Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 18.10.2013 esitas OJCS Bank of Moscow (hageja) Harju Maakohtule hagi AK (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes, paludes Hagiavalduse kohaselt ilmus 25.09.2013 ajalehes „Postimees“ ning veebiportaalides Postimees+ ja veebiportaalis e24 artikkel „Pangaomanikud tülis“, milles kostja avaldas hageja kohta järgmised väited: 1) „Moskva Pank on püüdnud ligi pääseda Krediidipanga kliendiandmetele“; 2) „Moskva Pank palkas 2011. aastal [...] endise kaitsepolitsei komissari IP ja ettevõtja OS, kellele maksis teenete eest umbes 300 000 eurot“; 3) „P ja tema kaasosaliste ülesanne [oli] ähvardada pangatöötajaid, et nad alluks Moskva Panga nõutud kontrollikomiteele“; 4) „kui tema [kostja] suhted Moskva Pangaga eelmise aasta kevadel väga teravaks läksid, ütles sealne juht keerutamata, et rikub tema elu ära“. 11.09.2013 edastas kostja AS Eesti Krediidipank aktsionäridele kirja, milles endas ning mille kahes lisas sisaldusid järgmised kostja väited: 1) „Moskva Panga püüdlustega saavutada juurdepääs Krediidipanga kliente puudutavatele, pangasaladusega kaitstud andmetele“; 2) „Moskva Pank avaldas korduvalt ka Krediidipanga juhtkonnale ning töötajatele [et nende tegelik eesmärk], on ligipääs Krediidipanga kliendiandmetele“; 3) „Moskva Panga esindajad kohtusid korduvalt nii IP kui ka OS-ga ning Moskva Panga asepresident TU mahitusel kasutas Kapo ametnik IP ära oma ametiseisundit“; 4) „Kahelt Vene kodanikult võeti aktsiad jõuga üle ning aktsiate mitte-võõrandamisel ähvardati muuhulgas Venemaa julgeolekuorganite abi kasutamise“; 5) „Bank of Moscow kui AS Eesti Krediidipank aktsionär on korduvalt [...] üritanud pääseda ligi andmetele AS Eesti Krediidipank klientide hoiuste ning tehingute kohta“; 6) „Moskva Pank on Krediidipanga vastaseks tegevuseks teinud koostööd IP ja OS-ga“; 7) „Moskva Pank on üritanud pääseda ligi pangasaladusele, kasutades kriminaalkorras süüdi mõistetud IP ja OS. Muuhulgas on Moskva Panga asepresident TU tasunud mõlemale OS kaudu 300 000 eurot survestamaks Krediidipanga juhtkonda ja töötajaid pangasaladusele ligipääsu loomiseks“; 8) „Kontrollikomiteesse sobivate liikmete nimetamiseks kasutas Moskva Pank taas IP ja OS „teeneid““; 9) „Moskva Pank on survestanud Krediidipanga juhatust ja töötajaid saavutamaks juurdepääsu pangasaladusega kaitstud andmetele“; 10) „survestas Moskva Pank Krediidipanga juhtkonda ja töötajaid eesmärgiga sundida neid andma Moskva Pangale ligipääsu pangasaladusega kaitstud andmetele“; 11) „MK ähvardas AK-t, et keeldumisel koostööst Moskva Pangaga kliente puudutavate andmete avaldamise osas tehakse kõik, et „rikkuda AK elu““; 12) „isik [hageja] on [...] otsimas ligipääsu pangasaladusele, kihutades mh Eesti võimuorganite

töötajaid (IP) kuritarvitama oma ametipositsiooni“; 13) „survestas Moskva Pank aktsionär Ad müüma oma osalust Krediidipangas, kasutades Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse töötajaid ning ähvardades vastasel juhul raskete tagajärgedega tema äritegevusele Venemaal ja lähedaste julgeolekule“. Hageja leidis, et kostja avaldatud andmed on ebaõiged, mistõttu tuleb kostjat kohustada avaldatud andmed tema kulul ümber lükkama. Hageja viitas VÕS § 1047 lg-le 4. Hageja leidis, et kostja avaldatud väited on faktiväited. Faktiväidete hindamisel tuleb arvestada, mida kostja mõistliku isiku arusaama järgi üldsusele avaldas ning mida kostja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Kuivõrd kostja edastas andmed meediaväljaannetele ja AS Krediidipank aktsionäridele, vastutab ta andmete avaldamise eest. Kostja poolt ebaõigete andmete avaldamist ei saa omistada juriidilisele isikule AS-le Eesti Krediidipank vaatamata sellele, et kostja tegutses andmete avaldamisel nõukogu esimehena. Suhetes kolmandate isikutega saab panka esindada juhatus ning nõukogu ühe liikme tegevust ei saa omistada AS-le Eesti Krediidipank. MK on hageja esindusõiguslik president, mistõttu hageja saab esitada temaga seotud andmete ümberlükkamise nõude. Pangasaladusega kaitstud kliendiandmetele ligipääsu otsimisega seotud väidete osas leidis hageja, et kõik kostja avaldatud väited olid ebaõiged ning hageja ei ole soovinud saada ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladusega kaitstud andmetele. Kõik kostja poolt antud grupis avaldatud väited on faktiväited ning sõna „eesmärk“ kasutamisest võib järeldada, et kostjale on teada hageja tegevuse kohta muid fakte, millest kostja hinnang tulenes. Kostja on ebaõigesti samastanud AS Eesti Krediidipank nõukogu ja kontrollikomitee tegevust hageja tegevusega, kuid hageja on eraldiseisev juriidiline isik, kes ei ole loonud kirjavahetust nõukogu, kontrollikomitee ja juhatuse vahel. IP ja OS palkamise ja ülesannetega seotud väidete osas leidis hageja, et kostja avaldatud väited on ebaõiged. Kostja väidete õigsust ei saa tõendada Harju Maakohtu 26.04.2013.a otsus kriminaalasjas nr 1-12-3980, samuti IP ja OS ülekuulamise protokollid, sest tõenditena on nad ebausaldusväärsed. Ainult nende isikute ülekuulamise protokollidest ei saa järeldada, et nad kohtusid hageja volitatud esindajatega. Otsus tehti kokkuleppemenetluses ning kahtlustatavatena puudus IP-l ja OS-l kohustus tõtt rääkida. Kostja elu ära rikkumist puudutavate väidete osas oli hageja seisukohal, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud ning ainuüksi kostja poolt vande all antud ütlustega ei saa tõendada 30.03.2012.a telefonikõne toimumist, mille käigus MK kostja elu väidetavalt ära rikkuda ähvardas. Ülejäänud osas ei tõenda esitatud tõendid, et AS Eesti Krediidipank töötajaid ja juhatust oleks ähvardanud Moskva Pank. Hageja leidis, et AS Eesti Krediidipank väikeaktsionäride ähvardamise ja aktsiate jõuga ülevõtmisega seotud väited on ebaõiged faktiväited. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et nõue on esitatud vale isiku vastu, sest kostja avaldas andmeid AS Eesti Krediidipank nõukogu esimehena. Andmed, mis avaldati aktsionäridele, olid seotud hageja taotlusega panna aktsionäride üldkoosoleku päevakorda kostja nõukogu liikme ametikohalt tagasikutsumine. Kostja ei avaldanud oma kirjas andmeid avalikkusele, vaid juriidilise isiku sisesuhte raames. Seetõttu leidis kostja, et õigeks kostjaks antud vaidluses on AS Eesti Krediidipank. Ühtlasi oli kostja seisukohal, et tema poolt MK osas avaldatud väidete puhul ei saa hagejaks olla Moskva Pank.

Kostja leidis, et ta avaldas väärtushinnangu, mitte faktiväite, kui teatas, et hageja tegevuse eesmärgiks oli pangasaladusele ligipääs. See, mis on tegevuse eesmärk, ei ole mõõdetav ega kontrollitav, vaid tegemist on subjektiivse hinnanguga teole. Tegevuse eesmärgi tõesus ei ole kohtumenetluses tõendatav. Hageja huvi pangasaladuse vastu oli ajendatud sündmustest Venemaal ning kontrollikomitee loomine oli hageja katse saada juurdepääsu pangasaladusele. Hageja tahet saada ligipääsu pangasaladusele kinnitab panga nõukogu tegevus. Vaidlust ei saa olla selle üle, et andmed, millele ligipääsu hageja soovis, olid pangasaladusega kaitstud andmed. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas oleks kostja pidanud eristama hageja tegevust AS Eesti Krediidipank nõukogu ja kontrollikomitee tegevusest. Hageja ei ole tõendanud, et tema poolt saadetud kirjad ei vastanud tema tahtele. Kostja oli seoses IP ja OS palkamise ja ülesannetega seotud väidetega seisukohal, et tema poolt avaldatud väited on tõendatud kohtuotsuse ja kahtlustatavate ülekuulamise protokollidega. Kokkuleppemenetluses jõustunud kohtulahendi tõenduslik väärtus ei erine üldmenetluses jõustunud kohtulahendi tõenduslikust väärtusest. Lisaks kohtuotsusele kinnitavad selles sisalduvate faktide õigsust samas asjas antud ütluste protokollid. Seoses väidetega kostja elu ära rikkumise kohta Seonduvalt kostja elu ära rikkumisega lubamisega seotud väidetega leidis kostja esmalt menetluse käigus, et väide, mille kohaselt ähvardas MK tema elu ära rikkuda, on väärtushinnang. Seejärel väitis kostja, et antud gruppi kuuluvad väited on tegelikult faktiväited. AS Eesti Krediidipank väikeaktsionäride ähvardamise ja aktsiate jõuga ülevõtmisega seotud väidete osas oli kostja seisukohal, et tegemist on väärtushinnangutega, milliste avaldamisel kostja tugines talle AJ poolt avaldatud informatsioonile. Maakohtu otsus 19.02.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja kohustas kostjat esitama omal kulul ajalehele „Postimees“ ja veebiportaalidele Postimees+ ning e24 avalduse, milles kostja teatab, et tema poolt 25.09.2013.a ilmunud artiklis „Pangaomanikud tülis“ avaldatud väide „P ja tema kaasosaliste ülesanne [oli] ähvardada pangatöötajaid, et nad alluks Moskva Panga nõutud kontrollikomiteele“ oli ebaõige. Samuti kohustas kohus kostjat esitama omal kulul avalduse AS Eesti Krediidipank aktsionäridele, milles kostja teatab, et tema poolt aktsionäridele 11.09.2013.a saadetud kirjas olid ebaõiged järgmised väited: „Moskva Panga asepresident TU mahitusel kasutas Kapo ametnik IP ära oma ametiseisundit“; „isik [Moskva Pank] kihutas Eesti võimuorganite töötajaid (IP) kuritarvitama oma ametipositsiooni“, „TU (on) tasunud mõlemale OS kaudu 300 000 eurot“, „Kahelt Vene kodanikult võeti aktsiad jõuga üle ning aktsiate mitte-võõrandamisel ähvardati muuhulgas Venemaa julgeolekuorganite abi kasutamisega“; „survestas Moskva Pank aktsionär A-d müüma oma osalust Krediidipangas, kasutades Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse töötajaid ning ähvardades vastasel juhul raskete tagajärgedega tema äritegevusele Venemaal ja lähedaste julgeolekule“. Kostja menetluskuludest jättis maakohus 30% hageja kanda ja hageja menetluskuludest 70% kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1642,80 eurot ja mõistis kostjalt menetluskulude summalt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Hagejalt mõistis kohus kostja kasuks menetluskuludena välja 3553,20 eurot. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja avaldas hageja suhtes eelviidatud artiklis ja kirjas ebaõigeid väiteid. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas osad kostja avaldatud väidetest on hinnatavad väärtushinnangutena ning kas kostja tegevus väidete avaldamisel on omistatav AS-le Eesti Krediidipank. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja saab

esitada kostja vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise nõuet nende väidete osas, mis puudutavad hageja seaduslikku esindajat MK. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et hagiavaldus on tema vastu esitatud ebaõigesti ja et hageja ei saa esitada nõuet nende väidete osas, mis puudutavad tema seaduslikku esindajat MK. Seejuures viitas kohus VÕS §-le 1047 ja märkis, et eeltoodust tuleneb, et vastutus ebaõigete andmete avaldamise eest on tõepoolest seaduses sätestatud objektiivse vastutusena ehk ebaõigete andmete avaldaja kohustus ebaõiged andmed ümber lükata ei sõltu andmete avaldamise õigusvastasusest või avaldaja süüst. Kohustus ebaõiged andmed ümber lükata ei sõltu ka sellest, kas andmete avaldamisel avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest (RKTKo 3-2-1-17-05, p 27, 3-2-1-73-07, p 14, 3-2-1-145-07, p 14, 3-2-1-16612, p 14). Samuti tuleneb eeltoodud sättest, et avaldajaks tuleb pidada isikut, kes andmeid avaldas mistahes kolmandatele isikutele. VÕS §-st 1047 ei tulene, et ebaõigete andmete avaldamisele järgneb nende ümberlükkamise kohustus vaid siis, kui andmeid on avaldatud meediaväljaannetele või muul viisil laiemale avalikkusele. Kohus leidis, et kuivõrd kostja avaldas andmed, mida hageja pidas ebaõigeteks, on hagiavaldus esitatud õige kostja vastu. Riigikohus on leidnud, et avaldamine VÕS § 1047 mõistes on andmete kolmandale isikule teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb andmed kolmandale isikule teatavaks (RK TKo 3-2-1-95-05, p 25, 3-2-1-166-12, p 13). Kohus ei nõustunud kostja arusaamaga, et kuivõrd kostja oli AS Eesti Krediidipank nõukogu esimees, oli andmete avaldajaks AS Eesti Krediidipank. Kostja ei saa ennast nõukogu esimehena samastada juriidilise isikuga ning kostja tegevus nõukogu esimehena ei ole omistatav AS Eesti Krediidipank nõukogule kui organile. Kostja ei olnud vaidlusaluste andmete avaldamisel AS Eesti Krediidipank esindusõiguslik isik, mistõttu saab ebaõigete andmete avaldamise eest olla vastutav ainult kostja kui füüsiline isik. Samuti ei nõustunud kohus kostja käsitlusega, mille järgi ei olnud AS Eesti Krediidipank aktsionäridele kirja saatmisel tegemist andmete avaldamisega kolmandatele isikutele, sest tegemist oli juriidilise isiku sisesuhtega. Kohus leidis, et VÕS § 1047 puhul ei oma ebaõigete andmete avaldamisel tähtsust see, milline oli andmete avaldaja eesmärk. Kui kostja avaldatud andmed on ebaõiged, tuleb kostjal ebaõiged andmed ümber lükata sõltumata sellest, et kiri ei olnud suunatud avalikkusele ning kirja adressaatideks olid isikud, kes on AS Eesti Krediidipank aktsionärid. Seega on hageja esitanud oma nõude õige kostja vastu. Kohus ei nõustunud ka kostja arusaamaga sellest, et MK puudutavate ebaõigete andmete osas hageja nõuet kostja vastu esitada ei saa. 11.09.2013.a AS Eesti Krediidipank aktsionäridele saadetud kirjas avaldas kostja muuhulgas järgmise väite: „MK ähvardas AK-t, et keeldumisel koostööst Moskva Pangaga kliente puudutavate andmete avaldamise osas tehakse kõik, et „rikkuda AK elu““. Kohus leidis, et kuivõrd MK kui seadusliku esindaja tegevus on omistatav juriidilisele isikule, keda ta esindas ehk hagejale, on hagejal õigus nõuda kostjalt viidatud lauses avaldatud andmete ümberlükkamist. Lisaks nähtub avaldatud andmetest selgelt, et MK väidetav ähvardus oli seotud hageja ehk Moskva Panga tegevusega ning kostjalt soovis ligipääsu pangasaladuse andmetele just Moskva Pank. Seega on avaldatud andmed otseselt seotud hagejaga ning hagejal on õigus nõuda nende ümberlükkamist. Pangasaladusega kaitstud kliendiandmetele ligipääsu otsimisega seotud väidete osas märkis kohus, et ajalehes „Postimees“ ja veebiportaalides Postimees+ ning e24 25.09.2013 ilmunud artiklis „Pangaomanikud tülis“ avaldas kostja: „Moskva Pank on püüdnud ligi pääseda Krediidipanga kliendiandmetele“. 11.09.2013.a AS Eesti Krediidipank aktsionäridele saadetud kirjas avaldas kostja järgmised väited: „Moskva Panga püüdlustega saavutada juurdepääs Krediidipanga kliente puudutavatele, pangasaladusega kaitstud andmetele“; „Moskva Pank avaldas korduvalt ka Krediidipanga juhtkonnale ning töötajatele [et nende

tegelik eesmärk], on ligipääs Krediidipanga kliendiandmetele“; „Moskva Pank kui AS Eesti Krediidipank aktsionär on korduvalt [...] üritanud pääseda ligi andmetele AS Eesti Krediidipank klientide hoiuste ning tehingute kohta“. Pooled nõustusid, et tegemist on väidetega, mis puudutavad pangasaladusega kaitstud kliendiandmetele ligipääsu otsimist. Maakohus oli seisukohal, et vaatamata sõnastusele on kostja poolt antud grupis avaldatud väidete näol tegemist faktiväidete ja mitte väärtushinnangutega. Avaldatud lausetest võib mõistliku isiku arusaama alusel järeldada, et kostjale on teada mingid konkreetsed asjaolud, millistest tulenevalt on ta leidnud, et Moskva Panga püüdluseks ja eesmärgiks oli saada ligipääsu pangasaladusega kaitstud AS Eesti Krediidipank andmetele. Kohus ei nõustunud kostja arusaamaga, et see, milline on tegevuse eesmärk, on alati kellegi subjektiivne hinnang teole. See, mis on isiku tegevuse eesmärgiks, võib tuleneda erinevatest faktilistest asjaoludest, millistest kogumis saab järeldada objektiivselt, mille saavutamisele on isiku tegevus suunatud. Kuivõrd kohtu hinnangul on kostja avaldanud hageja suhtes faktiväiteid, millistest võib järeldada, et kostjale olid teada mingid täiendavad konkreetsed faktilised asjaolud, asus kohus järgnevalt hindama, kas kostja avaldas hageja suhtes ebaõigeid andmeid või mitte. Enne poolte poolt esitatud tõendite hindamist pidas kohus vajalikuks viidata nendele krediidiasutuste seaduse (KAS) sätetele, mis vaidlusalusel ajal (ehk redaktsioonis, mis kehtis kuni 19.05.2014) reguleerisid krediidiasutuse nõukogu ja kontrollikomitee pädevust ning pangasaladuse mõistet. Kohus viitas KAS § 52 lg-tele 1, 2 ja 4, § 62 lg-tele 1 ja 2, § 88 lg-tele 1, 2, 3, 4, 5, 51, 7 ja 8 ning leidis, et eeltoodud loetelust võib järeldada, et andmeid selle kohta, millised on krediidiasutuse kliendid (koos nende nimede ja aadressidega), andmeid klientide poolt tehtud tehingute ja ülekannete kohta koos nende pangakontode väljavõtetega tuleb pidada pangasaladuseks ning neid andmeid võis krediidiasutus väljastada ainult seaduses otseselt määratletud isikutele seaduses ettenähtud õiguslikel alustel. Isikutel, kellele pangasaladus väljastati, oli omakorda kohustus hoida pangasaladust tähtajatult ning kasutada saadud andmeid ainult järelpärimises märgitud eesmärgil. Seega ei tulenenud krediidiasutuste seadusest, et mitteresidentidest klientidele oleksid olnud tagatud teistsugused õigused kui Eesti residentidest klientidele. Ühtlasi ei tulenenud krediidiasutuste seadusest, et nõukogu poolt moodustatud kontrollikomiteel oleks õigus nõuda ligipääsu pangasaladuseks olevatele andmetele. Kohus tugines otsuses 06.03.2013 ajalehes „Eesti Päevaleht“ ilmunud artiklile „Putin võibki korruptsiooni Vene võimuladvikus peatada“ (toimiku 1. kd, lk 106-107), mille kohaselt arutas Vene Riigiduuma seaduseelnõud, mis sulgeks riigiametnike väliskontod, Vene Föderatsiooni Riigiduuma 24.04.2013 vastu võetud föderaalseadusele seoses keeluga teatud isikutel avada ning omada kontosid (hoiuseid), hoida sularaha ja väärtesemeid välismaa pankades, mis asuvad väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumi, omada ja/või kasutada välismaiseid finantsinstrumente (toimiku 3. kd, lk 19-20), hageja töötaja AN poolt 02.03.2011 kostjale saadetud e-kirjale (toimiku 2. kd, lk 145-146, tõlge eesti keelde, lk 147-148), milles ta teatas, et Moskva Pangas läbi viidavate kontrollide raames tuli pangale teabenõue, mille osas sooviti informatsiooni AS-lt Eesti Krediidipank, AS Eesti Krediidipank 02.09.2011 nõukogu otsusele nr 161 (toimiku 2. kd, lk 86-88), millega otsustati moodustada kontrollikomitee ja nõukogu otsusele lisatud kontrollikomitee ülesannete loetelule (toimiku 2. kd, lk 89-90). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et kontrollikomitee soovis saada ligipääsu nendele AS Eesti Krediidipank kliendiandmetele, mis on käsitletavad pangasaladusena. Andmed klientide poolt tehtud ülekannetest, samuti klientide dokumentatsioon, andmed klientide käivete kohta nende kontodel ning klientide finantsaruandlus on KAS § 88 alusel hinnatavad pangasaladusena sõltumata sellest, millisel eesmärgil sooviti kontrollikomiteele anda võimalust andmetega tutvumiseks.

Tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et hageja Moskva Pank soovis erinevatel viisidel korduvalt saada ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladuseks olevatele andmetele, kuid tänu AS Eesti Krediidipank juhatuse vastuseisule see ei õnnestunud. Pangasaladuseks olevaid andmeid Moskva Pangale, AS Eesti Krediidipank nõukogu liikmetele ning kontrollikomitee liikmetele ei väljastatud. Vaidlus puudub selle üle, et eelkirjeldatud perioodil oli hageja AS Eesti Krediidipank aktsionär ning vaidlus puudub ka selle üle, et panga nõukogu viiest liikmest neli (PG, NM, AN ja AS) olid hageja töötajad (neist kaks hageja asepresidendid). Tunnistaja AS ütluste ning samuti kohtule esitatud nõukogu otsustega on tõendatud, et hageja töötajateks olevad AS Eesti Krediidipank nõukogu liikmed esindasid panga nõukogus hageja huve ning nõukogu otsuste vastuvõtmine toimus hageja huvides. Hageja blanketil ning tema töötajateks ja esindajateks olevate isikute korduvate kirjalike pöördumistega AS Eesti Krediidipank poole on tõendatud, et hageja soovis saada otse või AS Eesti Krediidipank nõukogu, kontrollikomitee või audiitorettevõtete kaudu ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladuseks olevatele andmetele. Hageja blanketil ning tema esindajate PG ning NM poolt AS-le Eesti Krediidipank 21.10.2011 saadetud kirjas tunnistati, et ligipääsu sooviti saada nimelt pangasaladusega kaitstud andmetele. Kohus leidis, et AS Eesti Krediidipank nõukogu tegevus, mis väljendus kohtule esitatud otsustes nr 161, 162, 163 ja 165, toimus hageja huvides. Samuti toimus hageja huvides tema töötajateks ja esindajateks olnud isikute (PG, NM ja AN) poolt AS-le Eesti Krediidipank kirjade saatmine, milles nõuti pangasaladuseks olevate andmete avaldamist. Kohus ei nõustunud kirjades väljendatud seisukohaga, et AS Eesti Krediidipank oleks saanud pangasaladuseks olevaid andmeid piiramatult väljastada panga nõukogu ja kontrollikomitee liikmetele, sest sellist avaldamist KAS § 88 ei võimaldanud ning pangasaladuseks olevate andmete kontrollimine ei kuulunud nõukogu ega kontrollikomitee pädevusse. Ühtlasi ei nõustunud kohus ka hageja väitega, et tema töötajateks olevate isikute poolt kirjade saatmine AS-le Eesti Krediidipank toimus nimetatud isikute isiklikul initsiatiivil ega vastanud hageja tahtele. Nimetatud isikud esindasid AS Eesti Krediidipank nõukogus ja kontrollikomitees aktsionäri ehk hageja huve ning olid nimetatud organite liikmeteks üksnes seetõttu, et nad olid hageja töötajad ja esindajad. Kohus selgitas hagejale 05.05.2014 eelistungil (toimiku 3. kd, lk 119-122), et kui Moskva Panga töötajateks ja esindajateks olnud isikutel ei olnud pädevust oma kirjade saatmisel hagejat esindada ning nende kirjad ei vastanud hageja tahtele, tuleb hagejal seda tõendada. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud hageja siinkohal täiendavaid põhjendusi ega tõendeid. Kokkuvõttes leidis kohus, et kostja ei avaldanud lausetes „Moskva Pank on püüdnud ligi pääseda Krediidipanga kliendiandmetele“, „Moskva Panga püüdlustega saavutada juurdepääs Krediidipanga kliente puudutavatele, pangasaladusega kaitstud andmetele“, „Moskva Pank avaldas korduvalt ka Krediidipanga juhtkonnale ning töötajatele [et nende tegelik eesmärk], on ligipääs Krediidipanga kliendiandmetele“ ning „Moskva Pank kui AS Eesti Krediidipank aktsionär on korduvalt [...] üritanud pääseda ligi andmetele AS Eesti Krediidipank klientide hoiuste ning tehingute kohta“ hageja suhtes ebaõigeid väiteid. Asjas kogutud tõenditest nähtub selgelt, et hageja AS Eesti Krediidipank aktsionärina soovis korduvalt, kuid ebaõnnestunult saada ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladuse andmetele. Hageja nõue eelviidatud lausetes avaldatud andmete ümberlükkamiseks tuleb jätta rahuldamata. See, millisel eesmärgil hageja ise enda arvates ligipääsu nendele andmetele soovis, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Kostja ei ole avaldanud vaidlustatud lausetes, millisel eesmärgil ligipääsu sooviti. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et 24.03.2011 müüs hageja Moskva Pank OÜ-le Firmex Investeeringud 4 576 760 AS Eesti Krediidipank aktsiat nominaalväärtusega 0,7374 eurot aktsia kohta (toimiku 3. kd, lk 74-77, tõlge eesti keelde, toimiku 4. kd, lk 26-29). Hageja väitis, et nimetatud tehing ei toimunud Moskva Panga huvides ning tehinguga seoses

alustati kriminaalmenetlust võimaliku rahapesu tõttu, kuid ainuüksi nende väidete tõttu ei saa hageja nõuet kostja vastu rahuldada. Kohus leidis, et kui hagejal tekkisid tõepoolest kahtlused selles osas, kas tehing AS Eesti Krediidipank aktsiate võõrandamiseks OÜ-ga Firmex Investeeringud oli seaduslik ning kas tehingu tegemisel võis olla seost rahapesuga, oli hagejal võimalik esitada avaldus politseile või muudele riigiorganitele juhtumi menetlemiseks. Asjas kogutud tõenditest võib järeldada, et vastavaid menetlusi on ka läbi viidud. Juhul, kui kriminaal- või väärteo menetlemise käigus tekib menetlejal vajadus välja nõuda krediidiasutuselt menetluses vajalike tõendite kogumiseks pangasaladuse andmeid, saab menetleja seda teha krediidiasutuste seaduses ettenähtud alustel ja piires. Krediidiasutuse aktsionäril ei ole õigust asuda krediidiasutustelt välja nõudma pangasaladuseks olevaid andmeid ettekäändel, et ta soovib ise tuvastada, kas tegemist on rahapesu või mõne muu kuriteoga. Seega ei olnud hagejal õigust nõuda ligipääsu pangasaladusele sõltumata sellest, millisel eesmärgil seda sooviti. Järgmiseks asub kohus hindama, kas poolte arvetes nn teise gruppi kuuluvad ja kostja poolt avaldatud andmed on ebaõiged. IP ja OS palkamise ja ülesannetega seotud väidete osas märkis kohus, et ajalehes „Postimees“ ja veebiportaalides Postimees+, e24 25.09.2013 ilmunud artiklis „Pangaomanikud tülis“ avaldas kostja järgmised väited: „Moskva Pank palkas 2011. aastal [...] endise kaitsepolitsei komissari IP ja ettevõtja OS, kellele maksis teenete eest umbes 300 000 eurot“; „P ja tema kaasosaliste ülesanne [oli] ähvardada pangatöötajaid, et nad alluks Moskva Panga nõutud kontrollikomiteele“. 11.09.2013 saatis kostja AS Eesti Krediidipank aktsionäridele kirja, milles ta avaldas järgmised väited: „Moskva Panga esindajad kohtusid korduvalt nii IP kui ka OS-ga ning Moskva Panga asepresident TU mahitusel kasutas Kapo ametnik IP ära oma ametiseisundit“; „Moskva Pank on Krediidipanga vastaseks tegevuseks teinud koostööd IP ja OS-ga“; „Moskva Pank on üritanud pääseda ligi pangasaladusele, kasutades kriminaalkorras süüdi mõistetud IP ja OS. Muuhulgas on Moskva Panga asepresident TU tasunud mõlemale OS kaudu 300 000 eurot survestamaks Krediidipanga juhtkonda ja töötajaid pangasaladusele ligipääsu loomiseks“; „Kontrollikomiteesse sobivate liikmete nimetamiseks kasutas Moskva Pank taas IP ja OS „teeneid““; „isik [Moskva Pank] on [...] otsimas ligipääsu pangasaladusele, kihutades mh Eesti võimuorganite töötajaid (IP) kuritarvitama oma ametipositsiooni“. Mõlemad pooled nõustusid, et antud gruppi kuuluvate väidete näol on tegemist faktiväidetega. Kohus ei nõustunud hageja seisukohtadega, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on tõendina ebausaldusväärne üksnes seetõttu, et otsus tehti kokkuleppemenetluses. Samuti ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, et OS ja IP kahtlustatavana ülekuulamise protokollid on tõenditena ebausaldusväärsed ainult seetõttu, et neil puudus kahtlustatavatena tõe rääkimise kohustus. Kohus selgitas hagejale 05.05.2014 eelistungil (toimiku 3. kd, lk 119-122), et kui hageja hinnangul erinesid tegelikud asjaolud nendest asjaoludest, mida kajastati kohtuotsuses ja protokollides, tuleb hagejal välja tuua, millised olid tegelikud asjaolud. Hagejal tuli oma väiteid tõendada. Vaatamata kohtu selgitustele ei toonud hageja välja, millised faktilised asjaolud täpselt (mis nähtuvad otsusest ja protokollidest) on ebaõiged. Kohus leidis, et kriminaalmenetluses tehtud kohtulahend ning kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamiste protokollid on käesolevas tsiviilasjas tõenditena hinnatavad koos kõigi teiste tõenditega. Kohus leidis, et Harju Maakohtu poolt 26.04.2012 kriminaalasjas nr 1-12-3980 kokkuleppemenetluses tehtud ja jõustunud otsusest (toimiku 1. kd, lk 114-164) tuleneb, et OS ja IP kohtusid korduvalt Moskva Panga esindajatega ning kohtumistel lubas IP hankida

informatsiooni Moskva Panka huvitavate firmade ja nende tehingute kohta Eestis. Otsuse järgi sõlmiti OS ja IP esindanud RK poolt peetud läbirääkimiste tulemusena leping Moskva Panga ja OS ettevõtte vahel ning antud ettevõttele tasus Moskva Pank 300 000 eurot, millest osa sai endale IP. IP andis otsuse kohaselt soovitusi isikute suhtes, keda valida AS Eesti Krediidipank kontrollikomiteesse ning aitas kontrollida nende isikute tausta politsei andmebaasis. Hinnates tõendeid kogumis leidis kohus, et enamik kostja poolt avaldatud faktiväiteid, mis puudutavad OS ja IP teenete kasutamist Moskva Panga poolt, on tõesed. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendist ja samas asjas üle kuulatud isikute ütluste protokollidest nähtub, et hageja Moskva Pank palkas endale nõustajateks OS ettevõtte kaudu OS ja IP ning nende teenete eest kandis Moskva Pank OS ettevõttele üle 300 000 eurot, mis jaotati OS, IP ja teiste isikute vahel. Seega on õige avaldatud lause, mille järgi „Moskva Pank palkas 2011. aastal [...] endise kaitsepolitsei komissari IP ja ettevõtja OS, kellele maksis teenete eest umbes 300 000 eurot“. Samuti on õige avaldatud väide, mille järgi tegi Moskva Pank Krediidipanga vastaseks tegevuseks koostööd IP ja OS-ga. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et OS ja IP ettepanekul moodustati kontrollikomitee, mille tegevus oli suunatud AS Eesti Krediidipank vastu ehk kontrollikomitee kaudu sooviti saada ligipääsu pangasaladuse andmetele, mis ei olnud panga huvides. Samuti luges kohus kriminaalasjas tehtud kohtulahendi ja samas asjas üle kuulatud isikute protokollitud ütlustega kogumis tõendatuks, et Moskva Panga asepresident TU kohtus korduvalt OS ja IP-ga. Koos käesolevas lahendis varasemalt hinnatud tõenditega (mis puudutasid hageja soovi saada ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladuse andmetele) luges kohus tõendatuks, et hageja soovis saada ligipääsu pangasaladuse andmetele, kasutades selleks ära kriminaalkorras süüdi mõistetud OS ja IP. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kontrollikomitee tegelikuks eesmärgiks oli saada ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladuse andmetele ning OS ja IP soovituste alusel leiti kontrollikomiteesse liikmed, kes sinna Moskva Panga töötajateks olevate nõukogu liikmete häältega vastu võetud otsuse alusel nimetati. Seega on õiged kostja avaldatud väited, et kontrollikomiteesse sobivate liikmete nimetamisel kasutas Moskva Pank OS ja IP teeneid. Seega on enamik kostja poolt avaldatud ja antud gruppi kuuluvatest väidetest tõesed. Osaliselt ebaõigeks luges kohus kostja järgmist väidet: „P ja tema kaasosaliste ülesanne [oli] ähvardada pangatöötajaid, et nad alluks Moskva Panga nõutud kontrollikomiteele“. Kuigi OS käis koos NK-ga Itaalias kohtumas AS Eesti Krediidipank töötaja NS-ga ning ähvardas viimast ja kostjat selleks, et nad avaldaksid vajalikku informatsiooni, ei nähtu asjas kogutud tõenditest, et AS Eesti Krediidipank töötajaid oleks ähvardanud IP. Ühtlasi ei saa asjas kogutud tõenditest järeldada, et töötajate ähvardamine oleks olnud IP-le ja OS-le seatud nimelt ülesandeks. Seetõttu on kostja avaldatud faktiväide ebaõige osas, milles ta väitis, et IP ja tema kaasosaliste ülesandeks oli pangatöötajaid ähvardada. Samuti on osaliselt ebatäpne kostja avaldatud väide, mille kohaselt kasutas KAPO ametnik IP oma ametiseisundit ära Moskva Panga asepresidendi TU mahitusel. Ühestki asjas kogutud tõendist ei tulene, et TU oleks mistahes viisil kallutanud või soovitanud IP-l ära kasutada oma ametiseisundit. Kuigi otsusega on IP süüdi mõistetud kuriteos, ei nähtu otsusest ega teistest asjas kogutud tõenditest, et TU oleks teda kallutanud või muul viisil „mahitanud“ kuriteo toimepanemisele. Seega on kostja väide ebaõige osas, kus ta on avaldanud, et TU mahitas IP oma ametiseisundit ära kasutama. Samal põhjusel on ebaõige kostja avaldatud väide, et Moskva Pank kihutas Eesti võimuorganite töötajaid (IP) kuritarvitama oma ametipositsiooni. Asjas kogutud tõenditest võib küll järeldada, et Moskva Pank soovis saada ligipääsu AS Eesti

Krediidipank pangasaladusele ning kasutas selleks OS ja IP kaasabi (sh kontrollikomitee loomisel), kuid asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kihutanud IP oma ametipositsiooni kuritarvitama. IP ja OS poolt toime pandud kuritegu toimus nende endi initsiatiivil ja vastupidist kohtule esitatud tõenditest järeldada ei saa, sest Moskvas, Londonis või Pariisi hageja esindajatega toimunud kohtumiste ja läbirääkimiste täpset sisu asjas kogutud tõendite pinnalt tuvastada ei ole võimalik. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendis ei ole tuvastatud, et Moskva Pank või mistahes Moskva Panga esindaja oleks aidanud kaasa IP või OS poolt kuriteo toimepanemisele või oleks neid otseselt kihutanud selle teo toimepanemisele. Kostja avaldatud väited, milliste kohaselt tasus TU IP-le ja OS-le viimase kaudu 300 000 eurot on samuti ebatäpne, sest asjas kogutud tõenditest ei saa järeldada, et nimelt TU isiklikult tegi OS ettevõttele 300 000 euro suuruse ülekande. Asjas kogutud tõendite pinnalt võib järeldada, et ülekande tegi Moskva Pank kui juriidiline isik. Kohus leidis, et eeltoodu alusel kuulub hageja nõue kostja vastu osaliselt rahuldamisele. Seoses avaldatud väidetega, mis puudutavad ähvardusi rikkuda ära kostja elu, märkis kohus, et ajalehes „Postimees“ ja veebiportaalides Postimees+, e24 25.09.2013 ilmunud artiklis „Pangaomanikud tülis“ avaldas kostja järgmise väite: „kui tema [kostja] suhted Moskva Pangaga eelmise aasta kevadel väga teravaks läksid, ütles sealne juht keerutamata, et rikub tema elu ära“. 11.09.2013 AS Eesti Krediidipank aktsionäridele saadetud kirjas avaldas kostja järgmised väited: „Moskva Pank on survestanud Krediidipanga juhatust ja töötajaid saavutamaks juurdepääsu pangasaladusega kaitstud andmetele“; „survestas Moskva Pank Krediidipanga juhtkonda ja töötajaid eesmärgiga sundida neid andma Moskva Pangale ligipääsu pangasaladusega kaitstud andmetele“; „MK ähvardas AK-t, et keeldumisel koostööst Moskva Pangaga kliente puudutavate andmete avaldamise osas tehakse kõik, et „rikkuda AK elu““. Kohus leidis, et kõik antud gruppi kuuluvad kostja poolt avaldatud väited on faktiväited. See, kas MK avaldas kostjale 30.03.2012 toimunud telefonikõnes lause, et teeb kõik kostja elu rikkumiseks, on kohtu hinnangul määratlev ainult faktiväitena. Kuivõrd kostja avaldas, et MK ütles talle sellise lause, tuleb kostjal kirjeldatud faktilise asjaolu toimumist tõendada. Muus osas on kostja avaldatud väited faktiväited, jättes mõistlikule isikule mulje, et kostjale olid teada asjaolud, milliste pinnalt ta väitis, et hageja Moskva Pank survestas AS Eesti Krediidipank töötajaid ja juhatust. Kohus märkis, et käesolevas lahendis hinnatud tõendid, milliste kohaselt soovis hageja saada juurdepääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladusele ning saatis korduvalt vastavasisulisi kirju AS-le Eesti Krediidipank, nõudes pangasaladuse avaldamist, tõendavad kostja väiteid, et hageja avaldas panga töötajatele survet pangasaladuse avaldamiseks. Kohus leidis, et vaatamata sellele, et MK eitas kostjale telefonikõnes viimase väidetud lause avaldamist, on kostja vande all antud ütlustega sellise lause avaldamine tõendatud. Kostja kirjeldas detailselt, kuidas ja milliste asjaolude pinnalt telefonikõne toimus. Varasemalt oli hageja pika ajaperioodi jooksul üritanud saada ligipääsu AS Eesti Krediidipank pangasaladuse andmetele, kuid ebaõnnestunult. 30.03.2012 toimus AS Eesti Krediidipank aktsionäride üldkoosolek (toimiku 2. kd, lk 155-172), millel muuhulgas otsustati moodustada panga nõukogu viieliikmelisena ja valiti nõukogusse kostja, BB, AJ, TD ja AS. Hageja Moskva Panga esindajaid nõukogusse ei valitud. Otsuses kirjeldatud asjaolude pinnalt luges kohus usutavaks, et MK helistas kostjale 30.03.2012 pärast üldkoosoleku toimumist, avaldas nördimust koosolekul toimunu üle ning ähvardas kostja elu ära rikkuda. Kuivõrd kohus luges

tõendatuks, et MK telefonikõnes kostjale ähvardas viimase elu ära rikkuda, on õiged kostja avaldatud väited, milliste kohaselt lubas Moskva Panga MK juht kostja elu ära rikkuda. Hageja nõue tuleb antud gruppi kuuluvate väidete osas jätta rahuldamata. AS Eesti Krediidipank väikeaktsionäride ähvardamise ja aktsiate jõuga ülevõtmisega seotud väidete osas märkis kohus, et 11.09.2013 AS Eesti Krediidipank aktsionäridele saadetud kirjas avaldas kostja järgmised väited: „Kahelt Vene kodanikult võeti aktsiad jõuga üle ning aktsiate mitte-võõrandamisel ähvardati muuhulgas Venemaa julgeolekuorganite abi kasutamisega“; „survestas Moskva Pank aktsionär A-d müüma oma osalust Krediidipangas, kasutades Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse töötajaid ning ähvardades vastasel juhul raskete tagajärgedega tema äritegevusele Venemaal ja lähedaste julgeolekule“. Kohus leidis, et kõik kostja väited on oma olemuselt faktiväited. Lauses „Kahelt Vene kodanikult võeti aktsiad jõuga üle ning aktsiate mitte-võõrandamisel ähvardati muuhulgas Venemaa julgeolekuorganite abi kasutamisega“ väitis kostja, et aktsiate müügilepingu sõlmimiseks sunniti kahte Venemaa kodanikku jõuga ning keeldumise korral lubati nende suhtes kasutada Venemaa julgeolekuorganite abi. Lauses „survestas Moskva Pank aktsionär A-d müüma oma osalust Krediidipangas, kasutades Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse töötajaid ning ähvardades vastasel juhul raskete tagajärgedega tema äritegevusele Venemaal ja lähedaste julgeolekule“ avaldas kostja, et talle on teada kaudsed faktid, milliste pinnalt võis ta avaldada, et Moskva Pank avaldas ühele aktsionärile pidevalt survet aktsiate müümiseks, millisel surve avaldamisel kasutati julgeolekuteenistuste töötajaid ning ähvardusi. Samuti leidis kohus, et ainuüksi kostja vande all antud ütluste ning kostja enda koostatud kirjaga ei ole võimalik tõendada väiteid selle kohta, et ühelt aktsionärilt võttis hageja jõuga aktsiad ära ning survestas teda Venemaa julgeolekuorganite kaudu. Kostja ei viibinud ise vahetult tema ütlustes kirjeldatud sündmuste juures ega näinud pealt ühtegi toimingut, millega võidi kedagi survestada või sundida aktsiaid müüma. Muid tõendeid, mis kostja avaldatud faktiväidete õigsust kinnitaksid, asjas ei ole. Kuigi kostja võis andmete avaldamisel usaldada Jevnevitši poolt avaldatut, on kostja kohustuseks tõendada avaldatud faktiväidete õigsust, mida kostja asjas kogutud tõenditega tõendanud ei ole. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud antud väidete tõele vastavust, tuleb antud osas hageja nõue kostja vastu rahuldada. Menetluskulude osas tugines kohus TsMS § 163 lg-le 1 ja leidis, et kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude ligikaudu 30% ulatuses ning jättis selle 70% ulatuses rahuldamata, tuleb menetluskulud poolte vahel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja kanda tuleb jätta 30% hageja menetluskuludest ning hageja kanda tuleb jätta 70% kostja menetluskuludest. Samuti tugines kohus menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 174 lg-le 1 ja §175 lg-tele 1 ja 3. Esmalt määrab kohus kindlaks, millises summas on vajalikud ja põhjendatud hageja menetluskulud. Kohtule esitatud menetluskulude taotlustest nähtub, et hagejat esindanud vandeadvokaat Paul Keres osutas hagejale õigusteenust hinnaga 170 eurot tunnis ning advokaat Martin-Johannes Raude hinnaga 130 eurot tunnis. Kostjat esindanud vandeadvokaat Ants Nõmper osutas õigusteenust hinnaga 205 eurot tunnis ning vandeadvokaat Martin Männik hinnaga 120 eurot tunnis. Kohus leidis, et mõlema hagejat esindanud advokaadi ning kostjat esindanud advokaat Ants Nõmperi tunnitasu hind on põhjendamatult kõrge. Riigikohus on leidnud (RKTKm 3-21-115-14, p 14), et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on leidnud oma senises praktikas, et põhjendatud on tunnitasu määr 120 eurot ilma käibemaksuta (RK TKm 3-2-1-92-13, p 25, 32-1-115-14, p 14). Kohus leidis, et käesolevas vaidluses on hageja ja kostja esindajate põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot (ilma käibemaksuta). Käesolevas asjas on nii hagejat kui ka kostjat esindanud kaks esindajat. Kuigi vaidlus oli mahukas, pooled esitasid kohtule hulgaliselt tõendeid ning hagiavaldus sisaldas pikka loetelu vaidlustatud väidetest, ei olnud kohtu hinnangul kahe esindaja kasutamine mõlema poole poolt vajalik. Kohus leidis, et mõlema poole esindamiseks piisas ühe esindaja poolt osutatud õigusabist. Seetõttu luges kohus põhjendatuks mõlema poole puhul ühe esindaja ajakulu. Hageja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi kulus esindajal hagiavalduse koostamiseks ja kohtule esitamiseks kokku 8,1 tundi. Antud ajakulu pidas kostja ülemäära suureks ning pidas põhjendatud ajakuluks 6,1 tundi. Kohus nõustus kostja seisukohaga, sest kohtule esitatud hagiavaldus koosnes 7-st lehest, millest vähemalt 2-l lehel oli esitatud korduvalt vaidlustatud väidete loetelu. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hagejal kokku 3,7 tundi kohtunõude analüüsimiseks seoses hageja õigusvõimega, hageja registreerimise informatsiooni ning apostilliga kinnitatud registreerimistunnistuse kohtule esitamisega. Kohus leidis, et kohtu ekiri, milles hagejale selgitati hagiavalduses esinenud vormilisi puudusi (märkimata oli kostja elukoht, esitamata hageja registreerimistunnistus, riigilõiv tasutud ebaõigesti) ei kujutanud endast sellist õiguslikku selgitust, mille analüüsimiseks tuli esindajal kulutada 2 tundi. 12.11.2013 kohtule esitatud menetlusdokumendis kõrvaldas hageja kohtu viidatud puudused ja esitas hageja registreerimiskaardi. Kohus luges hageja esindaja põhjendatud ajakuluks antud menetlusdokumendi kohtule esitamisel ning hageja apostillitud registrikaardi kohtule esitamisel kokku 0,5 tundi. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal kostja 19.12.2013 vastusega tutvumiseks ning sellele vastamiseks kokku 13,9 tundi. Kohus leidis, et arvestades kostja 19.12.2013 vastuse sisu ning mahtu ja sellele lisatud tõendite hulka (vastus oli esitatud 18-l lehel ning sellele oli lisatud 29 lisa), oli hageja esindaja mõistlik aeg vastusega tutvumiseks 2 tundi. Hageja 13.01.2014 vastus oli esitatud 15-l lehel, millest vastuväited kostja vande all ülekuulamise ja tunnistaja ülekuulamise taotlusele moodustasid vaid 1 lehe. Arvestades hageja seisukohtade mahtu ja sisu, luges kohus põhjendatud ajaks menetlusdokumendi koostamisel 10 tundi. Kogumis luges kohus hageja esindaja ajakulu kostja vastusega tutvumiseks ning 13.01.2014 menetlusdokumendi koostamisel põhjendatuks 12 tunni ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal kostja 31.01.2014 vastusega tutvumiseks 0,3 tundi. Seejärel kulus 2,8 tundi Riigikohtu praktika otsimiseks ja analüüsimiseks ning kokku 15,9 tundi kostja seisukohale vastamiseks. Samuti kulus 2 eurot tõendi saatmiseks. Kohus leidis, et hageja 28.04.2014 menetlusdokument koosnes sisu osas 8st lehest ning selles ei korratud olulises osas varasemaid seisukohti. Samuti oli seisukohale lisatud äriregistri väljavõte. Seisukoht sisaldas mitmeid viited Riigikohtu lahenditele. Kohus leidis, et ühel kostja esindajal võis menetlusdokumendi koostamisele (koos Riigikohtu praktika analüüsimisega) kuluda kokku mõistlikult aega 8 tundi. Tõendi esitamise kulu 2 eurot luges kohus samuti põhjendatuks. Harju Maakohtu 05.05.2014 eelistungil osalemiseks on mõlemal esindajal kulunud 3,2 tundi. Samuti on mõlemal esindajal kokku kulunud istungiks valmistumiseks 8,7 tundi. Kostja pidas

mõistlikuks ettevalmistamise ajakuluks kolme esindaja osas kokku 3 tundi. Istungil osalemise aeg on põhjendatud 2 tunni ja 37 minuti osas. Kuivõrd kohus ei lugenud põhjendatuks kahe esindaja osalemist istungil ja kahe esindaja kulu istungi ettevalmistamiseks, luges kohus hageja esindamise mõistlikuks ajakuluks ainult ühe esindaja ajakulu. Ühel esindajal võis istungi ettevalmistamiseks mõistlikult kuluda aega kuni 2 tundi, millele lisandub istungil osalemise kulu 2 tundi ja 37 minutit ehk 2,6 tunni ulatuses. Järgnevalt on hageja esindajatel kulunud 09.05.2014 kohtule esitatavate täiendavate materjalide analüüsimiseks 1,5 tundi ning toimiku materjalide analüüsimiseks ja kliendi informeerimiseks 3,6 tundi. Kostja pidas antud kulu põhjendamatuks, sest on ebaselge, milliseid materjale analüüsiti või kohtule esitati. Toimiku materjalide analüüsimisele kulunud aeg oli põhjendamatu, sest sellega olid hageja esindajad juba kursis. Kohus nõustus kostja seisukohtadega, leides, et asja toimikust ei nähtu, et hageja oleks pärast 09.05.2014 kohtule esitanud täiendavaid materjale. Kas või millisel eesmärgil oli esindajal vaja täiendavaid materjale või toimiku materjale analüüsida, toimiku pinnalt järeldada ei saa. 09.05.2014 ja 27.05.2014 hageja esindajad käesolevas asjas menetlustoiminguid ei teinud ning menetlusdokumente või tõendeid kohtule ei esitanud. 05.06.2014 kulus hageja esindajal kohtu 05.05.2014 määruse alusel seisukoha koostamiseks 3,8 tundi. Kohus märkis, et kohtu eelistungil 05.05.2014 arutas kohus pooltega hageja nõuet, kostja vastuväiteid ning esitatud tõendeid ja andis hagejale võimaluse esitada täiendavaid kirjalikke seisukohti. Hageja 05.06.2014 seisukohad ja taotlused on kohtule esitatud 4-l lehel ning kohus luges hageja esindaja ajakulu dokumendi koostamisel 3,8 tunni ulatuses põhjendatuks. Menetluskulude taotluse kohaselt on hageja esindajal kulunud kostja 02.07.2014 vastusega tutvumiseks, nende analüüsimiseks ja vastusele seisukoha koostamiseks kokku 13,1 tundi. Kohus leidis, et kostja 02.07.2014 seisukohtadega tutvumiseks ja nende analüüsimiseks võis hageja esindajal mõistlikult aega kuluda 1,9 tundi, sest seisukoht oli mahukas ja sellele oli lisatud uusi tõendeid. Hageja 15.09.2014 seisukohad koos taotlustega olid küll 6 lk pikad, kuid sisaldasid suures osas põhjendamatuid taotlusi, milliseid kohus ei rahuldanud. Seetõttu loeb kohus mõistlikuks ajakuluks antud dokumendi koostamisel 2 tundi. Menetluskulude nimekirja järgi kulus hageja kahel esindajal 24.09.2014 istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks 3,5 tundi. Tõendi tõlkimise ajakulu oli koos kohtusse esitamise ajakuluga 1,4 tundi. Kohtu tegevusele vastuväite esitamiseks kulus 2,5 tundi. Kohus leidis, et ühe esindaja mõistlik ajakulu 24.09.2014 istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks oli 1,85 tundi, sest uusi taotlusi või seisukohti hageja istungil ei esitanud. Kohus pidas samas põhjendatuks hageja esindaja ajakulu tõendi tõlkimisele 0,8 tunni ulatuses, sest kohus pidas vajalikuks antud tõendit vaidluse lahendamisel hinnata. Kuivõrd kohus jättis hageja vastuväite rahuldamata, on selle koostamise ajakulu põhjendamatu. Hageja menetluskulude taotluse kohaselt kulus ühel esindajal 22.01.2015 istungi ettevalmistamiseks 3 tundi ning teisel 3,4 tundi. Kohus leidis, et kuivõrd põhjendatud oli ainult ühe esindaja osalemine istungil, on esindaja põhjendatud ajakulu istungiks valmistumisel (arvestades istungil toimunud tunnistajate ülekuulamist) 2 tundi. Arvestades kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnitasu suurust 120 eurot, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud kulud 42,75 tundi x 120 euroga = 5130 eurot (ilma käibemaksuta). Sellele lisandub tõlkimise kulu hinnaga 55 eurot tunnis ehk 44 eurot, tõendi saamise kulu 2 eurot ning riigilõiv 300 eurot. Kogumis on hageja põhjendatud menetluskulud summas 5476 eurot. Kuivõrd kostja kanda jäi 30% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1642,80 eurot. Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskulude summalt 1642,80 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni. Kuivõrd kohus ei pidanud mõistlikuks käesoleva vaidluse sisust ja keerukusest lähtudes kostjal kahe esindaja olemasolu, ei pidanud kohus kostja põhjendatud kuluks neid kulusid, mis on seotud esindaja Ants Nõmperi tööga poolte seisukohtade analüüsimisel ja istungitel osalemisel. Kohus pidas põhjendatuks üksnes esindaja Martin Männiku osutatud õigusabi teenuseid. Kostja esindaja esitatud arvest nr 20131012 ja selle lisast nähtub, et hagiavaldusega tutvumiseks ja nõupidamiseks on kokku kulunud 1,6 tundi. Samuti on kulunud 0,9 tundi nõupidamiseks kliendi ja Asko Pohlaga. Kohus nõustus hageja seisukohtadega, et Asko Pohla ei olnud antud tsiviilasjas kostja esindajaks, mistõttu ei saa tema poolt osutatud õigusabi lugeda kostja esindaja põhjendatud kuluks. Samuti nõustus kohus hageja seisukohtadega, et advokaadibüroo kantseleikulud ei saa olla eraldiseisvaks menetluskuluks, mida saaks hagejalt välja nõuda. Seetõttu ei lugenud kohus põhjendatuks kostja esindaja ühelegi arvele kantud kantseleikulu. Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu, luges kohus kostja esindaja põhjendatud ajakuluks sellega tutvumiseks ja analüüsimiseks 1,6 tundi. Kostja esindaja arvest nr 20140022 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal Martin Männikul kulus hagiavalduse vastuse koostamiseks koos kliendiga kohtumistega kokku 12,1 tundi. Arvestades kostja vastuse pikkust, sisu ja sellele lisatud tõendeid, luges kohus antud ajakulu põhjendatuks. Arvele lisatud Asko Pohla ajakulu kohus põhjendatuks ei lugenud, sest tegemist ei olnud kostja esindajaga antud asjas. Kostja esitatud arvest nr 20140105 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal Martin Männikul kulus kokku 4,8 tundi hageja vastuväidetega tutvumiseks, kohtumiseks teises advokaadibüroos ja vastuse täiendamiseks. Hageja 13.01.2014 vastuväited olid esitatud 15-l lehel ning kostja 31.01.2014 seisukohad olid omakorda kokku 12-l lehel koos lisadega, mistõttu on tegemist mõistliku ja põhjendatud ajakuluga. Kostja esitatud arvest nr 20140346 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal kulus 3 tundi istungiks valmistumiseks, samuti 3,2 tundi täiendavaks ettevalmistuseks ja istungil osalemiseks, 1,2 tundi õigusliku seisukoha täiendamiseks, 0,2 tundi määruse analüüsiks ja ekirja koostamiseks, samuti 0,6 tundi materjalide analüüsiks. Kohtu 16.04.2014 eelistung kestis 26 minutit ning sellele ei ilmunud hageja esindaja. Kostja esitas taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Kohus leidis, et kostja esindaja põhjendatud ajakulu kogumis istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks, samuti istungile järgnenud hageja seisukoha ja kohtu määrusega tutvumiseks on kokku 4 tundi. Kostja esitatud arvest nr 20140426 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal kulus 05.05.2014 istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks kokku 4 tundi. Kohtuistung kestis nimetatud päeval 2 tundi 38 minutit, mistõttu koos istungi ettevalmistamise ajaga võis kostja esindajal mõistlikult kuluda kokku 4 tundi. Kostja esitatud arvest nr 20140486 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal kulus 05.06.2014 seisukohaga tutvumiseks 0,3 tundi ja seisukoha täiendamiseks 2,4 tundi ehk kokku 2,7 tundi. Hageja esitas 05.06.2014 kohtule täiendavad seisukohad ja taotlused 4-l lehel, millele kostja vastas 02.07.2014 menetlusdokumendiga, mis oli 9 lk pikk ja millele oli lisatud mitmeid lisasid. Kohus luges kostja esindajaajakulu kokku 2,7 tundi mõistlikuks ja põhjendatuks. Kostja esitatud arvest nr 20140671 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal kulus 0,3 tundi seisukohtade analüüsimiseks ja täiendamiseks, 1 tund istungi ettevalmistamiseks ning 1,5 tundi istungil osalemiseks (kokku 3,4 tundi). Kostja 22.09.2014 seisukohad olid esitatud 4-l lehel. Kohtu 24.09.2014 istung kestis 51 minutit. Arvestades eeltoodut, pidas kohus

mõistlikuks kostja esindaja ajakulu seisukohtade koostamiseks 0,3 tunni ulatuses. Kuivõrd kohtuistung kestis 51 minutit, ei saa sellel osalemise ajakulu koos istungi ettevalmistamise ajakuluga olla enam kui 1,5 tundi kokku. Seega on antud arve osas kostja esindaja põhjendatud ajakulu 2,4 tundi. Kostja esitatud arvest nr 20150065 ja selle lisast nähtub, et kostja esindajal kulus seisukohtade täiendamisele, istungiks valmistumisele ja istungil osalemiseks kokku 10,7 tundi. Arvestades kostja 16.02.2015 menetlusdokumendi mahtu, istungi kestvust ja sellel arutatud küsimusi, pidas kohus antud ajakulu põhjendatuks. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu suurust, on kostja põhjendatud menetluskulude suurus 120 eurot x 42,3 tunniga = 5076 eurot. Kuivõrd hageja peab kostjale hüvitama 70% viimase kantud menetluskuludest, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja menetluskuludena 3553,20 eurot. Apellatsioonkaebus 23.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 19.02.2015 otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja maakohtu poolt hagi rahuldamise osas kostjalt hageja kasuks menetluskuludena 464,91 eurot välja mõistmata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks täiendavate menetluskuludena välja 464,91 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja hinnangul märkis maakohus valesti, justkui ei vaidleks pooled asjaolu üle, et kostja on käesoleva ajani AS Eesti Krediidipank nõukogu esimees (selle asjaolu üle vaieldakse tsiviilasja 2-13-51394 raames), justkui oleks kliendiandmetele ligipääsu otsimisega, IP ja OS palkamisega ning kostja elu ära rikkumise lubamisega seotud väited valdavalt tõesed ning justkui saaks hageja esindaja põhjendatud tunnitasu määraks lugeda maksimaalselt 120 eurot. Hageja leiab, et kliendiandmetele ligipääsu otsimisega seotud väidete osas põhineb maakohtu otsus: TsMS § 442 lg 8 rikkumisel, sest maakohus ei põhjendanud, millest tuleneb järeldus, justkui oleks Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmed tegutsenud hageja huvides; TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisel, sest maakohus jättis hindamata ja käsitamata tõendeid, mis Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmete hageja huvides tegutsemisele vastu räägivad; TsMS § 2 ja § 232 lg 1 rikkumisel ning VÕS § 1047 lg 4 ebaõigel kohaldamisel, sest maakohus asus ebaõigele seisukohale, justkui tõendaks Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmete väidetav hageja huvides tegutsemine hageja tegutsemise kohta avaldatud väidete õigsust; TsMS § 230 lg 1 rikkumisel ja VÕS § 1047 lg 4 ebaõigel kohaldamisel, sest maakohus jaotas valesti tõendamiskoormuse, leides justkui hageja oleks pidanud negatiivse asjaoluna tõendama, et Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmete tegevus ei vastanud hageja tahtele; TsMS § 199 lg 1 p 5, § 238 lg 1 ja § 251 lg 1 rikkumisel, sest maakohus keeldus hagejale pandud ebaõige tõendamiskoormuse täitmist võimaldava tunnistaja ülekuulamisest; TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisel, sest maakohus jättis hindamata ja käsitamata tõendi, mis hagejale pandud ebaõiget tõendamiskoormust täitis ja TsÜS § 31 lg 2 ebaõigel kohaldamisel, sest maakohus leidis, justkui saaks Krediidipanga nõukogu tegevust lugeda hageja tegevuseks. P ja OS palkamisega seotud väidete osas põhineb maakohtu otsus: TsMS § 5 lg-te 2 ja 3 rikkumisel, sest maakohus tugines asja lahendamisel tõenditele, millele pooled ei ole viidanud; TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 rikkumisel, sest maakohus tugines asja lahendamisel tõenditele, millele polnud ei eelmenetluse ega sisulise arutamise käigus viidanud; TsMS § 229 lg 1, § 251 lg 2 ja § 272 rikkumisel, sest maakohus käsitas tõenditena eeluurimisel koostatud ülekuulamise protokolle; TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 rikkumisel, sest maakohus leidis, justkui saaks kokkuleppemenetluses lahendatud süüteoasja kohtuotsuses sisalduv süüdistuse kokkuvõte tõendada hageja kohta käivaid asjaolusid; TsMS

§ 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisel, sest maakohus jättis hindamata ja käsitamata tõendid, mis kostja avaldatud väidetele vastu räägivad; TsMS § 2 ja § 232 lg 1 rikkumisel, sest maakohus luges tõendatuks kostja avaldatud väited, mida maakohtu viidatud materjalidest ei nähtu ja TsÜS § 7 ja § 24 ebaõigel kohaldamisel, sest maakohus samastas GreenStone Consulting OÜ OS ja IPga. Maakohus ei oleks saanud kriminaalasjas 1-12-3980 antud ütlustele ega tehtud otsuses sisalduvale süüdistuse kokkuvõttele tugineda. Isegi kui maakohus oleks saanud kriminaalasja 1-12-3980 ütlustele ja otsusele tugineda, siis ei need ega TS ütlused kostja väiteid ei tõenda. Hageja viitab Riigikohtu otsusele tsiviilasjas 3-2-1-98-08 ja leiab, et viidatud Riigikohtu otsuses avaldatud seisukohast tuleneb üheselt, et eeluurimise käigus antud ütluste protokolle ei saa käsitada ei ülekuulamise asendamisena TsMS § 251 lg 2 mõttes ega dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes. Seega eeluurimise käigus antud ütluste protokollid TsMS § 229 lg 1 mõttes tõendid ei ole. Ülekuulamise protokolle saaks kasutada tõendina üksnes TsMS § 251 lg 2 eeldustel, st kui neis kajastatud ütlused on antud kohtumenetluses. Käesoleval juhul see nii ei olnud. Samuti ei saanud hageja hinnangul maakohus käsitada kostja avaldatud väidete tõendina kriminaalasja 1-12-3980 otsust. Nimetatud otsus saab hageja arvates tõendada üksnes süüdistatavate süüdimõistmist (lk 3-7), prokuröri süüdistuse sisu (lk 8-44), prokuröri ja süüdistatavate kokkulepete sisu (lk 44-49) ning kohtu järeldust, et kokkulepped on sõlmitud kriminaalmenetluse sätteid järgides (lk 49-51).1 Hageja kui kriminaalasja 1-123980 välist isikut puudutavate asjaolude suhtes ei saa prokuröri ja süüdistatavate vahel sõlmitud kokkuleppes ning kohtu poolt üldmenetluses kontrollimata asjaolud olla tõendiks. Samuti leiab hageja, et GreenStone Consulting OÜ-ga lepingu sõlmimine ei ole samastatav OS ja ammugi mitte IP palkamisega või nende teenuste kasutamisega. Samuti ei ole GreenStone Consulting OÜ-le raha maksmine samastatav OS-le ja ammugi mitte IP-le raha maksmisega. Hageja rõhutab, et nii tegelikkuses kui kriminaalasja 1-12-3980 materjalides puudub hagejal IP tegevusega mis tahes seos. Kriminaalasja 1-12-3980 materjalidest nähtub üheselt, et IP tegevus sai alguse pärast ja väljaspool hageja ja GreenStone Consulting OÜ vahelist lepingut ning üksnes IP initsiatiivil ja OS-ga kokkuleppel. Hageja IP palganud ega IP teeneid kasutanud ei ole. Hageja ei ole ka andnud IP-le raha maksmiseks ühtegi juhist. IP-le raha maksmine toimus IP nõudmisel, OS-ga kokkuleppel ning erinevate äriühingute poolt, mille hulka hageja ei kuulu. Asjaolust, et OS võis kasutada IP-le raha maksmiseks hageja poolt GreenStone Consulting OÜ-le makstud raha, ei saa järeldada, justkui olekski hageja maksnud raha IP-le. Seega on maakohtu järeldused kostja vastavasisuliste väidete õigsuse kohta valed ja meelevaldsed. Hageja leiab, et kostja elu ära rikkumise lubamisega seotud väidete osas põhineb maakohtu otsus TsMS § 442 lg 8 rikkumisel, sest maakohus ei selgitanud, miks pidas telefonikõne sisu osas MK kinnitust ebausaldusväärsemaks kui kostja kinnitust ja TsMS § 238 lg 5 rikkumisel, sest maakohus ei jätnud kostja seletusi tõendina arvestamata, ehkki need olid ilmselt ebausaldusväärsed. Kostjalt hageja kasuks esitatust väiksemate menetluskulude väljamõistmise osas põhineb maakohtu otsus hageja hinnangul TsMS § 175 lg 1 rikkumisel, sest maakohus jättis kasutamata sättes ettenähtud kaalutlusõiguse ning kohaldas selle asemel otse ja valesti Riigikohtu lahendit. Kliendiandmetele ligipääsu otsimisega seotud andmete osas märgib hageja, et maakohus leidis, et 02.03.2011, 15.09.2011, 19.09.2011, 21.10.2011, 08.12.2011 ja 20.12.2011 kirju saates, 02.09.2011, 19.09.2011, 26.09.2011 ja 06.02.2012 otsuseid vastu võttes ning audiitorbüroode lepinguid esitades tegutsesid PG, AN, NM, AS ja AV küll Krediidipanga nõukogu või kontrollikomitee liikmetena, kuid hageja huvides. Sellise

järelduse põhjendusi TsMS § 442 lg 8 rikkumisega otsusest ei leia. Maakohus on jätnud TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisega hindamata ja käsitamata 22.01.2015 istungil hageja tehtud viited kostja esitatud tõenditele, mille kohaselt „G ja M ei olnud erapooletud ja ei esindanud Moskva Panga huve“ (19.12.13 lisa 6 lk 196 rida 23) ja M ja G on koos K-ga ühes seltskonnas ja töötavad Moskva panga vastu“ (19.12.13 lisa 6 lk 199 rida 16). Seega on kostja enda poolt esitatud tõenditest näha, et isikud, kes kostja väitel tegutsesid hageja huvides, tegutsesid tegelikult hoopis kostja enda huvides. Kostja ei avaldanud, et kliendiandmetele oleks otsitud ligipääsu hageja huvides, vaid et kliendiandmetele otsis ligipääsu hageja. Hageja huvides tegutsemine ei võrdu hageja tegutsemisega. Maakohus ei saanud lugeda ühe isiku tegevuse kohta käivat faktiväidet tõendatuks enda või AS väärtushinnanguga teise isiku tegevuse motiivide kohta. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmetel ei olnud pädevust oma kirjade saatmisel hagejat esindada ning nende kirjad ei vastanud hageja tahtele, tuleb hagejal seda tõendada. Riigikohus on rõhutanud, et VÕS § 1047 lg 4 kohaselt lasub teise isiku kohta avaldatud andmete õigsuse tõendamise kohustus andmete avaldajal (3-2-1-161-05, p 13). Seega pidi kostja tõendama Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmete kirjade ja otsuste vastavust hageja tahtele. Vastupidisele seisukohale asudes on maakohus rikkunud VÕS § 1047 lg-t 4 ja TsMS § 230 lg-t 1. Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja esitas 05.06.2014 taotluse kuulata tunnistajana üle PG, kelle ütlused oleksid tõendanud, et Krediidipanga nõukogu liikmena kirju saates ja otsuseid vastu võttes ei tegutsenud ta hageja esindajana ning et hageja ei ole Krediidipanga kliendiandmetele ligipääsu otsinud. Maakohus jättis selle taotluse TsMS § 199 lg 1 p 5, § 238 lg 1 ja § 251 lg 1 rikkumisega 24.09.2014 istungil rahuldamata, jättes hageja tõendamisvõimalusest ilma. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja president MK esitas kohtule 31.12.2014 kinnituse, et hageja ei ole tema presidentuuri ajal alates 2011. aastast otsinud ligipääsu mis tahes Eesti pangasaladuse reegleid rikkuvale Krediidipanga informatsioonile. Samuti leiab hageja, et maakohus jättis TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisega MK 31.12.2014 kirja hindamata ja käsitamata. Seega, isegi kui hagejal oleks olnud negatiivse asjaoluna võimalus ja kohustus tõendada, et Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmete kirjad ja otsused ei vastanud hageja tahtele, jättis maakohus sellekohased tõendid kogumata ning hindamata. Võttes arvesse, et maakohus lõpetas 24.09.2015 istungil eelmenetluse ja TsMS § 330 lg 1 kohaselt ei saanud hageja enam uusi tõendeid esitada, esitatav tõend sai hagejale kättesaadavaks alles 28.11.2014 ning MK 31.12.2014 kirja hindamata jätmine nähtus alles 19.02.2015 otsusest, palub hageja võtta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu Krediidipanga 28.11.2014 kirja koos lisaga. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 652 lg 3 p 2 võimaldab ringkonnakohtul võtta apellatsioonimenetluses esitatud tõend vastu ka juhul, kui teine pool selleks TsMS § 652 lg 4 kohast nõusolekut ei anna (3-2-1-41-14, p 9). Maakohus jättis kostja ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tähelepanuta hageja märkuse 22.01.2015 kohtuistungil, et „kostja andis valeütlusi, kinnitades kohtule, et talle ei ole teada ühtegi Moskva Panga ja Krediidipangaga seotud kriminaalmenetlust Venemaal. See on vale väide, sest kostja on selles menetluses esitatud tõendite baasil teadlik B suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusest, mis puudutab Moskva Pangalt suures koguses raha omastamist“. Kuivõrd hageja palub maakohtu otsust muuta ja rahuldada hageja nõue 100% ulatuses, palub hageja ka muuta TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust, jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kõik hageja menetluskulud kostja kanda ning muuta TsMS § 174 lg 5 alusel hagi osalise

rahuldamata jätmise osas maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Hageja märgib, et ei vaidlusta maakohtu poolt üksnes ühe esindaja 42,75 tunni suuruse ajakulu põhjendatuks lugemist. Hageja vaidlustab maakohtu poolt sellise esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 euro pidamist. Maakohus on viidanud õigesti Riigikohtu seisukohale, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna põhjendatust ja vajalikkust ning et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Samas hageja esindaja tunnitasu maakohus keskmise sarnase õigusteenuse eest makstava tasu suurusega ei võrrelnud. Selle asemel märkis maakohus, et Riigikohus on leidnud oma senises praktikas, et põhjendatud tunnitasu määr on 120 eurot ilma käibemaksuta. Mis tahes muid põhjuseid, miks peaks põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks pidama 120 eurot, maakohus ei esitanud. Riigikohus ei ole maakohtu viidatud lahendites leidnud, et 120 eurot oleks põhjendatud ja vajaliku tunnitasu ülempiir. Vastupidi, Riigikohus on asjas 3-2-1-92-13 märkinud, et kohtud on leidnud, et menetluskulude nimekiri ja selles näidatud kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks teinud tarbetuid kulutusi, kulutanud selleks põhjendamatult aega või õigusabi tunnihind 120 eurot oleks liiga kõrge. Seega Riigikohus üksnes möönis, et arvetel märgitud tunnitasu 120 eurot oli põhjendatud ja vajalik. Asjas 3-2-1-155-14 märkis Riigikohus, et maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks 120 eurot tunnis ületav kostja lepingulise esindaja tunnitasu (s.o kuni 153 eurot ilma käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. Seega möönis Riigikohus, et põhjendatud ja vajalik võis olla ka 153 euro suurune tunnitasu. Samuti on Riigikohus nõustunud, et põhjendatud ja vajalik tunnitasu võib olla samuti näiteks 156 ja 168 eurot (kmga) (3-2-1-119-14, p-d 9 ja 19) või 147, 49 eurot (km-ga) (3-2-1-98-13, p-d 5 ja 13). Eelnevast nähtuvalt ei ole 120 eurot summa, millest suuremat tunnitasu ei saaks põhjendatud ja vajalikuks pidada. Riigikohus on rõhutanud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (3-2-1-155-14, p 14). Kuna maakohus hageja esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikust ise ei hinnanud ning keskmise sarnase õigusteenuse eest makstava tasuga ei võrrelnud, vaid kohaldas otse ja valesti Riigikohtu lahendeid, jättis maakohus TsMS § 175 lg-s 1 ettenähtud kaalutlusruumi kasutamata. Hageja palub ringkonnakohtul maakohtu kaalutlusviga kõrvaldada. Hageja hinnangul on kõige lihtsam määrata keskmise sarnase õigusteenuse eest makstav tasu suurus kindlaks käesoleva asja esindajate tunnitasudest lähtudes. Käesolevas asjas esindavad pooli neli advokaati, kelle keskmine tunnitasu (km-ta) on (120+130+170+205):4=156,25 eurot. Sellisest tunnitasust lähtudes tulnuks pidada 42,75 tunni osas põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 42,75*156,25=6679,69 eurot, millest tulnuks hagi rahuldamise osas mõista välja 6679,69*0,3=2003,91 eurot. Hageja palub ringkonnakohtul mõista kostjalt hagi rahuldamise osas välja ka täiendavad 464,91 eurot (2003,91-1539). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista kostja menetluskulud välja hagejalt vastavalt edaspidi esitatavale kohtukulude nimekirjale. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 19.02.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Menetlusõiguse normide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja AK oli selleks isikuks, kes avaldas hageja poolt vaidlustatud väited meediaväljaannetele ning AS Eesti Krediidipank aktsionäridele. Kohus leiab, et kuivõrd kostja avaldas andmed, mida hageja pidas ebaõigeteks, on hagiavaldus esitatud õige kostja vastu. Riigikohus on leidnud, et avaldamine VÕS § 1047 mõistes on andmete kolmandale isikule teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb andmed kolmandale isikule teatavaks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja avaldatud väiteid on nende sisu alusel võimalik liigitada nelja gruppi ehk: esiteks pangasaladusega kaitstud kliendiandmetele ligipääsu otsimisega seotud väited; teiseks IP ja OS palkamise ja ülesannetega seotud väited; kolmandaks kostja elu ära rikkumise lubamisega seotud väited ning neljandaks väikeaktsionäride ähvardamise ja aktsiate jõuga ülevõtmisega seotud väited. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega tuvastati hagiavalduses toodud väidete tõesust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kõiki asjaolusid hinnates põhjendatult leidnud, et kliendiandmetele ligipääsu otsimisega seotud kostja väited on tõesed ja selles osas hagi rahuldamata jätnud. Ajalehes „Postimees“ ja veebiportaalides Postimees+ ning e24 25.09.2013.a ilmunud artiklis „Pangaomanikud tülis“ avaldas kostja: „Moskva Pank on püüdnud ligi pääseda Krediidipanga kliendiandmetele“. 11.09.2013.a AS Eesti Krediidipank aktsionäridele saadetud kirjas avaldas kostja järgmised väited: „Moskva Panga püüdlustega saavutada juurdepääs Krediidipanga kliente puudutavatele, pangasaladusega kaitstud andmetele“; „Moskva Pank avaldas korduvalt ka Krediidipanga juhtkonnale ning töötajatele [et nende tegelik eesmärk], on ligipääs Krediidipanga kliendiandmetele“; „Moskva Pank kui AS Eesti Krediidipank aktsionär on korduvalt [...] üritanud pääseda ligi andmetele AS Eesti Krediidipank klientide hoiuste ning tehingute kohta“. Pooled nõustusid, et tegemist on väidetega, mis puudutavad pangasaladusega kaitstud kliendiandmetele ligipääsu otsimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kostja poolt antud grupis avaldatud väidete näol tegemist faktiväidete ja mitte väärtushinnangutega. Vastavalt VÕS § 1046 lõikele 1 on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.

Maakohus on otsuse punktides 133-154 andnud üksikasjaliku hinnangu kõigile ülalnimetatud faktiväidete tõesust tõendavatele tõenditele, s.h tunnistajate ütlustele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust tunnistajate ütlusi teisiti hinnata. Maakohus ei ole tuvastanud, et PG, AN, NM, AS ja AV tegutsesid kliendiandmetele ligipääsu otsimisel Krediidipanga nõukogu või kontrollkomitee liikmete rollis, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Apellandi poolt viidatud maakohtu otsuse väljavõtetest ei tulene mingil viisil, nagu oleks maakohus leidnud, et nimetatud isikud tegutsesid Krediidipanga nõukogu või kontrollkomitee liikmete rollis, vaid on rõhutatud, et nimetatud isikud olid samaaegselt hageja töötajaks olemisega ka Krediidipanga nõukogu või kontrollkomitee liikmed. Seega vastutab apellant nende käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest. Maakohus on oma otsuses läbivalt põhjendanud, millest järeldub, et apellandi töötajad, kes olid samal ajal ka Krediidipanga nõukogu ja kontrollkomitee liikmed, tegutsesid apellandi huvides ning nende tegevus on omistatav apellandile. Maakohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti ümber jaganud, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses, mille kohaselt pidanuks hageja tõendama, et Krediidipanga nõukogu ja kontrollikomitee liikmete tegevus ei vastanud hageja tahtele. Maakohus luges otsuse p-s 154 kostja poolt esitatud tõendite alusel tõendatuks, et PG, NM ja AN esindasid AS Eesti Krediidipank nõukogus ja kontrollikomitees aktsionäri ehk hageja huve ning olid nimetatud organite liikmeteks üksnes seetõttu, et nad olid hageja töötajad. Maakohus märkis, et vaatamata 05.05.2014 eelistungil antud selgitusele ei ole hageja kostja poolt esitatud tõendeid ümber lükanud ega tõendanud omakorda, et nimetatud isikud ei esitanud hageja huve ega omanud pädevust kirjade saatmiseks hageja nimel (t.l.155, IV kd). Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta kirjaliku tõendina MK poolt 31.12.2014 maakohtule esitatud kirja (t.l.48, IV kd, tõlge ringkonnakohtu protokollis), vaid nagu nähtub kohtuistungi protokollist käsitles seda kirjaliku tõendina. MK poolt nimetatud kirjas väidetu ei lükka ümber maakohtu poolt otsuses käsitletud tõenditest tehtud järeldusi. Hageja on leidnud veel apellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti lugenud tõesteks IP ja OS palkamisega seotud väited ja jätnud nimetatud osas hagi rahuldamata. Hageja on leidnud apellatsioonkaebuses ebaõigesti, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud tõenditele, millele pooled ei ole viidanud ja mida ei saa TsMS § 236 lg 1 mõttes esitatuks lugeda. Lisaks eelnevale on hageja leidnud, et AV, AP, HS, NK, RK ja AT ütlustele tuginemine maakohtu poolt oli üllatuslik. Ringkonnakohus nimetatud hageja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on esitanud maakohtule ja ka hagejale oma 26. aprilli 2013 vastuse lisadena 6 ja 7 AV, AP, HS, NK, RK ja AT ülekuulamisprotokollid. Kostja on oma 19. detsembri 2013 vastuse hagile p-s 2.1.11 selgelt märkinud, et ta on esitanud lisad 6 ja 7, milles sisalduvad eelnevalt nimetatud ülekuulamisprotokollid, tõendamaks Moskva Panga püüdeid pääseda ligi pangasaladusega kaitstud andmetele. Seejuures ei ole kostja ka vastuses hagile märkinud, et tugineb Harju Maakohtu 26. aprilli 2013 kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-12-3980 ning kriminaalasja materjalidele (vastustaja 19. detsembri 2013 hagi vastuse p-d 2.2.3-2.2.4). Seega on hageja väide, nagu oleks maakohus tuginenud tõenditele, millele pooled ei ole viidanud ega tuginenud, ebaõige. Samuti ei ole eeltoodud tõenditele tuginemine pooltele üllatuslik. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt poleks maakohus tohtinud käsitleda dokumentaalse tõendina eeluurimisel koostatud ülekuulamise protokolle. Riigikohus

on lahendis nr 3-2-1-17-06 p-s 13 leidnud, et kriminaalasja eeluurimisel koostatud tunnistajana ülekuulamise protokolle võis hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid. Nii ka maakohus toimis ega ole seega rikkunud TsMS § 229 lg-t 1, § 251 lg-t 2 ja §-s 272 sätestatut, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja PG ülekuulamiseks. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu, kuna maakohus on põhjendanud piisavalt taotluse rahuldamata jätmise motiive (t.l. 18, IV kd). Samas ei ole ka hageja apellatsioonkaebuses taotlenud tunnistaja PG ülekuulamist apellatsiooniastmes. Maakohus ei ole kohaldanud TsÜS § 7 ja § 24 ebaõigesti, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuse p-s 55 jj, kuna väidetavalt samastas GreenStone Colsunting OÜ OS ja IPga. Maakohus on põhjendanud, milline seos on nimetatud isikute vahel ja GreenStone Colsunting OÜ-l hagejaga. Ringkonnakohus nõustub nimetatud põhjendustega. Maakohus on üksikasjalikult kõiki asjas esitatud tõendeid hinnates tuvastanud, et väited, mis on seotud lubadusega kostja elu ära rikkuda on tõesed ja jätnud selles osas hagi põhjendatult rahuldamata. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel jätnud põhjendamatult rahuldamata avalduse 464,91 euro osas. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu. Maakohus on otsuse p-des 209-243 üksikasjalikult menetlusõiguse norme rikkumata põhjendanud, miks menetluskulud 464,91 euro ulatuses rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus on lahendi 3-2-1-115-14 p-s 14 leidnud, jäädes oma varem väljendatud seisukohtade juurde, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Seda eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja lepinguliste esindajate poolt antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Kostja menetluskulude nimekirjas palus kostja mõista hagejalt menetluskuludena välja 1025 eurot (ilma käibemaksuta) ning viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale apellatsioonimenetluses osutanud vandeadvokaat Ants Nõmper õigusabi 5 tunni ulatuses summas 1025 eurot (ilma käibemaksuta) tunnihinnaga 205 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja lepingulise esindaja osutatud õigusabi koosneb vastuse ettevalmistamisest apellatsioonkaebusele ajakuluga 3,5 tundi (717,50 eurot) ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2015 istungiks valmistumisest ja istungil osalemisest ajakuluga 1,5 tundi (307,50 eurot). Seoses kostjale õigusabi osutanud vandeadvokaat Martin Männiku poolt esitatud õigusabiga palub kostja mõista hagejalt välja menetluskulud summas 1263,60 eurot (koos käibemaksuga). Kostja kinnitas, et kõik taotluses märgitud kulud on seotud käesoleva kohtumenetlusega, samuti kinnitas kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale lisatud arvetele ja spetsifikatsioonidele on vandeadvokaat Martin Männik osutanud kostjale õigusabi kokku 8,7 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest ja spetsifikatsioonidest nähtuvalt koosneb kostjale osutatud õigusabi järgmistest toimingutest: 02.02.2015 vastuse täiendamine menetluskulude taotlusele (0,7 tundi); 03.03.2015 vastuse vormistamine menetluskulude taotlusele (0,1 tundi); 19.02.2015 tutvumine otsusega, õigusliku positsiooni kujundamine seoses võimaliku apellatsiooniga (1,1 tundi); 14.04.2015 vastuse täiendamine (3,3 tundi) ja 15.04.2015 vastuse vormistamine (0,5 tundi) ning ettevalmistumine ja osalemine ringkonnakohtu 20.05.2015 kohtuistungil (3 tundi). Lisaks on kostja menetluskuludeks ka kantseleikulud kokku summas 9 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja vaidleb kostja menetluskuludele vastu ja leiab, et kostjat esindanud vandeadvokaat Ants Nõmperi tunnitasu ületab sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu. Hageja leiab, et võttes arvesse, et käesolevas asjas esindavad pooli neli advokaati, võib käesoleval juhul pidada sarnase õigusteenuse eest makstavaks tasuks 156,25 eurot (120+130+170+205:4). Sellest tulenevalt palub hageja jätta 243,75 euro (205-156,25x5) ulatuses vandeadvokaat Ants Nõmperi osas kostja menetluskulu põhjendatuks ja vajalikuks lugemata. Seoses vandeadvokaat Martin Männiku osutatud õigusabiga ja Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi OÜ esitatud arvetega leiab hageja, et vähemalt summas 528,15 eurot ei saa kulusid pidada ringkonnaastme menetluskuludeks. Hageja palub jätta ringkonnaastme menetluskuluks lugemata arvel nr 20150165 märgitud kulud 0,8 tunni ulatuses seoses hageja esimese astme menetluskulude taotlusele vastamisega. Riigikohtu praktikale viidates märgib hageja, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tekkinud kulude näol ei ole tegemist põhjendatud ega vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Hageja hinnangul ei saa kostja ringkonnaastme menetluskuluks lugeda ka arvel märgitud ajakulu 1,1 tundi seoses maakohtu otsusega tutvumise ja võimaliku apellatsiooni õigusliku positsiooni kujundamisega, sest kostja ei esitanud maakohtu otsusele apellatsiooni. Samuti ei ole kostja menetluskuludeks advokaadibüroo Pohla & Hallmägi kantseleikulud. Ringkonnakohus leiab sarnaselt käesolevas asjas maakohtu leitule, et vaidluse sisust ja keerukusest lähtuvalt ei saa pidada mõistlikuks kostjal kahe esindaja olemasolu. Toodust tulenevalt ei pea kohus kostja põhjendatud kuluks neid kulusid, mis on seotud kostjat esindanud vandeadvokaat Ants Nõmperi tööga apellatsioonkaebusele vastamiseks ja ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks üksnes kostja lepingulise esindaja Martin Männiku poolt õigusabiteenuse osutamist ja võtab seega seisukoha üksnes vastavate menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas.

Kostja menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest ja spetsifikatsioonidest nähtuvat kostja vandeadvokaadist esindaja Martin Männiku tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) võib ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatud tasuks. Samuti vastab nimetatud summas makstav tasu õigusteenuse eest Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu määrale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-13, p 25). Seoses kostja esindaja arvest nr 20150165 nähtuva ajakuluga kokku 0,8 tundi vastuse täiendamiseks ja vormistamiseks menetluskulude taotlusele nõustub ringkonnakohus hagejaga ja leiab, et kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-77-14 p 12 ja 3-2-1-4-15 p 13), ei saa eeltoodust tulenevalt põhjendatud ja vajalikuks kuluks pidada ka vastuse koostamist menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Samuti nõustub kohus hageja seisukohtadega, et advokaadibüroo kantseleikulud ei saa olla menetluskuluks, mida saaks hagejalt välja nõuda. Seetõttu ei loe kohus põhjendatuks kostja esindaja ühelegi arvele kantud kantseleikulu. Kostja esindaja arvel nr 20150165 kajastatud ajakulu 1,1 tunni osas tutvumiseks otsusega ja õigusliku positsiooni kujundamiseks seoses võimaliku apellatsiooniga ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, mille kohaselt ei saa nimetatud kulu lugeda ringkonnaastme menetluskuluks, kuna kostja ei esitanud maakohtu otsusele apellatsiooni. Ringkonnakohus peab vastavat ajakulu põhjendatud ja vajalikuks, kuivõrd maakohtu otsusega tutvumine ja õigusliku positsiooni kujundamine on vajalikud toimingud otsuse edasikaebamise osas selgusele jõudmiseks, mistõttu ei saa nimetatud kulu väljamõistmata jätmise põhjuseks olla asjaolu, et kostja otsustas kaebust mitte esitada. Seega peab kohus põhjendatuks arvel nr 20150165 kajatatud õigusabikulusid kokku 1,1 tunni ulatuses summas 158,40 eurot koos käibemaksuga (1,1x120+käibemaks 26,40). Kostja esindaja arvest nr 20150301 nähtuvat kostja esindaja 14.04. ja 15.04.2015 ajakulu kokku 3,8 tundi apellatsioonkaebuse vastuse täiendamiseks ja vormistamiseks peab ringkonnakohus vastuse mahtu ja sisu arvestades põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Nimetatud arvel märgitud menetluskuludest peab kohus seega põhjendatuks õigusabi osutamise ajakulu 3,8 tundi summas 547,20 eurot koos käibemaksuga (3,8x120+käibemaks 91,20). Kostja esindaja arvest nr 20150342 nähtuvat ajakulu 3 tundi ringkonnakohtu 20.05.2015 istungiks ettevalmistumiseks ja istungil osalemiseks peab kohus põhjendatuks. Arvestades, et kohtuistung kestis 46 minutit, võis kostja esindajal mõistlikult kuluda kohtuistungil osalemiseks koos ettevalmistamiseks kuluva ajaga kokku 3 tundi. Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks arvel nr 20150342 märgitud õigusabikulu 3 tunni ulatuses summas 432 eurot koos käibemaksuga (3x120+käibemaks 72). Kogumis peab ringkonnakohus kostja põhjendatud menetluskuludeks kulu õigusabile kokku 7,9 tunni ulatuses. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud kostja lepingulise esindaja Martin Männiku tunnitasu suurust 120 eurot (ilma käibemaksuta) ja asjaolu, et kostja on kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, on kostja põhjendatud menetluskulude suurus kokku 1137,60 eurot (7,9x120+käibemaks 189,60). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.