Jätta menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Tamsalu Veskid (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Ustav esitas 27.12.2005. a hagi Aadu Jaansoo vastu kahjuhüvitise 592 650,74 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on Aadu Jaansoo alates äriühingu asutamisest, s.o 22.05.2001. a AS-i Tamsalu Veskid (pankrotis) juhataja ja ainuaktsionär. Kostja tekitas hagejale oma kohustuste rikkumisega kahju vähemalt 9 272 969 krooni. Hageja üheks põhitegevuseks oli kanamunade müük. Ajavahemikul 2001-2004 jäeti osa tegelikust munamüügist teadlikult ja tahtlikult raamatupidamises kajastamata. Selle tulemusena jäi osa munade müügist laekunud rahast hagejal saamata. Audiitor P.P. arvamusest nähtub, et raamatupidamises kajastamata või ebaadekvaatselt kajastatud müügikäive on seotud munamüügiga AS-ile MVG ja nimetatud ostjalt sularahas laekunud arvetega. Sularahalaekumiste kohta peetud kaustikutest nähtuvalt on AS-ilt MVG laekunud munade eest ajavahemikus 2001-2004 vähemalt 19 662 969 krooni (1 256 692,70 eurot). Teine osa AS-ilt MVG saadud sularahast, s.o 9 272 969 krooni (592 650,74 eurot), ei ole pankrotihalduri väitel kajastatud hageja ametlikus raamatupidamises. Hageja leidis, et Aadu Jaansoo oli hageja juhatajana kohustatud korraldama hageja raamatupidamist ja vastutama selle õiguspärase pidamise eest tulenevalt ÄS § 306 lg-st 4. Kostja korraldusel on toimunud suuremahuline munade müük sularaha eest, mis ei ole
kajastatud äriühingu raamatupidamises. Raamatupidamises on kajastamata 9 272 969 krooni. Kuivõrd kostja on jätnud teadlikult osa müügikäibest äriühingu raamatupidamises kajastamata ja selle raha endale võtnud, siis on kostja tegutsenud vastuolus äriühingu huvidega. Kostja on rikkunud lojaalsuskohustust. Hageja varaliseks kahjuks on 9 272 969 krooni ehk 592 650,74 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole pankrotihalduri poolt väidetud summat omastanud. Pankrotihalduri poolt esitatud kuriteo teate alusel algatatud kriminaalmenetluse (prokuratuuri loal kriminaalasja osalise lõpetamise määrus) kui ka tunnistajate ütluste alusel on selgunud, et pankrotihalduri väide, et kostja on omastanud 9 272 969 krooni (592 650,74) eurot, ei vasta tegelikkusele.
3.Viru Maakohus rahuldas 30.03.2012. a otsusega hagi täies ulatuses ja mõistis Aadu Jaansoolt välja AS-i Tamsalu Veskid (pankrotis) kasuks kahju summas 592 650,74 eurot. Aadu Jaansoo esitas Viru Maakohtu 30.03.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus jättis 01.04.2013. a otsusega Viru Maakohtu 30.03.2012. a otsuse muutmata ja Aadu Jaansoo apellatsioonkaebuse rahuldamata. Aadu Jaansoo esitas Tartu Ringkonnakohtu 01.04.2013. a otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Riigikohus tühistas 17.10.2013. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13 Viru Maakohtu 30.03.2012. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 01.04.2013. a otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Riigikohus leidis, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas raha, mille raamatupidamises kajastamata jätmist kostjale ette heidetakse, võidi kasutada aktsiaseltsi huvides ja kas sellest tulenevalt võib kahju tekkimine täielikult või osaliselt olla välistatud. Riigikohus märkis, et muu hulgas tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata tunnistajate ütlusi, mille kohaselt AS-ilt MVG laekunud sularaha kasutati vähemalt osaliselt töötajatele palkade maksmiseks ning arvestada sellega, et aktsiaseltsi huvides tehtud raamatupidamislikus mõttes ebakorrektne väljamakse võib olla kahju vaid ulatuses, milles aktsiaselts selle eest midagi vastu ei saanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 24.11.2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluses on tuvastamist leidnud, et äriühing AS Tamsalu Veskid kanti äriregistrisse 22.05.2001. a. Alates äriühingu asutamisest oli AS-i Tamsalu Veskid (pankrotis) juhataja ja ainuaktsionär Aadu Jaansoo. AS-i Tamsalu Veskid pankrot kuulutati välja Lääne-Viru Maakohtu 22.06.2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-04-526 (vana number 2-494/04) ja pankrotihalduriks nimetati vandeadvokaat Urmas Ustav. AS Tamsalu Veskid (pankrotis) üheks tegevusalaks oli kanamunade müük. Ajavahemikul 2001-2004. a ei kajastatud munade müüki äriühingu raamatupidamises vastavalt tegelikult müüdud munade käibele. Osa tegelikust munamüügist on jäetud raamatupidamises kajastamata. Audiitor P.P. arvamusest nähtub, et raamatupidamises kajastamata või ebaadekvaatselt kajastatud müügikäive on seotud munamüügiga AS-ile MVG ja nimetatud ostjalt sularahas laekunud arvetega. Sularahalaekumiste kohta peetud kaustikutest nähtuvalt on AS-ilt MVG laekunud munade eest ajavahemikus 2001-2004 vähemalt 19 662 969 krooni (1 256 692,70 eurot). Osa saadud rahast, s.o 10 390 000 krooni (664 042,02 eurot), on viidud panka ja selle summa ulatuses on moonutatud audiitori arvamuses väljatoodud viisil raamatupidamise andmeid. Teine osa ASilt MVG saadud sularahast, s.o 9 272 969 krooni (592 650,74 eurot), ei ole pankrotihalduri väitel hageja ametlikus raamatupidamises üldse kajastamist leidnud.
Kuivõrd hagi aluseks olevad asjaolud puudutavad ajavahemikku 2001-2004, kuuluks antud juhul kostja suhtes kohaldamisele nii enne kui pärast 01.07.2002. a kehtinud äriseadustik ja tsiviilseadustiku üldosa seadus, kahju hüvitamise osas enne 01.07.2002. a kehtinud tsiviilkoodeks ja pärast nimetatud kuupäeva kehtima hakanud võlaõigusseadus. Enne 01.07.2002. a toimunud rikkumiste osas jaguneb tõendamiskoormus poolte vahel selliselt, et hageja peab tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ning et selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige. Alates 01.07.2002. a toime pandud rikkumiste puhul peab hageja tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju ja et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ning et need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustest (sealhulgas I.J. korduvast ülekuulamisest) ilmneb, et AS-i Tamsalu Veskid (pankrotis) ja AS-i MVG vahel toimus munade müük sularahas ning et need tehingud ei kajastunud hageja raamatupidamises. Mitteametlikust müügist saadud sularaha kasutamise pidi kooskõlastama kostjaga. Raha on kasutatud nii aktsiaseltsi töötajatele lisapalga maksmiseks kui ka teenuste ja kaupade eest tasumiseks sularahas. Kostja väidab, et kogu rahasummat, s.o 592 650,74 eurot, kasutati aktsiaseltsi huvides. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et kostja kasutas raha isiklikuks või mõne muu isiku kasuks. Maakohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kuidas saadud summad jagunesid, millal ja milliseid summasid tasuti. Eeltoodut kinnitab kriminaalasjas menetluse osalise lõpetamise määrus koos teiste tõenditega. Kohtul puuduvad andmed aktsiaseltsi suhtes rahalise sanktsiooni rakendamise kohta seoses raamatupidamise ebaõige korraldamise ning maksusüütegude tõttu. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist aktsiaseltsile. Kohus leidis, et raha on kasutatud aktsiaseltsi huvides. Kostja poolt kasutatud majandamissüsteem ei vastanud küll raamatupidamise nõuetele ja maksuseadusele, kuid tuvastatud asjaoludel on aktsiaseltsi poolt saadud vastusooritus. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Arvestades eeltoodut jättis kohus hagi rahuldamata. Kostja aegumise kohaldamise taotluse osas märkis kohus järgmist. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, puudub käesolevas asjas vajadus kostja esitatud aegumise kohaldamise avalduse lahendamiseks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.AS Tamsalu Veskid (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Ustav esitas 19.12.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta Aadu Jaansoo kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kohus rikkunud TsMS § 243 lg-t 1 ja § 436 lg-t 2. Kohus on vastuolus menetlusnormidega hinnanud asjas esitatud tõendeid vääralt, tuletanud esitatud tõenditest ebakohaseid järeldusi ning seetõttu rajanud otsuse asjas tõendamata asjaoludele. Kohus on tuletanud 592 650,74 euro suuruse vastusoorituse tuginedes sisuliselt vaid I.J. ütlustele. Kohus on vääralt tuvastanud vastusoorituse olemasolu summas 592 650,74 eurot. I.J.i ütlustest ei nähtu, kuidas ning mis ulatuses kasutati vaidlusalust summat. I.J. ja kostja on isiklikud tuttavad ning tunnevad üksteist aastakümneid. Eelduslikult on I.J.i ütlused kostja õiguspositsiooni kinnitavad. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed ning ütlustel puudub tõenduslik kaal.
Kohus on otsusega seadnud ohtliku pretsedendi. Kohus on otsusega andnud üldsusele mõista, et raamatupidamise nõuetekohane korraldamine ei ole vajalik, kuivõrd post factum raamatupidamislike asjaolude tuvastamine on võimalik ettevõtte raamatupidaja suuliste ütlustega; 2) on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 2 ja § 230 lg-t 1. I.J.i 26.08.2014 istungil antud ütlused on kogutud vastuolus TsMS § 436 lg-ga 2 ja § 230 lg-ga 1. Menetlusosalised ei ole käesolevas menetluses palunud teistkordselt kuulata üle I.J.i. Pooltele üllatuslikult ning vastuolus võrdleva kohtumenetluse põhimõttega kutsus kohus I.J.i andma teistkordseid ütluseid 26.08.2014 istungil. Kohus kuulas I.J.i 26.08.2014 istungil üle ilma menetlusosaliste vastavasisulise palveta – pooled ei soovinud taolist tõendit esitada. Kohus on otsuse rajanud asjas esitamata tõenditele; 3) on kohus rikkunud TsMS § 230 lg-t 1 ja kohaldanud valesti ÄS 315 lg-t 2. Kohus on valesti määranud poolte tõendamiskoormise. Kohus on ekslikult leidnud, et hageja peab ÄS § 315 lg 2 alusel nõude esitamiseks tõendama, et kadunud summat (592 650,74 eurot) ei kasutatud hageja huvides ning et „vastusooritus“ puudus. Hageja nõude rahuldamiseks ÄS § 315 lg 2 alusel piisab, kui hageja on tõendanud, et tulenevalt raamatupidamiskohustuse täitmata jätmisest ei ole teada, mida kadunud summaga tehti ja milleks seda kasutati. Kostja peab seejärel tõendama, et kadunud summat (592 650,74 eurot) kasutati hageja huvides ning et „vastusooritus“ oli olemas. Hageja ei pea tõendama negatiivset asjaolu – vastusoorituse puudumist - kuivõrd vastavale asjaolule tugineb TsMS § 230 lg 1 mõttes kostja. Riigikohus selgitas käesolevas asjas, et juhul kui kohus otsustab uuel arutamisel jätta hagi rahuldamata (kasvõi osaliselt), peab kohus selgitama, kuidas on kostja poolt tõendatud „ümbrikupalkade“ maksmine ning selle täpne ulatus. Kostja oli kohustatud käesolevas tsiviilasjas tõendama, et 592 650,74 eurot, mille osas puuduvad nõuetekohased algdokumendid, kasutati hageja huvides. Kostja ei ole tõendamiskoormist täitnud ning kohus oleks pidanud lähtuma eeldusest, et vara summas 592 650,74 eurot ei kasutatud hageja huvides; 4) on kohus rikkunud TsMS § 162 lg-t 4. Kostja on käesolevaks menetlusstaadiumiks irdunud enese algsest menetluslikust positsioonist. Kostja algne menetluslik positsioon oli, et mistahes ebakohast raamatupidamist ei ole toimunud (vt näiteks kostja 03.03.2006 vastus hagile või 25.10.2011 istungi protokoll). Kostja mõistis poole menetluse peal, et munade „must“ müük on piisavalt hästi tõendatud ning muutis sellest tulenevalt oma menetluslikku positsiooni. Eeltoodut arvestades oleks ebamõistlik ning ebaaus jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 4 oleks kohus pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda.
6.Aadu Jaansoo vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on Riigikohus käesolevas asjas järeldanud, et kui hageja tõendab, et aktsiaseltsile laekus raha, mida ei kajastatud ametlikus raamatupidamises, ja kostja väidab, et seda raha kasutati aktsiaseltsi huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama. Selleks võib kostja kasutada kõiki lubatavaid tõendeid. Praeguses asjas on kostja tõendid ka esitanud. Maakohus on tõendeid analüüsides ja hinnates jõudnud järeldusele, et raha kasutati aktsiaseltsi huvides, st aktsiaseltsi töötajatele lisapalga maksmiseks ja teenuste ning kaupade eest tasumiseks. Apellatsioonkaebusest ei nähtu põhjendusi, miks peaks maakohtu tõendi hindamisele andma teistsuguse hinnangu.
Apellant ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tõenduslikku väärtust ja selles toodut. See on asjas üks peamisi tõendeid, sest riik on kriminaalasja kohtueelses menetluses kõikvõimalike kogutud tõendite pinnalt öelnud selgesõnaliselt, et hageja nõutavat raha on kasutatud aktsiaseltsi huvides; 2) ei ole õige apellandi väide, et kohus on 592 650,74 euro suuruse vastusoorituse tuvastanud tuginedes I.J.i ütlustele. Apellant on unustanud, et tunnistaja I.J. on hageja enda taotletud tunnistaja. Tunnistaja ütlused on olnud ühetaolised ja objektiivsed. Tunnistaja I.J.i teistkordne tunnistajana ülekuulamine toimus kohtu initsiatiivil. Pooled ei vaielnud tunnistaja ülekuulamisele vastu. Apellant ei esitanud kohtu tegevuse peale vastuväidet. Sellisel juhul ei või menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates; 3) on määratud menetluskulude jaotus õige.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu lahend tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi, millega rahuldab hagi osaliselt summas 65 850 eurot. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
8.Hageja esitas nõude kostja vastu ÄS § 315 lg 1 ja § 306 lg 4 alusel. Maakohus tuvastas õigesti, et ajavahemikul 2001-2004. a ei kajastatud AS-i Tamsalu Veskid (pankrotis) raamatupidamises munade müüki vastavalt tegelikult müüdud munade käibele. Osa munade müügist on jäetud raamatupidamises kajastamata. Asjas on tõendatud audiitor P.P. arvamusega, et raamatupidamises kajastamata või ebaadekvaatselt kajastatud müügikäive on seotud munamüügiga AS-ile MVG (ettevõte, mille reaalsuses eksisteerimine ei leidnud tõendamist) ja nimetatud ostjalt sularahas laekunud arvetega. Sularahalaekumiste kohta peetud kaustikutest nähtuvalt on AS-ilt MVG laekunud munade eest ajavahemikus 2001-2004 vähemalt 19 662 969 krooni (1 256 692,70 eurot). Osa saadud rahast, s.o 10 390 000 krooni (664 042,02 eurot), on viidud panka ja selle summa ulatuses on moonutatud audiitori arvamuses väljatoodud viisil raamatupidamise andmeid. Teine osa AS-ilt MVG saadud sularahast, s.o 9 272 969 krooni (592 650,74 eurot), ei ole pankrotihalduri väitel hageja ametlikus raamatupidamises üldse kajastamist leidnud. Kriminaalasjas on kohus lugenud kahju tekkimise ajaks 2004 aasta aprilli, kuna AS-i Tamsalu Veskid raamatupidamises puuduvad väljamaksete kohta algdokumendid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on käesolevas asjas 17. oktoobril 2013. a tehtud lahendis leidnud, et enne võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Hageja peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige. Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul pidi hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist oli juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendas, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi.
9.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostja poolt esitatud aegumise vastuväite osas. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna hagi tuleb kahju tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata, siis aegumist ei pea käsitema. Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole aegunud. Hageja tugineb 2001.–2004. a-l toime pandud rikkumistele, seega tuleb kohaldada sel ajal kehtinud seadust. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kohaselt oli juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat kohustuse rikkumisest. Hagi esitamisega 27.12.2005. peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine. Asja materjalidest nähtub, et kohtumenetlus peatati määrusega 17.10.2006 ja uuendati määrusega 31.03.2010. Ringkonnakohus leiab, et TsÜS § 160 lg 4 alusel lõppes nõude aegumise peatumine kolme aasta möödumisel menetluse peatamise määruse tegemisest, s.o 17.06.2009 ja nõude aegumine hakkas 18.06.2009 uuesti kulgema. Nõude aegumine kulges kuni menetluse uuendamise määruse tegemiseni, s.o 31.03.2010. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et aegumine peatus uuesti alles esimese menetlustoimingu tegemisega 25.10.2011. Arvestades nõude aegumise alguseks 01.01.2002, siis ei ole aegumine menetluse uuendamise ajaks kulgenud 5 aastat, seega ei ole nõue aegunud.
10.Ringkonnakohus leiab, et audiitori arvamusega on tõendatud, et äriühingu raamatupidamises ei kajastatud 592 650,74 eurot sularaha. Tunnistajate L.P. ja I.J. ütlused kinnitavad, et nad osalesid sularaha liikumise korraldamises ja seda ei kajastatud raamatupidamises. Hageja väitel on 592 650,74 eurot hagejale tekitatud kahju suurus. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jaganud ebaõigesti tõendamiskoormuse. Olukorras, kus kostja on äriühingu juhatuse liikmena pikka aega varjanud olulises osas äriühingu käivet ning korraldanud suurtes summades sularaha liikumist teadlikult ja tahtlikult nii, et selle kohta puuduvad raha liikumist kajastavad dokumendid, ei saa panna hagejale tõendamiskoormust tõendamaks, mida kostja juhtimisel äriühingus konkreetselt sularahaga tehti ja kas seda kasutati äriühingu huvides. Tegemist on negatiivse tõendamiskoormusega ning tõendamiskoormus selles osas, et kahju ei ole tekkinud, kuna varjatud käibest saadud sularaha kasutati äriühingu huvides, peab tõendama kostja.
11.Ringkonnakohus esitab kronoloogilise ülevaate kostja seisukohtadest kahju kohta: 1) kostja esitas hagile vastuse 03.03.2006, milles märkis, et ta ei ole teadlik hageja esitatud asjaoludest, ta ei korraldanud raamatupidamist ega tegelenud lepingute sõlmimisega. Töölõikude eest vastutavate isikutega olid sõlmitud materiaalse vastutuse lepingud ja nende võimalikke minetusi ei saa lugeda juhatuse hoolsuskohustuse rikkumiseks ( I kd lk 42-47); 2) 25.05.2006 eelistungil taotles kostja kõigi töötajate, kes tegelesid raamatupidamise ja munade müügiga, sõlmitud töölepingute, materiaalse vastutuse lepingute ja raamatupidamise välja nõudmist, et suunata nõue õigete subjektide vastu (I kd lk 73); 3) 03.08.2006 esitas kostja taotluse tõendite esitamiseks, sh nõuda välja kriminaalasja nr 057400000185 juures olevad sularaha laekumisi kajastavad kaustikud ning taotluse menetluse peatamiseks (I kd lk 134); 4) hageja nõustus sularaha kajastavate kaustikute väljanõudmise taotlusega, kuid vaidles vastu menetluse peatamisele (I kd lk 181;
5) Viru Maakohus peatas menetluse 17.10.2006, kuni kriminaalasjas kohtueelse menetluse lõppemiseni (I kd lk 113); 6) maakohus uuendas menetluse 31.03.2010. (I kd lk 191); 7) 19.08.2010 kohtule esitatud seisukohtades esitas kostja kriminaalasja materjalidele viidates esmakordselt väite, et 9 272 969,00 krooni (592 650,74 eurot) kasutati töötajate palkadeks ja muudeks kuludeks. Kostja märkis ka, et kriminaalasja eeluurimise käigus ei ole tuvastatud, kui suur osa 9 272 969,00 kroonist maksti töötajatele palkadeks ja kui suure osa sellest summast on A. Jaansoo võtnud oma isiklikku tarbimisse. Kostja jäi taotluse juurde, et hageja peab eeltoodud proportsiooni tõendama (II lk 6); 8) 17.10.2011 esitas kostja taotluse jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu, kuna etteheidetavad teod leidsid aset 2001-2004 ja kohus on asja menetlenud juba peaaegu 6 aastat. (II lk 31); 9) 17.01.2012 kohtuistungil kuulati üle tunnistajad P.P., L.P., T.K. ja I.J.. Kostja esitas pärast tunnistajate ülekuulamist tõendite uurimisel oma seisukoha. Kostja juhtis tähelepanu M.T., L.P., I.J. ja T.K. töölepingutele ja materiaalse vastutuse lepingutele ning palus kohtul arvestada tõenditena tunnistajate ütlusi ( II kd lk 62); 10) Riigikohtu 17.10.2013 otsusega tühistati maa- ja ringkonnakohtu hagi rahuldanud otsused ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule; 11) Viru Maakohus tegi 05.02.2014 pooltele ettepaneku kompromissiläbirääkimiste pidamiseks (III kd lk 176); 12) 06.02.2014 esitas kostja kohtule selgitustaotluse, milles palus kohtu selgitust kellega ja mis küsimuses oleksid läbirääkimised võimalikud (III kd lk 183); 13) kostja esitas kirjalikud seisukohad selle kohta, et kostja ei ole raha omastanud ning äriühingule ei ole kahju tekitatud. Kostja osundab kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusele, milles märgiti, et raha kasutati töötajate palkade maksmiseks ja muudeks kulutusteks. Kostja viitab ka tunnistaja I.J. ütlustele, kus tunnistaja väitis, et töötajate palkadeks ei kulunud sularaha suurusjärgus 9 miljonit krooni, palkadeks võis kuluda 1/3 võrra väiksem summa. Kostja kordas ka aegumise vastuväidet (IV kd lk 25-29); 14) 26.08.2014 kohtuistungil vaidles kostja hageja nõudele vastu ja väitis, et kogu sularaha kasutati äriühingu huvides ning see on tõendatud kriminaalasja lõpetamise määrusega, kus on märgitud, et sularaha kasutati palkade maksmiseks ja muudeks kulutusteks. Samuti on see tõendatud tunnistajate ütlustega. Kostja palus kontrollida aegumise vastuväite põhjendatust. Kostja väitel kasutati raha ka muudeks kulutusteks, sööda, tooraine ja kütuse ostmiseks, ehitustegevuseks, remontimiseks, teede korrashoiuks; 15) kostja esitas 16.09.2014 taotluse aegumise kohaldamiseks.
12.Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited ja asjas kogutud tõendid ei tõenda, et 592 650,74 eurot kasutati täies ulatuses töötajate palkadeks ja muudeks AS-ile Tamsalu Veskid vajalikeks kuludeks. Ringkonnakohtu arvates ei ole kogu summa kasutamine palkadeks tõendatud kriminaalasjas tehtud lahendiga, milles leiti, et sularahana käibes mitte kajastatud summalt tuleb tasuda tulumaks. Asjas ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid, mille alusel saaks tuvastada raha tegelikku kasutamist. Tunnistajad L.P. ja I.J. kinnitasid, et sularaha kohta ei peetud tavapärast arvestust ning seda ei kajastatud raamatupidamises ning dokumentatsioon on hävinud. Kriminaalasja juures olnud nn kaustikutest ei saa teha järeldust, et kogu summa kasutati palkadeks.
Jõustunud otsusega kriminaalasjas nr 1-09-5750 on tuvastatud, et ajavahemikul 2001-2004. a ei kajastatud AS-i Tamsalu Veskid (pankrotis) raamatupidamises 10 039 620, 95 krooni sularaha ja seda kasutati töötajatele lisatasude nn ümbrikupalkade maksmiseks, ettevõtlusega mitteseotud kulude tegemiseks, ning tehti väljamakseid A. Jaansoole endale.
13.Käesolevas asjas on kahel korral üle kuulatud tunnistaja I.J.. Ringkonnakohus möönab, et kui asi saadeti uuesti läbivaatamiseks maakohtule ja pooled ei taotlenud tunnistajate uuesti ülekuulamist, siis puudus kohtul alus seda enda algatusel teha. Samas ei esitanud pooled kohtu tegevusele vastuväidet TsMS § 333 alusel ning ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. Tunnistaja I.J. kinnitas mõlemal ülekuulamisel, et A. Jaansoo oli sularaha liikumisega kursis, temal oli õigus ja ta andis korraldusi raha kasutamiseks, samuti seda, et väljamakseid tehti ka A. Jaansoole endale. Tunnistaja ütlused ei tõenda, millistes summades maksti töötasu, millises summas tehti ettevõtlusega seotud vajalikke kulutusi, mida nende kulutuste eest vastu saadi ja millises suuruses sai raha A. Jaansoo ja millises suuruses tehti ettevõtlusega mitteseotud kulutusi.
14.Ringkonnakohus leiab, et on tõendatud ÄS § 306 lg-s 4 sätestatud juhatuse poolt raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine, samuti ÄS § 315 lg 1 tuleneva hoolsuskohustuse rikkumine. Rikkumine seisnes nõuetekohase raamatupidamise korraldamata jätmises ja olulises ulatuses hoolsuskohustuse rikkumises. Tunnistaja L.P. ütluste kohaselt pidas ta MVG nimelise äriühingu kohta eraldi arvestust ja raha, mis neilt laekus, viis ta raamatupidaja kätte, kviitungit vastu ei saanud. MVG-ga seotud summade osas ei koostatud kassa sissetuleku- ega ka väljamineku ordereid. Tunnistaja I.J.i ütluste kohaselt „andis talle tööülesanded ja korraldused vahetult kostja“. Tunnistaja kinnitas, et „MVG oli nende klient. Munade müük MVG-le toimus üksnes sularahas ning neid tehinguid AS-i Tamsalu Veskid ametlikus käibes ei kajastatud. Kui klient oli kauba eest tasunud, võttis selle vastu L.P. ja seejärel jõudis tunnistajani sularaha koos arvetega. Müügiprogrammist kustutati arve ja osa sellest rahast läks töötajate palkadeks, osa panka sissemakseks firma arveldusarvele. Kassasse raha ei läinudki“. Tunnistaja I.J.i ütluste kohaselt „teostas pearaamatupidaja suhtes kontrolli osas, mida sularahaga edasi teha, A. Jaansoo. MVG mitteametlikust müügist saadud sularaha kasutamine tuli kooskõlastada A. Jaansooga. Ka A. Jaansoo sai palka sellest rahast. MVG tehingutest saadud mitteametlikult saadud sularaha ei kasutatud ühegi teise isiku poolt peale Aadu Jaansoo ja tunnistaja.“.
15.Ringkonnakohus, hinnates asjas esitatud tõendeid ja võttes arvesse asjaolu, et kostja tegevuse tõttu puuduvad dokumentaalsed tõendid, kuna raamatupidamist ei peetud teadlikult, eesmärgil varjata käivet ja tulu, siis saab lugeda tõendatuks, et hagejale on tekkinud kahju kostja rikkumiste tõttu nii TsK § 222 lg 1 ja TsK § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni, kui ka alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste tagajärjel ÄS § 315 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et üksnes kostjal oli võimalus tõendada kahju puudumist, kuid sularaha kasutamise eest äriühingule tehtud vastusoorituste kohta, mis välistavad kahju tekkimise, on esitatud lünklikud tõendid, mille alusel ei ole võimalik tekkinud kahju suurust määratleda, siis on tegemist erandliku olukorraga, kus on tuvastatud, et kostja tekitas hagejale kahju, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega. Ringkonnakohtul on käesolevas asjas õigus otsustada kahju suurus TsMS § 233 lg 1 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
Ringkonnakohus arvestab kahju suuruse määramisel tunnistaja I.J.i ütlustega, et palkadeks ei kulunud summat suurusjärgus 9 miljonit eurot, vaid see summa oli 1/3 võrra väiksem. Tunnistaja I.J. kinnitas, et sularaha hoidis ta seifis ja andis välja A. Jaansoo või peaökonomisti korraldusel, milleks raha kasutati, seda ta ei tea. Tunnistaja kinnitas, et raha kasutati ka arvete maksmiseks. Oluline on arvestada, et äriühingu huvides sai kulutusi teha käibes kajastamata, kuid panka viidud rahaga. Sularaha, mida panka ei viidud ja kusagil ei kajastatud, oli kõige lihtsam kasutada äriühinguga mitteseotud eesmärkidel. Ringkonnakohtu arvestab, et töötasudeks võis kuluda 395 100,74 eurot ja ülejäänud raha 197 550 eurot jagunes äriühingule vajalike kulutuste ning A. Jaansoole ja tema korraldusel tehtud äriühinguga mitteseotud kulutuste vahel. Eeldades, et A. Jaansoo juhatuse liikmena lähtus eelkõige äriühingu huvidest, siis on alus arvata, et suurem osa rahast kulutati äriühingu huvides, mis ei tekitanud hagejale kahju. Ringkonnakohus leiab, et kahju suuruseks tuleb lugeda 1/3 197 550 eurost, s.o 65 850 eurot.
16.Ringkonnakohus jätab asjas kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel. Ringkonnakohtu arvates on alus jätta kulud poolte endi kanda järgmiste asjaolude tõttu: menetlus oli pikka aega kostja taotluse tõttu peatatud ning kostja vastuväited maakohtus olid ebajärjekindlad, kostja esitas vastuväite, et raha kasutati palkade maksmiseks esmakordselt 2010 aastal, s.o enam kui 4 aastat pärast hagi esitamist. Asjas on tehtud maakohtu poolt nii hagi rahuldav kui rahuldamata jättev otsus, ringkonnakohtus rahuldas hagi eelmisel asja läbivaatamisel ja käesoleval juhul rahuldab hagi osaliselt, asja menetles ka Riigikohus, kes saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.