2.Lugeda XXX ja XXX ühisvaraks sõiduauto Honda CR-V, registreerimisnumbriga XXX.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 3700 eurot (kolm tuhat seitsesada eurot). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
XXX esitas 23.02.2017 hagiavalduse, mida hageja täpsustas 09.03.2017 (lk 14 jj) kostja vastu ühisvara jagamise nõudes. Hageja ja kostja abielu on sõlmitud 14.01.2010. Abielu lahutati 03.03.2014. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut ega leppinud kokku varasuhte valikus. Peale abielu lahutamist pooled ühisvara jaganud ei ole. Poolte abielu ajal 12.09.2013 soetati poolte ühisvarasse sõiduauto Honda CR-V 2,0 Elegance autom., esmane registreerimine 2008 (reg.nr XXX, vin XXX), ostuhinnaga 11 500 eurot. Abielu ajal oli sõiduauto kostja kasutuses ning jäi kostja kasutusse ka peale abielu lahutamist. Hagejale on saanud teatavaks, et peale abielu lahutamist on kostja sõiduauto võõrandanud. Võõrandamise täpne aeg ja tingimused hagejale teada ei ole. Hageja tehinguks nõusolekut andnud ei ole ning ei ole tehingut ka tagant järele heaks kiitnud. Hageja on üritanud pidada kostjaga läbirääkimisi ühisvara kokkuleppel jagamiseks ja sõiduauto poole väärtuse hüvitamiseks, kuid kostja mistahes kokkulepeteks valmisolekut üles näidanud ei ole. Eelnevat arvestades on hageja sunnitud pöörduma ühisvara jagamise nõudega kohtu poole. Analoogilise sõiduauto turuväärtus on autode müügiportaalist auto24.ee nähtuvalt keskmiselt 8 918 eurot, millest pool summas 4 459 eurot tuleb kostjal hagejale hüvitada. Kostja vastus hagile
2.03.04.2017 kostja vastusest selgub, et pooled lahutasid abielu 03.03.2014. Hageja töötab sõidukite Honda esinduses müügiesindajana ning on teadlik, millises seisukorras oli vaidlusalune Honda CR-V. Hondal olid mitmed pleki mõlgid, kriimud, üks küljepeegel oli katki, sisemus oli laste poolt rikutud (määrdunud), konditsioneer ei olnud töökorras ja käigukast jõnksutas.
3.Kostja müüs sõiduki Honda CR-V 4000,00 euro eest sularahas 28.11.2016. Nimetatud sõiduk oli soetatud kostja lahusvara arvelt. Hageja omastas kostja 10 000 eurot, mis ta sai eelmise auto müügist. Kuna kostja raha oli kadunud, tegi hageja žesti ja otsustas kostjale kinkida sõiduauto Honda CR-V, registreerimismärgiga XXX. Varasemalt on kostja laenanud hagejale 100000 EEK, millest hageja tasus kostjale tagasi vaid 10000 EEK.
4.Kostja kandis alates lahutusest aastatel 2014 – 2016 auto eest järgnevaid kohustusi: hooldused ja remonttööd, ülevaatused, kindlustused, kokku 900 euro ulatuses.
5.Kostja müüs hageja poolt kingitud sõiduki Honda CR-V novembris 2016 hinnaga 4000 eurot. Kostja proovis sõidukit müüa ka kõrgema hinnaga, kuid sõiduki puudused olid niivõrd suured, et seda ei olnud võimalik kõrgema hinnaga müüa.
6.Kostja leiab, et vaidlusalune sõiduk on kostja enda rahade eest ostetud, kuid ka hageja kingitus kostjale. Alternatiivselt soetatud kostja lahusvara arvelt kuna kostja andis hagejale laenu 09.09.2008 summas 100 000 krooni, millest hageja maksis tagasi 10 000 krooni. Samuti palub kostja arvestada asjaoluga, et hageja ei ole alates abielu lahutuse jõustumisest kandnud auto hoolduse-, kindlustamise,- ega muid kulusid. Varasem menetlus
7.Harju Maakohus tegi 25.05.2017 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.08.2017 maakohtu otsuse 25.05.2017 ja saatis asja uueks menetlemiseks esimese astme kohtule.
Tallinna Ringkonnakohtu juhiste järgi peab maakohus asja sisuliseks lahendamiseks mh tuvastama, kas sõiduk kuulus selle võõrandamise hetkel ühisvarasse (mh kas sõiduk oli omandatud varaühisuse kestel ning kas tegemist ei olnud lahusvaraga). Samuti peab maakohus selgitama välja hüvitise suurusega seonduvad asjaolud ja hindama sellega seoses esitatud tõendeid.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus rahuldab hagi ning jagab ühisvara.
9.Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu 14.01.2010 (lk 16) ja abielu lahutati 03.03.2014 (lk 6). Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01. juulit PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt kant Riigikohtu 25. oktoober 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16).
10.PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995.
11.Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).
12.Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.
13.Pooled vaidlevad, kas sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX kuulub endiste abikaasade ühisvarasse. Kostja vastuväite kohaselt on sõiduauto kostja lahusvara, mis ei kuulu ühisvarana jagamisele.
14.PKS § 27 lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. PKS § 27 lg 1 kohaselt ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt abikaasa lahusvara moodustavad esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel kinke alusel. Sarnane regulatsioon on PKS1995 § 15 lg 1.
15.03.04.2017 esitatud vastuses (lk 21 jj) väidab kostja, et hageja kinkis kostjale vaidlusaluse sõiduauto. Kinke tegemist motiveerib kostja asjaoluga, et kostja hoidis sularaha, mis ta oli saanud eelmise sõiduki müügist, kodus ravimiriiulil vitamiini purgis, kokku 10 000 eurot. Ühel päeval kui ta soovis sellesse vitamiini purki täiendavat raha lisada, avastas kostja, et see vitamiini purk on riiulilt kadunud. Kuna kostja otsis läbi kogu väljas olnud prügikonteineri ning ei leidnud sealt ära visatud vitamiinipurki koos 10000 eurot, on tänaseni kostjal kahtlus, et hageja omastas kostja 10000 eurot. Kuna kostja raha oli kadunud, tegi hageja žesti ja otsustas kostjale kinkida sõiduauto Honda CR-V, registreerimismärgiga XXX. Alternatiivselt leiab kostja, et sõiduk on soetatud kostja
lahusvara arvelt kuna kostja andis hagejale laenu 09.09.2008 summas 100 000 krooni, millest hageja maksis tagasi 10 000 krooni.
16.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et juhul kui kostja väidab, et vaidlusalune sõiduk kuulub kostja lahusvarasse, peab ta oma väidet tõendama.
17.Hageja ei nõustu ühegi kostja väitega. Mingisugust kinke tegemist ei ole hageja poolt kostjale toimunud. Asjakohatud ja täielikult tõendamata on kostja selgitused, mille kohaselt kostja hoidis kodus riiulil vitamiinipurgis sularaha summas 10 000 eurot, mille hageja ära viskas. Kostja on selliseid süüdistusi hagejale ka varem esitanud, kuid hageja nendega kindlasti ei nõustu. Kostja seesugune jutt on väljamõeldis ja vastuolus igasuguse elulise usutavusega. Kui kostjal oleks olnud 10 000 eurot, siis ei oleks kostja kindlasti seda hoidnud kuskil juhuslikul riiuliäärel. Tekib ka küsimus, millisesse vitamiinipurki mahub sularahas 10 000 eurot. Menetluses on kostja esitanud väiteid ka selle kohta justkui hageja ei oleks mitte kostja raha ära visanud vaid selle omastanud. Hageja kinnitab, et loomulikult ei ole toimunud ka mingit kostja raha omastamist tema poolt ning ka eeltoodud kostja väited on ebaõiged ja tõendamata.
18.Asjakohatu on kostja väide, et kostja on laenanud hagejale 100 000 krooni, millest hageja on maksnud tagasi vaid 10 000 krooni. Hageja väidab, et mingit laenu andmist pole kunagi toimunud. Väidetavast laenust loeb hageja esmakordselt kostja poolt käesolevas menetluses esitatud seisukohast. Tegelikkuses puudutasid kostja poolt esile toodud ülekanded ühiste kulutuste kandmist poolte maakodu ehitusse.
19.Kohus asub seisukohale, et kostja väited on vastuolulised ja tõendamata. Kostja väide, et ta ostis oma rahadega vaidlusaluse sõiduauto, on vastuolus kostja väitega, et hageja kinkis kostjale sõiduauto. Kostja ei ole oma väiteid, et hageja kinkis vaidlusaluse sõiduki kostjale või et kostja andis laenu hagejale summas 100 000 krooni kohtule tõendanud (TsMS § 230 lg 1), mistõttu asub kohus seisukohale, et kostja väited kinketehingu ning laenu 100 000 krooni andmise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti leiab kohus, et paljasõnalised ja täielikult tõendamata on ka kostja väited hageja poolt sularaha omastamise/ära viskamise kohta summas 10 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et käesolevas asjas vaidluse all olev sõiduk on omandatud kostja eelneva sõiduki võõrandamisest saadud raha eest. Kohtule esitatud sõidukite registriväljavõte (lk 37) tõendab vaid kostja nimele liiklusregistris registreeritud sõidukeid. Kohus leiab, et isegi kui kostja müüs mõne eelneva sõiduki abielu ajal, siis vara müügist laekunud raha ükskõik kumma abikaasa arvelduskontole moodustab abikaasade ühisvara, PKS § 25. Riigikohus on ka varem leidnud, et ühisvaras oleva raha kandmine ühe abikaasa kontolt teisele ei muuda vara õiguslikku seisundit (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 16). Kohus asub seisukohale, et kostja ei ole tõendanud lahusvara aluseks olevaid asjaolusid.
20.PKS § 25 kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Käesolevas asjas lõppes varaühisus poolte abielu lahutamisega 03.03.2014. Kohus on tuvastanud, et kostja omandas sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX abielu ajal (abielu sõlmiti 14.01.2010). Seega on sõiduauto poolte ühisvara. Asjaolu, et sõiduauto on poolte ühisvara, nähtub muu hulgas kohtule esitatud müügilepingust 12092013 (lk 5), millest selgub, et kostja ostis abielu ajal 12.09.2013 sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX ostuhinnaga 11500 eurot. Kohus asub seisukohale, et
sõiduauto Honda CR-V registreerimismärgiga XXX kuulub PKS § 25 alusel poolte ühisvarasse.
21.Kostja vastuse kohaselt kandis ta alates abielulahutusest aastatel 2014 – 2016 auto eest hoolduse- ja remonditööde kulud, ülevaatuskulud ja kindlustused, kokku 900 euro ulatuses. Hageja leiab, et asjakohatud ja tõendamata on kostja väited autole kulutuste tegemise kohta summas 900 eurot. Juhul kui hageja peaks kandma kostja kasutuses olnud sõiduautoga seotud kulud, sooviks hageja kostjalt kasutusteelise hüvitamist.
22.Tõele vastab, et hageja töötab Honda esinduses müügiesindajana. Täielikult tõendamata on kostja väide, et vaidlusalusel sõiduautol (Honda CR-V, esmane registreerimine 2008, reg.nr XXX) olid mitmed pleki mõlgid, kriimud, üks küljepeegel oli katki, sisemus oli määrdunud ning töökorras ei olnud konditsioneer ja käigukast. Hagejale teadaolevalt oli sõiduk korras ja ühtegi kostja poolt osundatud puudustest ei esinenud. Sõidukil esinevaid väidetavaid puudusi ei tõenda kuidagi ka kostja poolt 10.04.2017 menetlusdokumendi lisana 2 ja 3 esitatud hinnapakkumised (lk 38-39). Kohus juhib tähelepanu, et lisana 2 ja 3 esitatud hinnapakkumised on hinnapakkumistest nähtuvalt võetud vastavalt 06.04.2017. a ja 10.04.2017. a, s.o enam kui 4 kuud peale sõiduauto võõrandamist (28.11.2016). Kohus nõustub hagejaga, et nimetatud hinnapakkumised ei saa seega kuidagi kinnitada, et vastavad vead olid autol olemas ka müügi hetkel. Hageja juhib ka tähelepanu, et lisana 2 esitatud hinnapakkumises (lk 38) on kinnitatud, et „pakkumine on koostatud vastavalt kliendi soovil ja ei ole defekteeritud meie esinduses“. Hinnapakkumine on seega koostatud kliendi sõnade kohaselt ja ei tõenda ühelgi juhul, et autol vastavad vead ka tegelikult on. Klient võib autoteeninduselt küsida hinnapakkumist mistahes tema poolt soovitud tööle. Lisana 3 (lk 39) esitatud hinnapakkumine ei puuduta üldse puudusi autol vaid tavapärast hooldust, mida loomulikult iga auto puhul teha tuleb ja mis ei vähenda auto väärtust. Auto kasutamisega kaasnevad kahtlemata kulutused, mida kannabki auto kasutaja. Kohus märgib, et auto jäi peale abielulahutamist kostja kasutusse, mistõttu kulusid pidi kandma kostja. Autole kulutuste kandmise kohta - seesugust nõuet kohtule esitatud ei ole. Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-31-10, p 14). Kohus lisab, et erinevalt varaühisusest, mille korral PKS § 34 lg 2 alusel võib nõuda hüvitamist ühisvara arvel, ei ole varalahususe korral sellise nõudeõiguse võimalust ette nähtud.
23.Vaidlus puudub, et abielu ajal omandatud sõiduauto on kostja poolt ilma hageja tahteavalduseta müüdud. Kostja on kohtule esitanud sõiduauto müügilepingu (lk 24), millest selgub, et kostja müüs sõiduauto 28.11.2016 XXX ́ile hinnaga 4000 eurot. Sõiduk kuulus selle võõrandamise ajal poolte ühisvarasse PKS § 25 alusel. Kuna sõiduauto on ära müüdud, siis kohus ei saa ühisvarana sõiduautot jagada. Olukorras, kus ühisvarasse kuuluv sõiduk on ühe abikaasa poolt müüdud, tekib kostjal PKS § 34 lg 1 alusel kohustus sõiduki väärtus hüvitada. Nimetatud hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kuni hüvitamiseni võib kuuluda ühisvarasse hüvitamisnõue abikaasa vastu.
24.Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest, RK 3-2-1-38-10. Omandi väärtus määratakse kindlaks omandi kaotamise aja seisuga ehk kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Selleks, et hüvitise suurus määrata, tuleb kindlaks teha eseme väärtus. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS § 65, mis sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).
25.Kohus on seisukohal, et müügileping ja eriti veel seotud osapoolte vahel sõlmitud müügileping hinnaga 4000 eurot ei tõenda sõiduauto tegelikku väärtust. Hageja väite
kohaselt müüs kostja sõiduauto enda uuele elukaaslasele XXXile. Kostja ei ole hageja väitele vastu vaielnud, seega loeb kohus hageja väite õigeks. Hageja leiab, et analoogilise sõiduauto keskmine müügihind on 8 918 eurot. Vara väärtust on võimalik tõendada sarnase vara müügipakkumistega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-110-09, p 16). Seoses sõiduauto väärtusega juhib hageja tähelepanu, et müügi hetkel jäi sõiduauto läbisõit alla 120 000 km (eelnev nähtub mh kostja 10.04.2017. a menetlusdokumendist). Ei ole eluliselt usutav, et 2008. a Honda CR-V läbisõiduga alla 120 000 eurot õiglane turuväärtus on 4000 eurot nagu väidab kostja. Näiteks hageja poolt esitatud sõiduautode hinnapakkumistest soodsaima 7499 euroga müügis oleva sõiduauto läbisõit on 246 500 km, 8400 euro eest müüakse autot läbisõiduga 177 566 km, 8550 euro eest läbisõiduga 213 000 km ja 8900 euro eest läbisõiduga 165 000 km. 120 000 suuruse läbisõiduga analoogilise auto hind on 9900 eurot.
26.Kostja müüs ühisvarasse kuuluva sõidu ühisvarasse kuuluva auto enda uuele elukaaslasele XXXile abielu kestel selliselt, et hageja ei olnud sõiduauto müümisega nõus. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi tehingu perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (PKS § 29 lg 1). Seetõttu tuleb hagejale hüvitada pool sõiduauto turuväärtusest. Kostja ja tema uue elukaaslase vahel sõlmitud müügileping ei tõenda sõiduauto turuväärtust, sest kohus leidis võrdluses sarnaste autode müügikuulutustega automüügiportaalis www.auto24.ee, arvestades sõiduki kulumist ja läbisõitu, et sõiduki väärtus lahendi tegemise ajal on vähemalt 7400 eurot, mistõttu peab hageja saama hüvitisena omandi kaotamise eest 3700 eurot. Kuivõrd sõiduauto võõrandati abielu kestel ilma hageja nõusolekuta, tuleb hagejale hüvitada pool auto turuväärtusest, PKS § 34 lg 1. Menetluskulud
27.TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. Kohus andis hagejale 25.02.2016 määrusega riigi õigusabi.
/allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.