Võlaõigus › Väärtpaberid

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 178 lg 2, 660 lg 1 ja 661 lg 1 ja 2 alusel

Määruse peale võib menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada määruskaebuse. Määruskaebus tuleb esitada 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Asjaolud Tartu Maakohtu 22.07.2013.a otsusega rahuldas kohus O. A. (endine F. ) hagi A. K. vastu. Nimetatud kohtuotsus jõustus Riigikohtu määrusega 17.12.2014.a. Kohtuotsusega jäeti menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust lahendiga kindlaks ei määratud. Hageja on 09.01.2015.a. esitanud kohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning menetluskulude nimekirja, milles on näidatud kulude koosseis (II kd, tl 115-116, lisad tl 118-120). Taotluse kohaselt kandis hageja menetluskulusid kokku summas 4067,65 eurot, sealhulgas riigilõivud 827,65 eurot (12 950 Eesti krooni) ja õigusabikulud 3240 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus on edastanud hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks koos lisadega kostjale ning kostja on 05.02.2015. a ja 17.02.2015.a esitanud sellele oma vastuväited (II kd, tl 129 ja 143).

Kohtu põhjendused 2 (4)

Kohus, tutvunud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega, kostja vastuväidetega ning tsiviilasja toimikuga, leiab, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 kohaselt võisid menetlusosalised nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 1 alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 sätetetst tuleneb, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 174 lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Vastavalt TsMS § 477 lõikele 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Tulenevalt TsMS § 477 lg 5 ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määrus asjas nr 32-1-65-13). Vastavalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p 1 on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja taotleb kostjalt menetluses tasutud riigilõivu väljamõistmist summas kokku 827,65 eurot (12 950 Eesti krooni). Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on hagi tagamise taotluse ning hagiavalduse menetlusse võtmise eest tasunud riigilõivu 12 950 Eesti krooni (I kd, tl 23). Kuna alates 01.01.2011.a on Eestis rahaühikuna käibel euro (EUR), mille vahetuskursiks Eesti krooni (EEK) suhtes on 1 EUR=15,6466 EEK, tuleb kõik kroonides väljendatud summad ümber arvestada eurodeks, jagades need 15,6466-ga. Seega kuulub riigilõiv kostjalt väljamõistmisele summas 827,65 eurot. Kostja ei ole nimetatud kulu suhtes vastuväiteid esitanud. Lepingulise esindaja kulude osas leiab kohus, et nende väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud lepingulise esindaja kulude arved on esitatud OÜ-le Forsan, kes ei ole menetlusosaline. Hageja selgituste kohaselt on Advokaadibüroo Narlex, hageja ja OÜ Forsan sõlminud kliendilepingu, mille kohaselt osutati tsiviilasjas nr 2-09-56577 hagejale õigusteenuseid ning arved selle eest tasumiseks esitati OÜ-le Forsan (II kd, tl 115 pöördel). Kohtule on esitatud vastavasisuline kliendilepingu muutmise kokkulepe, milles lepiti kokku, et arved tsiviilasjas nr 2-09-56577 Advokaadibüroo Narlex poolt osutatud õigusteenuse eest 3 (4)

tasumiseks esitatakse OÜ-le Forsan ning OÜ Forsan tasub arved arves märgitud tähtajal (II kd, tl 137). Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse kohaselt kehtib kliendilepingu alusel sama ka Anti Aasmaa Advokaadibüroo poolt osutatud teenuste eest esitatud arvete suhtes (II kd tl 116). TsMS § 174 lg 9 sätestab, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Ka Riigikohus on olnud seisukohal, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks pole oluline, kas esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud (Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18). Piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (Riigikohtu 1. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt tuleneb kohustatud isiku ehk võlgniku kohustus teha teise isiku ehk võlausaldaja kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuste täitmist pooltevahelisest võlasuhtest. Võlasuhe tekib eelkõige lepingu alusel (VÕS § 3 p 1). Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud kliendilepingu muutmise kokkuleppega on tõendatud, et tsiviilasjas nr 2-09-56577 osutatud õigusteenuse eest tasumise kohustus on tekkinud OÜ-le Forsan. Kuivõrd kliendilepingutes sõlmitud kokkulepete alusel saab Advokaadibüroo Narlex nõuda arvete nr 2013-00272 ja 2013-00284 (tl 118-119) ja Anti Aasmaa Advokaadibüroo nõuda arve 2-A tasumist OÜ-lt Forsan, mitte hagejalt, on tõendamata asjaolu, et hagejale on tekkinud lepingulise esindaja kulusid. Antud juhul ei ole tegemist TsMS § 174 lg 9 sätestatud juhtumiga, kus kulude kandmise kohustus tekkis küll menetlusosalisele, kuid tema eest kandis need kolmas isik. Kuna hagejale pole lepingulise esindaja kulusid tekkinud, ei ole põhjendatud õigusabikulude summas 3240 eurot väljamõistmine kostjalt. Seega võttes aluseks kohtuotsusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse, tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 827,65 eurot, s.o menetluses tasutud riigilõivud. Hageja taotlus 3240 euro väljamõistmiseks lepingulise esindaja kuluna tuleb jätta rahuldamata, kuna tegemist ei ole hagejale tekkinud menetluskuluga. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses vastava taotluse esitanud (II kd, tl 116). TsMS § 178 lõike 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200,00 eurot. Seega on käesolev määrus määruskaebuse esitamise teel vaidlustatav. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.