2-16-16471/34 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

9.Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Xxxx hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (840 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi andmise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Xxxx(hageja) esitas 01.11.2016 Harju Maakohtule hagi Xxxx(kostja) vastu elatise nõudes. Hageja täpsustas oma nõudeid 18.11.2016. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja igakuise elatise alammääras (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära) alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodil 01.11.2015-31.10.2016 summas 2 490 eurot. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja hagejat materiaalselt toetanud 2015.-2016. aastal. Hageja palus igakuise elatise suuruse siduda kehtiva miinimumpalgaga. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et miinimumelatise vähendamiseks puudub alus. Kostja väited täiendava lapse ja ülalpidamiskohustuse olemasolust on tõendamata. Kostja selgitused tema väidetavast töötasust ei ole usaldusväärsed. Kostja selgitused sellest, kuidas tal pole võimalik teenida lapse ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut, on ainetud. Tagasiulatuva elatisnõude vähendamiseks puudub alus. Kohtuistungil selgitas hageja seaduslik esindaja, et tema brutosissetulek on 800 eurot. Hageja seadusliku esindajal ei ole vallas- ega kinnisvara. Kõik kulud on jagatud kolmeks. Üür on 350 eurot, pluss kommunaalkulud. Kuna on ahjuküttega korter, siis pole seda kommunaalkuludesse arvestanud. Kommunaalkuludeks on vesi, elekter, prügi, internet. Hageja põhjendatud kulud kuus on kokku 470 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja seaduslik esindaja ei ole alates kostja ja hageja ema suhete lõppu (2012) kordagi kostja poole pöördunud elatise nõudega. Peale kostja ja Xxxx kooselu lõppemist jäi

poolte kokkuleppel hageja elama emaga Tallinna linna. Kostja kolis tagasi oma kodulinna Tapale, Lääne- Virumaale. 2014. aastal kohtas kostja oma praegust elukaaslast, kellega kostjal käesoleval ajal koos elab. Kostja ja tema elukaaslase perre sündis käesoleva aasta 24. septembril tütar Xxxx . Kostja kuupalk on olnud alates aprillist 2016. aastast keskmiselt 300 eurot ühes kalendrikuus ning kostja elukaaslane on lapsehoolduspuhkusel, mistõttu on kostja elukaaslase sissetulekuks emapalk summas 425 eurot. Enne 2016. aasta aprillikuud puudus kostjal püsiv sissetulek ning kostja elatus juhutöödest ning perekonna poolt pakutud toest. Käesoleval juhul on selge, et kostja teine laps Xxxx jääks materiaalselt palju raskemasse olukorda, kui kostja peaks tasuma hagejale miinimummääras elatist ning ülalpidamine ei oleks laste puhul võrdne. Elatise määramisel palub kostja kohtul arvestada ka asjaoluga, et väljamõistetava elatise suuruse vähendamine alla miinimummäära ei mõjuta oluliselt hageja seniseid elutingimusi ega majanduslikku olukorda, kuid samas on elatise vähendamine äärmiselt oluline kostja teise lapse jaoks, kes elatise mittevähendamisel jääks majanduslikult vähemkindlustatuks ning oleks oluliselt halvemas seisus kui elatist saav laps. Kostja on püüdnud leida muud tasuvamat tööd, kuid kahjuks tulutult. Kostja on seisukohal, et elatise määramisel tuleb arvesse võtta mõlema vanema sissetulekuid ja varalist olukorda. Asjaolu, et kostja on lahus elav vanem, ei saa olla põhjuseks hageja ema sissetuleku mittearvestamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ema sissetulek on 800 eurot (bruto) kalendrikuus, mis on oluliselt suurem kostja sissetulekust. Kuigi vanemad peavad andma lapsele võrdset ülalpidamist, võib sellest põhimõttest kostja hinnangul kõrvale kalduda, kui ühe vanema sissetulek on oluliselt suurem ning teine vanem ei oleks võimeline elatise miinimummääras väljamõistmisel elatada ei ennast ega oma teist last. Eeltoodust lähtudes palub kostja elatise määramisel hagejale kohtul arvesse võtta ka kostja praegust objektiivset varalist seisundit, kuivõrd reaalselt ei ole kostjal võimalik nõutud summas elatist tasuda ilma, et tal ei jääks võimalust säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ja ise ilma riigi abita toime tulla. On ilmne, et hageja tagasiulatuva nõude rahuldamine seab ohtu nii kostja kui ka tema teise lapse ning see on kostjale ebamõistlikult koormav ning kostja teine laps satuks oluliselt halvemasse olukorda kui hageja. Käesoleval ajal on kostja sissetulek 300 eurot ühes kalendrikuus ning kostja on põhjendanud, et tal ei ole võimalik tasuda hagejale elatist miinimummääras, seega on tõenäoline, et juhul kui kohus mõistab välja elatise nõude tagasiulatuvalt, ähvardab kostjat ning tema ülalpeetavat sisuliselt kodutuks jäämine ning sotsiaalabist elatumine. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja hooldusõiguslik vanem ei ole pöördunud mitte kordagi kostja poole elatise nõudes, kuigi hageja seaduslik esindaja oleks pidanud seda tegema kohe, kui kostja elatist ei tasunud ning käesoleval hetkel panna kostja sellest tulenevalt olukorda, kus tagasiulatuva elatisenõude väljamõistmine sisuliselt jätaks kostja ning kostja teise ülalpeetava, mõne kuuse imiku, ilma igasugusest majanduslikust kindlusest, on ebaproportsionaalne riive nii kostja kui ka teise kostja ülalpeetava suhtes. Kostja palub

3.Vähendada tagasiulatuvat elatise nõuet 50 % võrra, so 1 245 eurole ning võimaldada kostjal vastav summa tasuda kahe kalendriaasta jooksul fikseerimata summadena, vastavalt kostja materiaalsele seisule. Kohtuotsuse põhjendused Xxxx ja Xxxx on ühine tütar, 25.08.2012 sündinud Xxxx(tl 4, 5-6), kes elab koos ema Xxxx . Hageja palub kostjalt välja mõista − igakuise elatise miinimumsummas alates 01.11.2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni, so 25.08.2030 ja − tagasiulatuva elatise ühe aasta eest summas 2 490 eurot (tl 22) perioodi 01.11.2015-31.10.2016 eest. Hageja esitatud maksekorraldusest (tl 23) nähtuvalt on kostja ema Xxxx kontolt kantud Xxxxkontole 24.08.2016 50 eurot (selgitusega „Xxxx xxxx“). Nimetatud summa loeb hageja kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on elatise nõude esitaja laps, kuid teda esindab seaduslik esindaja, s.o lapsevanem, kes peab last oma vahenditest üleval ning leiab, et teine vanem ei täida lapse suhtes seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes. Ülalpidamiskohustus on täidetud juhul, kui vanem annab ülalpidamist regulaarselt ja elatis makstakse hagejat esindanud vanemale. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Hageja nõuab elatist miinimummääras. PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; Riigikohtu 29. aprilli 2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; Riigikohtu 12. märtsi 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12; Riigikohtu

Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17; Riigikohtu 13. aprilli 2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-119-15 punktist 11 nähtub, et PKS 102 lõike 2 teises lauses silmas peetud vahendite ühetaoline kasutamine ei tähenda nende vahendite aritmeetilist jagamist ülalpeetavate arvuga (sh ülalpidaja ise), vaid pigem seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks. Seega ei pea erinevatele ülalpeetavatele antav rahasumma olema igakuiselt võrdne, vaid tagatud peab olema kõigi alaealiste laste igapäevaste vajaduste rahuldamine. Kohus on tuvastanud, et kostjal on lisaks hagejale veel üks laps, 24.09.2016 sündinud Xxxx (tl 95). Kostja taotles kohtult igakuise seadusjärgse miinimumelatise vähendamist 50 % võrra. Miinimumelatise vähendamise alusena märgib kostja, et tema keskmine kuupalk on 300 eurot ning alates 2016. septembrikuust on kostjal on veel üks laps, keda ta peab üleval pidama. Kostja on lisanud, et lähiajal tema sissetulek ei muutu, sest parema töökoha saamiseks peaks ta ilmselt kolima mõnda teise linna, aga tema uus elukaaslane ei soovi kolida. Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata, millega palutakse välja mõista Xxxx hagejale igakuine elatis PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras, vähendada väljamõistetavat elatist ja mõista välja elatis 50 % PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määrast, so 50 % poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalga alammäärast (so aastal 2016 107,50 eurot, aastal 2017 117,50 eurot jne) ning jätta rahuldamata hagi tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Alternatiivselt, kui kohus ei pea piisavalt põhjendatuks tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata jätmist ning selle mitte väljamõistmist, palus kostja vähendada tagasiulatuvat elatise nõuet 50 % võrra, so 1 245 eurole ning võimaldada kostjal vastav summa tasuda kahe kalendriaasta jooksul fikseerimata summadena, vastavalt kostja materiaalsele seisule. 30.12.2016 menetlusdokumendis tõi kostja täiendavalt esile, et kostja kuupalk on olnud alates aprillist 2016 keskmiselt 300 eurot ühes kalendrikuus ning kostja elukaaslane on lapsehoolduspuhkusel, mistõttu on kostja elukaaslase sissetulekuks emapalk summas 425 eurot. Enne 2016. aasta aprillikuud puudus kostjal püsiv sissetulek ning kostja elatus juhutöödest ning perekonna poolt pakutud toest. Kostja on püüdnud leida muud tasuvamat tööd, kuid kahjuks tulutult. Tagasiulatuva elatise nõude osas märkis kostja täiendavalt, et kostjal puudus perioodil 2015 november kuni 2016 märts püsiv sissetulek ning alates aprillist on kostja keskmine sissetulek olnud 300 eurot kuus. Tõenditena esitas kostja oma pangakonto väljavõtte perioodil 01.11.2015-31.10.2016. Kohus kohustas 28.06.2017 toimunud kohtuistungil kostjat esitama, kui suured on kostja teise lapse vajadused ja kuidas jagab kostja teise lapse emaga ülalpidamiskohustust, st kui palju kumbki vanem lapse ellu panustab. Samuti kohustas kohus kostjat esitama tõendid enda kui ka teise lapse ema varalise seisundi ja sissetulekute kohta. Lisaks kohustas kohus kostjat 06.07.2017 kohtukirjaga esitama tõendid Xxxx ́i igakuiste põhjendatud vajaduste kohta ja kui palju kumbki vanem lapse ellu panustab. Samuti kohustas kohus kostjat esitama tõendid enda varalise seisundi ja 2017. aasta sissetulekute kohta, Xxxx ́i ema varalise seisundi ja sissetulekute kohta (tl 101, pöördel). Täiendavalt on kohus pooltele

23.08.2018 kirjaga määranud tähtaja seni esitamata avalduste, seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks hiljemalt 13.09.2017 ja neile vastamiseks kuni 03.10.2017 (tl 125). Vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud kostja andmeid ja tõendeid kostjaga koos elava Xxxx ́i igakuiste põhjendatud vajaduste suuruse kohta ja lapse ema Xxxx sissetuleku (sh toetused) ja varalise olukorra kohta. Järgnevalt analüüsib kohus poolte poolt esitatud ja kohtu poolt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 5 alusel kogutud tõendeid (tl 58, 108, 110, pöördel, 113, 115, 116, 117, 118, 119, 120, 121, 122, 123, 124, 131, 132, 133, 134, 135) laste emade ja kostja varalise olukorra kohta, et tuvastada laste vajaduste rahuldamise võimalused. Kostja poolt esiletoodu kohaselt elab Xxxx koos kostja ja ema Xxxx . Seega ei pea kostja osalema lapse ülalpidamises igakuiselt elatusraha makseid tehes, vaid perekonnasisesel kokkuleppel mistahes muus vormis. Xxxxomab arveldusarvet Swedbank AS-is. Vastavalt XxxxSwedbank AS-i arveldusarve väljavõttele perioodil 04.11.2016 kuni 02.12.2016 on tema arvele laekunud töötasu XXXX OÜ-lt novembris 300 eurot ja detsembris 300 eurot. Nimetatud summad on kostja koheselt sularahas välja võtnud. Sotsiaalkindlustusameti teatisest nähtuvalt ei ole Xxxx arvel pensioni, toetuste ega hüvitise saajana. Maksu- ja Tolliameti teatisest nähtuvalt on Xxxx saanud perioodil 01.01.201731.07.2017 brutotulu Xxxx OÜ-lt 342,32 eurot ja OÜ-lt Xxxx 575,73 eurot. Äriregistri, Kinnistusraamatu, Liiklusregistri ja Eesti Väärtpaberikeskuse andmetel puudub kostjal registrisse kantav vara. Sotsiaalkindlustusameti teatisest nähtuvalt on perioodil 01.01.2017 kuni 31.08.2017 Xxxx välja makstud peretoetusi ja vanemahüvitist kokku 3 664 eurot (hüvitis 3 264 eurot ja toetus 400 eurot). Kohtule ei ole esitatud tõendeid Xxxx poolt lapsele Xxxx ́ile, kes elab koos tema ja Xxxx , tehtud kulutuste kohta. Seega ei ole Xxxx poolt lapsele tehtud kulutused tõendamist leidnud. Äriregistri, Kinnistusraamatu, Liiklusregistri ja Eesti Väärtpaberikeskuse andmetel puudub Xxxx registrisse kantav vara. Arvestamata kostja sissetulekuid oli Xxxx käsutuses nimetatud perioodil rahalisi vahendeid lapse ülalpidamiseks (emapalk jagatuna kaheks + riiklik toetus) 2 032 eurot, so keskmiselt 254 eurot kuus. Hageja elab koos ema Xxxx , ema teiste ülalpeetavate kohta andmeid kohtule esitatud ei ole. Hageja vajadused on järgmised: eluasemekulud 128 eurot (so üür, vesi, elekter, prügi, internet), millele lisanduvad küttepuud 100 eurot aastas inimese kohta, kulutused toidule 100 eurot, kulutused transpordile 10 eurot (sõit lasteaeda ja tagasi, arsti juurde), sidekulud 14 eurot, kulutused tervishoiule 10 eurot, kulutused hügieenitarvetele 8 eurot, kulutused lapse lasteaia kohatasule ja söögile 83 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 100 eurot ning muud vältimatud püsikulutused 15 eurot. Hageja põhjendatud kulud kuus on kokku 470 eurot. 28.06.2017 toimunud kohtuistungil on hageja seaduslik esindaja märkinud, et tema brutosissetulek on 800 eurot, aga palk muutub tal igakuiselt. Xxxx ei ole vallas- ega kinnisvara. Kõik kulud on jagatud kolmeks. Üür on 350 eurot, pluss kommunaalkulud. Kuna on ahjuküttega korter, siis pole seda kommunaalkuludesse arvestanud. Kommunaalkuludeks on vesi, elekter, prügi, internet. Äriregistri, Kinnistusraamatu, Liiklusregistri ja Eesti Väärtpaberikeskuse andmetel puudub hageja seaduslikul esindajal registrisse kantav vara. Seega on Xxxxkäsutuses olnud nimetatud perioodil rahalisi vahendeid lapse ülalpidamiseks 800 eurot, so keskmiselt 400 eurot kuus. Kostja väidab, et tema sissetuleku moodustab töötasu 300 eurot. Kostja poolt esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt ei kasuta kostja oma pangakontot igapäevaseks majandamiseks. Kohus on 28.06.2017 toimunud kohtuistungil vande all üle kuulanud hageja seadusliku esindaja xxxx, kelle ütluste kohaselt elas ta kostjaga koos aastatel 2011 ja 2012. Nad ei elanud püsivalt koos. Kostja käis vahepeal Soomes tööl. Xxxx teadaolevalt maksti kostjale ametlikult palka. Kostja töötasu XXXX OÜs kanti Xxxx kontole (tl 100), sest kostja enda arvelduskonto oli kohtutäituri poolt arestitud. Xxxx

teadaolevalt on kostjale makstud ka ümbrikupalka, sest enamuse ajast arveldas kostja sularahaga. Oma arveid maksis kostja teiste pangakontode kaudu, kas siis sugulaste või sõprade omade kaudu. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja selgitused tema väidetavast töötasust usaldusväärsed. Täiendavalt on hageja seaduslik esindaja lisanud, et ainuüksi käesoleval hetkel leidub töökuulutusi vahendavates portaalides Tapa linnas mitmeid tööpakkumisi, mis ei eelda mitte mingisugust erialalist ettevalmistust ning mis võimaldaksid kostjal teenida rohkem raha, kui ta väidetavalt teenib praegu (tl 66-67). Seejuures ning vastupidiselt kostja poolt väidetule ei ole kostja mitte mingil juhul oma tööotsingutel seotud ainult Tapa linnaga. Kusjuures ka kumbki kostja esitatud pangakontole töötasu maksnud ettevõtetest ei tegutse Tapa linnas, vaid Tõrvandil ja Tallinnas (tl 68-69, pöördel). Mõlemas nimetatud linnas, aga kasvõi Tapa vallas, leiaks kostja paremini tasustava töökoha probleemideta (tl 70). Kohus nõustub hageja seadusliku esindaja seisukohaga, et kostja selgitused selles, kuidas tal pole võimalik teenida lapse ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut, on ainetud. Kostja on töövõimeline isik, kelle ülesandeks on teenida sissetulekut määral, mis võimaldaks lapse vajaduste rahuldamist vähemalt miinimummääras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Kostja peab tegema endast kõik oleneva, et tagada ka oma lapse Xxxx igapäevaste vajaduste rahuldamine, makstes elatist vähemalt perekonnaseaduses sätestatud minimaalmääras. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et kostja poolt hagejale PKS § 101 lõikes 1 ettenähtud määras elatise maksmise korral osutuks tema 24.09.2016 sündinud laps vähemkindlustatuks kui hageja või et sellega kaasneks laste ebavõrdne olukord. Kohus jätab rahuldamata kostja nõude vähendada väljamõistetavat elatist ja mõista välja elatis 50 % PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määrast, so 50 % poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalga alammäärast (so aastal 2016 107,50 eurot, aastal 2017 117,50 eurot jne). Kohus juhib kostja tähelepanu ka PKS §-le 106, mille kohaselt kui sugulane on PKS § 102 alusel ülalpidamise kohustusest vabastatud, annab ülalpidamist sugulane, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega isegi kui kohus vabastaks kostja osaliselt hageja ülalpidamise kohustusest, oleks lapsel õigus pöörduda PKS § 96 alusel ülalpidamisnõudega kostja vanema(te) (vanavanema(te) vastu. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks hageja ülalpidamiseks välja alates 01.11.2016 igakuise elatise muutuva suurusena PKS § 101 lõikes 1 sätestatud minimaalmääras kuni hageja täisealiseks saamiseni, so kuni 25.08.2030. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja Xxxx kasuks võlgnevuse alates 01.11.2015 kuni 31.10.2016 summas 2 490 eurot. Kostja palus jätta hageja vastava nõude rahuldamata või alternatiivselt vähendada tagasiulatuvat elatise nõuet 50 % võrra, so 1 245 eurole ning võimaldada kostjal vastav summa tasuda kahe kalendriaasta jooksul fikseerimata summadena, vastavalt kostja materiaalsele seisule. Kohus märgib, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse.

Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel. Hageja seaduslik esindaja on märkinud, et ta on nõudnud kostjalt elatise tasumist korduvalt, nii suuliselt kui ka kirjalikult, tagasiulatuva elatisnõude perioodil kui ka enne seda (tl 71-72). 28.06.2017 kohtuistungil on kohus hageja seadusliku esindaja vande all ära kuulanud. Hageja seaduslik esindaja selgitas, et 2014 sai kostjale väljatoodud meili teel, palju ta on maksnud ja kui palju ta oleks pidanud maksma. Kuna see tulemusi ei andnud, siis mingiks ajaks hageja seadusliku esindaja nõudmised vaibusid. Kostja ütles, et ta tunneb end ahistatuna, kui hageja seaduslik esindaja talle helistas ja küsis, millal raha laekub. 2015. aastal hooldusõiguse lõpetamise protsessil sai järjekordselt välja toodud kirjades, et pole tasutud. Kostja proovis väita, et ta on seda teinud sularahas. Hageja seaduslik esindaja märkis, et kuna ta pole kostjat näinud, siis pole see võimalik, et teda sularahas toetati. Kostjalt on nõutud hageja ülalpidamist nii 2014. kui 2015. aasta vältel ning 2016. aastal saatis hageja seaduslik esindaja kostjale ühe korra meili. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13; 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14). Hageja kulutused perioodil 01.11.2015-31.10.2016 olid suurusjärgus 2 490 eurot. Kostja on esitanud kohtule oma kontoväljavõtte, mille kohaselt oli kostja sissetulekute suuruseks perioodil 07.04.2016-07.10.2016 2 274 eurot. Kontole laekunud töötasu on kostja koheselt sularahas välja võtnud. Kostja kohtule tõendeid selle kohta, et enne 2016. aasta aprillikuud puudus kostjal püsiv sissetulek ja kostjat toetas sel ajal perekond, esitanud ei ole. Lisaks sündis kostja teine laps alles 24.09.2016. Kohus leiab, et tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine ei ole kostjale ebamõistlikult koormav. Eelpool toodust tulenevalt rahuldab kohus hageja tagasiulatuva elatise nõude perioodi 01.11.2015 kuni 31.10.2016 eest summas 2 490 eurot. Kostja on palunud alternatiivselt, kui kohus ei pea piisavalt põhjendatuks tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata jätmist ning selle mitte väljamõistmist, vähendada tagasiulatuvat elatise nõuet 50 % võrra, so 1 245 eurole ning võimaldada kostjal vastav summa tasuda kahe kalendriaasta jooksul fikseerimata summadena, vastavalt kostja materiaalsele seisule. Kohtu hinnangul puuduvad alused tagasiulatuva elatise nõude vähendamiseks 50 % võrra ja elatise ajatamiseks kahe kalendriaasta jooksul. Kostja ei ole esitanud kohtule andmeid ega tõendeid selle kohta, milline on tema teise lapse ülalpidamise kulud ühes kalendrikuus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-37-14 märkinud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista (vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Juhindudes TsMS § 455 lg-s 1 sätestatust määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja. Tõendid, mida kohus kohtuotsuse tegemisel ei arvesta Juhindudes TsMS § 238 lg-st 5 jätab kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata: - kohtumääruse ühise hooldusõiguse lõpetamise kohta (tl 7-9), kuna käesoleva vaidluse esemeks ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamise nõue.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja õigusabikulude suuruseks on 700 eurot (tl 129), mis koosneb: − 19.01.2017- tsiviilasja materjalidega tutvumine; tõendite kogumine; hageja vastuse koostamine- kestus 4 h; − 28.06.2017- kohtuistungiks ettevalmistumine, sh suhtlus kliendiga ja tõendite kogumine; istungil osalemine- kestus 1,7 h ja − 13.09.2017- pärast kohtuistungit kogutud tõendite analüüs, hageja lõplike seisukohtade koostamine- kestus 1,3 h. Kostja vastuväiteid hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud toimingutele esitanud ei ole. Kohus leiab, et arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on eelpool nimetatud toimingud põhjendatud ja vajalikud. Võttes arvesse hageja lepingulise esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 7 tunni (4 + 1,7 + 1,3) ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 100 eurot. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (100 eurot/tund) ülemäära kõrge. TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, sest on eraisik. Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 ning hageja kinnitusele on hagejale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Kokku tuleb Xxxx mõista Xxxx kasuks välja menetluskulud summas 840 eurot [(7 h x 100 eurot/h) + 20 %]. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja lepinguline esindaja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4.