Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. mai 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-122706
Tsiviilasi
HJi ja LJi hagi EJi vastu elatise suurendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EJi apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2683,50 eurot
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hagejad HJ (isikukood xxxxxxxx) ja LJ (isikukood xxxxxxxx), seaduslik esindaja mõlemal IJ Kostja EJ (isikukood xxxxxxxx) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2017. a otsus muutmata ja EJi apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta ringkonnakohtu menetluskulud EJi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus
mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
HJ ja LJ (hagejad) esitasid 30. septembril 2016. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse EJilt (kostja) elatise saamiseks. Avalduses taotleti elatise väljamõistmist alates avalduse esitamisest sel ajal kehtinud miinimummääras ehk 215 eurot lapse kohta.
2.Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, mille kohaselt ei ole ta võimeline sellises määras elatise tasumiseks, sest tal on püsiv töövõimetus ja sissetulekuks on üksnes töövõimetuspension ja puudetoetus kokku 239 eurot. Vastuväitele oli lisatud ka Sotsiaalkindlustusameti vastavad otsused.
3.Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 3. novembril 2016. a esitasid hagejad maakohtule hagi, milles palusid hagejad kostjalt elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates 1. novembrist 2015. a kehtivas miinimummääras kuni laste täisealiseks saamiseni.
4.Hagejate esindaja selgitas, et hagi esitamisest alates ei ole kostja elatist maksnud, sularahas taskuraha on lastele mõnikord antud.
5.10. veebruaril 2017. a esitasid hagejad Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2005. a otsuse tsiviilasjas nr 2-808/2004, millega mõisteti kummagi hageja ülalpidamiseks kostjalt välja 1240 krooni ehk 79,25 eurot kuni laste täisealiseks saamiseni. Kostja vastuväited
6.Kostja ei esitanud vaatamata kohtu 14. novembri 2016. a kirjale sisulist vastust hagile ega tõendeid oma sissetulekute kohta. Pärast kohtu antud tähtaega esitas kostja tõendi perearstilt oma tervisliku seisundi kohta ja Töötukassalt seal arveloleku kohta, taotledes ühtlasi suulist kohtumenetlust.
7.Kostja esitas 2. veebruari 2017. a ja 6. veebruari 2017. a Töötukassa otsused töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise kohta.
8.Kostja kinnitas, et on otsinud tööd ja käinud ka proovitööl renoveerimisfirmas, kuid ei ole midagi leidnud.
9.Kostja esitas 3. märtsil 2017. a kviitungid hagejate ja nende emale tehtud pangaülekannete kohta ajavahemikus 2012-2014. Maakohtu otsus
10.Pärnu Maakohus rahuldas 30. märtsi 2017. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus otsustas muuta varem kindlaksmääratud elatise suurust ning mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 50% ulatuses seadusjärgsest miinimummäärast alates 30. septembrist 2016. a kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
11.Esmalt selgitas maakohus, et antud juhul saab elatist suurendada alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest (mis on elatise nõudes võrdsustatud hagi esitamisega) ehk 30. septembrist 2016. a ning õiguslikult ei ole põhjendatud elatise tagasiulatuv nõudmine perekonnaseaduse (PKS) § 108 alusel alates 1. novembrist 2015. a.
12.Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise otsustamisel leidis maakohus, et on ilmne, et 2005. a elatusstandard ei ole 2016-2017. aastal enam kohaldatav. Lähtudes PKS § 102 lg 2 ja varasemast kohtupraktikast ning asjaolust, et kostja on tõendanud enda osalist töövõimetust, mh rasket tegutsemispiirangut liikumise valdkonnas ja mõõdukat tegutsemispiirangut käelise tegevuse valdkonnas, ning kostja varalist seisundit ja võimet osalise töövõime raames ise sissetulekut
teenida, leidis maakohus, et kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse. Kohus tuvastas, et kostja regulaarne igakuine sissetulek jääb sisuliselt vaid ühe hageja elatisnõude piiresse ja kahe hageja kasuks kehtiva miinimummäära väljamõistmine on kostja varalist seisundit ja tervisekahjustuse iseloomu arvestades temale ülejõukäiv. Maakohus selgitas, et elatise määramise eesmärgiks ei tohiks olla isiku asetamine äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda ning kohtul puudub alus eeldada, et kostja tervislik seisund vanusega paraneks. Seega leidis kohus, et põhjendatud on varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurendamine igakordse 50% miinimummäärani, mis 2017. aastal on 117,50 eurot lapse kohta. Kohus märkis, et kuigi laste vajadused on nende kasvades ja üldise elatustaseme tõusuga kahtlemata 12 aastaga suurenenud, on ka kostja tervislik seisund ja töövõime halvenenud. Tsiviilasja nr 2-808/2004 toimikust nähtuvalt ei väitnud kostja nimetatud menetluses, et ta oleks olnud osalise töövõimega, seega on töövõimetus tekkinud pärast eelmist kohtuotsust.
13.Menetluskulud jättis maakohus tulenevalt TsMS § 163 lõikest 1 hagi osalise rahuldamise tõttu poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse uuesti läbi vaadata seoses uute tõendite esitamisega. Apellatsioonkaebusega koos esitas kostja Töötukassa
29.märtsi 2017. a otsuse, millega tunnistati kehtetuks Töötukassa 2. veebruari 2017. a otsus nr TVH/17/002059. Lisaks esitas Töötukassa 30. märtsi 2017. a otsuse töövõime hindamise kohta, 31. märtsi 2017. a otsuse töövõimetoetuse määramise kohta, 30. märtsi 2017. a tõendi töövõime ulatuse kohta. Vastus kaebusele
15.Hagejad palusid jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ega ka uued tõendid ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
17.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hagi jäeti rahuldamata, on otsus selles osas jõustunud.
18.Vaidlust ei ole selles, et 2. märtsi 2005. a kohtuotsuse järgi kohustus kostja kummagi hageja ülalpidamiseks tasuma kuni hagejate täisealiseks saamiseni hagejate ema kontole elatist 79,25 eurot kuus. Elatise miinimummäär on võrreldes kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud, kuid hagejate ülalpidamiseks kostja makstav elatis ei ole suurenenud. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist.
19.Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud, nagu maakohus õigesti ka leidis. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär
(vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
29.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Riigikohtu hinnangul kehtib selline tõendamiskoormis lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral (vt Riigikohtu
28.oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Seega olenemata sellest, kas esmakordse elatise vaidluse menetluses hinnati laste vajadusi või mitte, ei pidanud maakohus praegusel juhul hindama hagejate muutunud vajadusi, kuivõrd hagejad nõudsid elatist miinimumsuuruses.
20.PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisu korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Samuti võib kohus PKS § 102 lõigete 1 ja 2 järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja töövõime on hinnatud osaliseks ja nimetatud asjaolu võib pidada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks, mis annab alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kolleegiumi hinnagul on maakohus õigesti leidnud, et kostjale jõukohaseks elatise maksmise summaks on 50% elatise miinimummäärast.
21.Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule uued tõendid selle kohta, et alates 17. jaanuarist 2017. a kuni 16. jaanuarini 2019. a on tuvastatud tal töövõime puudumine, millega seoses soovib kostja vähendada väljamõistetud elatist veelgi. Kuigi kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud uute tõendite esitamist, on tõenditest nähtuvalt Töötukassa otsus kostja töövõime hindamiseks tehtud pärast maakohtu otsuse tegemist, mistõttu võtab ringkonnakohus esitatud tõendid vastu (TsMS § 652 lg 3). Samuti ei ole hagejad tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud.
22.Vaatamata uuele asjaolule ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse muutmine põhjendatud. Esitatud tõenditest nähtuvalt oli osalise töövõime korral kostja töövõimetoetuse suurus ühe kalendripäeva kohta 6,41 eurot (tl 88) ja puuduva töövõime korral 11,25 eurot (tl 109). Seega on praegusel hetkel kostja töövõimetustoetus keskmiselt 337,50 eurot kuus (11,25 x 30). Kuigi kostja töövõime ulatus on alates 17. jaanuarist 2017. a vähenenud, on tema sissetulek võrreldes maakohtu lahendi tegemise ajaga tõusnud peaaegu poole võrra.
23.Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohtu arvates tähendab see, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb jaotada selliselt, et vanemale ja lastele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase. Kolleegiumi arvates on maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurus 50 % miinimummäärast (2016. a 107,50 eurot ja 2017. a 117,50 eurot) PKS § 102 lg-s 2 silmas peetud põhimõttega kooskõlas, kuna sellises summas elatise väljmõistmisel jääb kostjal enda käsutusse igakuiselt sama suur summa.
24.Eeltoodu põhjal on kolleegiumi hinnangul maakohus elatise väljamõistmisel seaduse poolt ettenähtud eeldustega põhjendatult arvestanud ja teinud seadusele vastava kohtulahendi.
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna praeguses menetluses ei olnud menetlusosalistel lepingulisi esindajaid ega tulnud tasuda riigilõivu, siis
ringkonnakohtu hinnangul tuleb leida, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.