lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-13-50355/49

Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 08.06.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-13-50355/49
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
08.06.2015
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1860
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 174 lg 1Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaVangS § 49Tervishoiuteenuse rahastaminePS § 28TsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 177 lg 1Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohtaTsMS § 184 lg 4Menetlusabi taotluse esitamine ja menetlusabi andmise jätkamineTsMS § 190 lg 7Menetlusabi andmine ja menetluskulude jaotusTsMS § 654Ringkonnakohtu otsuse sisu

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-13-50355/22Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium20.06.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuni 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-50355

Tsiviilasi

Sergei Kuprin hagi Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu Tartu Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks 3 500 eurot

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. novembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Kuprini apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja): Sergei Kuprin (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Niina Agarjova

esindajad

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Marju Altsaar

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 26. novembri 2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Sergei Kuprini kanda.
2.Vabastada Sergei Kuprin apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 250 eurot (kakssada viiskümmend eurot) riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Sarnased lahendid

Muud
  • 03.09.20263-26-2562/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 02.09.20263-26-2562/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 01.09.20262-26-9094/13Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 27.08.20262-26-114817/3Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 27.08.20263-26-2652/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 14.08.20262-26-12253/9Tartu Maakohus Valga kohtumaja
TTKS § 1Seaduse reguleerimisala

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.Sergei Kuprin (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja) vastu Tartu Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamiseks. Tartu Maakohus keeldus 19. märtsi 2014 määrusega hagiavalduse menetlusse võtmisest küünarliigese operatsiooni tegemiseks kohustamise nõude osas (määrus jõustus 20. oktoobril 2014). Hagiavalduses märgitu kohaselt kannab hageja oma karistust Tartu Vanglas alates 05.11.2011. Alates 2000. aastast on hagejal parema käes küünarliigese vigastus, millest on tingitud töövõimekaotus 20%. 2012. aastal pöördus hageja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja poole palvega saata ta läbivaatusele SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (SA TÜK) ortopeedi juurde. 27.04.2012 tuvastas ortopeed hagejal küünarliigese välise deformatsiooni. 01.06.2012 otsustas SA TÜK ortopeedia konsiilium, et hageja seisund on juba pikemat aega selline, erakorralises korras pole operatsiooni ravi näidustatud ning hagejale tuleb rakendada konservatiivset ravi (ravivõimlemine ja valuvaigistid). Kuna hageja kurtis lakkamatut küünarliigese valu ning konservatiivne ravi tulemusi ei toonud, pöördus hageja korduvalt vangla meditsiiniosakonna poole, kuid hageja palved on tagasi lükatud. Parema käe vigastus ja sellest tingitud halb terviseseisund välistab hageja töötamist ja osalemist õpingutel. Hageja viitab VangS § 49 lg-le 1, §-le 491 ning PS § 28 lg-le 1. Hageja õigust tervisele on rikutud. Vanglakaristuse kandmise ajal on hageja terviseseisund oluliselt halvenenud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Olukorras, kus konservatiivset ravi ei ole hageja enda soovil suuremas mahus rakendatud, ei tähenda, et see tulemuslik ei ole või olla ei võiks. Hagejale on olnud tagatud ligipääs vajalikele tervishoiuteenustele. Olukorras, kus kostja on suunanud hageja eriarstide juurde ning nende hinnangul ei ole operatiivne sekkumine näidustatud, ei ole kostjal kohustust suunata ta mõne teise arsti juurde. Hageja väide terviseseisundi oluliselt halvenemisest ei ole tõendatud. Kostjale on arusaamatu, millele tuginedes on hageja leidnud, et operatiivne ravi on vajalik. Vaid patsiendi enda seisukoht ei tähenda, et see ka tegelikkuses on näidustatud.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus jättis 26. novembri 2014 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning määras, et hagejal tuleb tasuda riigituludesse riigilõiv summas 250 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt tugines maakohus PS § 28 lg-le 1, VangS § 49 lg-le 1, § 52 lg-le 1, § 53 lg-le 2, TTKS § 1 lg-le 21, § 2 lg-le 1, vangla sisekorra eeskirja § 9 lg-le 2 ning Riigikohtule lahendi nr 3-3-1-53-10 p-le 7. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, mille kohaselt on kostja käitumine õigusvastane, kuna kostja ei suunanud teda täiendavalt eriarsti konsultatsioonile. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-53-10 p-s 10 selgitanud, millal rikub vangla poolt tervishoiuteenuse osutamata jätmine kinnipeetava õigusi. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et temal esinesid eriarsti juurde suunamiseks tervislikud näidustused, mille vangla arst kas tuvastas või oleks pidanud tavapärase hoolsusega tervishoiuteenust osutades tuvastama. Maakohus leidis, et hagejale on võimaldatud eriarsti konsultatsioone ja hilisemalt ka täiendavaid konsultatsioone kontrollimaks, ega tema seisund ei ole vahepeal halvenenud. Operatsiooni teostamise üle otsustab eriarsti konsiilium, mitte vangla meditsiiniosakond. Toimikus olevast SA TÜK teatistest nähtuvalt ei ole eriarstid pidanud operatsiooni teostamist vajalikuks. Seega puudus Tartu Vanglal seadusest tulenev kohustus hageja operatsioonile suunamiseks. Tartu Vangla on hagejale tervishoiuteenust osutades käitunud vastavuses VangS, TTKS ja vangla sisekorraeeskirja nõuetega ning hagejale tervishoiuteenuse osutamisel juhindunud eriarstide arvamusest. Seega ei ole Tartu Vangla poolt hageja operatsioonile mittesuunamine õigusvastane. Maakohus leidis, et üksnes töövõimetuse tuvastamise otsus ei ole alus operatsiooni teostamise vajalikkuse tuvastamiseks. Operatsiooni teostamise vajalikkuse üle otsustab vastavalt haigla sisekorrale eriarst või eriarstide konsiilium, mitte töövõimetuse otsuse koostanud ekspertarst.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.Sergei Kuprin esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 26. novembri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) nähtub kohtule esitatud dokumentidest (Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsustest nr 797143 ja 1145055 ning Tartu Vangla käskkirjast nr 6-3/123), et hageja tervis on alates karistuse kandmisest Tartu Vanglas oluliselt halvenenud ja halveneb ka edaspidi. Hageja tervis on kolme aasta jooksul halvenenud 2,5 korda. Apellandile on määratud hooldaja; 2) toimus viimane visiit eriarst Kaur Liivaku juurde 18.01.2014, kuid hageja mure sellega ei lahenenud, kuna raviotsuse tegemine ei kuulu kirurgi kompetentsi. Apellandi jaoks on arusaamatu, miks oli vajalik eriarsti juurde visiidi määramine, kui viimane arstikonsiiliumi otsus tehti 15.03.2013 ja hilisemalt täiendava eriarsti visiidile hagejat ei suunatud. Sellest võib järeldada, et Tartu Vangla suhtus hageja terviseseisundisse formaalselt ning jätkab sellist suhtumist; 3) kannatab apellant pideva valu käes ja on sunnitud läbi elama nii füüsilisi kui hingelisi kannatusi. Tema täisväärtuslik elu on sellest tulenevalt oluliselt piiratud. Selline olukord on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 3 rikkumine.
5.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus kehtivale õigusele ja kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et neist ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda konkreetse tervishoiuteenuse osutamist. Tartu Vanglal puudus

kohustus S. Kuprini operatsioonile suunamiseks. Maakohtu järeldus vangla tegevuse õiguspärasuse osas on õige; 2) ei nõustu vastustaja apellandi järeldusega, et viimase tervis on kolme aasta jooksul halvenenud 2,5 korda. Pelgalt töövõimetuse määrast ei saa teha üks-ühele järeldust tervise halvenemise „määra“ kohta. Apellant on võrdluse aluseks võtnud Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2011 otsuse, kuid mitmed eriarsti (sh eriarstide konsiilium) on oluliselt hiljem leidnud, et operatiivne ravi pole näidustatud. Tõenditest ei nähtu, et apellandi tervis oleks halvenenud eriarstide konsiiliumi ning Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 1145055 tegemise vahel; 3) ei saa sellest, et apellandile on (tema enda taotlusel) määratud abistaja, teha otsest järeldust tervise halvenemise osas; 4) on põhjendamatu ning asjaolusid mittearvestav apellandi väide, justkui oleks Tartu Vangla rikkunud apellandi põhiseaduslikku õigust tervisele. Apellandile on tagatud pidev ligipääs tervishoiuteenusele. Patsiendi enda seisukoht operatiivse ravi vajalikkuse osas ei saa olla otsuse tegemisel määravaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
26.novembri 2014 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 26. novembri 2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Apellandi väitel nähtub kohtule esitatud dokumentidest (Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsustest nr 797143 ja nr 1145055 ning Tartu Vangla käskkirjast nr 6-3/123), et tema tervis on Tartu Vanglas kolme aasta jooksul halvenenud 2,5 korda ning talle on määratud hooldaja. Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest nr 797143 (01.11.2011) nähtub, et S. Kuprini töövõime kaotuse protsent oli 20% (I kd tl 174). Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse nr 1145055 (07.10.2014) kohaselt on S. Kuprini töövõime kaotuse protsent 50% (I kd tl 177). Ringkonnakohus leiab, et kuigi sotsiaalkindlustusameti viidatud otsused annavad alust asuda seisukohale, et S. Kuprini töövõime kaotuse protsent võrreldes 2011. aastaga oli 2014. aastal suurenenud 30% võrra, ei ole see asjaolu hagi rahuldamise aluseks. Hagi esemeks oli kostja tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamine ning hageja väitel oli kostja tegevusetu seetõttu, et ei osutanud talle vajalikku ravi, eelkõige ei suunanud täiendavatele eriarsti konsultatsioonidele ja ei võimaldanud operatiivset ravi. Maakohus on siinkohal õigesti tuvastanud, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja võimaldanud hagejale eriarsti konsultatsioone ja hilisemalt ka täiendavaid konsultatsioone, s.o kostja ei ole olnud tegevusetu ning on osutanud hagejale vajalikku ravi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Asjaolu, et hagejal tuvastatud töövõime kaotuse protsent on aastatega suurenenud, ei anna alust väita, et kostja on olnud tegevusetu hagejale ravi osutamisel (võimaldamisel). Samuti ei anna Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsused alust tuvastada, et hageja vajab operatiivravi ning kostja, seda mitte võimaldades, on olnud tegevusetu. Maakohus on õigesti märkinud, et kuigi 07.10.2014 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest nähtub

operatiivravi vajalikkus, ei ole üksnes töövõimetuse tuvastamise otsus aluseks operatsiooni teostamise vajalikkuse tuvastamiseks. Operatsiooni teostamise vajalikkuse üle otsustab vastavalt haigla sisekorrale eriarst või eriarstide konsiilium, mitte töövõimetuse otsuse koostanud ekspertarst, ning antud juhul ei ole eriarstid (eriarstide konsiilium) pidanud operatsiooni teostamist vajalikuks, kuna operatsiooni tegemine ei oleks hageja seisundit parandanud.

8.Tartu Vangla 22.08.2014 käskkirjast nr 6-3/123 nähtuvalt taotles S. Kuprin igapäevatoimingutega toimetulekuks abilise määramist ning talle määrati abiliseks kambrikaaslane töökoormusega üks tund ööpäevas (I kd tl 173). Ringkonnakohtu arvates ei tõenda Tartu Vangla poolt hagejale abistaja määramine seda, et kostja oleks olnud tegevusetu hagejale tervishoiuteenuse osutamisel. Pigem viitab nimetatud asjaolu sellele, et Tartu Vangla on soovinud igati abistada hagejat tema olukorras. Samuti ei saa hagejale abistaja määramine tõendada operatiivse sekkumise vajadust.
9.Asjas olevad tõendid ei tõenda apellandi väidet, et Tartu Vangla suhtus (ja suhtub) hageja terviseseisundisse formaalselt. Maakohus on vaidlustatud otsuses igakülgselt analüüsinud Tartu Vangla tegevust seoses hageja terviseseisundiga, ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Lähtudes eeltoodust on alusetu apellandi väide, et hageja suhtes on rikutud PS § 28 lg-t 1, mis sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Hagejale on tagatud ligipääs tervishoiuteenusele vastavalt seaduses sätestatud tingimustele ja korrale.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Tartu Maakohtu 19. märtsi 2014 määrusega on antud hagejale menetlusabi. Ringkonnakohus luges TsMS § 184 lg 4 alusel menetlusabi andmise jätkuvaks ja vabastas hageja riigilõivu 250 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 26. novembri 2014 otsuse peale. TsMS § 190 lg 7 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja püsivat töövõimetust 50% ja sissetuleku puudumist, tuleb ta vabastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 250 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna antud tsiviilasjas on tehtud lõpplahend enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.08.20262-26-10976/9Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 14.08.20262-26-11223/9Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja