Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Hagiavaldus XXX esitas 7.09.2017. a kohtule hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista elatis miinimummääras. Kuivõrd kostja hagejale elatist seaduses ettenähtud ulatuses ei maksa, palub hageja mõista kostjalt välja elatis miinimummääras, kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Kostja vastus Hagiavalduses on hageja ema vääralt jätnud mulje, et kostja ei suhtu vastutustundlikult hageja ülalpidamiskohustusse ning et kostja tasub elatist vaid summas 140 eurot kuus. Hageja ema on jätnud kõrvale asjaolu, et näiteks suure osa hagejale vajalikest ja kvaliteetsetest riietest soetab kostja. Samuti, et kostja kannab hageja pangakontole igakuiselt taskuraha (summas 15 eurot) ning on soetanud talle erinevaid arenguks vajalikke asju, nt jalgratta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 01.01.2017.a on töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest 1⁄2 on 235 eurot. Alates 01.01.2018. a on töötasu alammäär 500 eurot kuus. Hageja on esitanud hagi elatise saamiseks miinimummääras alates hagi esitamisest. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja hagejale elatist seaduses ettenähtud miinimummääras ei maksa. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13613, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 101 lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära. Kostja on vastu vaielnud elatise tasumisele ning on teatanud, et soetab hagejale suure osa vajalikest riietest, tasub igakuist taskuraha 15 eurot ning on soetanud hagejale erinevaid arenguks 2(2)

vajalikke asju, nt jalgratta (tl 25). Oma väidete tõendamiseks kostja kohtule tõendeid esitanud ei ole. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 28.10.2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29.04.2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on tasunud elatist igakuiselt 140 eurot (tl 33-34) ning üksikutel juhtudel taskuraha 5-15 eurot (tl 34). Kohus nõustub hagejaga selles, et sünnipäevakingituse tegemine ei vabasta kostjat elatise tasumise kohustusest. Käesoleval juhul maksab kostja hagejale elatist alla seaduses ettenähtud miinimummäära. Kostja ei nõustu tasuma rohkem. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud ühtegi eelpoolloetletud asjaoludest.

Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 1741 lg 1 kohaselt määrab kohus hagi õigeksvõtul põhinevas otsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja ei ole maakohtus menetluskulude nimekirja esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

3(2)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.