Ühinguõigus › Ühingu organi otsuse vaidlustamine

1(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554

RESOLUTSIOON:

2(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 sõlmis 10.05.2012.a hageja nimel kostjaga I laenulepingu (edaspidi laenuleping) ning 11.05.2012.a selle lisa, millega hageja kohustus andma 36 500 eurot laenu kostjale I. Samal ajal oli kostja II laenu saanud kostja I 50% osanik. Hageja on esitanud kostja I osanikele laenulepingu ja selle lisa tühistamise avaldused. Laenu andmine kostjaga II seotud äriühingule on hagejale ja tema võlausaldajatele kahju tekitamine, vastuolus hageja huvidega ja tehtud huvide konflikti olukorras. Kostja II rikkus tehingut tehes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32 nõudeid, samuti ei järginud ta TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevat hea usu põhimõtet ega juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Hageja huvidega vastuolus oleva tehingu tegemisega rikkus ta kohustust tegutseda korraliku ettevõtja hoolsusega. Laenuleping on näilik ja seega tühine. Kostja II tekitas süüliselt hagejale kahju, kuna hageja jäi ilma varast ning saamata on jäänud võimalik tulu. Samuti on kolmanda isikuna kahju tekkinud hageja võlausaldajal OÜ Diesel Service (registrikood 10076317). Isegi kui laenuleping ei ole näilik, on see tühine vastuolu tõttu heade kommetega, muu hulgas põhjusel, et selles kokku lepitud poolte kohustused on oluliselt tasakaalust väljas.

3(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554

Esimese astme kohtu otsus

4(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kuivõrd kostja II poleks saanud osaniku otsuse vastuvõtmises osaleda (hääletada), siis ei saa kostja II ka otsust vaidlustada. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist. Juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist võib TsÜS § 38 lg 1 esimese lause kohaselt kohtus nõuda huvitatud isik. Osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist saab ÄS § 178 lg 3 järgi nõuda muu hulgas osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel (Riigikohtu eelviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6508, p 16). Osaniku õigus nõuda otsuse tühisuse tuvastamist on veelgi ulatuslikum (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-14, p 19 II lõik). Kuna kohus tuvastas, et osaniku otsus on koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu tühine ja kostjal II on õigus vastavale tühisusele tugineda, siis tuleb vastuhagi esimese alternatiivina esitatud nõudes rahuldada. Juhindudes TsMS § 442 lg 8 viimasest lausest ei käsitle kohus vastuhagis teise võimalusena esitatud otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet. Vastuhagi rahuldamise tõttu puudub hagejal kostja II vastu hagemisõigus ja hagejat ei saa lugeda TsMS § 423 lg 2 p 2 mõttes isikuks, kelle hagile peaks andma õiguskaitset. Sellises olukorras tuleb jätta hagi kostja II vastu läbi vaatamata (vrd Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-49-14, p 11 II lõik). Hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse TsMS § 426 lg 1 järgi, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Hageja nõue kostja I vastu baseerub ühe võimalusena laenulepingu tühistamisel TsÜS § 131 alusel. Kohtu hinnangul ei saa osaühingu (käesolevas asjas hageja) nimel sõlmitud lepingut TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada, sest osaühingu puhul on ÄS § 181 lg 2 erisäte TsÜS § 131 suhtes. Kohus põhjendas seda käsitlust järgmiselt. ÄS § 181 lg 2 välistab sisuliselt juhatuse liikme poolt esindusõiguse piires, ent sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes tehtud tehingu tühistamise ka juhul, kui tehingu teine pool rikkumisest teadis või pidi teadma. Nimetatud tõlgenduse kasuks räägib tõsiasi, et ÄS §-s 181 sisalduv osaühingu juhatuse liikme esindusõiguse regulatsioon on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009.a direktiivist 2009/101/EÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks [EÜ lepingu artikli 48 teises lõigus] osutatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (edaspidi direktiiv). Direktiivi

5(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Laenulepingu poolte tahteavalduste näilikkuse tunnuste tõendamiskoormus lasub hagejal. Ainuüksi asjaoludest, et kostja II võttis hageja arvelt laenusumma välja sularahas ja kostja I ei ole esitanud pangakonto väljavõtet, ei järelda kohus, et laenulepingu pooled olid kokku leppinud lepingus avaldatud tahtele vastavate õiguslike tagajärgede puudumises. Mõlemad kostjad on menetluse kestel kinnitanud arusaama laenulepingust selliselt nagu see on vormistatud. Seetõttu ei tuvasta kohus, et laenuleping ja/või selle lisa oleks näilik(ud). Lõpuks tugineb hageja laenulepingu väidetavale vastuolule heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 näevad ette, millistel tingimustel tehing on heade kommetega vastuolus majanduslikel põhjustel. Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu hageja märgitud asjaoludel peab kohus esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja I sõlmis laenulepingu sundolukorras. Kohtu hinnangul ei ole ühelt äriühingult teisele laenu andmine kolmeaastase tähtajaga ja intressimääraga 3% aastas sedavõrd ebamõistlik, et vastavate kokkulepetega laenulepingut saaks pidada sõlmituks laenuandja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kuigi pankade kommertslaenude intress on praegu kõrgem (II kd tl 26–28) ja elukalliduse tõus võib ka laenulepingu perioodil ületada intressimäära (II kd tl 29), siis ei viita need erinevused äärmiselt ebasoodsatele tingimustele TsÜS § 86 lg 2 p 1 tähenduses. Samuti ei ole neil tingimustel laenuleping ebamoraalne või taunitav ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ega eksi ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Seetõttu ei tuvasta kohus, et laenuleping ja/või selle lisa oleks vastuolus heade kommetega. Kuna eelnevast tulenevalt on 10.05.2012. a sõlmitud laenuleping ja selle järgmise päeva lisa kehtivad, siis ei ole võimalik rahuldada hagi kostja I suhtes enne laenu ja intressi maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kuigi puudub vajadus hinnata kahju hüvitamise eeldusi, märgib kohus, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Laenu andmine iseenesest ei saa tekitada hagejale kahju. Kostja I ei ole äriregistrist kustutatud (II kd tl 58–60, 69–71), seega on hagejal eeldatavasti kostja I vastu laenulepingust tulenev täitmise nõue VÕS § 396 lg 1, § 76 ja § 101 lg 1 alusel. Hagejal võib küll teoreetiliselt tulevikus kahju tekkida, kui laenulepingust tulenevate nõuete maksmapanek ei osutu edukaks ja hagejal jääb laenatud raha tagasi saamata (ja täidetud on teised kahju hüvitamise eeldused), aga hageja ei ole tõendanud, et sellise kahju tekkimise oht oleks praegu usutav. TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus seni rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagas kohus hageja taotlusel hagi 26. mai 2014. aasta määrusega. Hagi tagamine tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada (st kostja II kinnistule hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek kustutada), sest kohus jättis hagi kostja II vastu läbi vaatamata ja menetlus selles nõudes lõpeb ilma hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr 2-14-7554 kasuks kohtulik hüpoteek hüpoteegisummaga 45902,50 eurot; jäetakse menetluskulud solidaarselt INTEKA OÜ ja NT kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud hageja osaniku 01.02.2014.a otsuse tühisuse. Maakohus on oma kohtuotsuse p-des 15-19 asunud ekslikult seisukohale, et apellandi osaniku JG 01.02.2014.a otsus (hageja 21.04.2014.a seisukohtade lisa 1) on koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu tühine ja seetõttu kuulub vastustaja II vastuhagi rahuldamisele. Koosoleku kokkukutsumise korra rikkumine seisnes maakohtu hinnangul selles, et apellandi osanikku, vastustajat II, ei kutsutud osanike koosolekule. Samuti ei ole vastustaja II kõnealust JG ehk teise osaniku otsust heaks kiitnud ning seetõttu on osaniku otsus ÄS § 1721 alusel tühine. Apellant sellise kohtu seisukohaga ei nõustu. ÄS § 170 lg 1 alusel saavad osanikud otsuseid vastu võtta kas osanike koosoleku kokkukutsumisel või ÄS §-s 173 sätestatud viisil. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 01.02.2014.a toimunud osanike koosolekut seaduses sätestatud korras osaniku otsuse vastuvõtmiseks kokku ei kutsutud ning otsuse õigusvaidluse pidamiseks on teinud apellandi teine osanik JG ainuisikuliselt. Apellant on seisukohal, et praeguses asjas oli võimalik osanike otsus vastu võtta ÄS §-s 173 sätestatud viisil ehk koosolekut kokku kutsumata. Laenulepingu sõlmimise ja raha ülekandmise hetkel oli apellandil teadupärast kaks osanikku, kellest kummalegi kuulus äriühingus 50% osalus. ÄS § 177 lg 1 kohaselt ei või osanik hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ning selles õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist. 01.02.2014.a toimunud osanike koosolekul oligi aga ainult üks teema – tuli teha otsus vastustajatega I ja II õigusvaidluse pidamise osas. Seega puudus kõnealuse otsuse tegemisel vastustajal II ehk teisel osanikul hääleõigus ÄS § 177 lg 1 järgi. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et olukorras, kus otsust saab vastu võtta vaid üks osaühingu osanik, kellel on 100% hääleõigus, on ta seda õigustatud tegema ilma koosolekut kokku kutsumata ÄS § 173 korras ning sel juhul ÄS § 177 lg 1 järgi esindatuse määramisel teise osaniku häält arvesse ei võeta. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus heade kommetega ja muudaks osaniku õiguste kaitse näilikuks. Riigikohus on 04.05.2010.a otsuses nr 3-2-1-33-10 p-s 16 asunud seisukohale, mille kohaselt kahe võrdse osalusega osaniku olemasolul otsustab ühingu nimel osaniku (kas osaniku või juhatuse liikmena) vastu hagi esitamise teine osanik. Järelikult oli kõnealuse Riigikohtu lahendi valguses JG-il teise 50% osanikuna ainsana õigus otsustada 01.02.2014.a otsusega vastustaja I ja vastustaja II vastu hagi esitamine ja apellandile vaidluses esindaja määramine. Apellant on varasemas menetluses selgitanud, et JG ei ole vastustajatega õigusvaidluse pidamise otsust vastu võttes toiminud apellandi juhatuse liikmena, vaid ainsa hääleõigusliku osanikuna, kes omab selles küsimuses 100% hääleõigust (vt hageja 21.04.2014.a seisukohad p 2.5). Teleoloogilist tõlgendamismeetodit rakendades nähtub, et ÄS § 173 eesmärgiks saab pidada muuhulgas seda, et kahe võrdse osalusega osaniku puhul, peab teisel osanikul olema võimalus otsuseid vastu võtta ÄS §-s 173 sätestatud viisil ka sellises olukorras, kus esimesel osanikul puudub nii hääleõigus aga ka mistahes kaitstav õigushüve, mida otsuse tegemine võiks riivata. Kuna JG oli ainsa ning 100% hääleõigust omava osanikuna õigustatud vastustaja II vastu hagi esitamist otsustama, on põhjendatud ÄS § 173 lg 7 rakendamine analoogia korras. Eeltoodust tulenevalt on analoogia alusel võimalik tugineda ka ÄS § 173 lg-le 6, mille kohaselt koosoleku kokkukutsumine ei olnud vajalik ning otsus tuli vormistada kirjalikult ja allkirjastada otsuse poolt hääletanud osanike poolt ning selles tuli märkida muuhulgas osanike nimed ja häälte arv, samuti otsuse tegemise aeg. Kuna õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel ei olnud vastustajal II hääleõigust, polnud vastustajal II võimalik ega vajalik allkirjastada õigusvaidluse pidamise otsust. Seega on JG 01.02.2014.a otsus kehtiv, sest 100% hääleõigust omaval osanikul oli õigus otsus vastu võtta osanike koosolekut kokku kutsumata AS § 173 alusel ning otsuse

7(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 vormistamisel on täidetud kõik ÄS § 173 lg-s 6 sätestatud tingimused. Järelikult on maakohus jätnud põhjendamatult vastustaja II osas hagi läbi vaatamata. Maakohus on jätnud ekslikult kohaldamata TsÜS § 131. Hageja nõue vastustajate I ja II vastu baseerub muuhulgas õigusel tühistada laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi: TsÜS) § 131 alusel. Maakohus leidis kohtuotsuse p-s 20, et osaühingu (apellandi) nimel sõlmitud lepingut ei saa TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada, sest osaühingu puhul on ÄS § 181 lg 2 erisäte TsÜS § 131 suhtes. Apellandi hinnangul on kohtu selline seisukoht ekslik. ÄS § 181 lg 2 sätestab, et juhatuse liikmed on osaühingu nimel tehingute tegemisel kohustatud osaühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või osanike, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti seejuures kolmandate isikute suhtes. Maakohus on ÄS § 181 lg 2 tõlgendamisel võtnud aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009.a direktiivi 2009/101/EÜ (edaspidi: direktiiv). Direktiivi 9. põhjendus näeb tõepoolest ette, et kolmandate isikute kaitse peaks olema tagatud normidega, millega on maksimaalselt piiratud äriühingu nimel võetud kohustuste kehtetuse alused. Siiski jäetakse direktiivi art 10 teise lausega liikmesriikidele õigus sätestada, et äriühingu eesmärkide vastased toimingud ei ole äriühingule siduvad, kui äriühing tõendab, et kolmas isik teadis, et kõnealune toiming ei vastanud äriühingu eesmärkidele, või arvestades asjaolusid pidi ta sellest teadlik olema. Sellist olukorda aga TsÜS § 131 reguleeribki. Kuigi ÄS § 181 lg-t 2 võib tõepoolest pidada erinormiks TsÜS § 131 ees, ei reguleeri nimetatud säte olukordi, kus kolmas isik teab või vähemalt pidi teadma, et juhatuse liige tegutseb pahauskselt ja rikub tehingut tehes oma juhatuse liikme kohustusi. Järelikult on igati põhjendatud lähtuda sellisel juhul TsÜS § 131 regulatsioonist. Vastupidisel juhul muutuks apellandi õiguste kaitse näilikuks. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kuna vastustaja II oli vastustaja I 50% osanik, siis järelikult omas vastustaja II vastustaja I üle tegelikku võimu ja kontrolli ning tegemist on seotud isikutega. Seega on vastustaja II laenulepingut sõlmides teinud tehingu sisuliselt iseendaga, mille puhul TsÜS § 131 lg 1 teise lause järgi eeldatakse esindamise aluseks olevast õigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumist. Samas on ka selge, et vastustaja II on apellandi arvelt iseseisvalt raha välja võttes ning endaga seotud isikule (vastustajale I) väidetavalt laenu andes ületanud apellandi juhatuse liikmena ja osanikuna oma volituste piire ning rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust (VÕS § 620) ning juhatuse liikme käsunduslepingust tulenevaid kohustusi. Apellant on eelnevas kohtumenetluses põhjalikult selgitanud, milliste asjaolude tõttu oli laenulepingu sõlmimine apellandi huvidega vastuolus (vt nt hageja 17.11.2014.a kohtukõne kirjalikud seisukohad p-d 2.3.4-2.3.6). Muuhulgas oli laenulepingu sõlmimine apellandi huvidega selgelt vastuolus, sest apellant vajas laenulepingu sõlmimise hetkel finantsvahendeid hoopis laenu tagasimaksete tegemiseks võlausaldajale Diesel Service OÜ (hagiavalduse lisa 4). Laenuandmine sellises olukorras oli apellandile selgelt kahjulik otsus. Apellandi huvide kahjustamisele viitab kindlasti ka asjaolu, et laenulepingu alusel tasumisele kuuluv intress (3% aastas) oli oluliselt madalam turutingimustest. Kuna vastustaja I 50% osanik oli vastustaja II, teadis vastustaja I kui kolmas isik eelmises punktis nimetatud kohustuse rikkumisest või vähemalt pidi sellest teadma TsÜS § 131 lg 1 mõttes. Apellant on TsÜS § 131 lg 1 alusel laenulepingu ja selle lisa tühistanud. Maakohus on kohtuotsuse p-s 20 õigesti märkinud, et kirjalikult on tõendatud, et apellant on laenulepingu tühistamise avalduse andnud üle vastustaja I osanikele (I kd tl 15-16 ja II kd tl 23-24). Apellant juhib tähelepanu, et TsÜS § 31 lg 1 mõtte kohaselt on osaühingu organiteks juhatus ja osanike

8(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 koosolek. Seejuures on osanike koosolek osaühingu kõrgeim organ. Osanikud võivad lisaks ÄS § 168 lg p-des 1-12 sätestatud osanike pädevuse loetelule võtta ÄS § 168 lg 2 kohaselt vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Seega omavad osanikud osaühingu tegevuse üle otsustamisel kõige laialdasemat pädevust ja kontrolli. Eelnimetatu valguses võib järeldada, et vastustajale I adresseeritud laenulepingu tühistamise avalduse kehtima hakkamiseks oli piisav, kui nimetatud tahteavalduse said kätte mõlemad vastustaja I osanikud kui osaühingu kõrgeima organi liikmed. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt kuulub tühise tehingu alusel saadu tagastamisele vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Seega on apellandil õigus nõuda vastustajatelt solidaarselt laenusumma 36500 eurot tagastamist. Laenuleping on näilik ja heade kommetega vastuolus. Maakohus on kohtotsuse p-s 21 sedastanud, et ainuüksi apellandi arvelt sularahas laenusumma väljavõtmine vastustaja II poolt ja pangakonto väljavõtte esitamata jätmine vastustaja I poolt ei anna alust järeldada, et laenuleping ja/või selle lisa oleks näilik(ud). Apellant leiab, et kohtu selline seisukoht on ebaõige. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näiliku tehinguga tegemist juhul, mil pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Asjas puudub vaidlus selles, et vastustaja II võttis apellandi äsja avatud pangaarvelt laenusumma välja sularahas. Apellant rõhutab, et puuduvad aga tõendid, mis kinnitaksid rahasumma üleandmist laenulepingus märgitud viisil, ja et vastustaja I ka tegelikult laenulepingus märgitud rahasumma kätte sai. Apellandil kui vaidluse vastaspoolel ei ole objektiivselt võimalik ise esitada maakohtule panga väljavõtet, kassa sissetuleku orderit või muud tõendit, mis oleks kinnitanud raha üleandmist või üleandmata jätmist vastustajale I. Kumbki vastustaja selliseid tõendeid aga ka esitanud ei ole. Seega on laenuleping ja selle lisa tühised TsÜS § 89 lg 1 järgi, sest puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et selle tehinguga oleks kaasnenud lepingus avaldatud tahtele vastavad õiguslikud tagajärjed. Lisaks on maakohus kohtuotsuse p-s 22 ebaõigesti tuvastanud, et laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et laenuleping on heade kommetega vastuolus ja seega tühine TsÜS § 86 lg 1-3 alusel. Apellant on juba varasemalt maakohtule põhjendanud, et intressimäär 3% aastas oli äriühingute vahel vähemalt 4-5 korda madalam kui lepingu sõlmimise hetkel selliste laenulepingute tavaline intressimäär (vt hageja 17.11.2014.a kohtukõne kirjalikud seisukohad p 2.3.6) ning seetõttu oli vastastikuste kohustuste väärtus apellandi jaoks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes. Hageja arvelt raha väljavõtmine tõi kaasa kahju tekkimise. Hageja hinnangul on maakohus kohtuotsuse p-s 23 ebaõigesti tuvastanud, et apellant ei ole tõendanud kahju tekkimist või asjaolu, et oht kahju tekkimiseks on usutav. Kuna laenulepingu puhul on ülaltoodud põhjustel tegemist tühise või tühistamisele kuuluva tehinguga, on kahju tekkinud esiteks apellandile endale, sest apellant jäi ilma varast, mille vastustaja II omavoliliselt apellandi kontolt välja võttis ja omastas. Lisaks tekkis kahju apellandi kaasosanikule JG-ile, sest vastustaja II poolt apellandi majandusliku seisundi kahjustamisega seoses puudus JG-il võimalus muuhulgas parendada apellandi majanduslikku olukorda ja võtta välja kasumit. Seega on apellandi kaasosanikul JGil jäänud saamata tulu.

9(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 Täiendavalt on kahju tekkinud ka kolmandale isikule, apellandi võlausaldajale OÜ-le Diesel Service, kellele apellant pidi laenulepingu L-01 alusel seisuga 31.12.2011.a tagastama laenu põhivõla 223 371,21 eurot ja intressid summas 47 691 eurot (hagiavalduse lisa 4), mida vastustaja II pahatahtliku tegevuse tõttu ei olnud aga võimalik enam teenindada. Seega on apellant tõendanud, et laenulepingu sõlmimisega on tekkinud kahju ning seejuures pole asjaolusid arvestades oluline, kas kahju oli hagi esitamise hetkel muutunud sissnõutavaks või mitte. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et apellant pole tõendanud kahju tekkimise ohu usutavust. Apellant on selgitanud, miks on kahju tekkimine usutav ja väidetava laenusumma tagastamine apellandile vastustaja I poolt väga ebareaalne. Esiteks on laenusumma üle antud ilma tagatislepingut sõlmimata. Teiseks puudub vastustaja I majandustegevusest igasugune ülevaade, sest vastustaja I on jätnud esitamata nii 2011, 2012 kui ka 2013 majandusaasta aruanded. Kolmandaks, majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu on äriregistris tehtud vastustajale I hoiatusmäärus äriregistrist kustutamiseks. Neljandaks on vastustaja I käibe puudumise tõttu kustutatud ka käibemaksukohustuslaste registrist alates 24.11.2013. Lisaks kordab apellant üle, et vastustaja II ja vastustaja I on seotud isikud ning laenu andmist apellandi teise kaasosanikuga (JG) kooskõlastamata jättes on vastustaja II apellandi juhatuse liikmena käitunud pahauskselt TsÜS § 32 mõttes. Eeltoodu näitab selgelt, et apellandile kahju tekkimise oht on usutav, sest esitatud tõendite pinnalt on tõenäoline, et vastustaja I tegevus ei ole jätkusuutlik. Seejuures ei ole vastustaja I suhtumine apellanti heauskne, vaid on lähtunud üksnes iseenda ja vastustaja II huvidest, mis on vastuolus apellandi omadega. Jättes hindamata hageja esitatud tõendid ja faktilised väited, on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on otsust tehes põhjendamatult jätnud hindamata apellandi hagivalduses ja hilisemas menetluses (vt nt 14.07.2014.a vastus NT vastuhagile p 2.3) korduvalt esitatud faktilise väite, mille kohaselt vastustaja II kui apellandi juhatuse liige on rikkunud TsÜS §-st 32 ja §-st 138 ning VÕS §-st 6 tulenevat hea usu põhimõtet. Apellant on kogu menetluse olnud seisukohal, et vastustaja II on laenulepingut ja selle lisa sõlmides käitunud pahauskselt. Pahausksele käitumisele viitab otseselt asjaolu, et vastustaja II on iseendaga seotud äriühingule suures summas laenu andes rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust (VÕS § 620), müünud oma osaluse Osaühingus EHITUSFOON (likvideerimisel) endaga seotud isikule ning võõrandanud oma osaluse OÜ-s INTEKA, et jätta eksitavat muljet, nagu ei oleks vastustaja I ja vastustaja II omavahel üldse seotud. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi poolt hagiavalduse lisas 4 kohtule esitatud tõendi, milleks oli koopia Diesel Service OÜ teatest Osaühingule EHITUSFOON (likvideerimisel). Nimetatud tõendi hindamine oleks võimaldanud kohtul tuvastada, et laenulepingu sõlmimine oli apellandi huvidega selgelt vastuolus, sest apellant vajas tol hetkel ja kuni praeguseni finantsvahendeid hoopis laenu tagasimaksete tegemiseks võlausaldajale Diesel Service OÜ. Lisaks on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi 21.04.2014.a menetlusdokumendi lisas 3 esitatud Danske Pank A/S filiaali kirja nr A16-1/02767, mille

10(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 analüüs oleks kohtul võimaldanud tuvastada, et vastustaja I on üritanud omavoliliselt ilma teise juhatuse liikme ja osanikuga (JG) konsulteerimata avada ilma igasuguse reaalse põhjuse ja vajaduseta apellandile uut pangaarvet. Alles eelnimetatud kirja saabumisel apellandi postiaadressile sai JG teada raha puudumisest apellandi pangakontol ning laenulepingu sõlmisest vastustaja II poolt. Viimasena on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi 23.05.2014.a hagi tagamise taotluse lisas 1 esitatud tõendi, milleks oli Osaühingu EHITUSFOON (likvideerimisel) osa müügileping. Esiteks oleks selle tõendi hindamine võimaldanud kohtul tuvastada, et vastustaja II on müünud oma osaluse Osaühingus EHITUSFOON (likvideerimisel) endaga seotud isikule. Sellest nähtub aga omakorda osaluse võõrandamistehingu pahatahtlik eesmärk – sisuliselt ei ole apellandil enam võimalik vastu võtta vastustajat II puudutavaid otsused, kuna uue osaniku suhtes ei kohalduks enam ÄS §-s 177 sätestatud hääleõiguse piirang siinses tsiviilasjas vaidlusaluse laenulepingu üle õigusvaidluse pidamiseks. Pealegi oli eelnimetatud tõend ka üks alus apellandi 23.05.2014.a hagi tagamise taotluse rahuldamisel ja seega juba asjassepuutuva tõendina kahes kohtuastmes hagi tagamise määrustes hindamist ja arvestamist leidnud. Seetõttu on arusaamatu, kuidas sai maakohus leida, et tegemist ei ole asjas tähtsust omava tõendiga. Seega on maakohus otsust tehes põhjendamatult jätnud hindamata mitmed asja õige lahendamise seisukohalt olulist tähtsust omavad tõendid ja faktilise väite ning pannud toime menetlusõiguse rikkumise TsMS § 442 lg 8 järgi. TsMS § 442 lg 8 teise ja neljanda lause kohaselt oleks maakohus pidanud oma otsuses põhjendama, miks kohus ei nõustu apellandi faktilise väitega (vt ülal p 2.5.2) ja miks kohus ei arvestanud apellandi esitatud tõendeid. Hageja palub jätta hagi tagamise abinõuna kehtima vastustaja II kinnistule apellandi kasuks maakohtu poolt seatud kohtulik hüpoteek. Vastustajate seisukohad

11(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554 raames muuhulgas esile ka need asjaolud, et hageja ja kostja I allkirjastasid omavahel laenulepingu, et hageja andis kostjale I laenulepingu alusel 36500 eurot, ning et laenulepingu järgi tuleb kostjal I vastav rahasumma hagejale tagastada hiljemalt 31.05.2015.a. Kuigi hageja esitas hagi raames asjaolude osas omapoolse õigusliku hinnangu, et hageja ja kostja I vaheline laenuleping on mittekehtiv, ei ole kohus menetlusosalise poolt antud õigusliku hinnanguga seotud ning kohaldab õigust ise. Ringkonnakohus nõustub maakohtupoolse õigusliku hinnanguga, et asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenuleping ei kehti, käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud ei ole. Kuna hageja esitas kostja I suhtes raha saamisele suunatud nõude ning tõi kohtu ette muuhulgas laenulepingu sõlmimise ja raha andmise asjaolud, tuleb kostja I suhtes esitatud hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 koosmõjus § 396 lg 1 alusel. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on vaidlusalusest laenulepingust tulenev nõue muutunud sissenõutavaks. Seega ei takista sissenõutavus kostja I suhtes hagi rahuldamist.

12(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554

13(14)

Tsiviilasi nr 2-14-7554

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.