2-17-961/17 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja hageja nõue Hageja seaduslik esindaja nõuab elatist 235 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Nõude põhjenduseks on kostja keeldumine ülalpidamiskohustuse täitmisest. Hageja seadusliku esindaja tegevusalaks on tõlkimine ja eratundide andmine vabakutselisena. Lisaks saab hageja seaduslik esindaja Sotsiaalkindlustusametilt igakuist peretoetust 50 eurot kuus. Hageja seaduslik esindaja on esitanud hageja vajaduste loetelu ühe kuu kohta, mille kohaselt eluasemekulud on 150 eurot, kulutused toidule 80 eurot, kulutused transpordile 120 eurot, sidekulud 5 eurot, kulutused tervishoiule 5 eurot, kulutused hügieenitarvetele 5 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 50 eurot, muud vältimatud püsikulutused (lasteaiakulud, tantsutrenn, jalgpallitrenn) 70 eurot. Hageja seaduslik esindaja toob välja, et kostja maksis pool lasteaia ja trenni kuludest kuni juulini 2016, alates sellest ei ole kostja üldse maksnud, kuna kostja väidab, et hageja seaduslik esindaja saab peretoetust, mis katab kõik kulud. Hageja seaduslik esindaja leiab, et lapse kulud ei piirdu ainult lasteaia ja trenniga. Hageja seaduslik esindaja ostab lapsele kõik vajaliku, riided jne. Hageja seaduslik esindaja leiab, et tema tegeleb kogu lapse elukorraldusega. Hageja seaduslik esindaja õpetab teda, tegeleb tema arvetega. Kogu lapse elu käib hageja seadusliku esindaja ümber. Laps on kostja juures nädalavahetustel, mõnikord ka reedel. Umbes kümme päeva kuus viibib laps kostja juures. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagiavalduses esitatud nõudeid täies ulatuses. Kostja on pidanud vajalikuks märkida, et asja menetlus tuleks lõpetada, kuna kostjal ja hageja seaduslikul esindajal on omavahel kehtiv kokkulepe, et nad kasvatavad last võrdsetel alustel, mis tähendab, et laps on ca 50% ajast kostja kasvatada ja hooldada ning ca 50% ajast hageja seadusliku esindaja kasvatada ja hooldada. Kostja märgib, et see ei ole mitte ainult kokkulepe, vaid nii on ka reaaleluline olukord. Kostja toob välja, et kui laps on tema juures, siis tasub kostja kõik tema ülalpidamisega seonduvad kulud (toitmine, riietamine, kodukulud, transport jne) ja kui laps on hageja seadusliku esindaja juures, siis on sel ajal tema kohustus katta kõik lapsega seotud kulutused. Lapse lasteaia ja trennidega seotud kulutused tasuvad kostja ja hageja seaduslik esindaja samuti 50/50 põhimõttel, kasutades selleks eelisjärjekorras riiklikku lapsetoetust, mis laekub lapse ema arveldusarvele. Kostja leiab, et kuna tema täidab nimetatud ülalpidamiskohustust, laps ongi ca 50% ajast kostja juures, siis on hageja seadusliku esindaja väide, et kostja neid ei täida, alusetu. Kostja jaoks on hagi esitamine arusaamatu ja põhjendamatu. Kostja leiab, et hageja seadusliku esindaja poolt esitatud kulud lapse vajaduste täitmisel on mitte asjasse puutuvad, kuna temal on need kulud tema 50% hooldamise ajal ja kostjal on sarnased kulud tema 50% hooldamise ajal. Kostja täpsustab, et hageja seadusliku esindaja poolt esitatud andmed on osaliselt ka valed, eluasemekulud lapse peale on märgitud 150 eurot kuus. Kostjale teadaolevalt maksab hageja seaduslik esindaja 150 eurot kuus nii enda kui lapse eest kokku, rentides ühte pisikest tuba majast. Samuti tekitab küsimusi lapse peale kulutatav 120 eurot kütuse peale. Kostjale jääb mulje, et hageja seaduslik esindaja on sinna lahtrisse märkinud enda ja lapse kulud kokku, mitte aga ainult lapse omad nagu eeldab selle lahtri pealkiri. Vastasel juhul tekiks õigustatud küsimus, et kui hageja seadusliku esindaja sissetulek on 600-800 eurot kuus ja lapse peale kulub 485 eurot, lisaks tasub ta veel mitmeid järelmakse, et kas siis hageja seaduslikul esindajal enda peale ei kulu üldse raha? Kostja on seisukohal, et laps on pool aega tema juures ja pool aega hageja seadusliku esindaja juures. Elatist kostja maksnud ei ole. Kui laps elab kostja juures, kannab kõik kulud kostja. Kostja maksis 50

eurot lapse lasteaia ja trenni kulude katteks. Neljapäeva õhtul kell 17 läheb kostja lapsele lasteaeda järgi ja laps on kostja juures kuni pühapäeva õhtu kella 21ni. See teeb kokku 76 tundi. Laps elab enamus aega kostja juures. Sel ajal toidab ja riietab last kostja. Kokku elab laps hageja seadusliku esindajaga 60 tundi nädalas, koos kostjaga 76 tundi nädalas. Kostja ei ole nõus hageja seadusliku esindaja väitega, et laps elab temaga. Laps elab pool ajast kostja juures, lasteaed ei ole kohustuslik. Kostja selgitab, et maksis alates 2015 sügisest kuni 2016 juulini iga kuu hageja seaduslikule esindajale 50 eurot, lisaks laekus lapse emale 50 eurot lapsetoetust iga kuu. Kokku tegi see 100 eurot, millest hageja seaduslik esindaja pidi tasuma igakuiselt 60-70 eurot lasteaia maksu ja trennide kulusid. Seega kostja leiab, et see aeg oli tema poolt üle makstud olukord, sest hageja seaduslik esindaja ei panustanud ise ühtegi senti lapse lasteaia ja trennide kuludesse, samas kui hoopis talle jäi üle iga kuu 30-40 eurot (100-60/70=30/40). Kui kostja üks hetk avastas, et selline ebaõiglus on korraldatud, siis kostja teatas, et nii ei ole õiglane ja et tema enam mõnda aega ei maksa seni kuni lapse ema on tagasi lasteaia ja trenni kuludesse panustanud selle, mis ta iga kuu selle skeemiga teenis ehk 30-40 eurot. Arvestades, et hageja seaduslikule esindajale laekus jätkuvalt riiklik lapsetoetus 50 eurot, jäi tal seega iga kuu tasuda vaid 10-20 eurot. Kui lähtutaks kokkuleppest see pooleks tasuda, siis kostjal ei oleks vaja lapse lasteaia ja trennikulusid väga pikka aega tasuda. Seetõttu ei ole kostja neid tasunud alates 2016. aasta suvest, sest need on juba ette makstud. Kostja toob välja, et on nüüdseks maksnud 2017. aasta jaanuari ja veebruari eest hageja seaduslikule esindajale 70 eurot lasteaia ja trennikulude eest. Kostja on esitanud kohtule lapsele tehtud kulutused ajavahemikul 18.01.2017-17.02.2017, mille kohaselt eluasemekulud on 50 eurot, kulutused toidule ja olmele 86,62 eurot, kulutused transpordile 50 eurot, sidekulud 5 eurot ning kulutused lasteaia ja trennidele 35 eurot. Kokku 226,62 eurot. Kohtu seisukoht Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lapsele on, PKS § 99 lg 1 sätestatust, mille kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning sama §-i lõikest 2, mille kohaselt tuleb ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestada alaealise ülalpeetava puhul tema kasvatamise kulusid, PKS § 101 lg 1 sätetest, mille kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on andnud juhiseid (nt 3-2-1-118-12, p 16; 3-2-1-160-12, p 17), et kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, ning et vanemalt lapsele elatise

väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud. Riigikohtu kolleegium on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (nt 3-2-1-57-04, 3-2-1-108-07). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Kostja on omaks võtnud, et alates 2015. aasta sügisest kuni 2016. aasta juulini maksis ta iga kuu hageja seaduslikule esindajale 50 eurot lasteaia ja trenni kulude eest (I kd, lk 41 pöördel). Sellele tugineb ka hageja seaduslik esindaja (I kd, lk 18). Täiendavalt pole kostja hagejale elatist maksnud, kuivõrd kostja leiab, et 50% ajast elab hageja tema juures. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on kostja laps ja on õigustatud kostjalt ülalpidamist saama. Pooltel on vaidlus selle üle, kas laps elab võrdselt 50% ajast hageja seadusliku esindaja juures ja 50% ajast kostja juures ning kas sellest lähtuvalt tuleb kostjal täiendavalt elatist maksta. Riigikohus (3-2-1-66-08, p 20) on leidnud, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Vanematel on PKS § 49 järgi laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üheks vanema kohustuseks on PKS § 60 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Eelduslikult täidavad vanemad oma kohustusi vabatahtlikult. Seega, kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Kui lapsel on vahelduv elukoht ja laps viibib mõlema vanema juures sama suure osa ajast, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista. Seega tuleb kohtul käesolevas menetluses esitatud tõenditele tuginedes hinnata, kas laps viibib mõlema vanema juures olulise osa ajast. Hageja seaduslik esindaja väidab, et kostja valetab, kui ütleb, et laps viibib tema juures neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni. Hageja seaduslik esindaja toob välja, et enamik reedetel on laps käinud lasteaias, kuhu teda viib hageja seaduslik esindaja. Samuti leiab hageja seaduslik esindaja, et ei ole reaalne, et laps saaks olla kõikidel nädalavahetustel ainult kostjaga, sest ka hageja seaduslik esindaja külastab lapsega regulaarselt sugulasi-tuttavaid, käiakse sünnipäevadel ja muudel üritustel. Hageja seaduslik esindaja on lasteaia direktori tõendiga tõendanud, et laps ei ole puudunud järgnevatel reedestel päevadel: 02.09, 09.09 ja 30.09 aastal 2016; 14.10 aastal 2016; 11.11 ja 18.11 aastal 2016; 09.12 ja 16.12 aastal 2016 ning 20.01 ja 27.01 aastal 2017 (I kd, lk 63). Samuti on hageja seaduslik esindaja tõendanud, et ta viibis lapsega 18.02.2017 (laupäevane päev) SA Teaduskeskuses AHHAA (I köide, lk 61). Kostja on kohtule esitanud tšekid kuupäevadega 20.01.2017 (reede), 21.01.2017 (laupäev), 26.01.2017 (neljapäev), 27.01.2017 (reede), 28.01.2017 (laupäev), 29.01.2017 (pühapäev), 01.02.2017 (kolmapäev), 02.02.2017 (neljapäev), 03.02.2017 (reede), 04.02.2017 (laupäev), 05.02.2017 (pühapäev), 09.02.2017 (neljapäev), 10.02.2017 (reede), 11.02.2017 (laupäev), 12.02.2017 (pühapäev), 13.02.2017 (esmaspäev) (I kd, lk 68-70). Kohus peab tõendatuks, arvestades hageja seadusliku esindaja esitatud tabelit (I kd, lk 48) ja kostja poolt esitatud tšekke (I kd, lk 68-70), et laps viibis ajavahemikul 20.01.2017-13.02.2017 kostja juures umbes 10 ööpäeva, seega kindlasti mitte pool ajast nagu väidab kostja. Kohus peab ka oluliseks tõendiks hageja seadusliku esindaja esitatud kirja (I kd, lk 62), milles kostja 15. november 2016 tõdeb, et peaks lapsega harvem suhtlema hakkama. Kohtu hinnangul oleks taoline väljendusviis ebatõenäoline, kui laps elaks pool aega kostja juures. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on

põhjendamatu lugeda justkui viibiks laps pool ajast kostja juures. Arvestuslikult saab lugeda, et laps viibib kostja juures keskmiselt 10 ööpäeva kuus, s.o umbes 1/3 ajast. Kohus leiab, et seda saab pidada oluliseks osaks ajast. Kohus peab vaieldamatuks, et kostja kannab lapse toitlustamiskulud sel ajal kui laps viibib temaga. Seega kulutab hageja seaduslik esindaja, sel ajal kui laps viibib kostjaga, lapsele vähem, eelkõige vähem toidule ja vaba aja veetmisele. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem ehk kostja kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib kostja juures. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Praeguses asjas on tõendamist leidnud, et laps viibib kostja juures keskmiselt 10 ööpäeva kuus, s.o umbes 1/3 ajast. Lapse viibimisega kostja juures väheneb vastavas ulatuses need lapsega seotud tavapärased kulutused, mida tuleb teha hageja seaduslikul esindajal, kelle juures on lapse peamine elukoht. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes. Kohus leiab, et tõendatuks tuleb lugeda, et laps elab koos hageja seadusliku esindajaga ja vahepeal viibib kostjal külas. Seega kostja lapsega koos ei ela ja kostjal tuleb PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust täita lapsele elatist makstes osas, mil laps elab emaga. Kohus selgitab, et eluliselt on usutav, et kostjal on lapsega seotud kulud ajal, mil laps viibib tema juures ehk 1/3 ajast. Kostja täidab seda osa oma ülalpidamiskohustusest vahetult. Samamoodi on usutav, et ka hageja seaduslikul esindajal on kulud, millal laps elab tema juures, st 2/3 ajast. Vähendamaks seadusjärgset elatist proportsionaalselt selle aja kestusega, mille vältel laps kummagi vanema juures viibib, tuleks tuvastada, et lapse viibimisel kostja juures väheneb vastavas ulatuses need lapsega seotud tavapärased kulutused, mida tuleb teha hageja seaduslikul esindajal, kelle juures on lapse peamine elukoht. Käesoleval juhul on kostja tõendanud, et hageja seadusliku esindaja poolt tehtavad lapsega seotud kulutused vähenevad 1/3 ulatuses tulenevalt sellest, et niisuguses mahus viibib laps igakuiselt kostja juures. Kõige suuremas osas vähenevad toitlustamiskulud, sest laps viibib kostjaga päevadel, millal ei ole lasteaeda, seega kõik söögikorrad jäävad kostja kanda. Kohus nõustub kostja väidetega, millest tulenevalt on hageja seadusliku esindaja kulu lapse söögile nädala sees väiksem, kuna laps saab lasteaias süüa. Küll aga ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et hageja seaduslikul esindajal ei kulu lapse peale üldse söögiraha. Asjaolu, et laps saab lasteaias süüa, ei tähenda, et laps ka kodus süüa ei võiks ja ei sööks (vahepala jne). Arvestada tuleb ka sellega, et laps ei pruugi käia kõikidel päevadel lasteaias. Fakt, et hageja seaduslikul esindajal kulub lapse peale söögiraha on elementaarne. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab lähtuda sellest, et osa lapse vajadustest on kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16; nr 3-2-1-37-11 p 16). Riiklikku peretoetust tuleb ülalpidamiskulude kandmisel arvestada 1⁄2 ulatuses kummagi last kasvatava vanema kasuks. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et hageja seaduslik esindaja saab oma arvele igakuiselt 50 eurot riiklikku peretoetust (I kd, lk 38). Seega väheneb kostja osalus lapse ülalpidamises 25 euro võrra.