Tee ja Tee OÜ avaldus C-EHITUS OÜ (endine ärinimi ALATEX EHITUS OÜ) pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 26.03.2015 määrus ajutise halduri nimetamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Tee ja Tee OÜ määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Võlausaldaja (avaldaja): Tee ja Tee OÜ, registrikood 12247545, lepinguline esindaja vandeadvokaat Janek Väli Võlgnik: C-EHITUS OÜ (endine ärinimi ALATEX EHITUS OÜ), registrikood 12345106, lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun
RESOLUTSIOON
Jätta Pärnu Maakohtu 26.03.2015 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Tee ja Tee OÜ kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Asjaolud
1.Pankrotiavalduse kohaselt sõlmiti võlausaldaja ja võlgniku vahel suuline kokkulepe selle kohta, et võlausaldaja andis ja võlgnik võttis rendile teedeehitusmasinad ja tööjõudu, mille eest võlgnik kohustus tasuma vastavalt talle esitatud arvetele.
05.09.2014 sõlmiti võlausaldaja ja võlgniku vahel kokkulepe, mille alusel tehti osaliselt tasaarvestamist ning allesjäänud 10 690,41 eurot kohustus võlgnik tasuma võlausaldajale hiljemalt 25.09.2014. Mittetähtaegsel tasumisel kohustus võlgnik tasuma viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole võlgnik pankrotimenetluse esitamise seisuga võlgnevust likvideerinud. Võlgniku võlgnevuseks on eelpoolviidatud kokkuleppest tulenev põhivõlg 10 690,41 eurot ja viivis 6948,77 eurot, kokku 17 639,18 eurot. Võlausaldaja on 09.02.2015 teinud võlgnikule pankrotihoiatuse. Võttes arvesse asjaolu, et võlgnik ei ole võlga tasunud 10 päeva jooksul peale pankrotihoiatuse saamist, samas on võlgnik võlga kinnitanud, leiab võlausaldaja, et võlgnik on maksejõuetu ning pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 alusel tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot.
2.Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu leides, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Lisaks on võlgnik esitanud 18.03.2015 võlausaldajale tasaarvestuse avalduse. Antud avalduse kohaselt on võlgnikul võlausaldaja vastu 13 511,83 euro nõue, võlausaldajal omakorda võlgniku vastu 7223,38 euro nõue. Võlgnik kasutab võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse õigust ning tasaarvestab kattuvas ulatuses võlausaldaja nõude tema vastu nõudega võlausaldaja vastu, mille tulemusena võlgneb võlausaldaja võlgnikule 6328,45 eurot.
3.Võlausaldaja nõue tuleneb poolte vahel 05.09.2014 sõlmitud nõuete/kohustuste arveldamise kokkuleppest, millest nähtub, et pooltel olid vastastikused nõuded. Nimetatud kokkuleppest nähtub ka, et pärast tasaarvestuste teostamist vastavalt arvele nr 14017 summas 10 474,32 eurot jääb võlausaldaja nõude suuruseks võlgniku vastu 10 690,41 eurot. Võlgnik on esitanud tõendi selle kohta, et 28.04.2014 on võlgnik teinud võlausaldajale hinnapakkumise Retke tee 22 tööde kohta, milleks kujunes 15 566,40 eurot. Vastuväidete kohaselt lepiti kokku, et võlausaldaja hetkeliste likviidsusprobleemide tõttu esitab võlgnik võlausaldajale arve esialgses summas 10 474,32 eurot, mida võlgnik arvet nr 14017 esitades ka tegi. Võlgnik väidab ka, et pooled leppisid kokku, et tasaarveldavad võlausaldaja poolt esitatud arve nr 143/14 summas 2052 eurot ning ülejäävas osas (3077,51 eurot) esitatakse võlausaldajale arve hiljem. Võlgnik küll esitas võlausaldajale arve nr 14017, kuid viimane seda ei tasunud. Võlgnik leiab, et võlausaldaja on kasutanud ära oma jõupositsiooni ning võlgniku erakorralist vajadust, seades arve nr 14017 osalise tasumise eeltingimuseks vaidlusaluse kokkuleppe allkirjastamise. Kokkuleppe koostas võlausaldaja ning loetles selles võlgniku poolt tasumisele kuuluvaiks ka arved nr 179/14; 163/14; 187/14 ja 143/14 kokku summas 3467,03 eurot, mida tegelikkuses võlgnik tasuma ei pidanud. Ka rõhutab võlgnik, et kõnealuse kokkuleppega sunniti teda loobuma viivise nõudest. Alltöövõtjate ees oma kohustuste täitmiseks oli võlgnik sunnitud nõustuma hoopis võlausaldajale viivise maksmisega, kuigi 2014 arvetelt nähtuvalt võlgnikul sellist kohustust ei olnud. Võlgniku vastuväidete kohaselt oli võlausaldaja teadlik sellest, et tal on erakorraline vajadus, st kohustused alltöövõtjate ees ning ka asjaolu, et tulenevalt võlausaldaja poolsest viivitusest tööde vastuvõtmisel ning arve tasumisel suurenesid võlgniku kahjud iga päevaga. Seetõttu survestas võlausaldaja osalise tasumise eeltingimusena võlgnikku tegema tehingut, s.t. allkirjastama kokkulepet äärmisel ebasoodsatelt tingimustel. Võlgnik võttis kohustuse tasuda arved, mille tasumise kohustust tal tegelikkuses polnud ja lisaks sundis võlausaldaja võlgnikku nõustuma 0,5%-lise päevase viivisemäära maksmisega ja loobuma võlgnikku viivise nõudmisest. Võlgnik leiab, et selline kokkulepe tema ja võlausaldaja vahel on vastuolus TsÜS § 86 lg 2 kohaselt heade kommetega ning tühine ning seega ei pea seda kokkulepet ka täitma.
4.Kuivõrd kokkulepe on tühine, leiab võlgnik, et tühine on ka võlausaldaja nõue võlgniku vastu summas 7223,38 eurot (arve nr 215/2013 ja 217/2013). Samas võlgnikul on
võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue 3077,51 eurot, viivisenõue 10 474,32 eurot ja Faltek OÜ kahjunõudest tulenev nõue ca 5000 eurot. Seega ei ole võlausaldajal võlgniku vastu nõudeid ning ajutine haldur tuleb jätta nimetamata ka PankrS § 15 lg 3 p 3 alusel. Maakohtu määrus
5.Pärnu Maakohus jättis 26.03.2015 määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas menetluse. PankrS § 15 lg 6 kohaselt jäid menetluskulud võlausaldaja kanda.
6.PankrS § 10 lg 1 alusel peab võlausaldaja põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Sama sätte lg 2 kohaselt piisab võlgniku maksejõetuse põhistamiseks võlausaldaja poolt ühest nimetatud sätte asjaolust, millele võlausaldaja on ka pankrotiavalduse esitamisel tuginenud. Nimelt PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel piisab pankrotiavalduse põhistamiseks, kui võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Seda, et võlausaldaja esitas võlgnikule 09.02.2015 pankrotihoiatuse, ei ole võlgnik vaidlustanud ning muid tõendeid võlgniku maksejõuetuse tõendamiseks peale nõude olemasolu ei pea võlausaldaja esitama. Võlgniku maksejõuetuse olemasolu selgitab välja pankrotihaldur.
7.PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
8.Võlgniku vastuväidetest nähtub, et võlgnik on võlausaldaja nõudele vastu vaielnud leides, et pankrotiavalduse aluseks olev kokkulepe on tühine ning esitanud ka tõendid, millest lähtudes ta oma vastuväidetele tugineb. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmisel ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuse väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. 05.09.2014 sõlmitud võlausaldaja ja võlgniku vahelise kokkuleppe (p 2.1) kohaselt on võlausaldaja nõue võlgniku vastu 16 864,73 eurot, paraku arveid selle nõude kujunemise kohta esitatud ei ole. Pärast võlgniku nõude tasaarvestamist summas 10 474,32 eurot on võlgniku nõudeks jäänud veel 10 690,41 eurot (kokkuleppe p 3.2). Kuidas nimetatud nõue pärast tasaarvestamist on kujunenud, ei ole kohtu arvates jälgitav. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on kehtinud tööde teostamiseks suulised kokkulepped, samas võlgniku kinnitusel on vaieldav võlausaldaja nõudega seonduvalt ka Retke tee 22 objektil teostatud tööde tegelik maksumus. Seega on ilmne, et võlausaldaja väidetav nõue ei ole selge. Kuna võlgnik on leidnud, et 05.09.2014 nõuete/kohustuste arveldamise kokkulepe on tühine, siis on vaja tuvastada kas ja mis ulatuses on kokkulepe kehtiv. See vaidlus eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, seega hagimenetluses. Eelnevast oleneb, kas võlgnikul on nõue võlausaldaja vastu, mida tasaarvestada võlausaldaja nõudega ja mis ulatuses seda teha. Määruskaebus ja selle põhjendused
9.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega kohus nimetaks ajutise pankrotihalduri.
10.Võlausaldaja on endiselt seisukohal, et nõue on selge ja nõude aluseks on võlgniku võlatunnistus. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist
selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seega oli 05.09.2014 kokkulepe võlgnikupoolne võlatunnistus, kuna võlgnik tunnistas sellega oma võlga, samuti loodi sellega iseseisev võlgniku kohustus. Täidetud on ka võlatunnistuse kirjaliku vormi nõue.
11.Riigikohtu praktikast (3-2-1-149-14 p-s 12) tulenevalt piisab võlausaldajal nõude tõendamiseks üksnes võlatunnistuse esitamisest. Antud juhul võlgnik ei ole nõude tasumist tõendanud ega seda ka väitnud. Samuti on kohtumääruses nimetatud poolte tõendamiskoormis vastuolus eeltoodud Riigikohtu praktikaga – võlgnik peab võlatunnistuse puhul tõendama nõude puudumist, mitte võlausaldaja ei pea võlatunnistust täiendavalt tõendama. Võlgnik ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et võlgnik oleks olnud erakorralises ebasoodsas seisukorras või et võlausaldaja seda teadis ja seda ära kasutas.
12.Võlgnikul puudub võlausaldaja vastu alusetu rikastumise nõue. Võlgnik on väite põhjendamisel viidanud tasaarvestuse avalduse lisale 1, milleks aga on võlausaldaja (mitte võlgniku) hinnapakkumine objekti lõpptellijale. Seega ei ole võimalik nimetatud hinnapakkumisega tõendada, et võlgniku poolt tehtud tööde maksumus oli 15 566,40 eurot. Võlgniku poolt tehtud tööde maksumus oligi 8728,60 (lisaks käibemaks), nagu on kajastatud tema arvel nr 14017. Seda arvet käsitleti ka 05.09.2014 kokkuleppe punktis 2.2. ja 3.1. ning vastavalt kokkuleppele (ehk võlatunnistusele) on kohustus nimetatud arve osas lõppenud.
13.Maakohus on asunud seisukohale, et võlgnik on 05.09.2014 kokkuleppe tühisust tõendanud. Kohtumääruse lk-l 3 on maakohus asunud seisukohale, et 05.09.2014 kokkuleppe p 2.1. kohaselt on võlausaldaja nõue võlgniku vastu 16 864,73 eurot, kuid selle nõude tõendamiseks ei ole esitatud arveid. Samas ei ole kohtumääruses arvestatud 05.09.2014 kokkuleppe p-ga 3.2., kus on loetletud arvetest tulenevad võlad pärast tasaarvelduse tegemist ning maksmata arved on esitatud maakohtule. Seega kohtumääruse tegemisel on põhjendamatult jäetud arvestamata võlausaldaja poolt esitatud arved.
14.Kohus ei ole põhjendanud, kuidas saavad ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks olla vaid võlgniku sisutühjad ja paljasõnalised vastuväited selgesõnalise võlatunnistuse tühisuse kohta ning vastunõuete esitamine. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamise aluseks saab seaduse kohaselt olla vaid põhjendatud vastuväide, mida antud menetluses esitatud ei ole.
15.Võlausaldaja osundab, et võlgnik on 31.03.2015 muutnud ärinime, asukohta ja põhikirja. Peale selle on äriregistri andmete kohaselt võlgnikul 10.04.2015 seisuga maksuvõlg 2397,37 eurot alates 20.11.2014 s.o. 141 päeva (Lisa 1). Lisaks on antud juhul võlgnik ka ise tõendanud oma maksejõuetust enda poolt esitatud Faltek OÜ 21.11.2014 nõudega enda vastu. Märgime veel, et võlgnik on asutatud sissemakset tegemata, mistõttu on praeguses seisus tugev alus kahelda tema maksevõimes ja jätkusuutlikkuses. Vastus määruskaebusele
16.Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
17.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 26.03.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-s 659 ja § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
19.Maakohus leidis õigesti, et PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi jätab kohus ajutise pankrotihalduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, tuleb pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet tõendada hagimenetluses.
20.Erinevalt kaebajast, on kolleegium seisukohal, et maakohus ei pidanud käesolevas menetluses otsustama, kas võlausaldaja nõue kuulub rahuldamisele või mitte. Võlgnik on piisavalt põhistanud oma vastuväiteid ja teinud kohtu jaoks usutavaks, et lihtkirjalik kokkulepe, millele võlausaldaja nõude alusena tugineb, ei pruugi olla kehtiv. Samuti on võlgnik vaidlustanud võlgnetava summa ja esitanud tasaarvestuse avalduse. Võlausaldaja märkuse osas, et võlgnik vaidlustab võlatunnistuse alles pankrotimenetluses, leiab kolleegium, et iseenesest ei muuda võlgniku vastuväiteid ebausaldusväärseks see, et tasaarvestuse avaldus ja väide võlatunnistuse võimaliku fiktiivsuse kohta on esitatud eelistungil. Kolleegium arvates on võlgniku vastuväidetest tulenevalt vaja võlausaldaja nõude olemasolu selgitamiseks kindlaks teha, kas võlausaldaja ja võlgniku vahel 05.09.2014 sõlmitud kokkulepe oli kehtiv ning kes ja millised arved pidi tasuma. Eelnevast oleneb, kas võlgnikul oli nõue võlausaldaja vastu, mida tasaarvestada viimase nõudega. Kui võlausaldaja leiab, et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestatav nõue või et tasaarvestus oli seadusega keelatud, saab ta oma õigusi kaitsta, esitades hagi võlgniku vastu oma nõude sissenõudmiseks. Selle hagi lahendamisel kontrollib kohus tasaarvestatud nõuete olemasolu ja vastavust võlaõigusseaduses kehtestatud tingimustele, samuti seda, kas tasaarvestamine pole VÕS §-s 200 sätestatud alustel lubamatu.
21.Olukorras, kus võlausaldaja nõue ei ole selge, puudub vajadus edasiseks võlgniku maksevõime kontrollimiseks.
22.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.