Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
OÜ Wesico Project hagi OÜ Ducto vastu 82 507,08 euro ja viivise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.05.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.09.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Wesico Project apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
89 313,91 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Wesico Project (registrikood 10882277), esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja OÜ Ducto (registrikood 12079478), esindaja vandeadvokaat Katri Tomson
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.09.2014 otsus lõppjäreldustes muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu seisukohti. OÜ Wesico Project apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad OÜ Wesico Project kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Wesico Projekt OÜ (edaspidi hageja või Wesico) astus menetlusse kolmanda isikuna ning esitas iseseisva nõudega kolmanda isiku hagi OÜ Ducto (edaspidi kostja või Ducto) vastu. Menetluse senised pooled OÜ Ducto (põhihagi osas hageja ja vastuhagi osas kostja) ning OÜ Loksa Haljastus (põhihagi osas kostja ning vastuhagi osas hageja) sõlmisid 25.04.2014.a kompromissi, millega nad loobusid käesolevas tsiviilasjas vastastikku esitatud nõuetest ning palusid hagi ja vastuhagi osas menetluse lõpetada. Kohus lõpetas eelnimetatud osas menetluse ja jätkas Wesico hagi menetlemist Ducto vastu. Tsiviilasja menetluse käigus tegi kohus Ducto esialgse hagi rahuldamiseks 03.09.2013.a tagaseljaotsuse, mille alusel maksis notar Ductole välja hoiustatud summast 82 507,08 eurot. Hageja kaja alusel taastas kohus asjas menetluse. Hageja palus kostjalt välja mõista 82 507,08 eurot, viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 82 507,08 eurot alates käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest kuni kostja poolt põhinõude täieliku täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt avaldas 06.04.2011 Loksa Haljastuse OÜ (edaspidi LH) hanketeate hankelepingu sõlmimiseks Loksa linna reoveekogumisala ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks. 25.04.2011 sõlmisid Arco ja hageja ühispakkumuse eellepingu riigihankes osalemiseks, milles valiti juhtpartneriks Arco. 20.06.2011 sõlmisid hageja, Arco ja LH riigihanke raames töövõtulepingu ehk lepingukokkulepe nr 4. Viimase suhtes kohaldusid nn Kollase FIDIC ́u üldtingimused (töövõtulepingu tingimused seadmestamiseks ja projekteerimiseks-ehitamiseks). Tööde teostamist rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskuse SA (edaspidi KIK). 28.06.2011 sõlmisid Arco ja hageja konsortsiumilepingu, mille järgi Arco oli juhtpartnerina kohustatud korraldama töövõtulepingu tõrgeteta ja kohase täitmise ning hageja pidi andma objektile täitmistagatise. 13.10.2011 sõlmisid Arco peatöövõtjana ja kostja alltöövõtjana ehituse töövõtulepingu nr 30092/6, mille kohaselt kohustus kostja allhanke korras teostama riigihanke objektil vee ja kanalisatsioonitorustike ehitustöid. 23.08.2012 teatas hageja Arcole, et lõpetab konsortsiumilepingu punkti 5 alusel Arco esindusõiguse suhetes tellija ja inseneriga. 28.08.2012 esitas LH KIK-ile toetuse väljamaksetaotluse nr 45 koos arvega nr 20120229, millele oli mh märgitud, et 82 507,08 eurot kuulub tasumisele Arco-le. 24.09.2014 andis LH hagejale nõusoleku asuda juhtivpartneriks. 01.10.2012 sõlmisid Arco ja kostja alltöövõtulepingust tuleneva nõude loovutamise lepingu, millega Arco loovutas kostjale töövõtulepingust tuleneva rahalise nõude LH vastu. LH hoiustas 29.11.2012 Tallinna notar Priidu Pärna juures rahasumma 235 878,10 eurot oma rahalise kohustuse täitmise tagamiseks hageja, kostja ja AS LHV Pank ees ning nägi hoiustamisavalduses ette, et notari poolt kuulub 82 507,08 eurot välja maksmisele hageja ja kostja vahelise
kompromissikokkuleppe esitamise alusel või jõustunud kohtuotsuse alusel juhul, kui esimest ei sõlmita. Hageja leiab, et LH deponeeritud töövõtutasu 82 507,08 eurot kuulus väljamaksmisele talle ning mitte Arcole. Arcol ei olnud õigust nõuet ilma hageja nõusolekuta loovutada. Nõude loovutamistehing on tühine. Alates 24.09.2012 ei olnud Arco enam juhtivpartner, sest sellel päeval andis LH juhtivpartneri vahetamiseks nõusoleku. Kollase FIDIC ́u punktide 1.14. ja 14.7. järgi tehakse väljamaksed ainult juhtivpartneri poolt osundatud isikutele ja kontodele. Alates 24.09.2012.a oli hagejal õigus otsustada, kellele LH töövõtutasu maksmise kohustuse täidab. Hageja ja Arco vahel ei ole vaikivat seltsingulepingut. Konsortsiumilepingus puudub kokkulepe, mille järgi hagejal oli õigus saada osa kasumist ning hageja vastutas solidaarselt koos Arcoga kohustuste täitmise eest LH ees. Nõude loovutamise lepingu sõlmis Arco ainult enda nimel ja sellest seltsingule kohustusi ei tulene. Töövõtutasu nõue LH vastu oli seltsingu ainus tuluallikas ning selle nõude loovutamiseks pidi Arcol olema hageja nõusolek. Hageja ei ole nõude loovutamist heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1). Nõude loovutamine oli esindusõiguse puudumise tõttu tühine ja tehingul ei olnud õiguslikke tagajärgi, millest tulenevalt ei ole kostja nõuet omandanud. Arco ei andnud hagejale teavet selle kohta, millised tööd olid tehtud. Kostja poolt väidetavalt tehtud tööde mahtu hageja kontrollida ei saa ning see on tõendamata. Kostja väide, et ta ei teadnud juhtivpartneri vahetusest, ei ole tõendatud. Samas oli kostja teadlik sellest, et töövõtulepingu LH-ga olid hageja ja Arco sõlminud ühiselt. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Arco võlgnes kostjale alltöövõtulepingu alusel 117 329,91 eurot, millest 32 397,23 eurot moodustas tagastamisele kuuluv garantiiaja tagatis ning 84 932,68 eurot teostatud tööde eest tasumisele kuuluvad arved nr 12086 ja 12073. 23.08.2012 andis kostja aktiga nr 9 Arcole üle teostatud tööd, viimane andis need omakorda üle LH-le aktiga nr 11. Kui hageja teatas Arcole 23.08.2012 esindusõiguse lõpetamisest suhetes tellija ja inseneriga, ei teatanud ta esindusõiguse lõpetamisest kolmandate isikute suhtes ega teinud tahteavaldust juhtivpartneri vahetuseks. Arco loovutas tasunõude kostjale, sest see nõue kuulus ainult Arcole. Hageja lepingu täitmiseks töid ei teinud ega sõlminud kellegagi alltöövõtulepinguid. Varasemate väljamaksete osas hageja pretensioone ei esitanud. Hageja ja Arco moodustasid sisemise seltsingu, millel puudus seltsinguvara. Kui Arcol ei olnud õigust nõuet loovutada, on kostja selle omandanud heauskse omandajana AÕS § 95 lg 1 alusel. Kostja sai juhtivpartneri vahetusest teada alles siis, kui LH jättis nõude tähtaegselt täitmata. Kui LH kiitis enne nõude loovutamist heaks juhtivpartneri vahetuse, ei mõjutanud see nõude loovutuse kehtivust, sest Arcolt ei olnud hageja kehtivalt esindusõigust ära võtnud. Alternatiivselt tuleb Arco lugeda volitatuks seltsinguvaraga tehingut tegema näivusvolituse alusel TsÜS § 118 lõike 2 ja § 127 lõigete 1 ning 2 järgi. Kui nõude loovutamise tehing peaks olema tühine, peaks kostjal olema endiselt nõue seltsingu vastu summas 117 329,91 eurot. Kostja sai nõude sissenõudmisel teada, et Arco ja hageja vahel oli sõlmitud eelleping ja konsortsiumileping ning riigihangete registris võis olla kättesaadav info ühispakkujate kohta, kuid see ei tähenda, et kostja oleks kõigest pidanud teadma enne nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Kui töövõtutasunõue kuulus seltsinguvarasse, pidid seltsingule kuuluma ka töövõtulepingu täitmise raames võetud kohustused. Hageja vastuväited kostja teostatud tööde iseloomule, mahule, nõuetekohasusele ja üleandmisele tuleb
jätta tähelepanuta, sest hageja ei ole esitanud neid õigeaegselt. Seda, et kostjat teavitati Arcolt esindusõiguse äravõtmisest, peab tõendama hageja. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja ja Arco vahel ei olnud sisemise või vaikiva seltsingu lepingut, kuna: mõlemad isikud osalesid selgelt ühispakkumise esitamisel, vastutasid töövõtulepingu täitmise eest, nende vahel puudus kokkuleppe, mille kohaselt oleks hageja saanud osa kasumist ja hageja vastutas mitte ainult osaga oma panusest, vaid täielikult seltsingu kohustuste täitmise eest. Maakohus tuvastas hagis märgitud LH hanketeate avaldamise 06.04.2011. Hanke tingimuste järgi võisid mitu ettevõtjat esitada pakkumise ühiselt, kuid sellisel juhul pidid nad mõlemad solidaarselt selle pakkumise eest vastutama. 25.04.2011 sõlmis Arco hagejaga ühispakkumuse eellepingu. Pooled valisid juhtpartneriks Arco, Arco ja hageja leppisid kokku riigihankel ühise pakkumise esitamises ja selle eest solidaarse vastutuse võtmises. Kohus tuvastas, et töövõtulepingu ehk lepingukokkuleppe nr 4 sõlmisid LH-ga mõlemad seltsinglased. 28.06.2011.a sõlmis Arco hagejaga täiendavalt konsortsiumilepingu, mille punkti 2 järgi oli Arco juhtpartnerina kohustatud korraldama ja teostama lepingukokkuleppe nr 4 täitmise ja hageja andis objektile täitmistagatise. Lepingu punkt 5 nägi ette, et partneril on õigus igal hetkel juhtpartnerile antud esindusõigus tühistada ja selleks piisas vastavasisulise teate saatmisest juhtpartnerile. Esindusõiguse tühistamisel oli partneril õigus nõuda tellijalt enda nimetamist juhtpartneriks. Kuna alltöövõtuleping kostjaga oli sõlmitud hankelepingu täitmise eesmärgil, vastutas hageja solidaarselt ka sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest koos Arcoga, kuigi ta ei olnud ise lepingu poolena lepingus märgitud. Seetõttu tuleb seltsinguvara moodustamisel kohaldada VÕS § 589 lg 1, mille järgi seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse. Arco ja kostja alltöövõtuleping oli suunatud riigihanke täitmisele. Kuivõrd Arco ülesandeks oli tagada hankelepingu täitmine, tegutses ta alltöövõtulepingu sõlmimisel seltsinglaste ühise eesmärgi täitmise nimel. Alltöövõtulepingu punkti 8.1. järgi oli tööde maksumuseks koos käibemaksuga 448 214,11 eurot. Teostatud tööde aktist nr 9 nähtus, et Arco võttis kostjalt vastu juulis 2012.a teostatud tööd. Viidatud aktiga võeti vastu töid 46 865,25 euro eest ning alates lepingu algusest oli akteeritud töid 300 575,46 euro ulatuses. Kohus tuvastas, et LH esitas 28.08.2012.a KIK-ile taotluse maksta välja 82 507,08 eurot Arcole. Arco oli kostjalt tööd vastu võtnud ilma pretensioonideta ning kostjal oli Arco vastu alltöövõtulepingust tulenev tasunõue. Arcol oli omakorda seltsinglasena LH vastu töövõtutasunõue summas 82 507,08 eurot. Puudus vaidlus, et 23.08.2012 teatas hageja kirjaga, et lõpetab Arco esindusõiguse tellija ja inseneri ees. Kiri on allkirjastatud 23.08.2012.a kell 18:22, seega pärast Arco poolt alltöövõtjalt tööde vastuvõtmist. Alltöövõtulepingu alusel olid tööd kostjalt nõuetekohaselt vastu võetud ning kostja tasunõue oli muutunud sissenõutavaks. Vastuväited kostja töövõtutasu suurusele ning põhjendatusele esitas hageja hilinenult (VÕS § 644 lg 3). Seetõttu tekkis kostjal alltöövõtulepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasunõue Arco vastu. Kuivõrd töövõtuleping oli sõlmitud hankelepingu täitmiseks, mille eest vastutasid mõlemad seltsinglased solidaarselt, vastutas ka hageja solidaarselt koos Arco-ga alltöövõtulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest (VÕS § 595).
Pärast juhtivpartneri õiguste äravõtmist ei saanud Arco enam anda korraldusi selle kohta, kellele või kuhu tuleb töövõtutasu välja maksta. FIDIC tingimuste punkti 14.7 järgi tuli iga summa kanda töövõtja määratud pangaarvele ning töövõtjana käsitles leping ainult juhtivpartnerit. Pooltevaheline konsortsiumileping nägi ette, et hagejal oli õigus ilma mõjuva põhjuseta tühistada hagejale antud esindusõigus ja nõuda enda nimetamist juhtivpartneriks. Seega toimis hageja juhtivpartnerilt esindusõiguse äravõtmisel kooskõlas seaduse ja Arcoga sõlmitud lepingutega (VÕS § 583 lg 2). VÕS § 589 lg 1 sätestab, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). VÕS § 589 lg 2 järgi kuulub seltsinguvarasse ka vara, mis omandatakse seltsinguvarasse kuuluva õiguse alusel. Antud regulatsiooniga võrreldes on seltsinglastel alati õigus teisiti kokku leppida, kuid kohtule esitatud eellepingust ega konsortsiumilepingust ei nähtu, et Arco ja hageja oleksid soovinud teisiti kokku leppida. Kuivõrd tegemist ei olnud sisemise ega vaikiva seltsinguga, kuulub teistsuguse kokkuleppe puudumise tõttu kohaldamisele VÕS § 589. Seltsinguvara kuulus seltsinglastele ehk hagejale ja Arcole ühiselt. Seltsinguvara hulka kuulusid ka töövõtutasunõuded LH vastu tulenevalt lepingukokkuleppest nr 4. Kostja pidi alates 25.09.2012.a olema teadlik, et Arco ja hageja moodustasid konsortsiumi, kuid asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostjat oleks teavitatud Arco esindusõiguse lõppemisest. Arco sõlmis kostjaga nõude loovutamise tehingu ajal, mil tal ei olnud enam juhtivpartnerina õigust seltsinglasi esindada. Eeldatakse, et otsuse vastuvõtmiseks on vajalik kõigi seltsinglaste nõusolek. Saadaolev töövõtutasu moodustas olulise osa seltsinguvarast ning töövõtutasu nõude loovutamise tehingu sõlmimine oleks igal juhul eeldanud kõigi seltsinglaste, sh hageja nõusolekut (VÕS § 587 lg 1). Sellist nõusolekut hageja ei andnud. Kostja ei omandanud nõuet heauskse omanikuna AÕS § 95 lg 1 alusel, sest kostja omandas rahalise nõude ning nõude loovutamise tehingu suhtes AÕS § 95 lg 1 ei kohaldu. Kostja rikkus tehingulist nõude käsutuspiirangut (TsÜS § 76 lg 2). Nõuete loovutamise tehingulist piiramist reguleeritakse VÕS § 166 lõigetes 2 ja 3, kuid nõude loovutamise välistamise kokkuleppel on ainult võlaõiguslikud tagajärjed kokkuleppe poolte vahelistes suhetes. Kuigi antud juhul ei olnud hageja ja Arco teine-teise suhtes võlausaldajateks VÕS § 166 lg 2 mõistes, on TsÜS § 76 lg 2 kohaldatav vaidlusalusele nõude loovutamise tehingule. Arco keeld mitte loovutada nõuet kostjale ei tulenenud seadusest, vaid Arco ning hageja vahelisest tehingulisest seltsingusuhtest. Tegemist on tehingulise kokkuleppega selle kohta, kes lepingupartneritest ja kuidas võis või ei võinud nõude loovutamise tehingut sõlmida. Kui Arco rikkus hageja ees seltsingulisest õigussuhtest tulenevaid kohustusi, saab hageja esitada nõude Arco vastu, kuid see ei too kaasa nõude loovutamise tehingu tühisust. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Ükski õigusakt ei näe ette, et kui üks seltsinglane võõrandab ilma teise seltsinglase nõusolekuta seltsinguvarasse kuuluva nõude, on nõude loovutamise tehing vastuolu tõttu seadusega tühine. Hageja viited TsÜS § 129 lõikele 1 ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Antud sätte kohaldamiseks oleks Arco pidanud sõlmima nõude loovutamise lepingu hageja nimel ehk hageja esindajana, omamata selleks esindusõigust. Arco tegi tehingu enda nimel. Seltsinguvarasse kuuluva töövõtutasunõude üks omanikest oli Arco ning see nõue ei kuulunud ka pärast juhtivpartneri vahetust ainuisikuliselt hagejale. Arco loovutas tehinguga seltsinguvara hulka kuuluva nõude, mille võõrandamiseks ta ei olnud üksinda õigustatud hagejaga sõlmitud eellepingu ja konsortsiumi lepingu
alusel. Samal põhjusel ei ole asjakohased ka kostja viited TsÜS § 118 lõikele 2 ning § 127 lõikele 1 (näivusvolitus). Vaatamata Arco poolt hageja kui seltsinglase õiguste rikkumisele ei ole nõude loovutamise leping kostjaga tühine. Isegi juhul, kui nõude loovutamise leping oleks tühine, ei oleks sellest tulenevalt võimalik rahuldada hageja rahalist nõuet kostja vastu. TsÜS § 84 lg 1 näeb ette, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on rõhutanud, et tehingu tühisuse korral toimub tagasitäitmine vaid juhul, kui esinevad VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud eeldused (RK TKo 3-2-1-9511, p 15). Hageja ei olnud väidetavalt tühise nõude loovutamise tehingu pooleks ega isikuks, kes on kostjale välja maksnud vaidlusaluse töövõtutasu summa ehk kes on midagi kostjale alusetult üle andnud. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja ei ole suhetes kostjaga olnud see üleandja, kes saab saadut saajalt tagasi nõuda. VÕS § 1029 sätestab, et kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. Eeltoodust tuleneb, et kui üleandja LH täitis ka kohustuse ekslikult või ilma õigusliku aluseta kostjale, ei saa ta kostja vastu alusetu rikastumise nõuet esitada. Hageja ei saa aga kostja vastu alusetu rikastumise nõuet esitada, sest hageja ei ole suhetes kostjaga olnud selleks üleandjaks, kes on midagi alusetult kostjale üle andnud. Eeltoodu tõttu on hageja nõue kostja vastu 82 507,08 euro nõudes põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu jääb rahuldamata ka hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
5.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hageja nõue rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Vaidluse all oli ka see, kui suur on kostja nõue ja millest see tuleneb. Maakohus oleks esmalt pidanud tuvastama kostja nõude suuruse ja seejärel kvalifitseerima kostja nõude. Kohtu poolt viidatud akt nr 9 esitati kohtule 28. veebruaril 2014. Wesico ei olnud käesolevasse kohtumenetlusse kaasatud enne kui talle edastati maakohtu poolt Ducto taotlus kolmanda isiku kaasamiseks. Wesico vastas taotlusele 21. märtsil 2014. Enne seda ei olnud hagejal võimalik selle aktiga tutvuda ning hageja ei teadnud selle sisu. Hageja vastuväited ei ole hilinenult esitatud. Apellant seab kahtluse alla tööde vastuvõtuaktis nr 9 märgitud tööde mahu vastavuse tegelikkusele. Apellant ei nõustu kostja väitega, et ta on tööd teinud ning tööd on OÜ-le Loksa Haljastus üle antud. Kostja soovib tasu ka selliste tööde teostamise eest, mille osas kostjal ja Arcol puudus omavaheline teostamise ja tasustamise kokkulepe. Alltöövõtulepingu punkti 8.1. järgi oli tööde maksumuseks koos käibemaksuga 448 214,11 eurot. Kostja teostas aga akti nr 9 arvestades töid palju väiksemas mahus kokku summas 300 575,46 eurot. Kostja jättis osa tema kohustuseks olnud töödest tegemata. Sellest tulenevalt ei saa kostja poolt 2012.a juulis teostatud tööde mahtu arvestada ka läbi selle, kas kõik tööd said tehtud ja kogu kokkulepitud tasu makstud. Apellandi kohustuseks ei ole tõendada kui palju kostja töid tegi. Aktiga nr 9 on tõendatud üksnes kaameravaatluste ja survestamise tööd vastavalt mahus 619 m ja 1498,3 m, kuid nende tööde teostamise ja tasustamise (tööde hinna) osas ei olnud alltöövõtulepingus kokkulepet. Seega akti nr 9 alusel ei saa lugeda tõendatuks alltöövõtulepingust
tulenevate tööde teostamist mahus 46 865,25 eurot. Kostja poolt väidetavalt tehtud töid ei ole Loksa Haljastusele kui tellijale üle antud, sest neid ei ole reaalselt tehtud. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel kui leidis, et kostjal on nõue seltsinglaste vastu. Kostjal saab olla nõue üksnes Arco vastu. Kolmandal isikul saab olla nõudeõigus seltsinglaste vastu juhul kui seltsing on äratuntav ja kolmas isik teab või peab teadma, et ta sõlmib lepingu seltsinglastega. Seltsinglane (hageja) ei olnud äratuntav. Antud juhul on nii Arco, kostja kui ka hageja läbivalt väitnud, et Arco ja Ducto sõlmisid lepingu omavahel mitte seltsinglaste ja Ducto vahel. Maakohus on otsuses vääralt jätnud kohaldamata TsÜS § 129 lg 1 ja põhjendamatult jaatanud Arco ja kostja vahelise 01. oktoobri 2012.a nõude loovutamise kehtivust. Maakohus on eksinud materiaalõigusnormi kohaldamisel leides, et kohtu poolt tuvastatud seltsinguvara käsutamise keeld tulenes antud juhul lepingust. Käsutuskeeld tulenes seadusest (VÕS § 587 lg 1). Seetõttu on ekslik kohtu viide TsÜS § 76 lg-le 2 ja käsitlus justkui oleks nõude loovutamine kostjale kehtiv. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kohus on tuvastanud, et hageja ei ole heakskiitu 01. oktoobri 2012.a nõudeloovutamise tehingule andnud. Kostja on läbivalt väitnud, et talle loovutati töövõtjate seltsingu nõue. Kuivõrd TsÜS § 129 lg 1 kohaselt on Arco ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping tühine, siis ei ole kostja omandanud seltsingu nõuet ja kostjal ei ole õigust saada vaidlusalust 82 507,08 eurot. Kostja teadis enda kinnitusel juba 23. augustil 2012.a, et hageja on lõpetanud Arco esindusõiguse seltsingus. Samuti oli kostja hiljemalt 23. augustil 2012.a teadlik sellest, et Arco ja hageja vahel on seltsing. Kostja pidi nõude loovutamise lepingu sõlmimisel teadma, et leping on tühine VÕS § 587 lg 1 ja TsÜS § 129 lg 1 alusel. Kostja oleks pidanud küsima 01. oktoobri 2014.a nõude loovutamise lepingule hageja nõusolekut. Otsuse punktis 111 esitab maakohus üllatusliku õigusliku käsitluse nagu oleks Arco loovutanud seltsingu-sisese talle kuuluva nõude. Sellisel juhul oleks nõude loovutamise leping tühine VÕS § 588 alusel ja maakohus on jätnud eeltoodud normi koos TsÜS §-ga 87 vääralt kohaldamata. Juhtivpartneriks olnud hagejal oli alates 25. septembrist 2012.a õigus otsustada, kellele ja kuhu väljamakse teostada. Hageja otsustas, et väljamakse tuleb teostada talle. Kui nõuet ei oleks loovutatud, siis ei oleks ka kostja õiguseellasel Arcol olnud õigust öelda, kellele väljamakse teha. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, millisel õiguslikul alusel Ducto sellise otsustusõiguse omandas. Hageja otsustas väljamakse nõuda endale seetõttu, et pärast Arco poolset tööde teostamisest ja korraldamisest loobumist pidi hageja enda kanda võtma tööde kallinemise minimaalses summas 476710 eurot. Tööde kallinemise põhjustas Arco ebaõige töömahtude arvestus ning asjaolu, et lepingukokkulepe nr 4 oli sõlmitud siduva eelarve põhimõttel ehk tellijalt LH-lt täiendavat raha juurde küsida ei olnud võimalik. Kuna Konsortsiumilepingu punkti 2 kohaselt oli ehitustööde teostamine/korraldamine Arco ainuisikuline kohustus, siis tööde lõpetamata jätmise ja kahjumi kandmise hagejale jätmisega rikkus Arco selgelt seltsingulepingut. Kui jaatada maakohtu käsitlust, et Arco asemele astus kostja, siis on selge, et hagejal on õigus keelduda kostjale väljamakse tegemisest, sest seltsing pidi saadaoleva summa arvelt finantseerima tööde kallinemist. Harju Maakohtu 03. septembri 2013.a tagaseljaotsus on tühistatud sama kohtu poolt 10. oktoobril 2013 ning notarikontolt tehtud väljamakse on tehtud õigusliku aluseta.
Maakohus on jätnud otsuses eristamata ja selgelt tuvastamata kostja nõude aluse. Kostja on läbivalt väitnud, et ta on nõude loovutamise lepinguga astunud Arco asemele suhetes tellija LH-ga. Seega on kostja nõudnud 20. juunil 2011.a sõlmitud lepingukokkuleppest nr 4 (s.h kollase FIDIC ́u üldtingimused) tulenevat töövõtutasu tellijalt. Kostja ei esitanud hagi Arcoga sõlmitud alltöövõtulepingu alusel. Lepingukokkuleppe nr 4 alusel nõuet ja hilisemalt vastuväiteid esitades ei ole aga kostja välja toonud, millise konkreetse lepingupunkti alusel on tal õigus raha endale saada. Maakohus on õieti tuvastanud, et lepingukokkuleppe nr 4 alusel oli alates 25. septembrist 2012 üksnes hagejal õigus otsustada, kuhu ja kellele töövõtutasu makstakse. Seega kuna kostjale raha maksmise aluseks olevat sätet ei ole kostja ise ega ka kohus suutnud tuvastada, ei ole võimalik jaatada kostjale alusetult tehtud väljamakse põhjendatust tagantjärele. Kostja ei ole väitnud, et tal on õigus hoiustatud rahasumma saada seetõttu, et ta on alltöövõtulepingu alusel teostanud töid ja nende eest ei ole talle tasutud. Kostja ei ole tõendanud tööde tegemist ja väidetavalt kostja poolt tehtud töid ei ole LH-le kunagi üle antud. Seega ei saa kostja nõue kuuluda rahuldamisele ka tulenevalt alltöövõtulepingust. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). I
8.Maakohus leidis õigesti, et hageja ja Arco moodustasid välise seltsingu (ehituskonsortsiumi), mis pidi tulenevalt riigihangete avalikust registrist olema kostjale äratuntav. Kostja pidi aru saama, et Arco tegutses riigihanke täitmisel tulenevalt maakohtu poolt tuvastatud asjaolust, et Arco ja kostja vahelise töövõtulepingu p-s 1.1 riigihankele viidati (otsuse p 89). Kui leida, et kostja ei pidanud tutvuma riigihangete avaliku registri kandega ja kostja ei olnud töövõtulepingu sõlmimisel teadlik asjaolust, et kohustused võtavad töövõtulepingu järgi seltsinglased, pidi ta hiljemalt 25.09.2012 LH e-kirjast aru saama, et loovutatud nõue kuulub seltsingule. Kostja on õigustatult viidanud menetluses mh TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt võis kostja varasemalt eeldada Arco esindusõigust seltsinglaste esindamiseks ka taluvus- või näivusvolituse alusel.
9.Kostja sõlmis Arcoga nõude loovutamise lepingu 01.10.2012, olles teadlik nii nõude kuulumisest seltsingule kui ka Arcol esindusõiguse, so nõude käsutusõiguse puudumisest.
10.Õige on apellandi väide, et hagejal ei olnud menetluses võimalik esitada vastuväiteid kostja töövõtutasu suurusele ning põhjendatusele enne enda menetlusse kaasamist iseseisva nõudega kolmanda isikuna, kellel on nõue kostja vastu. Kohus ei ole aga silmas pidanud vastuväidete esitamist menetluses, vaid hageja õigust esitada pretensioone kostja poolt tehtud ja Arco poolt vastuvõetud töödele. Maakohus leidis õigesti, et alltöövõtuleping kostjaga oli sõlmitud hankelepingu täitmise eesmärgil, mistõttu hageja vastutas solidaarselt ka sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest koos Arcoga, kuigi ta ei olnud ise lepingu poolena lepingus märgitud (otsuse p 87). Kuivõrd Arco ülesandeks oli tagada hankelepingu täitmine, tegutses ta alltöövõtulepingu sõlmimisel seltsinglaste ühise eesmärgi täitmise nimel (otsus p 90) ja vaatamata alltöövõtulepingus hagejale mitteviitamisele, oli alltöövõtuleping sõlmitud seltsinglaste ühiste eesmärkide saavutamiseks ehk hankelepingu täitmiseks (otsuse p 94). Kuivõrd töövõtuleping oli sõlmitud hankelepingu täitmiseks, mille eest
vastutasid mõlemad seltsinglased solidaarselt, vastutas hageja solidaarselt koos Arcoga ka alltöövõtulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest (otsuse p 95).
11.Seega pidas maakohus põhjendatult kuni 23.08.2012 kell 18:22 Arcot õigustatuks tööde vastuvõtmiseks. Maakohus tuvastas, et Arco võttis tööd vastu enne nimetatud kellaaega (otsuse p 94). 24.09.2012 (otsuse p-s 70 ekslikult 24.09.2014) andis LH hagejale nõusoleku asuda juhtivpartneriks. Õige on maakohtu seisukoht, et hiljemalt siis tekkis hagejal õigus esitada vastuväiteid Ducto poolt teostatud töödele. Alates nimetatud ajast tuleb hagejat vaadelda seltsinglaste volitatud esindajana suhetes kolmandate isikutega (VÕS § 593). Iseenesest ei välista hageja õigust esitada vastuväiteid kostja poolt tehtud töödele ka Arco poolt tööde vastuvõtmine aktiga. Hageja esitas oma vastuväited aktile pärast 28.07.2014 kostja vastuse saamist. Hageja seisukoht, et ta ei olnud varem aktist nr 9 teadlik, ei tähenda, et hageja saaks esitada vastuväiteid piiramatu aja jooksul ja temale ei kohaldu töö viivitamata ülevaatamise kohustus (VÕS § 643) ning kohustus teatada töös esinevatest puudustest mõistliku aja jooksul (VÕS § 644 lg 1). Tulenevalt asjaolust, et alates 24.09.2012 esindas hageja seltsinglasi kostja ees, tekkisid hagejal ka vastavad kohustused. Kuivõrd mõistlik aeg puudustest teavitamiseks oli rohkem kui kaks aastat pärast kostja tööde valmimist möödunud, on hageja kaotanud õiguse neile tugineda. Maakohus on väiteid puuduste olemasolu kohta töös analüüsinud üksnes alternatiivselt ja see ei muuda otsust ebaõigeks. Eelkõige on maakohus lähtunud mõistliku aja kriteeriumist puudustest teatamisel. Maakohus tuvastas, et kostjal oli hageja vastu ehitusaegse tagatise ning alltöövõtulepingujärgne töötasu nõue (otsuse p 104). Seega kvalifitseeris maakohus kostja nõude. II
12.Vaidluse lahendamisel ei ole määrava tähendusega, kas seltsing oli või pidi kostjale olema väliselt äratuntav ja kas kostjal oli nõudeõigus seltsinglaste vastu VÕS § 595 alusel. Hageja ega kostja ei ole seda väitnud ega maakohus ei ole oma otsust ka nimetatule rajanud. Maakohus viitas VÕS §-le 595 eelkõige seoses seltsinglaste solidaarse vastutusega alltöövõtja ees. Maakohus on leidnud, et kuna alltöövõtuleping kostjaga oli sõlmitud hankelepingu täitmise eesmärgil, vastutas hageja solidaarselt ka sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest koost Arcoga, kuigi ta ei olnud selle lepingu poolena lepingus märgitud (otsuse p 95).
13.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ning Arco vahelistes suhetes otsustasid seltsingu liikmed ise kokkuleppeliselt, kes on nende hulgast juhtivpartner ning kellel on õigus teist seltsinglast esindada nõude loovutamise lepingu sõlmimisel. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus järeldas sellest ebaõigesti, et Arco keeld mitte loovutada nõuet kostjale ei tulenenud seadusest, vaid Arco ning hageja vahelisest sisemisest seltsingusuhtest. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta sellekohased seisukohad ja viited TsÜS § 76 lg-s 2 sätestatule, kuna Arcol polnud keelatud nõude loovutamine mitte tehingust, vaid seadusest tulenevalt (VÕS § 587 lg 1 I lause). Lähtudes asjaolust, et Arcoga sõlmitud töövõtulepingu pooleks oli seltsinglane, loovutatud nõue oli seltsingu oluline vara, oli tegemist igapäevase tegevuse raamest väljuva tehinguga, milleks oli vaja hageja nõusolekut.
14.Samas ei muuda see ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et nõude loovutamise tehing ei ole tühine. Kuivõrd seltsinguvara käsutuskeeld tulenes seadusest, kohaldas maakohus lõppkokkuvõttes õigesti TsÜS §-s 87 sätestatut (otsuse p 111). Loovutamise tühisus peaks olema rikkumise tagajärjena seaduses ette nähtud või olema keelu mõtteks.
15.Analoogiline säte on ÄS § 180 lg 4 II ja III lause, mille kohaselt vajavad osaühingu juhatuse poolt tehtavad igapäevase majandustegevuse raamest väljuvad otsused nõukogu nõusolekut, kuid see piirang ei kehti kolmandate isikute suhtes. Seega sisesuhtest tulenev nõude loovutamise keeld ei too kaasa tehingu tühisust.
16.Ka VÕS § 587 asub seaduse 31.peatükis, mis reguleerib seltsinglastevahelisi suhteid (sisesuhe), seltsinglaste suhted kolmandate isikutega on reguleeritud 32. peatükis. Kuna juba sissenõutavaks muutunud rahaliste nõuete loovutamisest sellist riivet seltsinglase õigustele ei tulene, oleks loovutamiskeelu rikkumise tagajärjeks eelkõige seltsinglase võimalikud võlaõiguslikud nõuded teise seltsinglase vastu nt kahju hüvitamiseks või võimaliku leppetrahvi maksmiseks. Teisiti on reguleeritud näiteks PankrS § 119 lg-s 1, mille kohaselt tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.
17.Põhjendatud on maakohtu järeldus, et TsÜS § 129 kohaldamisele ei kuulu, kuna Arco ei sõlminud nõude loovutamise lepingut kostjaga mitte esindusõigusega seltsinglase, so hageja, vaid enda nimel. TsÜS §-des 128 – 130 oleks kohaldatav juhul, kui esindusõigusega seltsinglane ületaks temale antud või seadusest tulenevat esindusõigust. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Arco ei olnud nõude loovutamise ajal esindusõiguslik seltsinglane.
18.VÕS § 588 kohaldamisele ei kuulu, kuna loovutatud nõude näol ei ole tegemist seltsinglastele üksteise suhtes kuuluva seltsingulepingust tuleneva nõudega. Otsuse põhjendustes ei ole maakohus tuginenud asjaolule, et loovutati seltsinglastele üksteise suhtes kuuluv seltsingulepingust tulenev nõue. Maakohus on leidnud, et Arco loovutas tehinguga seltsinguvara hulka kuuluva nõude (otsuse p 111). Seega ei ole apellatsioonkaebuse vastavad väited põhjendatud.
19.Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, et asjaosalised ei ole tuginenud LH hoiustamisavalduse tühisusele. Asjaolude kohaselt puudub kostjal nõue hageja vastu, mistõttu ei saa kostja esitada hageja vastu nõuet ja vastav hageja käsitlus on põhjendamatu. Kostja ei ole otsustanud seltsinglase Arco asemel, kellele väljamakse teha, mistõttu kohus seda analüüsida ei saanud. Kostja on nõude loovutamise tõttu Arco õigusjärglane LH suhtes alltöövõtulepingust tuleneva tasu osas. III
20.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.
21.Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2015 lahendi 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud seisukohtadest määrab käesolevas tsiviilasjas kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.