Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

rahvastikuregistris märkinud alates 16.01.2013 XXX, Soome Vabariik ning jättis sellest tulenevalt pankrotiavalduse 16.05.2014 käiguta ja kohustas avaldajat selgitama, mis põhjusel leiab avaldaja, et võlgniku põhihuvide kese asub jätkuvalt Eesti Vabariigis. Kohus võttis 16.06.2014 pankrotiavalduse menetlusse. 02.02.2015 kohustas kohus avaldajat tasuma ettemaksuna ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 2000 eurot, mille avaldaja tasus 09.02.2015. Võlgnik on esitanud 09.02.2015 vastuväite pankrotiavaldusele, milles leiab, et pankrotimenetluse algatamiseks puudub alus. Võlgnik on sealjuures avaldanud, et tema põhihuvide kese ei asu Eesti Vabariigis ning tema varaline seisund ei ole maksejõuetu. 18.02.2015 määras kohus ajutiseks halduriks Maire Armi. Tsiviilasjas on toimunud kaheksa kohtuistungit (04.08.2014, 27.08.2014, 08.12.2014, 02.02.2015, 02.03.2015, 25.03.2015, 29.04.2015, 27.05.2015). Kohtuistungitel oli keskseks vaidluse esemeks võlgniku põhihuvide keskme asukoht. Võlgnik on menetluses ise jätkuvalt leidnud, et tema põhihuvide kese on Soome Vabariigis, mitte Eesti Vabariigis. Ajutine haldur on esitanud 27.02.2015 aruande ning 21.04.2015 aruande täienduse. Ajutine haldur leidis 27.02.2015 aruandes, et võlgniku põhihuvide teostamise asukohaks tuleks lugeda pigem Soome Vabariiki. 2. märtsil 2015 toimunud kohtuistungil andis kohus ajutisele pankrotihaldurile ülesandeks teha täiendavalt päringuid tegemaks kindlaks võlgniku põhihuvide kese. Ajutine haldur märkis 21.04.2015 kohtule esitatud aruande täienduses, et tulenevalt päringu vastustest jääb ajutine pankrotihaldur endiselt oma 27.02.2015 ajutise pankrotihalduri aruandes märgitu juurde, mille kohaselt tuleb võlgniku põhihuvide teostamise asukohaks lugeda pigem Soome Vabariiki. Avaldaja on seisukohal, et võlgniku põhihuvide kese on Eesti Vabariigis, sest Soome Vabariigis puudub võlgnikul samuti vara ja sissetulek ning Eesti Vabariigis on võlgnik osaluste ja juhtorganites olemisega seotud erinevate juriidiliste isikutega. Lisaks märgib avaldaja, et võlgnikul võib olla ühisvara oma eelmise abikaasaga Eesti Vabariigis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 1, 2 ja 3 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete alusel, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kohus on tuvastanud, et avaldaja on oma elukohaks rahvastikuregistris märkinud alates 16.01.2013 XXX, Soome Vabariik. Muu hulgas on käesolevas menetluses teostatud ka päring otse Soome Vabariiki tuvastamaks võlgniku elukoht lähtuvalt Soome Vabariigis olevatele andmetele ning vastava päringu vastuse kohaselt kattub võlgniku elukoht Eesti rahvastikuregistris märgitud elukohaga (I toimik, tlk 103). Euroopa nõukogu määrus (EÜ) nr 1346/2000 „Maksejõuetusmenetluse kohta“ art 3 lõige 1 sätestab, et maksejõuetusmenetluse algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Eeltoodust tulenevalt määratleb kohus võlgniku põhihuvide keskme asukoha, et välja selgitada Harju Maakohtu pädevus käesoleva tsiviilasja lahendamisel. Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 preambula punkt 13 sätestab, et põhihuvide kese peaks olema koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav. Füüsilisest isikust võlgniku põhihuvide keskme väljaselgitamiseks tuleb kohtul m.h kaaluda, millises liikmesriigis on võlgniku elukoht; millises liikmesriigis on võlgnik majandus- ja kutsetegevusega tegelenud või töötanud; millises liikmesriigis asuvad võlgniku varad, kus on avatud arveldusarved; millises liikmesriigis asuvad need äriühingud, milles võlgnik omab

ärihuvisid; millises liikmesriigis on võlgnik maksuresident; millises liikmesriigis on võlgnik saanud arstlikku abi, viibinud haiglaravil. Ajutine haldur on 27.02.2015 aruandes märkinud ja kohus on äriregistri andmete alusel tuvastanud, et võlgnikule kuuluvad osalused järgmistes äriühingutes: OIS EUROPE OÜ (registrikood 12410720, majandusaasta aruanded puuduvad, võlgnik on ainuosanik, osal on keelumärge täiteasja nr 007/2012/88149 raames), XXXOÜ (registrikood XXX, kustutamishoiatus, majandusaasta aruanded puuduvad, võlgnikule kuuluval osal on arestimismärge täiteasja nr 007/2012/88149 raames), Õigusbüroo Strömnes & Strömnes OÜ (registrikood 11345475, viimane majandusaasta aruanne on esitatud 2011. aasta kohta, kustutamishoiatus, võlgnik on ainuosanik, osal on arestimismärge täiteasja nr 007/2012/88149 raames), XXXOÜ (registrikood XXX, kustutamishoiatus, majandusaasta aruanded puuduvad). Lisaks nimetatud äriühingutele on võlgnik juhatuse liige XXX Mittetulundusühingus (registrikood XXX, asutatud 02.05.2013, puuduvad majandusaasta aruanded) ning XXX MTÜ-s (registrikood XXX, asutatud 10.10.2014). Kohus märgib, et ajutine haldur pole tuvastanud võlgnikul Eesti Vabariigis olemasolevat muud vara peale eelnimetatud osaluste äriühingutes ning varatute ja mittetegutsevate äriühingute omamine Eesti Vabariigis ei tõenda samuti võlgniku alalist huvide realiseerimist Eesti Vabariigis. Vastupidine ei ole menetluse käigus ka tuvastamist leidnud. Avaldaja on ka ise märkinud 04.08.2014 toimunud kohtuistungil, et võlgnikuga seotud äriühingud ilmselt ei oma reaalset majandustegevust (I toimik, tlk 63). Kohus nõustub ajutise halduri vastava seisukohaga, mida kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et kolmele äriühingule neljast on esitatud kustutamishoiatus ja majandusaasta aruandeid pole üldse esitatud või pole seda tehtud juba aastaid. Kohus on seisukohal, et kuivõrd reaalne majandustegevus puudub nimetatud äriühingute puhul, siis ei saa võtta põhihuvide keskme väljaselgitamisel aluseks vastavaid osalusi, sest kui majandustegevus puudub ning võlgnik ei teosta nende äriühingute kaudu oma ärihuve, siis pole võimalik ka järeldada, et võlgniku põhihuvide kese asub nimetatud äriühingute asukoha järgselt Eesti Vabariigis. Kohus on sarnaselt eeltooduga seisukohal, et osalemine kahe aktiivset tegevust mitteomava mittetulundusühingu juhtorganites ei identifitseeri võlgniku põhihuvide keset nende mittetulundusühingute asukoha järgi. Seega ei saa asuda seisukohale, et osalemine kahe Eesti Vabariigis registreeritud aktiivset tegevust mitteteostava mittetulundusühingu juhatuses määratleb võlgniku põhihuvide keskmeks Eesti Vabariigi. Asjaolu, et XXX MTÜ (registrikood XXX) on asutatud võrdlemisi hiljuti, st 10.10.2014, ei oma kohtu hinnangul määravat tähendust võlgniku põhihuvide keskme määratlemisel Eesti Vabariigis, sest üksnes juriidilise isiku asutamine mingis riigis ei too automaatselt kaasa põhihuvide keskme liikumist vastavasse riiki. Samas ei välista kohus, et see võib hiljem toimuda, kui vastav juriidiline isik hakkab omama kesket rolli isiku ärihuvide teostamisel. Käesoleval juhul pole siiski tuvastatav, et osalemine kõnealuste mittetulundusühingute juhtorganite töös omaks sellist kaalu, mille järgi saaks identifitseerida võlgniku põhihuvide keskme. Ajutine haldur on 27.02.2015 aruandes muu hulgas esile toonud, et tehingud võlgniku Eesti Vabariigis asuvate pankade arvelduskontodel on lõppenud alates 2013. aastast, mis viitab samuti kohtu hinnangul sellele, et Eesti Vabariigis ei asu käesoleval ajal võlgniku põhihuvide keset. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et Maksu- ja Tolliameti andmebaasist saadud andmetest nähtub, et viimane väljamakse Eestis on avaldajale tehtud detsembris 2012. aastal ning esitatud deklaratsioonidel on märgitud võlgniku elukohaks XXX, Soome Vabariik. Tsiviilasjas on tuvastatud ning vaidlus puudub selles osas, et võlgniku vanemad lapsed elavad Eestis. Kohtu hinnangul pole see aga piisav asjaolu, mis osutuks määravaks põhihuvide

keskme määratlemisel. Siinkohal peab kohus oluliseks märkida, et ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on ka mitu alaealist last, kes elavad koos võlgnikuga Soomes ning võlgniku eelmisest abielust pärit lapsed elavad Eestis. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on mõistetav ka võlgniku poolt Eesti Vabariigis viibimine aeg-ajalt, kuivõrd tal on perekondlikud sidemed Eesti Vabariigis. Samas ei saa kohtu hinnangul sellest teha järeldust, et tal on põhihuvide kese Eesti Vabariigis. Kohtule on esitatud võlgniku arvelduskonto väljavõte (III toimik, tlk 17-24), millest nähtub muu hulgas kulutuste tegemine Eesti Vabariigis. Kohtu hinnangul ei saa ühes riigis üksikute kulutuste tegemise kaudu defineerida võlgniku põhihuvide teostamise kohta. Avaldaja on asunud muu hulgas seisukohale, et kuivõrd Soome Vabariigis on 2014. a aprillis algatatud täitemenetlus võlgniku vastu ning selle raames pole tuvastatud võlgnikul mingit vara ega sissetulekut, siis on alust järeldada, et võlgniku põhihuvide kese pole Soome Vabariigis. Kohus leiab, et kõnealuses täitemenetluses tuvastatud asjaolud ei saa olla määravaks võlgniku põhihuvide keskme väljaselgitamisel. Asjaolu, et täitemenetluse raames pole isikul tuvastatud vara, ei tähenda automaatselt seda, et isiku põhihuvide kese peab tingimata asuma muus riigis. Seoses avaldaja väitega, et võlgnikul võib olla ühisvara oma eelmise abikaasaga, on ajutine haldur aruandes märkinud, et käesolevaks hetkeks on kõnealust vara võõrandatud edasi kaks korda. Seega võib võlgnik omada üksnes teoreetilist nõuet oma endise abikaasa vastu, kuid teoreetilise varalise nõude olemasolu Eesti kodaniku vastu ei ole piisav käsitlemaks Eesti Vabariiki võlgniku alalise tegevuskohana (II toimik, tlk 54). Kohus nõustub siinkohal ajutise halduri seisukohaga ning leiab, et vastav avaldaja väide ei kinnita võlgniku põhihuvide keskmena Eesti Vabariiki. Täiendavas aruandes on ajutine haldur tuvastanud, et võlgnikul on Soome Vabariigis vähemalt üks arvelduskonto Nordea Bank Finland Plc-s (arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX) (II toimik, tlk 207). Ühtlasi on ajutine haldur tuvastanud, et võlgnik saab Soome Vabariigilt sotsiaaltoetusi. Võlgnik on seisukohal, et tema põhihuvide kese asub Soome Vabariigis ning on selle tõendamiseks esitanud dokumendid, millest nähtub töötu abiraha ja lastetoetuse saamine Soome Vabariigis. Võlgnik on selgitanud, et elab oma laste ja naisega Soome Vabariigis. Võlgnik on esitanud kohtule ka asjakohased dokumentaalsed tõendid sotsiaaltoetuste saamise kohta. Vastavatest dokumentidest nähtub, et võlgnik saab töötu abiraha (II toimik, tlk 23-27, tõlge III toimik, tlk 7-11) ja lastehoiutoetust (II toimik, tlk 28-33, tõlge III toimik, tlk 12-15) ning vastavad ametkonna otsused on tehtud 04.02.2015. Töötu abiraha andmist puudutavas otsuses on muu hulgas märgitud, et võlgnikku loetakse Soome Vabariigis püsivalt elavaks (III toimik, tlk 7). Kohtu hinnangul omab olulist tähendust käesolevas asjas eelnimetatud sotsiaaltoetuste saamine Soome Vabariigis. Kohus leiab, et töötu abiraha ning lastehoiutoetuse saamine näitab antud olukorras, et isiku põhihuvide teostamise koht asub Soome Vabariigis. Kohus on seisukohal, et töötu abiraha andmist puudutavas otsuses sisalduv märkus, et võlgnikku loetakse Soome Vabariigis püsivalt elavaks (III toimik, tlk 7) ei ole paljasõnaline fraas dokumendis, vaid ametkonna hinnang, mis on tehtud isiku kohta kogutud andmeid arvesse võttes. Samuti näitab kohtu hinnangul lapsehoiutoetuse saamine seda, et võlgnik reaalselt elab koos lapsega Soome Vabariigis. Muu hulgas nähtub nii töötu abiraha (III toimik, tlk 8) kui ka lastehoiutoetuse (III toimik, tlk 15) andmise otsusest, et toetuse andmisel omab olulist tähendust Soome Vabariigist ärakolimine, millest tuleb ametkonda tingimata teavitada. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kui isikul oleks üksnes formaalne side Soome Vabariigiga, siis oleks äärmiselt küsitav isiku õigus saada vastavaid toetusi.

Kohus märgib täiendavalt, et võlgnik on Soome Vabariigi kodanik, mistõttu on ka eluliselt usutav, et võlgnik tõepoolest elab ja teostab oma huvide realiseerimist Soome Vabariigis. Kohus selgitab täiendavalt maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev liikmesriik tuleb välja selgitada vaid võlgnikust lähtuvate kriteeriumite alusel, mis käesoleval juhul viitavad kohtu hinnangul, et võlgniku põhihuvide kese asub Soome Vabariigis. Arvestades eeltoodut ja ka asjaolu, et avaldaja on registreerinud enda elukohaks alates 16.01.2013 Soome Vabariigi, leiab kohus, et tuvastatud andmed ei anna alust asuda seisukohale, et võlgniku põhihuvide kese on Eesti Vabariigis. Kohus leiab, et võlgniku põhihuvide keskmeks on Soome Vabariik, kus avaldaja elab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-114-12 selgitanud, et Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 üldpõhimõtteks on algatada võlgniku vastu, kel on vara mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, esmajärjekorras põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Teises liikmesriigis saab korraldada teisese maksejõuetusmenetluse võlgniku selle liikmesriigi territooriumil asuva vara suhtes, kui võlgnikul on seal tegevuskoht. Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 art 3 lg 4 sätestatakse, et enne art 3 lg 1 alusel põhimaksejõuetusmenetluse algatamist võib art 3 lg 2 osutatud teiseseid maksejõuetusmenetlusi algatada ainult juhul, kui: a) lg 1 alusel ei saa maksejõuetusmenetlust algatada selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimuste tõttu, kelle territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese; b) teisese maksejõuetusmenetluse algatamist taotleb võlausaldaja, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on liikmesriigis, mille territooriumil tegevuskoht asub, või kelle nõue tuleneb selles tegevuskohas toimuvast tegevusest. Käesoleval juhul ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et avaldajal ei oleks võimalik Soome Vabariigi õigusaktides sätestatud tingimuste tõttu Soome Vabariigis maksejõuetusmenetlust algatada nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 art 3 lg 4 punkti a tähenduses või esineks sama sätte punktis b) näidatud tingimused. Vastavalt Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 art 39 on ka neil võlausaldajatel, kelle elu- või asukoht ei asu maksejõuetusmenetluse algatanud liikmesriigis, õigus esitada maksejõuetusmenetluse suhtes kirjalikult vormistatud nõuded. Seega ei kahjusta maksejõuetusmenetluse algatamine Soome Vabariigis võlgniku Eesti Vabariigis asuvate võlausaldajate huve. TsMS § 75 lg 2 kohaselt kui kohus leiab, et asi ei allu sellele kohtule, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et XXXavaldus XXXpankroti väljakuulutamiseks ei allu vastavalt rahvusvahelise kohtualluvuse sätetele Eesti Vabariigi kohtule. Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 art 3 lg 1 ja TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätab kohus pankrotiavalduse läbi vaatamata. Seetõttu ei anna kohus hinnangut ka menetluse käigus esitatud seisukohtadele ja tõenditele, mis puudutavad võlgniku võimalikku maksejõuetust PankrS § 1 lg 2 tähenduses. PankrS § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

TsMS § 168 lga 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. PankrS § 150 lg 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas ajutise halduri tasu ning ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. PankrS § 23 lg 1 ja 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 96 eurot. PankrS § 23 lg 6 kohaselt võib kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Ajutine haldur on 22.04.2015 esitatud aruande kohaselt kulutanud PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks 13,5 h. Töötasu arvutamisel on ajutine haldur lähtunud tunnitasu määrast 95 eurot ja palub määrata ajutise halduri tasuks 1282,50 eurot, millele lisandub käibemaks 256,50 eurot ning vajalike kulutuste hüvitise suuruseks 310,82 eurot, millele lisandub käibemaks 62,16 eurot. Kohus leiab, et eeltoodud ulatuses märgitud tasu ja tehtud kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlgnik ega avaldaja ei ole ajutise halduri aruandele ning tasu arvestusele vastu vaielnud. Kohus mõistab eeltoodu alusel ajutise halduri tasu summas 1539 eurot (sh käibemaks) ja ajutise halduri kulutused 372,98 eurot (sh käibemaks), kõik kokku 1911,98 eurot (sh käibemaks) välja XXX .

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.