Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.03.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-1990
Tsiviilasi
XX (X), YY (Y) ja CC (C) hagi MM (M) vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22.05.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX, YY ja CC apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Hageja I apellatsioonkaebuse hind 315 eurot, hageja II kaebuse hind 495 eurot, hageja III kaebuse hind 765 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II/apellant YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja III/apellant CC (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate/apellantide seaduslik esindaja HH, lepinguline esindaja adv Indrek Kukk Kostja/vastustaja MM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Katrin Kiisk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu 21.06.2017, 12.07.2017, 24.07.2017, 19.02.2018 ja 22.02.2018 menetlusdokumentide lisadena esitatud mõlema poole täiendavad tõendid.
2.Jätta rahuldamata apellantide 19.02.2018 taotlus täiendavate tõendite kogumiseks MTA-st kostja võimaliku üüritulu kohta.
Võtta täiendava tõendina tsiviilasja materjalide juurde 01.03.2018 väljatrükk ARK-i andmetest kostjale kuuluva sõiduauto kohta.
4.Pärnu Maakohtu 22.05.2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
5.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Kindlaksmääravad kulud puuduvad.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue
1.07.02.2017 esitasid hagejad maakohtule hagi kostjalt igakuise elatise miinimummääras väljamõistmiseks kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Samuti esitasid hagejad tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõude, millest 02.05.2017 kohtuistungil loobusid.
2.Hageja I vajadused ühes kuus on ca 600 eurot, hageja II vajadused ca 505 eurot ja hageja III vajadused ca 430 eurot. Kostjal ei esine mõjuvaid põhjusi, et elatise väljamõistmisel kohaldada perekonnaseaduse (PKS) § 102 lõikes 2 nimetatud aluseid. Kostja ei ole töövõimetu. Samuti on kostjal piisavalt varalisi võimalusi, et täita ülalpidamiskohustust. Kostja võõrandas vara, et mitte ülalpidamiskohustust täita. Kostja vastuväited
3.Kostja tunnistas hagi osaliselt, nõustudes tasuma iga hageja kasuks elatist 150 eurot kuus.
4.Kostja ja hagejate seadusliku esindaja vahel oli sõlmitud notariaalne kokkulepe elatise maksmise kohta, mille kostja ütles osaliselt üles, sest ei olnud enam võimeline täitma ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud elatise alammääras iga hageja kohta. Kostja ei ole võimeline täitma ülalpidamiskohustust, kuna tema tervislik seisund seda ei võimalda. Kostja ei teinud ennast varatuks. Kostja kinkis oma isale kinnisasja seetõttu, et tegemist oligi vanemate varaga. Kostja vanemad aitasid kostjat ja hagejate ema, kui nad veel koos elasid, et noor pere saaks võtta laenu. Laenu tagatiseks oli vaja kinnisvara, mistõttu kostja vanemad kinkisid oma ühisvara hagejate emale ja kostjale. Peale seda, kui kostja ja hagejate ema enam koos ei ela, kinkis kostja vara vanematele tagasi.
5.Hagejate vajadused ei ole nii suured. Samuti tuleb arvestada, et hagejad saavad peretoetust, mille eesmärgiks on laste ülalpidamisvajaduste katmine, alates juulist 2017 igakuiselt 500 eurot.
6.Kostja teenib keskmist sissetulekut, teeb oma võimetele vastavat tööd ning ei saa asuda seisukohale, et kostja ei ole teinud kõike endast olenevat, et hankida vajalikke vahendeid hagejate ülalpidamiseks. Esimese astme kohtu otsus
7.22.05.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I ülalpidamiseks alates hagi esitamisest 07.02.2017 kuni 30.06.2017 igakuiselt 200 eurot ning alates 01.07.2017 kuni tema täisealiseks saamiseni 160 eurot kuus; hageja II ülalpidamiseks alates 07.02.2017 kuni 30.06.2017 igakuiselt 180 eurot ning alates 01.07.2017 kuni tema täisealiseks saamiseni 26.11.2028 150 eurot kuus; hageja III ülalpidamiseks alates 07.02.2017 kuni tema täisealiseks saamiseni 28.04.2031 150 eurot kuus. Kohus võttis vastu hagist loobumise tagasiulatuva elatise nõudes perioodi 01.01.2017-06.02.2017 eest ning lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.
8.Hagejad palusid välja mõista elatise alammääras alates 07.02.2017 kuni täisealiseks saamiseni. Kostja nõustus tasuma elatist iga hageja kohta 150 eurot kuus. Esmalt tuvastas kohus hagejate vajadused ning seejärel otsustas väljamõistetava elatise suuruse.
9.Hageja I vajadusteks on selgituste kohaselt 604.43 eurot (1360/12+491.10), hageja II vajadusteks 505 eurot (1060/12+417) ja hageja III vajadusteks 431.17 eurot (710/12+372) kuus (t II kd lk 40-41). Poolte vahel on vaidlus igakuiste kulude osas, mis on seotud huvialalise tegevusega, kultuuriga, korteri üüriga ja sõiduautoga. Kuludes, mis on arvestatud aasta lõikes, on vaidlus hagejate II ja III osas seoses riietega ning hageja II osas seoses õppevahenditega. Vaidlus on ka mobiiltelefoniga seotud kuludega hagejate I ja II osas.
10.Huvialast tegevust põhjendab hageja I ratsatrenni kuludega, mis on 80 eurot kuus. Praegusel ajal hageja I trennis rahapuudusel ei käi. Tantsutrenni kulud on 20 eurot kuus ja alates 2017.a sügisest on kunstikooli kulud 20 eurot kuus (t II kd lk 85). Kohus nõustus kostjaga, et ratsatrenni kulusid ei saa pidada põhjendatuks, kui hageja I ratsatrennis ei käi. Vaidlust ei ole, et põhjendatud on kulud tantsutrennile ja suvistele laagritele. Kohus leidis, et vajalikud ja põhjendatud on kulud huvialalise tegevuse puhul summas 40 eurot kuus, mis hõlmab nii tantsutrenni kui suviseid laagreid. Kulutused kultuurile 50 eurot kuus ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kohus arvestas seejuures, et see teeks aastas 600 eurot, mis on ilmselgelt ülepaisutatud. Põhjendatud on kulud 30 eurot kuus. Kohus arvestas seejuures, et kui kulud huvialalisele tegevusele ja kultuurile kokku on 70 eurot kuus, mis on ca 15% palga alammäärast, siis arvestades kõiki lapse ülalpidamiseks tehtavaid vajalikke kulutusi, on tegemist proportsionaalselt arvestatava summaga.
11.Hageja II osas oli kohus samuti seisukohal, et piisavad on kulutused huvialalisele tegevusele ja kultuurile igakuiselt 70 eurot, mis tagab hageja eakohase arengu. Arvestades hageja III vanust – neli aastat, on põhjendatud kulud 35 eurot. Kohus
arvestas seejuures, et eelkooliealine laps ei käi erinevates huviringides igapäevaselt, sest igapäevaselt on ta lasteaias, kus toimub tema vanusele vastav huvitegevus.
12.Korteri üüriga seotud kulusid iga hageja kohta 67 eurot kuus ei lugenud kohus põhjendatuks. Hagejad elavad XXX, mis kuulub hagejate seaduslikule esindajale (t I kd lk 109-110). Hagejad on kohtule esitanud andmed eluasemega seotud elektri, kütte, prügiveo ja kindlustuse kohta. Kulud iga hageja kohta on 35 eurot kuus, mida kostja ei vaidlustanud. Kuna hagejad elavad koos emaga, on loomulik, et hagejate seaduslik esindaja võimaldab lastel elada talle kuuluval elamispinnal. Hagejad ei ole esitanud vastuväiteid faktilistele asjaoludele, mis kostja on esitanud 21.04.2017 menetlusdokumendi punktis 2.6.3 (t II kd lk 12). Kuna pooled on kohtule esitanud hagejate kasutuses oleva elamispinna kohta andmed, mis võimaldavad kohtul hinnata hagejate eluasemekulusid, tuleb otsuse tegemisel arvesse võtta konkreetse elamispinnaga seotud hagejate kulud, mitte aga statistika alusel keskmine üürihind, mis on hagejate nõude aluseks. Eeltoodud põhjendustel nõustus kohus kostjaga ja arvestas iga hageja elamispinnaga seotud põhjendatud kuluks 58.40 eurot kuus.
13.Kohus nõustus kostjaga, et kulutusi sõiduautole, mis on seotud auto liisingu, kindlustuse ja kaskokindlustusega, ei saa lugeda hagejate põhjendatud vajadusteks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hagejad on sõiduki omanikud või liisingulepingu pooleks. Kui hagejate seaduslik esindaja on soetanud endale sõiduki või kasutab sõidukit liisingulepingu alusel, on põhjendatud, et hagejate seaduslik esindaja kannab lepinguga või omandiga seotud kohustusi. Hagejate seisukoht, et autot on vaja just seoses hagejate ülalpidamisega, ei ole asjakohane (t II kd lk 86). Hagejatel on võimalik kasutada ka ühistransporti. Kahtlemata on oluliselt mugavam, kui peres on sõiduauto, kuid see ei tähenda, et kostja peaks kandma sõiduki ülalpidamiskulutusi. Transpordi osas on põhjendatud iga hageja kohta otsesed kulud, mis on seotud kütusega 25 eurot kuus.
14.Kuludest, mis hagejad on esitanud aasta lõikes, on vaidlus hagejate I ja II kuludes seoses mobiiltelefoniga. Hagejate hinnangul on telefoniga seotud kuluks 100 eurot aastas, kostja arvates on põhjendatud 30 eurot aastas (t II kd lk 87). Kostja on möönnud kohtuistungil, et telefon, mis on hagejale I ostetud, oli sellisel tehnilisel tasemel, mis võimaldas teha toiminguid, mis olid hagejale olulised. Kuid kostja hinnangul oleks saanud odavama telefoni ning telefoni saaks kasutada rohkem kui paar aastat. Kohus leidis, et ajal, mil tehnika vananeb väga kiiresti ja arvestades, et lapsed tulenevalt oma east ei hoia esemeid siiski nii hoolikalt kui täiskasvanud, ei ole hagejate märgitud telefonikulu 100 eurot aastas ülepaisutatud. Seega nõustus kohus hagejatega, et kulud telefonile 100 eurot aastas on põhjendatud.
15.Kohus nõustus hagejaga II selles, et kulud õppevahenditele on 230 eurot aastas. Hageja on selgitanud, millest kulud koosnevad ning kohus ei täheldanud, et tegemist oleks ülepaisutatud kuluga, sest nimetatud 230 eurot sisaldab ka koolikotti.
16.Hagejate II ja III kulud riietele on hagejate selgituste kohaselt 300 eurot aastas. Kostja leidis, et piisab 200 eurost aastas. Samas ei osanud kostja kohtule selgitada, milliseid riideid on lapsel aastaringselt vaja ja kui palju need maksavad. Kohtu hinnangul 300 eurot aastas riietele hagejate II ja III kohta on põhjendatud ja vajalik kulu, kuna see sisaldab nii üleriideid, igapäevaseid rõivaid, pidulikke riideid, pesu, sokke, sukkpükse jne.
17.Eeltoodu alusel on kohus tuvastanud, et hageja I ülalpidamiseks on vajalik teha järgmised kulud: telefoni kõneaeg 16.10€, söögiraha 90€, hügieenivahendid 10€, juuksur 8€, lasteaiatasu 10€, huvialategevus 40€, kultuur 30€, eluasemekulud 58.40€, lauatelefon ja internet 10€, transport 25€. Riiete, jalanõude, voodipesu, mobiiltelefoni, ravimite, õppevahendite ja sporditarvete kulud on 133.33€ kuus. Kokku on hageja I ülalpidamiseks vajalikud kulud 430.83 eurot kuus.
18.Hageja II ülalpidamiseks on vajalik teha järgmised kulud: telefoni kõneaeg 10€, söögiraha 90€, hügieenivahendid 10€, juuksur 5€, lasteaiatasu 35€, huvialategevus 40€, kultuur 30€, eluasemekulud 58.4€, lauatelefon ja internet 5€, transport 25€. Riiete, jalanõude, voodipesu, mobiiltelefoni, ravimite, õppevahendite ja sporditarvete kulud on 88.33€ kuus. Kokku on hageja II ülalpidamiseks vajalikud kulud 396.73 eurot kuus.
19.Hageja III ülalpidamiseks on vajalik teha järgmised kulud: söögiraha 90€, hügieenivahendid 10€, juuksur 5€, lasteaiatasu 35€, huvialategevus ja kultuur 35€, eluasemekulud 58.40€, lauatelefon ja internet 5€, transport 25€. Riiete, jalanõude, voodipesu, ravimite, õppevahendite ja sporditarvete kulud on 59.16€ kuus. Kokku on hageja III ülalpidamiseks vajalikud kulud 322.26 eurot kuus.
20.Kohus on tuvastanud hagejate tegelikud vajadused ning iga hageja vajadus on väiksem kui elatise kahekordne miinimummäär, mis praegusel ajal on 470 eurot kuus. Riigikohus lahendi nr 3-2-1-174-16 punktis 14 selgitab keskmist lapse ülalpidamiskulu ja seda, et reeglina kahe ja enamalapselistes leibkondades on laste ülalpidamiskulud madalamad kui ühelapselistes leibkondades. Antud juhul taotletakse elatise väljamõistmist kolme lapse ülalpidamiseks ning kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada eelpool viidatud Riigikohtu lahendis toodud põhimõtteid.
21.Kostja leidis, et esinevad PKS § 102 lõikes 2 nimetatud asjaolud – ta ei ole võimeline tasuma elatist tulenevalt oma tervislikust seisundist, arvestada tuleb riigi makstava lastetoetusega, kostja teenib keskmist sissetulekut, millest ei jätku laste ülalpidamiseks seaduses sätestatud alammääras, ilma et kostja kahjustaks enese tavalist ülalpidamist. Järgnevalt peatub kohus nimetatud kostja väidetel.
22.Hagejad leidsid, et kostjal ei ole tuvastatud töövõimetust, mistõttu ei saa lugeda tema tervislikku seisundit mõjuvaks põhjuseks, et maksta elatist alla seaduses sätestatud alammäära. Kostja on vahetanud töökohta ning ravimeid ei vaja. Kostjale väljastatud ravimitest nähtub, et viimased retseptiravimid on ta välja ostnud 02.11.2016 (t I kd lk 70). Ambulatoorsed epikriisid tõendavad, et kostja viibis töövõimetuslehel perioodil 12.08.2016-20.08.2016 ja 19.09.2016-02.11.2016 (t I kd lk 68, 71-76). Nimetatud tõendid kogumis kinnitavad, et kostja tervislik seisund halvenes 2016.a suve lõpus ning sügisel, kuid alates novembrist 2016 on kostja tervenenud ning saab täita tööülesandeid. Seetõttu nõustus kohus hagejatega, et kostjal ei esine töövõimetust PKS § 102 lõike 2 tähenduses, mis annaks aluse välja mõista elatis alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra.
23.Kostja leidis, et hagejatele makstav peretoetus annab aluse vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära. Hagejad leidsid, et elatise minimaalmääras nõudmisel on lubamatu arvestada elatise osana riiklikke toetusi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-
124-15 punktis 15 märkinud, et PKS § 102 lõikes 2 nimetatud loetelu on näidisloetelu, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Sama lahendi punktis 16 on Riigikohus seisukohal, et elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Kolleegiumi hinnangul saab lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud toetuse ulatuses lugeda lapse vajadused rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks vähendada vanemalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära või jätta elatis välja mõistmata, kui toetus katab kõik lapse vajadused. Tuginedes eelpool viidatud Riigikohtu lahendile leidis maakohus, et ka elatise nõudmisel seaduses sätestatud miinimummääras saab arvestada peretoetustega laste vajaduste rahuldamisel, sest perehüvitiste seaduse (edaspidi PHS) § 2 kohaselt on seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Perehüvitise üheks liigiks on peretoetus vastavalt PHS § 3 lõikele 2. Kohus leidis, et antud vaidluses on põhjendatud arvestada peretoetusi laste vajaduste rahuldamisel osas, milles peretoetus lapse vajadused katab.
24.Kohus viitas PHS § 17 lõikele 2 ja alates 01.07.2017 kehtiva PHS § 21 lõigetele 1 ja 2. Poolte vahel ei ole vaidlust, et praegusel ajal laekuvad hagejate seadusliku esindaja arvele toetused kõigi kolme hageja eest. Seega katavad lastetoetused 50 eurot hageja I, 50 eurot hageja II ja 100 eurot hageja III vajadustest. Kokku on lastetoetused 200 eurot kuus. Hagejate seadusliku esindaja ülalpidamisel on kokku neli alaealist last (t I kd lk 37-38). Kohus ei arvestanud lastetoetust 100 eurot, mille hagejate seaduslik esindaja saab lapse GG kohta, sest nimetatud toetus tuleb kasutada GG vajaduste rahuldamiseks. Alates 01.07.2017 jõustuva lasterikka pere toetuse osas oli kohus seisukohal, et nimetatud 300 eurot, mis tuleneb PHS § 21 lõikest 2, tuleb jagada nelja lapse kohta, st, et iga lapse vajaduste rahuldamiseks jääks täiendavalt 75 eurot (300/4). Eeltoodu alusel leidis kohus, et peretoetused katavad alates 01.07.2017 hageja I vajadustest 125 eurot, hageja II vajadustest 125 eurot ja hageja III vajadustest 175 eurot.
25.Kostja netosissetulek enne töökoha vahetamist seoses tervisliku seisundiga oli 1394.67 eurot ning alates novembrist 2016 on kostja keskmine netosissetulek 850 eurot kuus (t I kd lk 66-67). Kuigi kostjal ei ole tuvastatud töövõimetust, ei tähenda see, et arvestada ei tuleks asjaoludega, mis olid kostja töökoha vahetamise põhjuseks ning seeläbi tema sissetulekute vähenemise aluseks. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et tema tervenemisele on suuresti kaasa aidanud töökoha vahetus. Kostjale ei ole etteheidetav, et ta vahetas töökohta ning seeläbi sissetulekud langesid, sest töökoha vahetamiseks oli mõjuv põhjus. Ühelt poolt lasub kostjal hagejate ülalpidamiskohustus, kuid teisalt on kaalukausil kostja tervislik seisund. Ei saa eeldada, et isik jätkaks töötamist olukorras, mis põhjustab talle tervisehädasid, kuni töövõimetuse tekkimiseni. Kostja on esitanud tõendi, kust nähtub 2016.a keskmine netopalk Eestis ja Lääne maakonnas. Keskmine Eestis on 924 eurot ja Läänemaal 832 eurot (t II kd lk 32). Kostja sissetulek 850 eurot kuus on pisut suurem kui Lääne maakonna keskmine ja moodustab Eesti keskmisest 91,99%. Kohus leidis, et kostja, vaatamata sellele, et tema sissetulekud on vähenenud tuntavalt, on siiski suutnud säilitada oma sissetulekuna keskmise sissetuleku ning seetõttu leidis kohus, et kostjale ei ole etteheidetav sissetulekute vähenemine.
26.Hagejate seadusliku esindaja selgituste kohaselt on tema sissetulekuks vanemapalk, mis on veidi üle 1100 euro netotasuna. Vaidlust ei ole, et hagejate ema ülalpidamisel on neli alaealist last. Kostjal on oma sissetulekust vaja üleval pidada koos enesega neli
inimest, mis arvestades kostja sissetulekuid teeb 212 eurot inimese kohta. Hagejate seaduslikul esindajal on üleval pidada viis inimest, mis teeb inimese kohta 220 eurot kuus. Seega on hagejate mõlemal vanemal võrdsed võimalused hagejate ülalpidamiseks.
27.Hagejad leidsid, et kostja on teadlikult halvendanud oma varanduslikku olukorda, võõrandades talle kuulunud kinnisasja oma isale. Hagejad on kohtule esitanud 06.02.2015 sõlmitud notariaalse lepingu, millega jagati poolte ühisvara (t I kd lk 824). Lepingu punktide 3.1.1 ja 3.1.2 järgi jäi HH omandisse registriosa nr XXXXXXX ja kostja omandisse 1⁄2 kaasomandist registriosast nr YYYYYYYY. Kostja on 08.12.2016 sõlmitud kinkelepingu alusel kinkinud TT-le 1⁄2 mõttelist osa kinnistust nr YYYYYYYY. Vaidlust ei ole, et XXX asuv kinnistu on kostja elukohaks. Kinkelepingu punkti 2.3 kohaselt koormab kinnistut kaasomandi kasutuskord, mille kohaselt on kostja ainukasutuses elamu põhikorrusel asuv köök, kolm tuba ja elamu katusekorrus (t I kd lk 98-108). Kohtu hinnangul ei ole kostja kinkelepinguga kahjustanud oma võimet tasuda lastele elatist. Pärast ühisvara jagamist kuni kinkelepingu sõlmimiseni oli kostja registriosa nr YYYYYYYY 1⁄2 kaasomandi omanikuks. Kostja kasutas kinnistut omandiõiguse ja kasutuskorra alusel. Alates kinkelepingu sõlmimisest ei ole kasutuskord muutunud, mida kinnitavad kinkelepingu punktid 2.3, 3.7 ja kinnistusraamatu kanded registriosa nr YYYYYYYY III jaos. Kohus leidis, et isegi kui kostjale kuulunuks endiselt kinnistusraamatu registriosast nr YYYYYYYY 1⁄2 kaasomandist, ei oleks ta saanud selle kinnisasja arvelt anda hagejatele ülalpidamist, kuna isikul on õigus elamispinnale. 06.02.2015 lepingu punkti 1.6 järgi on XXX kogu elamu suletud netopind 118,9m2. Kasutuskorra kohaselt kostja ainukasutuses olev pind on kooskõlas isiku igapäevaelu vajadustega ning kohus ei näinud, et kostja saaks nimetatud elamispinna arvelt anda hagejatele ülalpidamist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja täitnud kinkelepingu sõlmimisel eelkõige kõlbelist kohustust oma vanemate ees. Seejuures arvestas kohus, et hagejad ei ole esitanud vastuväiteid kostja 09.03.2017 menetlusdokumendi punkti 2 väidetele (t I kd lk 93-94).
28.Seaduses sätestatud elatise alammäär on praegusel ajal 235 eurot iga hageja kohta. Juhindudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-174-16 leidis kohus, et lastetoetusi saab arvestada laste vajaduste katmisel.
29.Hageja I ülalpidamiseks tuleb teha kulutusi igakuiselt 430.83 eurot, millest lastetoetuse arvelt saab lugeda kaetuks alates hagi esitamisest kuni 01.07.2017 igakuiselt 50 eurot. Arvestades, et kummalgi vanemal on tema ülalpidamiseks võrdsed võimalused, jääb kummagi vanema kanda 190.42 eurot. Alates 01.07.2017 saab lugeda peretoetuse arvelt hageja I kulutused kaetuks summas 125 eurot ning vanemate kanda jääks 152.93 eurot. Juhindudes PKS § 101 lõikest 2 mõistis kohus kostjalt välja elatise hageja I ülalpidamiseks alates hagi esitamisest 07.02.2017 kuni 30.06.2017 igakuiselt 200 eurot ning alates 01.07.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 160 eurot kuus.
30.Hageja II ülalpidamiseks tuleb teha kulutusi igakuiselt 396.73 eurot, millest lastetoetuse arvelt saab lugeda kaetuks alates hagi esitamisest kuni 01.07.2017 igakuiselt 50 eurot. Arvestades, et kummalgi vanemal on tema ülalpidamiseks võrdsed võimalused, jääb kummagi vanema kanda 173.37 eurot. Alates 01.07.2017 saab lugeda peretoetuse arvelt hageja II kulutused kaetuks summas 125 eurot ning
vanemate kanda jääks 135.87 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja elatise hageja II ülalpidamiseks alates hagi esitamisest 07.02.2017 kuni 30.06.2017 igakuiselt 180 eurot ning alates 01.07.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 150 eurot kuus.
31.Hageja III ülalpidamiseks tuleb teha kulutusi igakuiselt 322.26 eurot, millest lastetoetuse arvelt saab lugeda kaetuks alates hagi esitamisest kuni 01.07.2017 igakuiselt 100 eurot. Arvestades, et kummalgi vanemal on tema ülalpidamiseks võrdsed võimalused, jääb kummagi vanema kanda 111.13 eurot. Alates 01.07.2017 saab lugeda peretoetuse arvelt hageja II kulutused kaetuks summas 175 eurot ning vanemate kanda jääks 73.63 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja elatise hageja III ülalpidamiseks alates hagi esitamisest 07.02.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 150 eurot kuus.
32.Kohus arvestas seejuures, et kostja on hagejate II ja III puhul tunnistanud nõuet 150 euro ulatuses kuus ning lastesse puutuvat vaidlust lahendatakse eelkõige laste huvidest lähtuvalt, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista elatis summas, milles kostja on nõuet tunnistanud.
33.Kohus leidis, et kui kostja tasub hagejatele elatist alates 07.02.2017 igakuiselt kokku 530 eurot ning alates 01.07.2017 460 eurot, siis kasutab ta oma vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Alates 01.07.2017 jääb kostja vajaduste rahuldamiseks 390 eurot kuus, mis on võrreldav hageja I vajadustega 430 eurot kuus, hageja II vajadustega 390 eurot kuus ja hageja III vajadustega 320 eurot kuus. Arvestada tuleb, et kostja peab nimetatud rahast täitma kõik enda ülalpidamisega seotud kohustused.
34.Vaidlust ei ole, et alates hagi esitamisest on kostja andnud hagejatele ülalpidamist kokku 400.76 eurot, mida pooled saavad arvestada lahendi täitmisel (t II kd lk 80-81).
35.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda. Apellatsioonkaebus
36.21.06.2017 apellatsioonkaebuses paluvad hagejad maakohtu otsuse tühistada osaliselt või täielikult ja uue otsusega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
37.06.02.2015 notariaalse lepingu järgi pidi kostja hakkama tasuma igale lapsele elatist PKS § 101 lõike 1 järgses miinimummääras. Seega puudub pooltel vaidlus asjaolu üle, et laste vajadusi arvestav elatis on iga lapse kohta vähemalt miinimummääras.
38.Kohus on jõudnud arusaamatult järeldusele, et hagejate vajadused on üle paisutatud. Praegusel ajal käivad ratsatrennis nii hageja I kui II, mis teeb mõlema lapse trennikuluks soodustingimustel 60 eurot kalendrikuus. Põhjendamatu on etteheide, et kultuurile ja huvialale kulutavad lapsed liiga palju. Lapsed ei pea end klassikaaslastega võrreldes alaväärsetena tundma ja ema ei pea neile keelama nt kooli korraldatud meelelahutusüritustel või eakaaslaste sünnipäevadel osalemist.
39.Eluasemekulude osas on jõudnud kohus senise Riigikohtu praktikaga võrreldes üllatavale järeldusele, et kuna lapsed elavad ema juures, siis ei pea arvestama saadud kasutuseelist (lahend nr 3-2-1-69-13, punktid 20 ja 21). Hagejad on kohtule esitanud kasutuseelise väärtuse tabeli kujul, kuid kuna tabelis ei olnud hoonete ruutmeetreid
kajastatud, tagastas kohus ka üürihinna statistika kohta esitatud tõendi, kuid jättis kasutuseelise hindamata ja määramata ka oma siseveendumuse kohaselt.
40.Üllatuslik on seisukoht, et kulutusi sõiduautole, mis on seotud liisingu, kindlustuse ja kaskokindlustusega, ei saa lugeda hagejate põhjendatud vajadusteks. Buss liigub kummaski suunas laste elukoha ja Haapsalu vahel vaid kolmel korral päevas ja kui perel autot ei oleks, puuduks lastel sisuline võimalus trennides ja huviringides käia. Kohtu tõlgendus, nagu peaks auto omamise kulu jääma vaid laste ema kanda, on ekslik. Kohaldamisele kuulub viidatud põhimõte kasutuseelise kohta.
41.Kohus tuvastas hagejate kulutused ebaõigesti. Otsuse punktis 15 ei arvestanud kohus, et ka väiksemad lapsed lähevad kooli ja ka neil on koolikotte vaja ning laste kasvades nende kulutused suurenevad nt ratsutamistrenniga seonduvalt.
42.Kohus leidis, et kostja esitatud tõenditest nähtub, et tema tervenemisele on suuresti kaasa aidanud töökoha vahetus. Arusaamatuks jääb, millisele tõendile kohus viitas, tegemist on paljasõnalise väitega. Kostja 23.09.2016 e-kirjast nähtub, et töökoha vahetus ja enese sissetulekute vähendamine on olnud teadlik valik, kuna kostja on ise kinnitanud, et arstid ei keela tal kaugsõidu autojuhina sõita ning ta on otsustanud enese huvid laste omadega võrreldes esikohale seada. Samas kirjas väidetu, nagu hakkaks kostja Haapsalus elades lastega senisest enam tegelema, on osutunud valeks, ning ta pühendab neile endiselt aega vaid neli päeva kuus. 27.02.2017 perearst HS väljastatud tõendist, milles kajastuvad kuupäevad on ebareaalsed, nähtub eelkõige asjaolu, et kostja on tervenenud ega vaja ravi. Seega puudub kostjal puue, mis takistaks tal lastele elatist maksta.
43.Riigi makstava peretoetuse puhul ei ole tegemist vanema ülalpidamiskohustust asendava riikliku meetmega. Vastavad summad on kulunud lastehoiu teenusele selleks, et ema saaks tööl käia. Lahendi nr 3-2-1-174-16 punktis 12 annab Riigikohus juhise, et riiklike toetustega arvestamine on lubatud vaid olukorras, kus nõutakse PKS § 101 lõikes 1 sätestatud summast suuremat summat. Praegusel juhul nõuavad hagejad elatist miinimummääras, mistõttu riiklike toetuste arvestamine elatise osana on lubamatu. Seoses RAKE uuringuga märgivad hagejad, et kulud lapsele erinevad ka piirkonniti. Praegusel juhul elavad lapsed väljaspool linna ning on ilmne, et ainuüksi nende transportimine eeldab vanemalt isikliku sõiduvahendi olemasolu ning igakuist üsna suurt kulu laste transportimisele. Kohatu on kohtu viide peagi suurenevale peretoetusele. Suurenev peretoetus jaguneb leibkonnas olevale neljale lapsele ning GG ei tohiks kannatada ja sattuda halvemasse olukorda seetõttu, et kostja ei soovi oma lastele piisavat ülalpidamist anda.
44.Arvestades, et kostja on talle kuulunud kinnistu võõrandanud lähisugulasele ja tema varalised vahendid on ilmselt peidetud, jäävad hagejad seisukohale, et kostja hoidub tahtlikult kõrvale lastele elatise maksmise kohustusest. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et kostja ei ole kinkelepinguga kahjustanud võimet tasuda lastele elatist. Kõnealuse kinkelepinguga muutis kostja end varatuks, st andis tasuta ära vara, mille müügi korral oleks tal olnud võimalus tasuda lastele elatist. Arusaamatuks jääb, millist kõlbelist kohustust kostja kohtu hinnangul oma vanemate ees täitis, ning isegi kui selline kohustus eksisteeris, siis sellise mittetäieliku kohustuse täitmine ei kaalu üle laste õigust saada elatist, mille tasumise kohustus tuleneb vanemale ja vanavanemale PKS §-st 96 ja § 97 punktist 1.
45.Elatise väljamõistmisel ei ole maakohus järginud ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-17416 punktis 10 antud suunist, mille kohaselt on lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks, ning resolutsioonis saab selle määrata nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele. Maakohus on määranud elatise konkreetsete summadena, mis peaks kehtima nt hageja III puhul järgnevad 14a. Selline lähenemine ei arvesta olukorraga, et laps peab peagi kooli minema, millega kaasneb ilmne kulude kasv ning ka asjaoluga, et suuremad õed saavad täisealiseks ning nende ülalpidamiskohustus võib ära langeda ja vanima õe puhul võib see juhtuda juba 8a pärast, mis jätab vanematele enam rahalisi vahendeid väiksemate laste ülalpidamiseks.
46.12.07.2017 taotluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks märgivad hagejad, et neile sai 11.07.2017 teatavaks, et kostja kasutab väidetavalt elukohana kasutuses olnud kinnistut XXX, tulu teenimiseks, üürides seda välja kolmandatele isikutele 30 eurot öö inimese kohta. Hagejad esitavad üürikuulutuse ja vastuse hinnapäringule, mis kinnitavad asjaolu, et kostja on kohut eksitanud oma tegelike sissetulekute osas. Vastustaja seisukoht
47.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
48.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja apellatsioonimenetluses kogutud täiendavate tõenditega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alused puuduvad, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
49.Hagejad vaidlustavad maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagejate nõude rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Maakohtu lahendit ei ole vaidlustatud osas, milles kohus hagi rahuldas ja milles võttis vastu hagejate loobumise nõudest perioodi eest enne hagi esitamist. Seega selles osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lõike 2 punkt 1).
50.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses kõik seni lahendamata poolte taotlused. Koos kaebusega, samuti 12.07.2017 taotlusega, esitasid hagejad täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, paludes ringkonnakohtus asja materjalide juurde võtta: R OÜ arve nr 1 14.06.2017 hagejate I ja II ratsatrennide kohta juunis 2017, kinnisvaraportaali kv.ee väljavõte üüritasude kohta Haapsalus, ehitusregistri väljavõte hagejate emale kuuluval kinnistul asuva elamu kohta, bussigraafik liinil PuiseHaapsalu, sõiduauto reg/nr-ga XXXXXX reg/tunnistus ja kindlustuste ning liisingumakse arved, kinnisvaraportaali kv.ee väljavõte koos maakleri arvamusega kostjale kuulunud kaasomandi osa maksumuse kohta, internetis avaldatud kuulutus kostja poolt majutuse pakkumise kohta 30 eurot öö ning kostja vastus üürikuulutusele. Koos vastusega kaebusele esitas kostja täiendavate tõenditena kostja ja tema ema ning kostja ema ja üürihuviliste vahelise kirjavahetuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et esitatud tõendid võivad omada asjas tähtsust nii laste vajaduste kui kostja varalise seisundi tuvastamise osas. Seega võtab kolleegium esitatud tõendid TsMS § 230 lõike 3 alusel vastu ja annab allpool seisukoha iga tõendi mõju kohta asja lahendamisele.
51.19.02.2018 esitasid apellandid taotluse täiendavate tõendite kogumiseks seoses apellatsioonimenetluse ajal muutunud asjaoludega. Apellandid on seisukohal, et vastustaja majanduslik olukord on oluliselt paranenud, võrreldes maakohtu menetluses esiletooduga. Väidete kohaselt on kostjal uus töökoht, uus elukoht, uus sõiduk ja ta on käinud välisreisil. Väidete põhistamiseks on esitatud väljatrükk hagejate ema ja kostja vahelistest sõnumitest. Kostja vaidleb taotlusele vastu, selgitades, et uus töökoht on tal alates 04.12.2017, kuid töötasu muutunud ei ole; et töökoha vahetuse tingis tervise halvenemine ning ta viibis perioodil 15.09-17.11.2017 töövõimetuslehel ja et sel ajal teostati talle XXX (diagnoos: XXX); et seoses tööga on tal vahelduv elukoht; et viidatud reisi kinkis kostjale tema ema, kes kinkis ülekandega laste emale reisiraha ka lastele. Kostja esitas järgmisi täiendavaid tõendeid: töötamise ja töötasu andmed E OÜ-s alates 04.12.2017, statsionaarne epikriis SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas viibimise kohta, andmed haiguslehel viibimiste ja sel ajal saadud hüvitiste kohta, kostja ema ülekanne laste emale ning kostja ja laste ema sõnumivahetus lastega suhtlemise ja reisi kohta.
52.Kolleegium on poolte seisukohtade ja nende lisadega tutvumise järgselt seisukohal, et täiendavate tõendite nõudmine Maksu- ja Tolliametist mh võimaliku kostja poolt saadud üüritulu kohta, ei ole käesoleva asja lahendamiseks vajalik, kuid muud poolte esitatud täiendavad tõendid tuleb TsMS § 230 lõike 3 alusel vastu võtta. Kohus annab nende tõenduslikule väärtusele seisukoha käesolevas otsuses allpool. Vaidlus võimaliku üüritulu kohta oli tõstatatud juba apellatsioonkaebuses ja pooled on selle kohta saanud esitada tõendeid, millised võttis kolleegium eelnevalt vastu ja mida hindab käesolevas otsuses allpool. Uusi asjaolusid, millised teeksid kohtu jaoks eluliselt usutavaks, et kostja saaks teenida üüritulu talle mittekuuluva elamu mõttelise osa üürimisest, ei ole kohtule esitatud. Muutunud andmed töötamise ja töötasu kohta kostja esitas. TsMS § 230 lõigete 3 ja 5 alusel tegi kohus päringu kostjale kuuluvate sõidukite kohta. Vastuse kohaselt kuulub kostjale alates 30.11.2017 sõiduauto OPEL, reg/nr-ga XXXXXX. Nimetatud tõendi võtab kolleegium samuti tsiviilasja materjalide juurde, andes hinnangu käesolevas otsuses allpool.
53.Ringkonnakohus nõustub apellantide etteheidetega osaliselt, kuid leiab kokkuvõttes, et maakohtu minetused ei anna alust lõppjärelduse muutmiseks, küll aga tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
54.Kolleegium nõustub apellantide käsitlusega vanemate 06.02.2015 notariaalse kokkuleppe õigusliku tähenduse kohta hagejate õigusele esitada lahus elava vanema vastu elatise nõue. Samas selles osas ei olnud poolte vahel maakohtus vaidlust ning ka vaidlustatud otsuses ei ole maakohus teistsugust seisukohta esitanud. Küll aga ei nõustu kolleegium apellandiga selles, nagu annaks nimetatud kokkulepe, kus kostja võttis endale kohustuse tasuda igale lapsele kuni nende täisealiseks saamiseni igakuiselt elatist PKS-s sätestatud miinimummääras, aluse lugeda tuvastatuks, et laste vajadusi arvestav elatis ongi iga lapse kohta vähemalt seaduses sätestatud määr ja et hagejad ei pea käesolevas vaidluses tõendama oma tegelike vajaduste suurust. Selline seisukoht ei ole kooskõlas PKS §-ga 99, mille lõike 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama sätte lõike 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kuna hagejad pöördusid elatise nõudega kohtusse, peab
kohus kooskõlas PKS-i sätetega tuvastama esmalt hagejate igapäevased eluvajadused nende tavalisest elulaadist lähtudes, siis vajaduste rahuldamiseks kuluva mõistliku rahasumma ning alles seejärel vanemate varalised võimalused laste vajaduste rahuldamiseks. Hagejad ei pea, nõudes seaduses määratud miinimumsuuruses elatist, tõendama enda vajadusi seni, kuni elatist tasuma kohustatud vanem ei ole esitanud taotlust elatise määramiseks alla miinimumsuuruse põhjusel, et konkreetsete laste vajadused on väiksemad, kui eeldab seadus. PKS § 101 lõikest 1 tulenevalt kulub ühe lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis. PKS § 102 lõike 2 teise lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära. Nimetatud säte ei välista vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt Riigikohtu lahend asjas nr 2-16-118651/31).
55.Käesolevas asjas esitas kostja taotluse elatise vähendamiseks alla alammäära mh põhjusel, et laste tegelikud vajadused kuus ei ületa 300 eurot ja põhjendas oma seisukohta (t I kd lk 11-13). Kui hagejad kostjaga ei nõustunud, oli neil TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt õigus kostja vastuväited ümber lükata. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt hagejad seda õigust ka kasutasid, sh apellatsioonikohtus.
56.Maakohus tuvastas poolte esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel, et hageja I ülalpidamiseks on põhjendatud teha kulutusi kuus 430.83 eurot, hageja II ülalpidamiseks 396.73 eurot ja hageja III ülalpidamiseks 322.26 eurot. Seega leidis maakohus, et laste tegelikud vajadused kuus on väiksemad, kui 2017.a kehtinud kahekordne miinimumelatis 2x235= 470 eurot. Apellandid vaidlustavad tuvastatud vajadusi osaliselt: 1) hagejate I ja II ratsatrenni kulu vajadustest väljajätmise osas; 2) kultuurile tehtavate kulutuste vähendamise osas; 3) eluasemekuludest kasutuseelise ja sõiduautole tehtavate kulutuste kuludest väljajätmise osas. Lisaks heidavad apellandid maakohtule ette tulevikus tekkivate ja suurenevate kulude arvestamata jätmist, kostja tervisliku seisundi ja varalise olukorra ebaõiget tuvastamist, riiklike peretoetuste, sh alates 01.07.2017 suurenenud peretoetuste, arvesse võtmist ning elatise konkreetsetes summades väljamõistmist.
57.Maakohtus tõid hagejad enda vajadustena esile mh huvialase tegevuse, millena käsitlesid hageja I ratsatrenni, kõigi hagejate tantsutrenne, hageja II joogat ning tulevikus tekkivaid kulutusi hagejate I ja II kunstikoolile ja suvistele laagritele (t II kd lk 40). Kokku leidsid hagejad maakohtus, et huvitegevusele on neil igakuiselt vajalik kulutada vastavalt hagejal I 125 eurot, hagejal II 40 eurot ja hagejal III 5 eurot. Maakohus leidis, et hageja I ratsatrenni kulu ei ole põhjendatud arvestada, kuna reaalselt hageja 1 selles trennis maakohtu menetluse ajal ei käinud. Maakohus tuvastas hagejate I ja II põhjendatud huvialase tegevuse kuluna kulusid tantsutrennile ja suvelaagritele kokku kummalegi 40 eurot kuus. Hageja III puhul tuvastas maakohus põhjendatud huvialase tegevuse kuluna igakuiselt 35 eurot kuus (sisaldab ka kulutusi kultuurile). Kaebuses toovad hageja I ja II esile, et ratsatrennis käivad nii hagejad I kui II, kulu kokku kuus 120 eurot kuus. Muus osas huvialase tegevusega seotud vajaduste tuvastamist hagejad ei vaidlusta.
58.Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus muuta maakohtu lõppjäreldust osas, milles kohus ei võtnud vajaliku kuluna arvesse hagejate I ja II puhul kulusid ratsatrennile. Küll aga peab kolleegium vajalikuks lahendi põhjendusi selles osas
muuta. Kolleegium on seisukohal, et ratsatrennis käimist ja sellega seotud kulude laste põhjendatud vajaduste hulka arvamiseks ei oma tähtsust, kas laste ema neid kulusid tegelikult ka on kandnud või kannab. Välistatud ei ole laste selliste igapäevavajaduste tuvastamine, milleks senini nendega kooselaval vanemal rahalisi vahendeid ei jätkunud, kui tegemist on laste esmavajadustega nt seonduvalt nende tervisega, koolikohustuse täitmisega vmt. Käesolevas asjas ei ole hagejad toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et hagejate I ja II eakohaseks normaalseks arenguks ja kasvamiseks oleks vältimatult vajalik regulaarselt ratsatrennis käimine või et vanemate kooselu ajal käisid hagejad I ja II sarnases trennis, mistõttu oleks alust lugeda ratsatrennis käimist hagejate tavalise elulaadi hulka kuuluvaks tegevuseks. Tegemist oli maakohtu menetluse ajal 9- ja 6-aastaste tütarlastega, kellest vanem käis koolis ja noorem lasteaias. Maakohus tuvastas nende mõistliku huvitegevusena tantsutrennis ja suvelaagrites käimist. Kolleegium nõustub maakohtuga ja selgitab, et isegi juhul, kui oleks alust asuda seisukohale, et ratsatrenn kuulus hagejate I ja II tavalise elulaadi juurde vanemate kooselu ajal, tuleks vanemate vähenenud sissetulekute korral otsustada, kas on võimalik säilitada lastele nende varasem elulaad (Riigikohtu lahend nr 2-16-135/95, punkt 11.5).
59.Vajaduste all kultuurile käsitlesid hagejad kino- ja teatrikülastusi (sh koolis ja lasteaias), sünnipäevi, raamatuid, reise ja väljasõite ning pidasid vajalikuks kulutada igakuiselt kultuurile igaüks 50 eurot (t II kd lk 40). Maakohus tuvastas põhjendatud kuluna kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks hagejatele I ja II kummalegi 30 eurot kuus ning hagejale 35 eurot kuus (sisaldab ka kulutusi huvitegevusele). Kaebuses ei nõustu hagejad maakohtuga, kuid ei too ka esile konkreetseid etteheiteid, mille osas saaks kolleegium maakohtu otsust kontrollida. Kolleegium nõustub maakohtuga, et igale lapsele 50 euro kulutamine erinevatele kultuuriüritustele igakuiselt, st kokku 600x3=1800 eurot aastas, ei ole hädavajalik laste normaalse eakohase arengu tagamiseks. Kolleegium lisab, et kuigi iseenesest on õige hagejate seisukoht, et TÜ sotsiaalteadulike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013.a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ esiletoodud laste ülalpidamiskulud ei ole universaalselt igas olukorras kohaldatavad, on uuringu näol tegemist kokkuvõttega Eesti ühiskonnas laste kasva(ta)mise kuludest keskmiste (normaalsete) tingimuste korral. Uuringu on viinud läbi ja lõppraporti kokku pannud vastava ala asjatundjad rahvusvaheliselt aktsepteeritud meetodeid kasutades ja arvestades konkreetselt Eesti ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi. Seega saavad selles sisalduvad järeldused olla võrdlusallikaks konkreetsete kulutuste ja keskmiste kulutuste kontekstis. Uuringu kohaselt kulutati 3 lapsega peres vaba aja veetmisele keskmiselt 31 eurot ühele lapsele, mis tarbijahinnaindeksi muutumist (2,9%; vt tarbijahinnaindeksi kalkulaatorit) aluseks võttes vastas 2017.a 31.90 eurole. Seega vastab maakohtu poolt tuvastatu hageja 3 puhul normaalse Eesti keskmise 3 lapsega perekonna ühe lapse vaba aja kulutustele. Kuna maakohus tuvastas lisaks hagejate I ja II puhul põhjendatud kuludeks huvialase tegevuse kulud 40 eurot kummalegi lapsele, siis kokkuvõttes ületavad tuvastatud kulud vabale ajale oluliselt Eesti keskmisi kulusid.
60.Kolleegium nõustub hagejatega, et põhjendus, mille kohaselt ei arvestanud kohus hagejate eluasemekulude hulka kasutuseelist, mille nad saavad seoses emale kuuluva eluruumi kasutamisega, ei ole asjakohane. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et on loomulik, et ema lubab lastel elada talle kuuluvas elamus, kuid see ei saa tähendada, et lapse eluasemevajaduse peakski rahuldama vaid üks vanem (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-13, punktid 17, 18). Lisaks on maakohtu otsus selles osas
vastuoluline – maakohus ütles, et kasutuseelise arvestamine ei ole põhjendatud, kuid samas tuvastas elamispinnaga seotud kulu põhjendatud suuruseks iga hageja kohta 58.40 eurot, millest 35 eurot moodustavad kulud elektrile, küttele, prügiveole ja kindlustusele, kuid ülejäänud tuleneb hagejate ema poolt tasutavast u 200 euro suurusest eluasemelaenust (vt maakohtu otsuse punkt 10; 21.04.2017 kostja menetlusdokumendi punkt 2.6.3). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-13 (punktis 16) selgitanud, et eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt laste eluasemevajaduse rahuldamisel, kuid kohustatud vanem ei pea kinni maksma vanema, kelle juures lapsed elavad, eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi. Kuna hagejad vaidlesid laenumaksete alusel kasutuseelise arvestamisele vastu, pidi kohus pooltele selgitama kasutuseelise arvestamise põhimõtteid ja andma võimaluse vastavaid tõendeid esitada. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et hagejad soovisid keskmist üüri tõendavaid tõendeid esitada, kuid loobusid siis neist (t II kd lk 84). Kolleegium on seisukohal, et arvestades kehtivat kohtupraktikat ja vaidlust kasutuseelise arvestamise aluste üle, oleks maakohus pidanud keskmise kohaliku üüri suuruse kohta tõendite esitamise vajadust istungil pooltele selgitama. Seega arvestab kohus järgneva otsustuse tegemisel hagejate apellatsioonimenetluses esitatud tõendiga keskmise üüri suuruse kohta ja on seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendusi tuleb eluasemekuludega seonduvas osas muuta, kuid hagejate eluasemevajaduse rahuldamiseks suurema summa kui maakohtu poolt tuvastatud 58.40 eurot iga hageja kohta kuus tuvastamiseks alused puuduvad. Kaebuses ei ole hagejad toonud esile konkreetset summat, kui palju peaks ringkonnakohus nende arvates suurendama maakohtu poolt arvestatud summat. Maakohtus tõid hagejad kasutuseelisena esile 67 eurot iga hageja kohta (t II kd lk 40), võttes arvestuse aluseks Läänemaa keskmise üüri suuruse 4 eurot 1m2. Kuigi vastavat arvestust toimikus ei ole, saab kaebuse viitest hoonete ruutmeetritele järeldada, et hagejad võtsid arvestuses hoone suuruseks 100,5m2 ning jagasid saadud hüpoteetilise keskmise üüri 402 eurot 6 elaniku peale. Kolleegium on seisukohal, et piirkonna keskmise üüri alusel kasutuseelise arvestamine on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-13, punkt 21). Samas selgitas Riigikohus, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et eluruumid on ühiskasutuses. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hagejate emale kuuluv kinnistu koos sel asuva elamuga on 6 isiku - 4 lapse (hagejad ja nende ema uus laps praegusest kooselust) ja 2 täiskasvanu (ema ja tema elukaaslane) - ühiskasutuses. Tsiviilasja materjalide põhjal ei saa järeldada, et mõni elamu osa oleks kellegi ainukasutuses. Seega on kogu elamu kõigi 6 isiku ühiskasutuses ja iga hageja kasutuseelis 67:6=11.30 eurot kuus ning eluasemega seotud vajadused kokku 35+11.30=46.30 eurot kuus. Kuna aga kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis viidatud arvestus maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.
61.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust seonduvalt hagejate transpordivajadusega. Maakohus tuvastas iga hageja vajaduseks kuus kulu auto kütusele 25 eurot. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustata. Arusaamatuks jääb kaebuse esitajate väide, nagu oleks maakohus seadnud kahtluse alla auto olemasolu laste ema peres. Maakohtu otsusest sellist järeldust teha ei saa. Vaidlustatud otsuse punktis 11 möönis maakohus, et hagejate peres on sõiduauto, kuid leidis, et kuna see ei ole hagejate omandis ega hagejad ei ole liisingulepingu pooleks, siis puudub alus lugeda nende transpordivajaduste hulka liisingumakseid ja kohustusliku liikluskindlustuse ning kaskokindlustuse makseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kuid peab vajalikuks otsust selles osas täiendada. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt mh laste transpordivajaduse rahuldamisel sarnaselt eluasemevajaduse rahuldamisega läbi transpordivahendi kasutuseelise laste vajaduste
hulka arvestamise, kuid kohustatud vanem ei pea kinni maksma vanema, kelle juures lapsed elavad, transpordivahendi soetamiseks ja selle kui omandi ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Käesoleval juhul ei ole hagejad esitanud tõendeid, mille alusel saaks kindlaks teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes sõiduauto kasutamise kohaliku keskmise turuhinna sõiduauto rentimisel saadava tasu alusel, arvestades seejuures proportsiooni laste huvides ja muude pereliikmete huvides sõiduauto kasutamisel. Registreerimistunnistuselt (t II kd lk 129) nähtub, et sõiduautol on lisaks hagejate emale veel 3 kasutajat, kellest üks tasub kaskokindlustuse makseid (arve t II kd lk 130). Seega ei ole ka eluliselt usutav hagejate ema väide maakohtu istungil (t II kd lk 86), et sõiduautot on vaja vaid laste sõidutamiseks kooli, lasteaeda, poodi, trenni, linna. Ka ei ole maakohus väitnud, et lapsed peaksid ainult bussiga sõitma. Maakohus on otsuse punktis 11 vaid nentinud, et lastel on võimalik liikuda ka bussiga. Sellise väite õigsust kinnitab apellantide esitatud graafik, kust nähtub minimaalses mahus bussiühenduse olemasolu Haapsalu linnaga.
62.Vastuseks apellantide väidetele, et maakohus ei võtnud asja lahendamisel arvesse laste kasvades kulutuste suurenemist, selgitab kolleegium, et laste tegelike vajaduste suurenemisel, aga ka muude elatise suurust ja määramist mõjutavate asjaolude olulisel muutumisel on pooltel TsMS § 459 kohaselt õigus nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist uues hagimenetluses.
63.Maakohus leidis õigesti, et elatist maksma kohustatud isiku taotlusel saab peretoetusi võtta arvesse elatise väljamõistmisel hagejate vajaduste kindlakstegemisel, kuna osaliselt on hagejate vajadused rahuldatud perehüvitiste seaduse (PHS) alusel hagejate ema poolt saadavate riiklike peretoetustega (kuni 01.01.2017 sisaldus regulatsioon riiklike peretoetuste seaduses (RPTS)). Sarnaselt RPTS § 1 lõikega 1 on PHS § 15 kohaselt peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1)). Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 on igakuiselt makstavaks peretoetuseks mh lapsetoetus ja lasterikka pere toetus kolme või enamat last kasvatavale perele. Riigikohus on kohaldanud PKS-i selliselt, et peretoetusi tuleb laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste ulatuse tuvastamisel arvesse võtta, kui kohustatud isik on kohtule vastava taotluse kooskõlas TsMS §-dega 329-331 esitanud (vt nt lahend nr 3-2-1-174-16, punkt 11).
64.Seaduse ega kehtiva kohtupraktikaga ei ole kooskõlas apellantide arusaam, nagu ei saaks riiklikke toetusi arvestada juhul, kui hagejad on esitanud nõude seaduses sätestatud miinimummääras. Apellantide poolt viidatud lahendi nr 3-2-1-174-16 punktis 14, aga ka nt lahendi nr 2-15-15909/124 punktis 14, selgitas Riigikohus, et üksnes riiklike toetuste alusel ei ole põhjendatud elatise vähendamine alla seaduses ettenähtud alammäära, kuid koosmõjus muude asjaoludega, nt kohustatud vanema halb varaline seisund või kui kohustatud pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad, võib ka riiklike toetuste maksmine olla PKS § 102 lõike 2 mõttes mõjuvaks asjaoluks. Asjakohane ei ole kaebuses esiletoodud väide, et peretoetus on kulunud lastehoiuteenuse kasutamisele selleks, et ema saaks tööl käia. Ringkonnakohus märgib, et sellisel juhul oleksid hagejad pidanud kajastama selle kulu hagejate (eelduslikult hagejate 2 ja 3) vajaduste all kui ülalpidamisega seotud kulu. Kui kõnealust lastehoiuteenust on ema kasutanud seoses noorima lapse GG hoidmise
vajadusega, ei ole selline kulu seotud hagejate ülalpidamisega ega oma tähendust hagejate isa ülalpidamiskohustusele. Ka ei saa peretoetuste arvestamine hagejate vajaduste katteks kahjustada pere noorima lapse huve, sest tema kui neljanda lapse toetus 100 eurot (PHS § 16 punkt 1) + 1⁄4 lasterikka pere toetusest 300 eurost (alates 01.07.2017; samas punkt 5, § 21 lõige 2) käesolevas vaidluses arvesse võtmata jätmine nähtub selgelt maakohtu põhjenduste punktist 20. Muid väiteid hagejate ema ülalpidamisel oleva neljanda alaealise lapse huvide väidetavast kahjustamisest hagejad esile toonud ei ole.
65.Kostja esitas taotluse elatise vähendamiseks alla alammäära mh põhjusel, et seoses terviseprobleemidega pidi ta vahetama töökohta ja selle tulemusena vähenes igakuine töötasu 39%. Maakohus tuvastas kostjal terviseprobleemide esinemise 2016.a suvel ja sügisel. Samuti selle, et seejärel kostja tervenes ja sai tööülesandeid täita. Samas nõustus maakohus, et kostjal oli seoses tervise probleemidega mõjuv põhjus töökoha vahetamiseks (enne xxx; alates novembrist 2016 xxx, kus töötas ka enne Rootsis töötamist) ning asus seisukohale, et hagejad ei saanud eeldada, et kostja töötab edasi olukorras, mis põhjustab talle tervisehädasid, kuni töövõimetuse tekkimiseni. Samuti asus maakohus seisukohale, et sellises olukorras ei saa kostjale ette heita sissetulekute vähenemist ka põhjusel, et ta on töökoha vahetamisega suutnud säilitada Läänemaa keskmise sissetuleku, mis moodustab Eesti keskmisest sissetulekust 91,99% (t II kd lk 32). Otsustuse tegemisel tugines maakohus nii kostja tervislikku seisundit kui tema töötasu ja Eesti keskmist töötasu kajastavatele tõenditele. Kolleegium nõustub maakohtuga. Elatise piiramise otsustus on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-13, punkt 19), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui ületatud on diskretsioonipiire. Kolleegium käesolevas asjas maakohtu poolt kaalutluspiiride rikkumist ei tuvastanud. Maakohtu põhjendused on jälgitavad ja loogiliselt tõenditega seostatavad. Esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja oleks pahatahtlikult vahetanud kõrgema tasuga töö välismaal madalama tasuga töö vastu Eestis. Kostja tervislikku olukorda kajastavatest tõenditest nähtub, et töötamise ajal autojuhina viibis ta korduvalt sarnaste sümptomitega (xxx, xxx, xxx, xxx) ja xxx diagnoosiga töövõimetuslehel, kuid alates novembrist 2016 sarnaseid terviseprobleeme olnud ei ole. Arvestades lisaks eelnevalt tõendamist leidnud vajalikke kulutusi kuus laste normaalse arengu tagamiseks ja laste ema varalist olukorda (mille osas maakohtu otsust ei vaidlustatud), nõustub kolleegium maakohtuga, et põhjendatud on elatise väljamõistmine alla seaduses ettenähtud alammäära. Tõendamist ei leidnud, et kostja sissetulek oleks laste huve silmas pidades liiga väike.
66.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja ei oleks saanud temale kuulunud kaasomandiosa arvelt hagejatele ülalpidamist anda. Kui kostjal ei oleks piisavalt sissetulekut ülalpidamiskohustuse täitmiseks, saaks tulla kõne alla täitemenetluses vara sundvõõrandamine. Käesolevas asjas aga ei ole asjakohane väide, et kostja on muutnud ennast varatuks. Tõendatud on kostjal igakuise sissetuleku, mis võrdub Läänemaa keskmise sissetulekuga, olemasolu. Samuti leidis asjakohaselt tuvastamist, et selline sissetulek on piisav konkreetsete laste normaalse arengu tagamiseks vajaliku elatise tasumiseks. Seega on asjakohane ka maakohtu järeldus, et kinkelepinguga ei kahjustanud kostja oma võimet maksta lastele elatist. Apellantide väited kostja poolt oma vanematele kuuluva kinnistu väljaüürimisest ja seeläbi täiendava tulu saamisest on ümber lükatud vastustaja esitatud tõenditega, mille kohaselt saab tulu kinnistu üks omanikest, s.o kostja ema. Asjaolu, et ka kostja on võimalike üürisuhete puhul
kontaktisikuks, ei tõenda, et ta üürileandjana üüritulu saab. Apellatsioonimenetluses täiendavalt kogutud tõendid ei anna alust tuvastada olulises ulatuses kostja varalise olukorra paranemist, et see avaldaks mõju tema igakuise elatise tasumise kohustuse suurusele. Tõendatud on alates novembrist 2017 kostja omandis sõiduauto olemasolu, samas on tõendatud perioodil 15.09-17.11.2017 pikaajaline töövabastuse periood tervise tõttu ja sel ajal sissetuleku vähenemine.
67.Põhjendatud ei ole kaebajate seisukoht, nagu oleks maakohus eksinud otsuse resolutsiooni vormistamisel, kui määras elatise suuruse konkreetsete summadena. Kaebajate seisukoht oleks põhjendatud juhul, kui maakohus oleks hagi rahuldanud, kuid maakohus vähendas elatist alla seaduses ettenähtud miinimumsuuruse. Sellises olukorras ei ole põhjendatud siduda väljamõistetud elatise suurust seadusjärgse miinimummääraga, kuna miinimumi tõusuga ei saa põhjendada vähendatud elatise automaatset suurenemist (Riigikohtu lahend nr 2-15-15909/124, punkt 16).
68.Kuigi TsMS § 171 lõike 1 kohaselt jäävad kaebuse rahuldamata jäämisel apellatsioonimenetluse kulud üldjuhul apellantide kanda, on kolleegium käesolevas asjas seisukohal, et kohaldamisele kuulub erinormina TsMS § 162 lõige 4. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmisel ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja apellatsioonimenetluse kulude jätmine apellantide kanda oleks nende suhtes äärmiselt ebaõiglane. Apellandid on alaealised, kel tsiviilasja materjalidest ei nähtu mistahes vara, mille arvel menetluskulusid tasuda, olemasolu ning kes on mh vastustaja enda ülalpidamisel. Apellantide menetlusõigusi, sh õigust esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebus, käsutavad käesolevas menetluses nende seadusjärgse esindajana ema ja lepingulise esindajana advokaat, mistõttu kaebuse esitamine ei saanud otseselt sõltuda apellantide tahtest. Samas vastaspoole menetluskulusid sarnases menetluslikus olukorras apellantide esindajate kanda jätmist TsMS-i normid ei võimalda.
69.Eeltoodust tulenevalt puuduvad käesolevas menetluskulud, mille rahalist suurust kindlaks määrata.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.