Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hagejate nõuded, väited ja tõendid 09.09.2016 alaealise XX (X) nimel tema ema XX esitatud hagiavalduse kohaselt (tl 3-5) ei ole lapse isa XX (kostja) ülal pidanud oma alaealist last XX. Hageja palub välja mõista elatis kehtivas igakordses miinimummääras alates 1.09.2016.

Kostja vastuväited ja tõendid, hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja on oma vastuses (tl 19-23) märkinud, et XX ülalpidamise kohustus lasub XX ja tema abikaasal XX-l alates 11.11.2010, s.o päevast mil kostja andis notariaalse nõusoleku lapse XX lapsendamiseks ning mil abikaasad XX ja XX olid võtnud XX enda hooldada. xx xx xxxx andis Vändra Alevivalitsus välja korralduse nr xx, millega muudeti nimeseaduse § 20 lg 3 alusel lapse ema (XX) ja kostja (XX) kokkuleppele tuginevalt XX perekonnanime ja lapse nimeks sai XX (tl 24). 11.11.2010 tõestas Pärnu notar Irina Luih kostja XXa notariaalse tahteavalduse, mille sisuks oli, et XX loobub täielikult xx xx xxxx sündinud XX vanemaõigustest ning on nõus ja lubab XX lapsendamise lapse ema XX ja tema abikaasa XX poolt (tl 25-27). XXa kinnitusel selgitas notar notariaalakti koostamise käigus temale muuhulgas väga konkreetselt, et kehtiva õiguse kohaselt vabaneb ta lapsendamiseks nõusoleku andmise õigustagajärjena lapse ülalpidamise kohustusest arvates kõnesoleva notariaalakti allakirjutamisest. Perekonnaseaduse (PKS) § 157 sätestab, et lapsendaja on kohustatud last ülal pidama alates ajast, mil lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja lapsendaja on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendaja annab ülalpidamist enne lapse vanemat. Kui abikaasa soovib lapsendada oma abikaasa last, on abikaasad kohustatud lapsele ülalpidamist andma alates ajast, millal lapse vanem on andnud lapsendamiseks nõusoleku ja abikaasad on võtnud lapse enda hooldada. Lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on eelnimetatud isikud ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimesed. Hageja märgib (tl 31-32), et tänaseks lapsendamist toimunud pole ja notariaalakt on oma kehtivuse kaotanud. Notariaalakt ei kohusta lapsevanemat lapsendamist taotlema. XX on saanud ülalpidamist, arvestades lapse vajadusi ja tavalist elulaadi, kuid siiani on selle eest hoolitsenud ja vastutanud üks lapsevanem. Kuna vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, on elatis mõeldud katma pooled lapsele tehtud kulutustest.

2(6)

Tsiviilasi nr 2-16-13660 Kostja ei nõustu oma täiendavas seisukohas (tl 45-50), et kui lapsendamist ei ole formaalselt toimunud, siis ülalpidamiskohustus taastub lihtviisiliselt lapsendamiseks antud nõusolek kehtetuks muutmise tõttu. Kostja hinnangul ei ole võimalik leida kehtivast õigusest (eeskätt PKS) sätteid, mis toetaksid ülalpidamise kohustuse automaatse taastumise väidet. Kostjale arusaadavalt oli seadusandja mõte lapsendaja ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kehtestamisel (PKS § 157), et kui lapsendajad on lapse enda hooldada võtnud ja lapse bioloogiline vanem on lapsendamiseks nõusoleku andnud, siis lasub sellest hetkest lapse ülalpidamiskohustus lapsendajatel. Seadusandja ei ole praeguselt kehtestanud expressis verbis ülalpidamiskohustuse taastumise regulatsiooni (s.o taastumise õiguslikke eeldusi ja tingimusi ning korda) pärast lapse bioloogilise vanema poolt lapsendamiseks notariaalse nõusoleku andmist. Kostja hinnangul ei saa ülalpidamiskohustus taastuda iseeneslikult ja/või järelduslikult, ning sõltumata lapse tegelikest huvidest ja lapsendamiseks nõusoleku andnud isiku tahtest ja käitumisest. Kostja ei pea õiguslikult võimalikuks, et lapse ja vanema vaheline bipolaarse iseloomuga sotsiaalselt mitmekihiline perekondlik suhe saaks taastuda pärast lapsendamise põhjusel tekkinud aastatepikkust katkestust kuidagi iseenesest, automaatselt või üksnes kohtuliku edikti alusel ning ainult elatise maksmise kohustuse osas – ilma et selleks oleks kehtestatud põhiseadusele tuginevat ning selle põhimõtetega kooskõlas olevat seadusandlikku regulatsiooni. Kostja jaoks ei olnud tegemist sugugi kergekäelise otsusega, vaid vastupidi – kostja tegi sellise otsuse raske südamega. Peamiseks mõjuteguriks lapsendamiseks nõusoleku andmisel oli kostja jaoks asjaolu, et X ema avaldas korduvalt kostjale, et kostja ei saa nii või teisiti last tulevikus enam nägema, kuna XX ja tema abikaasa on sellele kategooriliselt ja lõplikult vastu. Kostja ei näinud sel hetkel võimalusi enda kui lapsevanema õiguste eest edukaks seismiseks ja andis alla. Lapsendamiseks nõusoleku andmisel selgitas notar kostjale, et nõusoleku andmisest alates on kostja ülalpidamiskohustusest vaba. Ei notar ega keegi teine pädev isik ei ole kostjale selgitanud midagi ülalpidamiskohustuse väidetava taastumise võimaluse kohta. Kostja ei olnud teadlik asjaolust, et XX ja XX ei ole lapsendamist formaalselt lõpule viinud. See sai kostjale teatavaks alles pärast käesolevas asjas esitatud hagiavalduse saamist. Millistel konkreetsetel põhjustel lapsendamist ei toimunud – need asjaolud on kostjale teadmata. Kostja soovib osundada, et käesoleval juhul ei ole lapse huvid kuidagi kahjustatud. 27.01.2017 istungil (kohtueelistung, jätkus vahetult kohtuistungina, protokoll tl 59-60) jäi hageja oma nõude juurde ning kostja jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 õigustab alaealist last ülalpidamise saamiseks. Käesolevas asjas on kostja vastuväiteks asjaolu, et temal ülalpidamiskohustus hageja ees puudub. Kostja tugineb oma vastuses faktilisele ja vaidlustamata asjaolule, et 11.11.2010 on ta andnud notariaalse nõusoleku hageja lapsendamiseks, vaatamata sellele, et lapsendamist ei toimunud 3 aasta möödudes alates nõusoleku andmisest ega ole ka ole toimunud tänase päevani (ka neis asjaoludes vaidlus puudub). Kostja leiab, et ülalpidamiskohustus ei saa taastuda iseeneslikult ja/või järelduslikult, ning sõltumata lapse tegelikest huvidest ja lapsendamiseks nõusoleku andnud isiku tahtest ja käitumisest. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Nimelt leiab kohus, et kui lapsendamist hageja suhtes ei ole senini toimunud, on kostja nõusolek isikuliselt määratud lapsendajale PKS § 155 lg 6 kohaselt tänaseks kehtivuse kaotanud. Antud sätte kohaselt kaotab vanema poolt isikuliselt määratud lapsendajale lapsendamiseks antud nõusolek kehtivuse ka juhul, kui last ei ole 3(6)

Tsiviilasi nr 2-16-13660 lapsendatud kolme aasta jooksul nõusoleku andmisest arvates. Kostja on nõusoleku hageja lapsendamiseks andnud 11.11.2010 ning seega on antud nõusolek kehtivuse kaotanud, kuna lapsendamist ei ole toimunud (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-47-13 ja samas asjas hiljem tehtud Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 2-12-11924). Lapsendaja ülalpidamiskohustus saaks olla vaid kehtiva nõusoleku korral lapsendamiseks. Seega asjaolu, et kostja andis nõusoleku lapse lapsendamiseks, kuid lapsendamist ei toimunud, ei anna alust vabastada kostjat alaealise lapse ülalpidamiskohutusest. Ka perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduseelnõu nr 546 SE seletuskirjas on välja toodud (ning viidatud samuti eelpooltoodud Riigikohtu lahendile), et § 157 muudatuse eesmärk üldiselt oli määratleda ülalpidamiskohustuslaste järjekorra täpsustamise raames seaduses selgemalt välja tuua lapsendaja positsioon. Muudatus on sisse viidud seadusesse just suurema selguse tagamiseks ja kohtute töö lihtsustamiseks otsustamisel, kes on kohustatud õigustatud isikut ülal pidama ja milline on ülalpidamiskohustuslaste järjekord olukorras, kus vanem on andnud nõusoleku lapse lapsendamiseks. Ülalpidamiskohustus on sel juhul nii lapsendajal kui ka bioloogilisel vanemal. PKS § 157 kohaselt on lapsendaja lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene ning asub seega lapse bioloogilise vanema ees. Vanemal on aga jätkuvalt ülalpidamiskohustus, ent ta on kohustatud isikute järjekorras teine. Juhul kui aga lapsendamise protsess mingil põhjusel nurjub või katkeb (nagu käesoleval juhul, lapsendamist kolme aasta jooksul ei toimunud) ja seega langevad ära PKS-i §-s 157 sätestatud alused lapsendaja ülalpidamiskohustuseks lapse suhtes, on bioloogiline vanem, vaatamata lapsendamiseks antud nõusolekule, taas ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene. Antud juhul on ülalpidamiskohustus seega hageja bioloogilisel vanemal ehk kostjal. Ülaltoodust tulenevalt ei ole ülalpidamiskohustus kui selline üldse vahepeal katkenud, ka mitte lapsendamise nõusoleku andmisega, ja seda sõltumata sellest, kas notar seda 11.11.2010 dokumendi vormistamisel selgitas või mitte. Lapsendamiseks nõusoleku andmise puhul muutub vaid ülalpidamiskohustuslaste järjestus. Seega ei pea seadusandja kehtestama ka ülalpidamiskohustuse taastumise regulatsiooni, mille puudumist kostja ette heidab, kuna ülalpidamiskohustus hageja suhtes ei ole bioloogilisel vanemal (ehk kostjal) üldse lõppenud/lõpetatud. Kostja on oma vastuses märkinud, et temale arusaadavalt oli seadusandja mõte lapsendaja ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kehtestamisel (PKS § 157), et kui lapsendajad on lapse enda hooldada võtnud ja lapse bioloogiline vanem on lapsendamiseks nõusoleku andnud, siis lasub sellest hetkest lapse ülalpidamiskohustus lapsendajatel. Kohus märgib, et kostja on õigesti aru saanud seadusandja mõttest, mis puudutab ülalpidamiskohustust lapsendajale, kui lapsendamiseks nõusolek on antud ja lapsendamine on toimunud. Sellisel juhul olekski lapsendaja ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene, kuid see ei vabasta bioloogilist vanemat n-ö automaatselt ülalpidamiskohustusest, vaid muudab üksnes ülalpidamiskohustuslaste järjekorda. Kohus leiab erinevalt kostjast, et seadusandja mõtteks ei saa kindlasti olla alaealise lapse jätmine ilma ülalpidamisest juhul, kui lapsendamist mingil põhjusel ei toimu. Seega on hageja nõue õiguslikult põhjendatud. PKS § 99 lg 1 järgi lähtub kohus lapse ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist. PKS § 99 lg 2 täpsustab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2016 aastal 215 eurot, 2017 235 eurot). PKS § 101 lg 2 kohaselt mõistab kohus elatise välja kindla summana või muutuva suurusena. PKS § 100 lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. 4(6)

Tsiviilasi nr 2-16-13660

Käesoleval juhul on hageja esitanudki nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras ja seda alates 01.09.2016 (hagi esitati 09.09.2016). Sellise nõude puhul on Riigikohus korduvalt (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-7-05 p 20, 3-2-1-118-12 p 16, 3-2-1-165-13 p 15) selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub seaduse eelduse kohaselt kahekordne miinimumelatis (kuupalga alammäär) ning selles ulatuses: - ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada ja - tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad poole kuupalga alammäära ulatuses lapsele ülalpidamist anda. Vaidlus hageja vajaduste osas asjas puudub ja seega tuleb eeldada, et need on kahekordse miinimumelatise ehk igakordselt kehtiva kuupalga alammäära ulatuses. Riigikohus on rõhutanud, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-57-04 p 10 ja 3-2-1-7-05 p 16). Oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) on Riigikohus veelgi konkreetsemalt öelnud, et: Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Seega ei vabane vanem ka piisava ülalpidamisvõime puudumisel alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Samas on seadus näinud ette võimaluse ka miinimummäärast väiksema elatise määramiseks, mille sätestab PKS § 102 pealkirjaga „Kohustatud isiku varalise seisundi arvestamine“ (kuigi PKS § 99 ei näe ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel ette vajadust arvestada kohustatud isiku varalise seisundiga). PKS § 102 lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi ei vabane vanem lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohaselt. PKS § 102 lg 2 teine lause sätestab, et kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega ei vabane vanem ka piisava ülalpidamisvõime puudumisel alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Küll aga sätestab sama lõike viimane lause, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 nimetatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel eelmärgitud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 (p 14) nimetatud sätteid kommenteerides öelnud, et viidatud sätete järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi laps ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Antud juhul kohus eelpool toodud asjaolusid tuvastanud ei ole, kostja neile ka ei viita. Poolte vahel puudub vaidlus elatise suuruse osas, sisulisi vastuväiteid kostja hagiavalduses toodud elatise summa osas esitanud ei ole. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt välja elatusraha PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras (pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, tegemist on muutuva suurusega) alates 01.09.2016 igakuuliselt alaealiste laste ülalpidamiseks kuni laste täisealiseks saamiseni. 5(6)

Tsiviilasi nr 2-16-13660

Kuivõrd haginõue ulatub 1. septembrini 2016, siis peab kohus tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11 kuni kohtuotsuse tegemiseni elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvama kostjalt väljamõistetavast elatisest maha summad, mille ulatuses oli kostja lapse ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Sama otsuse kohaselt tuleb maakohtul otsuse selguse ja täidetavuse huvides hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista. Kostja kohtule tõendeid, et ta kohtumenetluse ajal oleks hagejale elatist tasunud, esitanud ei ole. Seega loeb kohus, et kostja ei ole elatist tasunud perioodil 1.09.2016 – 12.02.2017 eest, kuid kostja kohustus elatise tasumiseks nõutaval perioodil oli aga 1195.68 eurot (arvestusega 2016 aastas 4 kuu eest 215 eurot kuus ning jaanuari 2017 eest 235 eurot ning 2017 veebruari eest 93.96 eurot (arvestus 28-päevane kuu)). Seega tuleb eelneva põhjal kostjalt välja mõista senine elatise võlgnevus kokku summas 1195.68 eurot.

Menetluskulud Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kohus on andnud pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, kuid hageja kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole. Seega loeb kohus, et hagejal menetluskulud puuduvad, elatise nõue on ka riigilõivuvaba.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.