Hagihind maakohtus kummagi hageja nõude osas 2 115 eurot Apellatsioonkaebuse hind kummagi hageja osas 2 880 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (vastustajad): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja AA ja lepinguline esindaja Kaie Mandel Kostja (apellant): EE (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Ivo Kallas
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 4. detsembri 2017 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja kummagi hageja kasuks elatise alates 20. aprillist 2017 suuremas summas kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest lahutatakse igakuiselt 25 eurot.
Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista EE-lt elatis tema alaealise lapse XX ülalpidamiseks tagasiulatuvalt perioodi 20. aprill 2016 kuni 19. aprill 2017 eest kokku 1 027,16 eurot ja alates
20.aprillist 2017 summas, mis võrdub poolega Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, millest lahutatakse igakuiselt 25 eurot, millises osas EE XX vahetult üleval peab.
3.Välja mõista EE-lt elatis tema alaealise lapse YY ülalpidamiseks tagasiulatuvalt perioodi 20. aprill 2016 kuni 19. aprill 2017 eest kokku 1 027,16 eurot ja alates
20.aprillist 2017 summas, mis võrdub poolega Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, millest lahutatakse igakuiselt 25 eurot, millises osas EE YY vahetult üleval peab.
4.EE on kohustatud oma alaealisi lapsi XX ja YY käesoleva kohtuotsuse alusel üleval pidama kuni laste täisealiseks saamiseni.
5.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord, mille kohaselt on EE kohustatud temalt välja mõistetud elatise võla 2 054,32 eurot tasuma viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist ja igakuise jooksva elatise iga jooksva kuu esimeseks kuupäevaks hagejate seadusliku esindaja AA arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX, selgitusse märkida „XX ja YY elatis“.
6.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
7.Jätta menetluskulude rahaline suurus kohtuotsusega kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX ja YY (lapsed, kohtumenetluses hagejad) esitasid AA (ema) vahendusel
20.aprillil 2017 Harju maakohtule hagi EE (isa, kohtumenetluses kostja) vastu elatise nõudes. Hagejad palusid kostjalt välja mõista igakuise elatise kummagi hageja ülalpidamiseks mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni, samuti aga tagasiulatuva elatise perioodi 20. aprill 2016 kuni 19. aprill 2017 eest kummagi hageja kasuks 1 032,67 eurot. Hagiavalduse kohaselt sündisid hagejad ema ja kostja kooselust. Lapsed elavad ema juures, kuid suhtlevad isaga. Ajal, mil lapsed on isa juures, peab isa lapsi üleval vahetult 50 euro ulatuses kuus. Kostja maksab elatist hagejate ülalpidamiseks ebapiisavalt ja ebaregulaarselt. Viimati maksis kostja hagejate ülalpidamiseks elatist jaanuaris 2017.
2.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu ja oli nõus maksma elatist kummalegi hagejale 125 eurot kuus. Kostja töötasu on 715,85 eurot kuus. Kostja sissetulekuks ei saa arvestada lähetuskulusid, sest neid maksab tööandja talle päevarahana tema kulutuste katteks välislähetuses. Samuti ei saa sissetulekuks arvestada Aktsiaseltsilt PAFER laekunud summasid, mis on kihlvedude tulem. Selleks, et võita kannab kostja kulusid sissemaksetena. Lisaks viibivad lapsed kostja juures igas kuus keskmiselt 5 päeva ja sel ajal peab kostja neid vahetult üleval 25 euro ulatuses kuus kummagi lapse kohta.
2 (6)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 4. detsembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Otsuse resolutsiooni kohaselt mõistis maakohus kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise võla hagi esitamise seisuga 1 027,16 eurot ja sealt edasi igakuise elatise summas, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäärale, millest on lahutatud 25 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja märkis otsuse resolutsioonis, et kulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Maakohus tuvastas, et: -
hagejad on kostja alaealised lapsed; hagejad elavad oma ema juures alates vanemate abielu lahutamisest; hagejad suhtlevad kostjaga ja kostja peab kumbagi hagejat vahetult üleval 25 euro ulatuses kuus; - perioodil 20. aprill 2016 kuni 19. aprill 2017 maksis kostja hagejate ülalpidamiseks elatist kokku 2 780 eurot, mis teeb kummagi hageja kohta 115,83 eurot kuus. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-le 1, §-le 99, § 101 lg-le 1 ja §-le 102. Kostja varaline olukord ei ole sedavõrd halb, et ta ei saaks oma lastele miinimummääras elatist maksta. Nimetatut kinnitab kostja pangakonto väljavõte, mille kohaselt saab kostja oma töökohast igakuiselt palka vähemalt enda nimetatud summas 715,86 eurot, millele lisanduvad lähetuskulud. Kuigi lähetuskulud ei ole sissetulek töötasu mõttes, saab kostja päevaraha kokku hoides maksta laste ülalpidamiseks miinimummääras elatist. Lisaks nimetatule saab kostja sageli väljamakseid ka kihlveokontorist, mille arvelt on kostjal samuti võimalik oma lastele elatist maksta. Arvestades asjaoluga, et kostja maksis ühe aasta jooksul enne hagi kohtule esitamist elatist kummagi hageja kohta 115,83 eurot kuus, on PKS § 108 alusel põhjendatud elatise väljamõistmine ka tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 101 lg-le 1 oli 2016. aastal miinimumelatis 215 eurot kuus ja 2017. aastal 235 eurot kuus. Seega kuulub kostjalt elatis väljamõistmisele kummagi hageja ülalpidamiseks perioodi 20. aprill 2016 kuni 19. aprill 2017 eest 1 027,16 eurot ( = 143,33 ( = 2016 aprilli elatis (215 ÷ 30 × 20)) + 1 720 (2016 mai kuni detsembri elatis (8 × 215)) + 705 ( = 2017 jaanuari – märtsi elatis (3 × 235)) + 148,83 ( = 2017 aprilli elatis (235 ÷ 30 × 19) – 1390 ( = kummagi hageja ülalpidamiseks tasutud elatis (2780 ÷ 2)) – 300 ( = ülalpidamiskulu, mille kostja on vahetult kummagi hageja ülalpidamiseks kandnud (12 × 25)) ja alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimum määras – 25 eurot, millises ulatuses kostja vahetult hagejaid igakuiselt üleval peab. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta rahuldamata hagejate tagasiulatuva elatise nõue ja tulevikku suunatud elatise nõue ulatuses, milles see ületab elatist 125 eurot kuus, või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti PKS § 101 lg 1, mille kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. 3 (6)
Vaidlustatud otsuses mõistis kohus alates 20. aprillist 2017 kostjalt välja kummagi hageja ülalpidamiseks elatise Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära terves ulatuses. Sellega ületas maakohus ka nõude piire.
4.2.Teiseks ei tuvastanud maakohus vanemate majanduslikku seisundit. Kohus ei ole ema varalist seisundit üldse hinnanud ja kostja varalise seisundi kohta vaid üldsõnaliselt leidnud, et kostja varaline olukord ei ole niivõrd halb, et ta ei saaks oma lastele miinimumelatist tasuda. Kostja netosissetulekust ei jätku hagejatele miinimumelatise maksmiseks. Kostja töötab kaugsõiduautojuhina ja on vahetustega üle kahe nädala neli nädalat tööl. Kostja sissetulek on tema igakuine töötasu keskmiselt 446,67 eurot kuus, seda juhul, kui kostja tervis võimaldab tal tööülesandeid täies mahus täita. Arvestades kostja sissetulekut, on ta kasutanud vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks pea ühetaoliselt. Kihlveokontorist saadud summasid ei saa arvestada kostja varalise seisu kindlakstegemisel, kuna kostja ei ole saanud väljamakseid suuremas summas, kui on olnud sinna sissemaksed. Seega ei saa kostja nende väljamaksete arvel hagejatele elatist tasuda. Kostja saab tööandjalt välislähetuse avanssi ja päevaraha, mis ei ole aga tulud, mida saab arvestada kostja varandusliku seisundi kindlakstegemisel. Tegemist on tööandja poolt kostja töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamisega. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. aasta uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ kohaselt on ühe täiskasvanuga ja kahe lapsega leibkonnas lapse vajadused ülalpidamiseks 304 eurot kuus. Juhul, kui kohus leiab, et kostja varanduslik seisund võimaldab hagejatele miinimummääras elatist tasuda, tuleb elatise suurust vähendada laste ülapidamise kulude suuruseni, so kuni 279 euroni kummalegi lapsele kuus ( = 304 – 25 (summa, mida kannab kostja vahetult)). Kuivõrd kostja on kasutanud vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks pea ühetaoliselt, puudub alus kostjalt elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt. Kostja on nõus maksma kummalegi lapsele elatis 125 eurot kuus, arvestades, et kostja peab kumbagi hagejat vahetult üleval vähemalt 25 euro eest kuus.
5.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele osaliselt vastu. Hagejad nõustusid kostjaga, et maakohus ületas nõude piire, kui mõistis välja elatise töötasu alammäära summas. Hagejad nõudsid sellest poole väljamõistmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise asjas lõppotsuse.
7.Õige on maakohtu seisukoht, et PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti on maakohus õigesti lähtunud sellest, et lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (Riigikohtu
13.veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10 teine lõik). Siiski ei nimeta PKS § 102 lg 2 elatise vähendamise aluseid ammendavalt (Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12). Sõltumata sellest, millisele elatise vähendamise alusele kostja tugineb, tuleb tal see selgelt esile tuua ja vaidluse korral tõendada (Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12 teine lõik). 4 (6)
8.Nähtuvalt kaebusest ja hagejate vastusest ei vaidle pooled selle üle, et maakohus ületas nõude piire rahuldades hagi töötasu terve alammäära ulatuses. Hagejad nõustusid kaebusele vastates sellega, et nad ei ole nii suurt nõuet esitanud, vaid soovisid saada elatist seaduses ette nähtud miinimummääras ehk siis pool töötasu alammäärast. TsMS § 439 sätestab, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagejad soovisid elatise väljamõistmist vähem, kui maakohus otsustas kostjalt välja mõista. Selles osas tuleb kaebus rahuldada, st kostja esimene väide on edukas.
9.Sisuline vaidlus on pooltel kostja kaebuse teise väite osas, st küsimuses, kas esinevad asjaolud, mis õigustaks elatise vähendamist alla miinimumi enam kui 25 eurot kummagi lapse kohta, mille ulatuses kostja vaidlustamata asjaoludel annab lastele ülalpidamist vahetult. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Nõudes elatist seaduses ette nähtud minimaalses summas, ei ole üldjuhul vaja tõendada lapse vajadusi ega vahetult igapäevast ülalpidamist andva vanema (käesoleval juhul ema) varalisi võimalusi. Saavutamaks elatise väljamõistmise miinimumist väiksemas summas, peab teine vanem, kellelt elatist nõutakse (isa), tooma esile ja tõendama, et esinevad asjaolud elatise vähendamiseks (eespool p 7; vt lisaks nt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16118651, p 14). Seetõttu ei ole käesoleval juhul asjakohased kostja viited RAKE uuringule.
11.Kostja tugineb eelkõige oma vähesele sissetulekule, see väide ei ole edukas.
11.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vähene sissetulek vähemalt üksi selline asjaolu, mille põhjal kohus saab välja mõista seaduses ette nähtust väiksema elatise. Seda eriti olukorras, kus elatise maksmiseks kohustatud vanem ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis tingivad talle keskmisest väiksema töötasu maksmise.
11.2.Riigikohus on varasemas praktikas (vt nt 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 15) rõhutanud, et vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Eeltoodust järeldas Riigikohus hilisemas lahendis, et vanematel on alaealise lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, kuid seejuures ei saa vanemalt nõuda, et ta teeniks sissetulekut, mis võimaldab tasuda miinimummäärast suuremat elatist (19. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-17, p 12 kolmas lõik).
11.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käesolevas asjas toonud esile asjaolusid, mis õigustaks elatise vähendamist alla miinimumi enam kui 25 eurot kummagi lapse kohta. Ringkonnakohus selgitas pooltele 2. veebruari 2018 määruses, et Statistikaameti andmetel oli keskmine brutopalk 2017. aasta kolmandas kvartalis 1 201 eurot ja septembris 1 224 eurot (https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk). Veonduse valdkonnas jäi töötasu ainult veidi alla keskmise (nt kolmandas kvartalis oli see 1 199 eurot, vt http://pub.stat.ee/pxweb.2001/Database/Majandus/12Palk_ja_toojeukulu/12Palk_ja_toojeukulu.asp). TsMS § 230 lg 3 ja § 231 lg 1 alusel saab kohus nende asjaoludega arvestada asja lahendamisel. Kuigi kostja väitis, et talle ei ole andmed kättesaadavad, siis on Statistikaameti peetav andmebaas tegelikult vabalt juurdepääsetav. Viidatud andmed kajastavad keskmist palka, mitte aga tööjõukulu.
11.4.Veonduse valdkonna keskmise töötasu korral saab töötaja praegusel ajal netotasuna kätte ca 1020 eurot (vt https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator). Kui sellise sissetuleku saaja kasutab tulu enda ja kahe lapse ülalpidamiseks võrdselt, siis saab ta kummalegi lapse ülalpidamiseks kulutada 260 eurot kuus ( = 1020 : 4 arvestusega, et kaks osa sissetulekust jääb talle endale, üks kulub kummalegi lapsele). Kuna maakohus lähtus elatise maksmise kohustusest väiksemas summas, siis tuleb eeldada, et kostjal on võimalik teenida piisavalt raha mõlema lapse ülalpidamiseks. Seega on maakohtu otsuse põhjendused õiged nii tagasi- kui ka edasiulatuva elatise summa määramisel. 5 (6)
12.Kostja esitas 15. veebruari 2018 menetlusdokumendis esimest korda väite, et vaidluse lahendamisel tuleks arvestada võimaliku peretoetuse summaga. Ringkonnakohtu hinnangul on see väide esitatud hilinenult ja tuleb jätta tähelepanuta. Nimetatud asjaolule ei tuginenud kostja maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses, aga peretoetuste arvesse võtmine on võimalik üksnes kohustatud poole taotlusel (Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28 viies lõik, samuti selles viidatud 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Apellant ei saa pärast apellatsioonitähtaja möödumist kaebust enam laiendada ega esitada uusi väiteid.
13.TsMS § 442 lg 2 p 51 sätestab, et otsuse sissejuhatuses märgitakse tsiviilasja hind. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses asja hinna 2 115 eurot, mis on otsuse tegemise ajal kehtinud ühe kuu miinimumelatise üheksakordne summa (TsMS § 129 lg 2). Selles osas peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada, et selline oli kummagi hageja hagi hind maakohtus. Vastavalt TsMS § 137 lg-le 1 on kummagi hageja osas kaebuse hind 2 880 eurot ( = 9 × (470 – 25 – 125)).
14.Apellatsioonimenetluse kulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda ja põhjendab seda järgmiselt. TsMS ei sisalda normi, mis reguleeriks kaebemenetluse kulude jaotust kaebuse osalise rahuldamise korral. TsMS § 171 lg 1 kohaldub üksnes juhul, kui kaebus on edutu, aga nii see käesoleval juhul ei ole. Kuigi hagejad ei soovinudki elatist nii palju kui maakohus välja mõistis, siis pidi kostja maakohtu otsuse jõustumise vältimiseks igal juhul kaebuse esitama. Sellises olukorras on õiglane ja põhjendatud järgida apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel sarnaselt maakohtuga TsMS § 163 lg 1 ja jätta kulud poolte endi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.