendatud, on ta oma otsuses osa väidetest tõendatuks lugenud (nt käibemaksu arvestamise kohustuse rikkumine). Samuti on kohus nentinud tegevuskavade kinnitamata jätmist, mistõttu tegutses ühisus majanduskavadeta. Kohus märgib, et omanikud ei ole ise selgelt otsustanud 2010-2012, millised pinnad nad võtavad aluseks remondimaksete tegemiseks. Samas oli koosolekute ettevalmistamine hageja ülesandeks. Ka ei ole kohus pidanud usutavateks väiteid majanduskavade kinnitamise võltsingutest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole kunagi nõustunud kostja seisukohtadega käibemaksu arvestamise osas ning on kostjale oma positsiooni ka selgitanud. Seega on hageja selgesõnaliselt kostja nõudele vastu vaielnud. Hagiavaldus puudutab perioodi 31.08.2010 – 30.06.2013, kuid kostja tugineb vastuväite

9(13)

esitamisel perioodile kuni 01.01.2009. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja ei esitanud enda väidetava vastunõude tõendamiseks tõendeid, ei saanud kohus seda ka arvestada. Kostja ei esitanud menetluse kestel mitte ühtegi taotlust tõendite kogumiseks või hagejalt väljanõudmiseks. Kohus arutab asja poolte poolt ette antud piirides, mistõttu ei hakka ta omaalgatuslikult ühe või teise poole „nõustajaks“ nõuete esitamisel. Vastustaja nõustub maakohtu järeldustega 06.10.2010 arve nr 19094 tasumisest ning hagejast kui käsundita asjaajajast. Kostjale oli või vähemalt pidi olema teada, et tal on eelmiste perioodide eest hageja ees võlgnevus, kuna selle kohta anti kostjale informatsiooni iga arvega. Sellest lähtuvalt jagati makstav summa alates kõige vanematest võlgnevustest. Selliselt on toiming kajastatud ka raamatupidamises. Mis puudutab apellatsioonkaebust hageja käsundita asjaajamise osas, siis on apellatsioonkaebus vastuoluline ja ebajärjepidev. Apellatsioonkaebuse p-s 20 käsitab kostja hagejat kui valitsejat KOS mõttes ning väidab, et hageja ülesandeks oli valitseja kohustuste täitmine. Sellega kostja tunnistab ka ise, et tegelikult täitis hageja valitseja ülesandeid. Ka praktikas käsitasid korteriomanikud hagejat valitsejana alates 2005. aastast. Korteriomanike poolt on jäänud vastav otsus küll vormistamata, mistõttu nõustubki hageja maakohtu käsitlusega käsundita asjaajamisest. Meelevaldne on seostada käibemaksu arvestust ja korteriomanike huvides tegutsemist. Käibemaksu arvestamine ei näita kindlasti seda, et hageja ei oleks tegutsenud korteriomanike, sh. kostja huvides. Maakohus tuvastas korrektselt, et hageja ostab tarnijatelt sisse elektri, kütte, vee, heakorra ja käidukorralduse teenuse ning jagab tekkinud kulu korteriomanike vahel, samuti teostab korteriomandite hooldust. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 02.07.2014 otsus tuleb hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tsiviilasjas uus otsus, millega jätta kogu hagi täies ulatuses rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus ainult osas, millega hagi rahuldati, siis TsMS § 651 lg 1 järgi ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata. Pooled ei vaidle, et kostjale kuulub Tallinnas elamus Siidisaba 11C korteriomand 33 (registriosa 18033801) ja parkimiskoht nr 64 (registriosa 18032801). Korteriomand ja parkimiskoht asuvad kinnistul, millel on 3 korterelamut: Siidisaba 11A, 11B ja 11C, milles on kokku 37 korteriomandit ja lisaks korteriomandina parkimiskohad. Ka hagejale kuuluvad kinnistul asuv korteriomand ja eraldi korteriomandina parkimiskohad. Hageja on esitanud kostjale tasumiseks arved vahendatud teenuste ja elamu hoolduse ning sellega seonduva eest, mis on kostja poolt osaliselt tasumata. Vaidlust ei ole, et kostja võlgnevus, mida hagis nõutakse, tekkis ajal, mil korteriomanikud korraldasid kaasomandiga seotud õigussuhteid korteriomanike ühisusena (KOS § 8) ning korteriomanike ühisus ei ole hagejat KOS alusel (KOS § 8 lg 1, § 15 lg 1 ja § 20) kunagi korteriühisuse valitsejaks määratud. Menetlusosalised on läbivalt kinnitanud, et hageja nõue koosneb tasumata remondifondi maksetest ning 06.10.2010 arve nr 19094 järgi tasumisele kuuluvast, kuna kostja 26.10.2010 tehtud makse arvestati kostja varasemate perioodide võlgnevuse katteks. Hageja on remondifondi maksete osas nõudeõigust kostja vastu põhjendanud kolmel alusel. Esiteks sellel alusel, et hageja on tegelikult tegutsenud valitsejana. Teiseks käsundita asjajaamise

10(13)

sätete alusel ning kolmandaks AÕS § 75 alusel. Algselt väitis hageja ka pooltevahelise lepingu olemasolu, kuid sellele menetluse käigus hageja enam ei tuginenud ega lepingut kohtule esitanud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tal on õigus esitada remondifondi maksete osas hagi KOS valitseja sätete alusel. Korteriomanike ühisuse korral on valitseja määramine reguleeritud ammendavalt ning nõustuda ei saa, et KOS mõistes on võimalik valitseja õigusi ja kohustusi omandada väljaspool KOS regulatsiooni. Samuti ei saa ükski korteriomanik iseseisvalt asuda KOS mõistes vaikivalt valitseja ülesandeid täitma. Kohtule esitatud korteriomanike üldkoosolekute otsustest (kd I, tlk 83-93; 94-104; 178-195; 197-217) ei nähtu, et hagejat või tema õiguseellast (Facio Halduse OÜ; kd I, tlk 208) oleks Siidisaba 11 A, B, C asuvate korteriomandite valitsejaks nimetatud. KOS-s sätestatud valitseja õigused ja kohustused tekivad isikule siis, kui isik korteriomanike häälteenamusega valitsejaks nimetatakse. Ringkonnakohus selgitab, et isegi kui hageja oleks valitsejaks määratud, siis KOS § 21 lg 2 p-d 1 ja 5 ei annaks talle õigust enda nimel nõuet esitada. Viidatud sätte alusel oleks hagejal õigus esitada nõue kõigi korteriomanike nimel. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt on käsundita asjaajamine, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Riigikohus selgitas 15.01.2015 otsuse nr 3-2-1-118-14 p-s 15 käsundita asjaajamise eeldusi. Viidatud otsuse kohaselt on poolte vahel käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine; isikul puudub õigus või kohustus tegu teha; isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut; täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest (soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline). Kolleegium leiab, et remondifondi maksete osas ei ole nõude esitamine käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 ja § 1023) järgi võimalik. Kuigi KOS § 15 lg 6 p 4 käsitab remondifondi maksete kogumist korteriomanike huvidele vastava valitsemisena, siis olukorras, kus korteriomanikud ei ole kokku leppinud remondifondi kogumise viisi ning valitsejata korteriomanike ühisuses ei ole volitatud ühtegi isikut (sh hagejat) remondifondi koguma ning sisse nõudma, ei saa üksnes hageja (vastustaja) omaalgatuslikku raha kogumist lugeda käsundita asjaajamiseks. Et teised korteriomanikud on sel viisil korteriomanike vabatahtliku remondifondi kogumist aktsepteerinud, ei tähenda, et sel viisil remondifondi kogumine vastab soodustatu (korteriomanike) huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kostja on läbivalt olnud sel viisil remondifondi kogumise vastu. Seega pole ta hageja tegevust heaks kiitnud. Kolleegium märgib, et remondifondi maksete tasumata jätmine ei vabasta kostjat KOS § 13 lg-tes 1 ja 2 ning AÕS §-s 75 sätestatud kohustustest ning jooksvates remonttöödes osalemisest. Kuigi korteriomanike üldkoosoleku protokollidest nähtuvad remonttööde tegemise kavatsused ning 20.03.2012 protokollist (kd I, tlk 85) nähtuvad ka kulud remonttöödeks, siis ei ole hageja tõendanud, et ajavahemikul 30.08.2010 – 30.06.2013 esitatud arvetel olev remondifondi rida oleks olnud seotud reaalselt tehtud kulutustega Siidisaba 11 A, B ja C korteriomandite kaasomandis olevate osade remondiks ning et need on olnud vajalikud kulutused kaasomandi eseme korrashoiuks, mistõttu oleks tal tagasinõude õigus kostja vastu.

11(13)

Omavahelises suhtes kehtivad korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75 ning sama eeldus tuleneb ka VÕS §-st 69. Korteriomanikel, kes on tasunud teiste korteriomanike eest sõlmitud lepingute alusel osutatud teenuste eest, tekib teistelt korteriomanikelt tagasinõudeõigus juba täidetud solidaarkohustuse järgi. AÕS § 75 sätestab, et kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Seega, kui hageja on maksnud kaasomandi korrashoiuks (remonttöödeks) vajaminevad kulutused, siis saab kostjalt hageja kasuks välja mõista kostja eest tasutud summad. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta on tasunud kostja eest remondikulusid, siis jääb ka AÕS § 75 alusel remondifondi maksete nõue rahuldamata. Eeltoodust lähtudes kuulub hagi osas, milles nõuti maksete tegemist remondifondi, rahuldamata jätmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on remondifondist välja jääv tasu, mis on seotud kommunaalteenuste vahendamise jms, käsitatav käsundita asjaajamisena. Kohtumenetluses ei ole vaidlust selles, et hageja vahendas ajavahemikul 31.08.2010 – 30.06.2013 Siidisaba 11 A, B ja C, Tallinn, korteriomanikele (sh kostjale) kommunaalteenuseid ja muid teenuseid (sh prügivedu, ühisveevärk– ja kanalisatsioon, elekter, küte jne) ning korteriomanikud tasusid hagejale teenuste eest. Seega saaks hageja tegevuse teenuste vahendamisel (v.a remondifondi kogumine) lugeda käsundita asjaajamiseks, mis vastab ka korteriomanike kui soodustatud isikute tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi. VÕS § 1023 sätestab käsundita asjaajamisel kulude hüvitamise ning tasu maksmise ning eelnimetatud sätte kohaldamine vahendatud teenuste eest tasu nõudele on asjakohane. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust asjaolus, et arvete nr 26006 ja nr 33834 tasumisel jäi kostja võlgu 16 senti. Samas on vaidluse all arvete nr 18624 ja nr 19094 tasumine ning nendes toodud võlgnevuse suurus (kd I, tlk 112 ja kd II, tlk 19). Kostja on selgitanud, et arvel nr 18624 kajastatud võlgnevus tekkis varasemal perioodil, kui kostja jättis hagejale tasumata 31.12.2008 kehtinud KMS § 16 lg 2 p-ga 2 vastuolus oleva käibemaksu ning ebaõige käibemaksu tasumata jätmisest ei saa kostjal võlgnevust tekkida. Remondifondi tasumata jätmist möönavad menetlusosalised esmakordselt arve 18624 ja sellele järgnevate arvete tasumisel. Kostja kinnitas 19.05.2014 toimunud kohtuistungi (kd II, tlk 63), et ei ole keeldunud tasumast vee, elektri ja teenuste eest. Vaidlust ei ole, et 26.10.2010 tasus kostja hagejale 1717,05 krooni selgitusega „arve“ (I kd, tlk 137). Hageja luges tasutu VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel arvete nr 8163, nr 11110, nr 18125 ja nr 18624 katteks. Kostja on aga selgitanud, et ta tegi 26.10.2010 ülekande 06.10.2010 arve nr 19094 katteks. Maakohus luges, et kostja 26.10.2010 makse korral oli VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaldamine lubatav põhjusel, et poolte vahel puudusid muud võlasuhted ning kostja ei märkinud 26.10.2010 makset tehes, millist arvet ta tasub. VÕS § 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Arvestades asjaolu, et kostja esitas vastuväite varasema perioodi võlgnevuse kustutamise osas, siis oli hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus tõendada varasema võlgnevuse olemasolu ja seda, et ta võis 26.10.2010 kostja poolt tasutu arvestada varasema võla katteks. Hageja esitatud 31.05.2008 arvel nr 8163 (II kd, tlk 14), millest tuleneva võla on hageja lugenud tasutuks 26.10.2010 maksega, on märgitud, et kostja varasem võlgnevus on 1103,85 krooni. Seega ei ole kolleegiumi arvates usutav hageja väide, et ta arvestas 26.10.2010 laekunud summa kõige vanema (esimeseks sissenõutava) võla katteks. Samuti on hageja poolt esitatud teistel varasematel arvetel, milledest tulenevat võlgnevust hageja 26.10.2010 tasutu arvel

12(13)

kustutas, näha, et kostjal on olnud hageja ees võlgnevus ka enne nende arvete alusel võla tekkimist. Seega ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, millised kostja väidatavad vanemad võlad ta VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi täpselt kustutas ja et tal oli õigus seda teha. Kostja esitas hagejale haldusteenuse ja tehnohoolduse teenuse osas käibemaksu arvestamisele 28.02.2007 e-kirjaga vastuväite (kd I, tlk 139,140), pidades hageja käibemaksuarvutust kuni 31.12.2008 kehtinud KMS § 16 lg 2 p-ga 2 vastuolus olevaks. Kolleegiumi arvates ei saa VÕS § 88 lg 6 kohaldada arvestamata VÕS § 88 lg 4, mis sätestab, millal võib võlausaldaja määrata, millise kohustuse võlgnik on täitnud. Eelviidatud sätte kohaselt võib võlausaldaja määrata täidetud kohustuse, kui ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist, kohustuse täitmine ei ole õigusvastane, kohustus on muutunud sissenõutavaks ja kohustust ei ole vaidlustatud. Tulenevalt 28.02.2007 kostja e-kirjast, on kostja esitanud vastuväite hageja poolt haldusteenuselt (heakorrateenuselt) ja tehnohoolduselt käibemaksu nõudmisele. Seega on kostja enne 01.01.2009 esitatud hageja nõuded osaliselt vaidlustanud. Eeltoodu tõttu tuleb 26.10.2010 kostja poolt tasutu lugeda viimase arve ehk 06.10.2010 arve nr 19094 katteks ja tasutud summat arvestades jääb arvest nr 19094 tasumata 4,52 eurot, mis on vähem, kui arvel arvestatud remondifondi makse 13,57 eurot. Ülejäänud hagi alusena toodud arvete osas on kostjal tasumata 16 senti. Samas arvestades, et 26.10.2010 on kostja tasunud hagejale enam, siis võla 16 senti sai hageja lugeda kustutatuks kostja poolt varem tasutu arvel. Eeltoodut kokku võttes tuleb hagi põhivõla osas jätta rahuldamata. Samuti tuleb rahuldamata jätta viivise nõue. Kuna hagi jääb rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel, siis kolleegium ei anna hinnangut poolte väidetele remondifondi makse arvestuse ja selle aluse kohta. Arvestades, et maakohtu otsus on tehtud enne 01.01.2015, jagab ringkonnakohus käesolevas lahendis menetluskulud, kuid ei määra kindlaks nende suurust. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb maakohtu menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega jätta hageja kanda. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldati ja maakohtu otsus kuulub tühistamisele, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb samuti kanda hagejal. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.