Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

punktile 14, millest järeldub, et ühe vanema kohta lapse ülalpidamiskohustus ühes kuus on keskmiselt 143,50 eurot, kostja on tasunud 180 eurot kuus alates 01.01.2011, seega on kostja kuni hagi esitamiseni maksnud elatist kokku 2719,25 euro võrra rohkem kui keskmine elatis 143,50 eurot. Kuni hagi esitamiseni hageja vajadused ei suurenenud, kuigi näiteks lapse kool algas 2011.a. Hageja ema on kostja suhtlemise lapsega välistanud ja selline olukord ei ole lapse huvides. Kostja soovib osaleda lapse kasvatamises. Kostjal puudub igasugune ülevaade sellest, kuidas lapse elatist on tegelikult kasutatud. Kostja soovib lapsega suhelda ja taotles vastava kohtuvälise kokkuleppe mittesaavutamisel lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist kohtu poolt. Lapse ülalpidamiskulu sel ajal, kui laps viibib koos isaga, kannab isa, s.t reaalselt hageja igakuine elatis kostjalt sellega suureneb. Kohtuotsuse põhjendused Kostja on 27.04.2017 vastuväidetes hagile märkinud, et kostja soovib lapsega suhelda ja taotleb vastava kohtuvälise kokkuleppe mittesaavutamisel, et lapsega suhtlemise korra määrab kohus. Kohus ei menetle hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud nõuetele vastavat avaldust kostja kohtule esitanud ei ole. Seega menetleb kohus Xxxhagi Xxxvastu elatise suurendamiseks. Tallinna Linnakohus 05.10.2005 kohtumäärusega tsiviilasjas 2/27-23095/05 kinnitas kokkuleppe, mille kohaselt kostja tunnistas hageja põlvnemist kostjast ja nõustus tasuma elatist 2000 krooni kuus (tl 5-6). Poolte vahel on juba varem peetud kohtuvaidlus elatise suuruse muutmiseks, mis lõppes tsiviilasjas nr 2-10-44755 kompromissi kinnitamisega 06. aprillil 2011(tl 7-8). Selle järgi kohustus kostja maksma hagejale elatist 180 eurot kuus alates 01.01.2011. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja alaealine laps (tl 4), kes elab kostjast eraldi ema Xxx Xxxa juures ja kostja maksab hagejale elatist 180 eurot kuus. Pooled vaidlevad selle üle, mis suuruses peaks kostja elatist maksma. Kostja, viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-174-16 punktile 14, arvates on ta maksnud elatist alates 01.01.2011 kuni hagi esitamiseni kokku 2719,25 euro võrra rohkem kui keskmine elatis 143,50 eurot. Kohus selgitab, et võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p-st 1 tulenevalt ülalpidamise nõuet ei saa tasaarvestada. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1). Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited ja vastuväited tuginevad. Elatise suurendamise hagi rahuldamiseks peab hageja kohtu ette tooma asjaolud, mille alusel saaks kohus veendumusele jõuda selles, et pärast varasema kohtuotsuse seadusjõusse astumist on oluliselt

muutunud maksete suurust ja kestust mõjutavad asjaolud või elatise suurendamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast varasema kohtuasja sisulise arutamise lõpetamist. Hageja nõuab 06.04.2011 kohtumäärusega kostjalt väljamõistetud elatise suuruse muutmist seoses miinimumelatise muutumisega ning hageja vajaduste muutumisega. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse määramisel aluseks olnud. Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetud. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kohus võttis kostja taotlusel asja juurde tsiviilasja nr 2-10-44775 toimiku, millest nähtuvalt hageja normaalseks kasvamiseks ja vajaduste rahuldamiseks vajalik summa oli 15.09.2010 esitatud hagi kohaselt 8350 krooni, millest kostjalt palus hageja välja mõista alates hagi esitamisest elatise 4175 eurot + tulumaks 21%, kokku 5050 eurot. Kohtuistungil 31.03.2011.a. oli hageja nõus vähendama hagetavat elatist tulumaksu võrra, kuna alates 01.01.2011.a. ei pea enam elatiselt tasuma tulumaksu. Kostja avaldas, et teda ei koondatud, ta töötab ja palk on 700-800 eurot. Kohus tegi ettepaneku sõlmida kompromiss, et kostja tasub hagejale elatist 180 eurot igakuiselt alates 01.01.2011 ja elatise võlgnevuse igakuiste maksetena. Pooled kinnitasid, et nad on nõus sõlmima kompromissi kohtu poolt pakutud tingimustel ja kohus tegi kohtumääruse 06.04.2011. Kuna kompromissi ei vaidlustatud, saab kohus lähtuda sellest, et selle kinnitamisel järgis kohus mh TsMS § 430 lg-t 3 ega kinnitanud kompromissi, mis oleks olnud vastuolus perekonnaseadusega ega oleks taganud hagejale vajalikku ülalpidamist. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 asunud seisukohale, et lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võib elatise suuruse muutmise aluseks olla ka ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka laste vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada. See kehtib jätkuvalt, vaatamata kolleegiumi kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta. Kostja oli 31.03.2017 esitatud menetlusdokumendis seisukohal, et hageja ei ole tõendanud elatise suuruse muutmise aluseks olevate asjaolude muutumist, millele tema väited tuginevad. Hageja esitas oma igakuiste kulude loetelu (tl 27 pöördel), mille kohaselt igakuine kulu, mis on seotud hageja ülalpidamisega ja hageja vajaduste rahuldamisega on keskmiselt 696,45 eurot. Hageja nõuab kostjalt elatist üksnes PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja vaidles osaliselt hageja kuludele vastu. Hageja esitas kulude tõendamiseks dokumentaalsed tõendid (tl 29-40, tl 56-57, tl 73, tl 78-79). Kohus jätab tähelepanuta hageja 30.04.2017 esitatud arve (tl 40), mille hageja oli ekslikult esitanud. 10.05.2017 esitas hageja õige arve (tl 56). Kohus leiab, et hageja kulud on vajalikud ja tõendatud. 19.01.2018 kostja esitatud menetlusdokumendis palus kostja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Kostja tugines Riigikohtu seisukohtadele, et elatise kehtivas miinimummääras 235 eurot kuus nõude lahendamisel hageja ei pea selles summas igakuiseid kulutusi tõendama.

Käesolevas asjas kostja tugineb väitele, et tal on lisaks hagejale ülalpidamiskohustus kahe alaealise lapse suhtes (tl 20-21), kes kostjalt hageja kasuks miinimummääras elatise väljamõistmisel jääksid varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane sama sätte lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. PKS § 102 lõik 2 teises lauses silmas peetud vahendite ühetaoline kasutamine ei tähenda nende vahendite aritmeetilist jagamist ülalpeetavate arvuga (sh ülalpidaja ise), vaid pigem seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks. Seega ei pea erinevatele ülalpeetavatele antav rahasumma olema igakuiselt võrdne, vaid tagatud peab olema kõigi alaealiste laste igapäevaste vajaduste rahuldamine. Kostja selgitas, et kostjaga koos elavate laste xxx ja xxx põhjendatud vajadused on miinimummääras. Kostja esitas põhjendatud vajaduste osaliseks tõendamiseks tõendid (tl 45-47). Hageja laste xxxja xxx põhjendatud vajadustele vastu ei vaielnud. Järgnevalt analüüsib kohus kogutud tõendeid laste emade ja kostja varalise olukorra kohta, et tuvastada laste vajaduste rahuldamise võimalused. Xxx Xxxa elab koos XxxXxxiga. Xxx Xxxal on 19.01.2017 sündinud teine poeg xxx Xxx. Vallas- ja kinnisvara Xxx Xxxale ei kuulu, perel on auto, mis kuulub liisingule. Vastavalt Maksu- ja Tolliameti (MTA) tõenditele (tl 75-77) Xxx Xxxa brutotulu 2015.a. oli 11600,19 eurot, 2016.a. brutotulu kokku 16900,96 eurot, perioodil 01.01.2017 kuni 31.08.2017 brutotulu 4829,68 eurot. Sotsiaalkindlustusameti tõendi (tl 74) kohaselt makstakse Xxx Xxxale xxxXxxi eest vanemahüvitist perioodil 01.04.2017 kuni 09.06.2018 summas 1207,42 eurot (bruto). Xxx Xxxa juhib vabakutselisena raadiosaadet, töölepingut sõlmitud ei ole, ta proovib, kas saab hakkama. Lisaks makstakse Xxx Xxxale xxxXxxi ja Xxxlapsetoetust, kummalegi lapsele 50 eurot kuus. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Kostja ei ole sellele tuginenud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja poolt esiletoodu kohaselt elavad kostja lapsed xxx Xxxa ja Xxx Xxxa ühise perena koos kostja ja ema Xxx Xxxaga. Seega ei pea kostja osalema laste ülalpidamises igakuiselt elatusraha makseid tehes, vaid perekonnasisesel kokkuleppel mistahes muus vormis. Xxx Xxxa ei tööta, tema sissetulek on 150 eurot kuus. Xxx Xxxa puhul ei ole kostja toonud esile täiendavate ülalpeetavate olemasolu peale Xxx ja Xxx. Kohtul puuduvad andmed, et Xxx Xxxa oleks laste nimel pöördunud elatise nõudega kohtusse, mistõttu saab eeldada, et vastavalt peresisestele kokkulepetele on laste ülalpidamiseks piisavad vahendid tagatud. Kostja sissetulek MTA andmetel 2016.a. oli kostja tulu (palk) 5120 eurot (tl 19) ja ajavahemikus 01.01.2017 kuni 30.09.2017 oli 4190 eurot (bruto) (tl 95). Kostja esitas tõendid pere kulude osaliseks tõendamiseks (tl 83-87). Kohtuistungil seletas kostja (tl 120-121), et kostja igakuine sissetulek on 465 eurot ja kostja abikaasa saab peretoetust 150 eurot kuus. Kostja pere sissetulek kokku on ca 610 eurot ja sellest summast on võimalik ka tütarde kulud kanda. Kui kommunaalkulud kanda, siis kostja tütarde

jaoks 235 eurot ei jätku. Sõltuvalt komandeeringu sihtkohast makstakse kostjale 75-150 eurot ühe sõidu kohta, mis kestab 3-4 päeva ja mis peab katma ööbimiskulu ja toidukulu. Peamine kuluartikkel on toit, milleks kulub kogu perele 250-300 eurot kuus. Lasteaia ja eelkooli kulud kokku 100 eurot kuus. Pere riietele kulub 30-40 eurot kuus. Ülejäänud raha kulub kommunaalkuludeks, viimane elektriarve oli 50 eurot. Praegune korter on ahiküttega, viie ruumimeetri puude eest maksis kostja 185 eurot ja selleks võttis ta raha oma ülemuselt. Kostjat aitab isa. Kui perel on vaja, siis kuni 100 eurot kuus on isa oma pensionist andnud, kuid mitte regulaarselt. Kostja väiksem laps on 3-aastane. Kostja abikaasal on raske tööd leida, sest väikese lapsega emad peavad tihti töölt puuduma ja tööandjad arvestavad sellega. Kostja kuluks on ka autoliising 180 eurot kuus, sõiduki kasutamine on peres hädavajalik, sest nooremal lapsel oli operatsioon ja teda on vaja vähemalt kaks korda nädalas viia ravivõimlemisse, autot kasutab kostja abikaasa. Liisingumakseteks vajalik raha tuleb leida ühisest sissetulekust, mõned kuud kulub siis toidule vähem. Auto kindlustus on ca 20 eurot kuus ja kütusele kulub 40-45 eurot kuus. Kernu vallas asuv kinnisvara ja xxx korter oli soetatud peale 2011.aastat. Korter, kus pere praegu elab, kuulub kostja õele ja õde lubab seal tasuta elada. Xxx korter müüdi kolm kuud tagasi hinnaga 78 000 eurot. Xxx korter oli ostetud Kalevipoja tn korteri ja abikaasa korteri müügist saadud rahast. Abikaasa panus oli 60-70 %. Xxx korteri müügist saadud raha on mõeldud järgmise eluaseme soetamiseks. Kernu maatükil on aiamaja ja see ei ole mõeldud aastaringseks elamiseks. Kostja müüs selle vanematele, sõlmiti müügileping, mingit reaalset raha vanemad kostjale ei makstud, notari nõudel märgiti vara väärtuseks l0 000 eurot. Kernu maatüki müümise peamine põhjus oli see, et Xxx Xxxa süüdistas kostjat selles, et kostja on hakanud rikkalt elama. Kernu maatüki omaniku vahetus oli tingitud sellest, et kostja vanemad loobusid neile kuulunud Kalevipoja tn korterist ja andsid selle korteri müügist saadud raha kostjale. Kui selgusid Xxx Xxxa pretensioonid, siis kostja vanemad soovisid oma õigusi kaitsta ja otsustati, et Kernu maatükk jääb Xxxkorteri asemel kostja vanematele. Garaaži kostjal ei ole, auto seisab maja ees. Kostja on töötanud mitmel töökohal ja ei ole suutnud paremat leida. Praegusel töökohal tööandja maksab palga regulaarselt välja ja ei viivita. Varasematel töökohtadel juhtus, et pool palka jäi saamata. Kostjaga sama tööd tegevad autojuhid teenivad umbes sama palju. Varasemalt töötades prügiautojuhina oli võimalik teenida 1200 eurot kuus, tööpäev kestis 15 tundi ja kostja ei soovi liiklusõnnetuse põhjustamise eest vangi minna. Ravimeid ja hügieenitarbeid ostab abikaasa kord mitme kuu jooksul, kui on sooduspakkumised. Kostja on tasunud õigusabikuluna 360 eurot, mille maksmisel abistas teda isa. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel ka muu vara arvel. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et ta sissetulek on liiga väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Tõendamist on leidnud, et võrreldes aastaga 2011 on kostja palk vähenenud. Samas omandas kostja peale 2011.aastat kinnistu ja korteriomandi, mõlemad on võõrandatud. Kostja sõnul võõrandas ta kinnistu vanematele, kes loobusid Xxxkorterist ja andsid müügist saadud raha kostjale. Raha ta kinnistu eest ei saanud. Xxx korteriomand võõrandati 78 000 euro eest, kostja abikaasa panus Xxx korteriomandi soetamisse oli 60-70%. Kohus on seisukohal, et kuigi kostja palk võrreldes 2011.aastaga on vähenenud ja kostjale on lisandunud kaks ülalpeetavat last, on vara müügist saadud raha arvelt kostja varanduslik olukord paranenud. Kohus soovib juhtida kostja tähelepanu ka PKS §-le 106, mille kohaselt kui sugulane on PKS § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, xxxb ülalpidamist sugulane, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega isegi kui kohus vabastaks kostja osaliselt Xxxülalpidamise kohustusest, oleks lapsel õigus pöörduda PKS § 96 alusel ülalpidamisnõudega kostja vanemate vastu.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja muudab Harju Maakohtu 06.04.2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-44755 välja mõistetud elatise suurust ja mõistab kostjalt hageja kasuks hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise summas 235 eurot, aga mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates hagi esitamisest 13.03.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostjal tuleb alates hagi esitamisest tasuda 2017.aastal hagejale igakuiselt enam 55 eurot, mis teeb ca 1,8 eurot päevas ja 2018.aastal 70 eurot enam, mis teeb ca 2,3 eurot päevas. Elatise maksmisel tuleb võtta arvesse menetluse ajal 06.04.2011 kohtumääruse alusel tasutud elatist. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kxxxb hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja lepinguliseks esindajaks alates 05.05.2017 Anastassia Rumjantseva (tl 50). Hagi esitati kohtule 13.03.2017. Seega toimingute, mis on tehtud enne 05.05.2017, vajalikkus ja põhjendatus hindamisele ei kuulu. Kohus hindab peale 05.05.2017 hageja lepingulise esindaja poolt sooritatud õigusabitoiminguid. Hageja lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud:  10.05.2017 seisukoha ja taotluse koostamine, lisadega komplekteerimine ja kohtule esindamine tsiviilasjas 2-17-3923- kestus 1 tund;  Kohtuistungiks ettevalmistamine ja 20.09.2017 kohtuistungil osalemine tsiviilasjas 2-173923- kestus 2,5 tundi;  11.10.2017 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine tsiviilasjas 2-17-3923 ja  Kohtuistungiks ettevalmistamine ja 10.01.2018 kohtuistungil osalemine tsiviilasjas 2-173923- kestus 2 tundi. Kostja on märkinud, et elatise kehtivas miinimummääras 235 eurot kuus nõude lahendamisel hageja ei pea selles summas igakuiseid kulutusi tõendama. Seega ei ole vajalik ega põhjendatud ka hageja õigusabikulu nende tõendite kogumise ja esitamisega seoses. Kostja palus hageja menetluskulude lahendamisel arvestada, et on seadnud hageja väidetavate kulude kohta osade kohtule esitatud kuludokumentide usaldusväärsuse kahtluse alla ja hageja ei ole kostja vastuväiteid ümber lükanud. Kohus selgitab, et hageja nõudis 06.04.2011 kohtumäärusega kostjalt väljamõistetud elatise suuruse muutmist seoses miinimumelatise muutumisega ning hageja vajaduste muutumisega. Pooled vaidlesid selle üle, mis suuruses peaks kostja elatist maksma. Elatise suuruse muutmise üle otsustades pidi kohus võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et xxxvad alust elatise suurust muuta. Seega pidi kohus hindama lapse kulutusi ja tegema kindlaks lapse

vajadused. Asjaolu, et kostja hinnangul olid osad hageja poolt esitatud tõendid ebausaldusväärsed, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna tõendeid hindab kohus. Kohus märgib, et 11.10.2017 seisukoha koostamise ajakulu ei olnud menetluskulude nimekirjas välja toodud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 11.10.2017 kohtule menetlusdokumendi pikkusega 3 lehekülge. Hageja seisukoha sisu hinnates on kohus seisukohal, et põhjendatud ja vajalik ajakulu menetlusdokumenti koostamiseks oli 1 tund. Võttes arvesse hageja lepingulise esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 6,5 tunni (1 + 2,5 + 1 + 2) ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 100 eurot. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-145-13). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (100 eurot/tund) ülemäära kõrge. TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja lepinguline esindaja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et käibemaks ei lisandu. Seega on hagejale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuta. Kokku tuleb Xxx Xxx ́ilt mõista XxxXxx ́i kasuks välja menetluskulud summas 650 eurot (6,5 tundi x 100 eurot/h). XxxXxx ́i menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 200 eurot (850 – 650). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja lepinguline esindaja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.