Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. juuli 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-8910
Tsiviilasi
X.X. hagi Y.Y. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X.X. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. juuni 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): X.X. (ik: xxx), esindaja advokaat Valli Murde Vastustaja (kostja ): Y.Y. (ik: xxx), esindaja vandeadvokaat Otto Preem
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda, ringkonnakohtus X.X. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.X.X. esitas 25.02.2013 maakohtule Y.Y. vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli kostja hagejaga 14.08.2010 viimase tahte vastaselt suguühtes, mille tõttu on hageja tervis praeguseks ajaks oluliselt halvenenud. 2011. a diagnoositi hagejal mõõdukas depressioon, 2013. aastast on ta arvel SA TÜK psühhiaatriakliinikus. Hageja tunneb end alandatult. Talle tundub, et kõik teavad temaga juhtunust ja naeravad tema üle. Enne juhtumit oli ta rõõmsameelne inimene, nüüd kardab võõraid ning püüab kontakte vältida. Kolm aastat on möödas, kuid hageja mõtleb pidevalt juhtunust. Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle tervisekahjustusega tekitatud kahju. Kostja kandis 04.09.2010 hageja kontole 10 000 krooni, kuid hageja kandis selle summa kostjale tagasi. 17.09.2010 alustas Politsei- ja Piirivalveamet hageja avalduse alusel kriminaalmenetlust KarS § 141 lg 1 tunnustel, kuid 19.07.2012 menetlus lõpetati, sest kohtueelse uurimise käigus leiti, et kostja teos puudub KarS § 141 lg 1 koosseis. Kohtuistungil jäi hageja seisukoha juurde, et kostjat tuleb vägistamise eest karistada ning temalt välja mõista kahjuhüvitis vähemalt 10 000 eurot ja lisaks ravimitele kuluv raha, mille summat hageja ei osanud öelda.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et asjas ei ole tõendatud kahju olemasolu, põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja õigusvastase teo vahel ning kostja süü. Kriminaalasja menetlemisel ei tuvastatud, et kostja oleks kasutanud hageja suhtes vägivalda või toiminud muul viisil hageja tahte vastaselt. Kuna pole tõendatud kahjustava teosündmuse toimumine, ei saa esineda ka sellest tingitud terviseriket ja mittevaralist kahju. Enamus hageja erinevatest haigusnähtudest esines juba enne väidetavat teosündmust, ka hagejal diagnoositud depressioon on tingitud isiku teistest haigustest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 27. oktoobri 2014 otsusega X.X. hagi Y.Y. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ja poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tugineb hageja oma nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043; § 127 lg-tele 1 ja 4 ning § 130 lg-le 2. Kostja esitas kirjaliku tõendi enda tervisliku seisundi kohta, kuid kohus leidis, et kostja praeguse hetke tervislikku seisundit kajastav tõend ei tõenda seda, et kostja juba 14.08.2010 sama haigust põdes ning et selle haiguse tõttu oleks teosündmus üldse välistatud. Kostja väide, et haigus on pikaajalise kuluga, ei ole millegagi tõendatud. Kostja esitatud tõend ei kinnita ega lükka ümber 14.08.2010 poolte vahel toimunud vahejuhtumi (mida ei kvalifitseeritud KarS § 141 lg 1 järgi) olemasolu. Seega kohus saab
mittevaralise kahju kindlakstegemisel ja selle väljamõistmise otsustamisel lähtuda ainult hageja kinnitusest, et 14.08.2010 poolte vahel toimunud vahejuhtum oli hageja tahte vastane ning tekitas talle moraalset kahju. Kohtul ei ole alust kahelda, et 14.08.2010 olid kostja korteris nii hageja kui kostja ja nende vahel toimus kuriteona mitte sätestatud intiimset laadi sündmus. Hageja nimetab sündmust vägistamiseks ning kostja ütleb, et sellist teosündmust pole üldse toimunud. Kohus oli oma sisetundes veendunud, et poolte vahel aset leidnud sündmus (kui see ei olnud ka vägistamine KarS § 141 lg 1 järgi) oli hageja tahte vastane. Kas kostja sellest tahtevastasusest sündmuse ajal aru sai või ei saanud, ei ole tuvastatud, kuid hiljem kandis ta hagejale üle 10 000 krooni, millise summa saatis hageja kostjale tagasi, nõudes suuremat summat. Ka hageja kirjutab oma hagiavalduses, et: „Ei ole eluliselt usutav, et inimene, kes ei tunne oma süüd, oleks kulutanud üsna soliidse summa ilma põhjusteta.“ Seega luges kohus tuvastatuks hageja suhtes tahtevastase (või osaliselt tahtevastase) sündmuse, kuid kahjunõude rahuldamiseks peab see sündmus olema aluseks hagejale kahjuliku tagajärje tekkimisele. Kostja vastutuse tekke eelduseks on sellest sündmusest tekkinud tervisekahju olemasolu. Seda tuvastatud ei ole. Hageja 2011. a tervisekaart (tl 17), milles on põhidiagnoosiks lihasevalu ja kaasnevateks diagnoosideks radikulopaatia, muu krooniline valu ja mõõdukas depressioon, ei anna alust väita, et kõik need diagnoosid või mõni neist oleks põhjustatud kostja poolt ning tooks kaasa tema vastutuse. Samuti ei tõenda Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuse tõend (tl 18), et hageja pöördumine psühholoogi poole perioodil 11.10.2011–13.03.2012 oleks tingitud 14.08.2010 sündmusest. Teatises kasutatakse küll sõnu „kliendi vägivallajuhtum“, kuid viidatakse samas uurimisele, mis annab alust järeldada, et viide on tehtud Politsei- ja Piirivalveameti uurimisele hageja avalduse alusel algatatud menetluses KarS § 141 lg 1 järgi. Seega ei ole tõendatud, et poolte vahel 14.08.2010 toimunud sündmus oleks toonud hagejale kaasa tervisekahjustuse ning kahjutasu (ka moraalse kahju tasu) selle eest nõuda ei saa. Kui sündmus hageja au ja väärikust riivaks (hageja on avalduses märkinud, et „ükskõik missugune keha kohtlemine on alati ebaseaduslik, kui see on tehtud inimese tahte vastaselt“), siis oleks hageja pidanud oma nõudes sellele tuginema, mitte nõudma kahjutasu tema tervisele tekitatud kahju eest.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2014 otsuse tühistamist mittevaralise kahju väljamõistmata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista Y.Y. lt välja X.X. kasuks mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis ringkonnakohtu äranägemisel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, sest mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise põhimõttest, vaid kohaldub VÕS § 1043, mille järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kohus tuvastas, et 14.08.2010 toimus poolte vahel kostja korteris intiimset laadi sündmus, mis oli hageja tahte vastane. Seega ei ole praeguses menetlusstaadiumis vaidlust selle üle, et poolte vahel leidis 14.08.2010 aset seksuaalvahekord, mis oli hageja tahte vastane. Kohtupraktikast lähtuvalt loetakse inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise korral rünnatavaks õigushüveks seksuaalne enesemääramisõigus ehk õigus vabalt valida, kas, millal ja mil viisil inimene seksuaalvahekorda astub. See õigus tuleneb otseselt põhiseaduslikust õigusest isikupuutumatusele (põhiseaduse (PS) § 20) ja vabale eneseteostusele (PS § 19). Hageja leidis, et oma ebaseadusliku käitumisega kahjustas kostja hageja tervist, mistõttu peab kostja hüvitama talle mittevaralise kahju vähemalt 10 000 euro ulatuses. Kohtu järeldused, et tuvastatud ei ole kostja vastutuse tekke eeldused ehk ei ole
tõendatud, et poolte vahel 14.08.2010 toimunud sündmus oleks toonud hagejale kaasa tervisekahjustuse ning kahjutasu (ka moraalse kahju tasu) sellest nõuda ei saa, on vastuolulised. Kui kohus tuvastas, et kostja astus hagejaga seksuaalvahekorda vastu viimase tahet ehk rikkus hageja kehapuutumatuse õigust, siis tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 on kostja tegu õigusvastane. Seetõttu ei ole üldjuhul vajalik ega asjakohane kontrollida õigusvastasuse tuvastamiseks täiendavaid asjaolusid. Lisaks ei nõudnud hageja kahju hüvitamist tervise kahjustamise pärast, vaid ta soovib, et talle hüvitatakse mittevaraline kahju seoses (vaimse) tervise kahjustamisega; 2) rikkus kohus põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8). Kohus loetles formaalselt hageja esitatud dokumentaalsed tõendid enda terviseseisundi kohta, jättes tähelepanuta Elva Haigla 13.12.2011 tervisekaardi väljavõttes märgitu, et hagejal on diagnoositud mõõdukas depressioon. Puuduvad andmed, et hagejal oleks nimetatu diagnoositud enne 14.08.2010. Kui on tuvastatud kostja õigusvastane tegevus hageja suhtes, siis pidi kohus VÕS § 127 lg 4 kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutama nn conditio sine qua non-testi, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus (seksuaalvahekord ja hagejal tervisekahjustuse tekitamine) loetakse hilisema sündmuse (hageja vaimse tervise kahjustus) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. On selge, et kui kostja ei oleks astunud hagejaga seksuaalvahekorda vastu viimase tahet, ei oleks hagejal tervisekahjustusi tekkinud. Hageja on põhjalikult kirjeldanud oma üleelamisi. Ta tunneb end alandatult. Elustiil on kardinaalselt muutunud, sest hageja kardab võõraid ning püüab vältida kontakte, kuna talle tundub, et inimesed on teadlikud temaga juhtunust ja irvitavad tema üle; 3) tuleb VÕS § 134 lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kui on tuvastatud kostja õigusvastane käitumine hageja suhtes, millega eelduslikult on viimasele tekitatud mittevaraline kahju, kuid kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, siis tulenevalt TsMS § 233 lg-s 1 ja VÕS § 127 lg-s 6 kohtule antud diskretsiooniõigusest võis kohus otsustada kahju suuruse määramise oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Hageja täpsustab nõuet selliselt, et palub mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel; 4) rikkus kohus TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ning TsMS § 348 lg 3 teist lauset ja TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi (3-2-1-114-08).
5.Y.Y. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja käsitletavat õigussuhet hinnanud piisava põhjalikkusega 06.05.2013 esitatud hagivastuses ja jääb nende seisukohtade juurde; 2) ei ole kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on lõppjärelduselt õige, kuid sisaldab minetust, mille parandamine on võimalik TsMS § 652 lg 1 p 1 korras. Kriminaalasja nr 10260104672 kohtueelse menetluse käigus kuriteosündmust ei tuvastatud ja kriminaalasi lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Menetluse lõpetamise seaduslikkust on kontrollinud Riigiprokuratuur (01.08.2012 määrus). Vaatamata eeltoodule põhistas hageja oma nõuet vägistamisteoga ning nõudis kostja karistamist. Kostja eitas seksuaalset vägivalda kategooriliselt. Kohus luges tuvastatuks, et 14.08.2010 toimus
hageja suhtes tahtevastane/või osaliselt tahtevastane/intiimset laadi sündmus. Samas ei tulene kohtu seisukohast mingit informatsiooni selle kohta, milles sündmus seisnes, aga samuti selle tahtevastasust/või osalist tahtevastasust kinnitavad asjaolud. Seega on kohus tuvastanud, et 14.08.2010 toimus poolte osavõtul mingi määratlemata sisu ja tähendusega sündmus. Asjas pole tuvastatud 14.08.2010 poolte vahel seksuaalvahekorra toimumise fakti iseenesest, rääkimata tahtevastasest seksuaalvahekorrast. Hageja sellekohane väide ei tulene tõenditest. Asjas puuduvad tõendid, mis seostaksid hageja erinevaid püsikululisi haigusi kostja väidetava tegevusega 14.08.2010. Hagejale oli kogu tsiviilasja menetluse vältel tagatud advokaadi kvalifitseeritud õigusabi. Seega oli hagejal võimalik esitada kohtule protsessuaalsed taotlused, määratleda asjakohaselt nõude ese ja alus, koguda ja edastada vajalikud tõendid. Kohus andis pooltele seadusest tulenevad selgitused ja suunised, mille täitmist hageja ei kaalunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi.
7.Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist deliktiõiguse sätete alusel. Kahju tekitamise alusena on hageja tuginenud sellele, et 14.08.2010 astus kostja temaga vastu tema tahet kahel korral seksuaalvahekorda.
8.Vastavalt VÕS §-le 1043 teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Nimetatud sättest tulenevalt peab deliktiõigusliku nõude üldise eeldusena hageja tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-13, p 15). Seega on antud juhul hageja kohustus tõendada kostja käitumise õigusvastasus, s.o asjaolu, et kostja astus temaga vastu tema tahet seksuaalvahekorda.
9.Maakohus on hageja seletuse alusel tuvastanud, et 14.08.2010 toimus kostja korteris poolte vahel kuriteona mitte sätestatud intiimset laadi sündmus, mis oli hageja tahte vastane. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt selline tuvastatud asjaolu on ebakonkreetne ega põhine asjas esitatud tõenditel. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut, mille kohaselt peab kohus otsuses analüüsima kõiki tõendeid ning juhul, kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Hageja on hagiavalduses tuginenud muu hulgas prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele (t.l 5-11) ja riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele (t.l 12-15), kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks ta nende tõenditega ei arvesta. Seega on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtule ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg 2 järgi ringkonnakohus ei pea käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul asja uueks arutamiseks saatma, kui rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas esitatud tõenditele on võimalik anda hinnang ringkonnakohtu otsuses ning sellest tulenevalt on maakohtu poolne TsMS § 442 lg 8 rikkumine võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
10.Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ei ole tuvastatud, et Y.Y. oleks kasutanud X.X. suhtes vägivalda ning kriminaalmenetlus lõpetati. X.X. kaebuse alusel kontrollis riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkust ning jättis kaebuse rahuldamata. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus on käsitletavad kirjalike tõenditena TsMS § 272 tähenduses. Nimetatud tõenditest nähtuvalt on Y.Y. (kostja) seletanud, et 14.08.2010 õhtul oli ta naabrite (M. S. ja N. A.) korteris, kus viibis ka N. A sõbranna X.X. (hageja). Koos tarvitati alkoholi. Mingil ajal lahkus ta enda korterisse ning X.X. järgnes talle. Ta oli voodis pikali ja X.X. tuli tema kõrvale ning küsis, miks ta riideid ära ei võta. Ta võttis riided ära ning mõlema soovil proovisid nad astuda vahekorda. See aga ei õnnestunud tema vanuse tõttu. X.X. magas hommikuni teises toas diivanil ning hommikul lahkus naabrinaise juurde. Enne ärasõitu tuli X.X. tema juurest läbi ja kutsus enda poole külla. N. A seletusest nähtub, et 2010 augustis ühel päeval tühistati koos sünnipäeva. X.X. ööbis naabri korteris ja tuli tagasi alles hommikul. X.X. oli hommikul rahulik ja väidetavast vägistamisest ei rääkinud midagi. Enne ärasõitu ulatas X.X. Y.Y. ile hüvastijätuks käe ja kutsus enda poole külla. 2-3 päeva möödudes helistas X.X. talle ja rääkis, et Y.Y. olevat teda kaks korda vägistanud. X.X. l on komme alkoholi tarvitamise korral meestele ligi tikkuda. M. S seletuse kohaselt tarvitati koos alkoholi ning kui Y.Y. lahkus, järgnes X.X. talle. Korteris toimunust ei tea ta midagi, kuid elukaaslaselt on kuulnud, et alkoholi tarvitades hakkab X.X. meestele ligi tikkuma. Enne äraminekut lehvitas X.X. Y.Y. ole ja kutsus endale külla. Eelmärgitud kirjalikest tõenditest nähtub ka see, et X.X. pöördus esmakordselt pärast kõnesolevat sündmust arsti vastuvõtule 30.08.2010 ning väidetavast vägistamisest rääkis X.X. esmakordselt günekoloogile 31.08.2010. Arstitõenditest nähtuvalt ei ole X.X. l mingeid vägistamisele viitavaid vigastusi tuvastatud. Kuriteokaebuse politseisse esitas X.X. 17.09.2010, s.o pärast seda, kui Y.Y. keeldus talle maksmast 25 000 krooni. Eelnimetatud tõendeid arvestades ei ole ringkonnakohtu arvates usutav X.X. seletus, mille kohaselt astus Y.Y. temaga tema tahte vastaselt kaks korda suguühtesse. X.X. seletuse ebausaldusväärsusele viitab tema käitumine 15.08.2010 hommikul (ei rääkinud oma sõbrannale N. A tahtevastasest suguühendusest, tema väline olek ei viidanud tema suhtes vägivalla kasutamisele, jättis Y.Y. iga sõbralikult hüvasti ja kutsus viimast endale külla); arstile väidetavast vägistamisest rääkimine alles 31.08.2010 ning kaebusega politseisse pöördumine 17.09.2010. Y.Y. i vanust (sündinud XX) ja tema tervislikku seisundid (t.l 45-46) ning N. A ja M. S seletusi arvestades on usutav Y.Y. i seletus, mille kohaselt tema ja X.X. vahel midagi vägivaldset ei juhtunud ning suguühe ei õnnestunud tema vanuse tõttu. Asja materjalidest (t.l 16) nähtub veel see, et 04.09.2010 kandis Y.Y. X.X. arvele 10 000 krooni ning 16.09.2010 kandis X.X. nimetatud rahasumma Y.Y. arvele tagasi. Ringkonnakohtu arvates on usutav Y.Y. i seletus, et raha kandis ta X.X. arvele seetõttu, et viimane jätaks ta rahule ja lõpetaks tema süüdistamise enda vägistamises ning seetõttu ei ole õige hagiavalduses esitatud väide, mille kohaselt tõendab raha ülekandmine kostja õigusvastast tegu. Ülaltoodu tõendab, et kostja ei ole hageja suhtes pannud toime õigusvastast käitumist (ei ole astunud hageja tahte vastaselt hagejaga kahel korral seksuaalvahekorda) ning sellega on välistatud kostja poolt hagejale kahju tekitamine. Seetõttu tuleb hageja nõue kostjalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kuivõrd tõendamata on kostja õigusvastane käitumine, puudub vajadus anda hinnangut sellele, millist hageja õigushüve väidetavalt kahjustati.
11.Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus rikkunud TsMS § 348 lg-t 2 ja § 351 lg-t 2 sellega, et ei ole selgitanud hagejale võimalust taotleda õiglast hüvitist mittevaralise kahju katteks kohtu äranägemisel. Selline rikkumine ei ole käsitletav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, kuna apellandil oli võimalus nõuda õiglast hüvitist mittevaralise kahju katteks apellatsioonkaebuses. Mingeid muid menetluslikke taotlusi ei ole apellatsioonkaebuses esitatud.
12.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.