Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

2-16-6186

leidma paremini tasustatud tööd ja vajadusel parandama oma professionaalseid oskusi. Hageja jääb oma nõuete juurde. Kostja vastus Kostja tunnistab hagi osaliselt ja leiab, et hagi tuleb rahuldada summas 50 eurot kuus. Pärast vanemate kooselu lõppemist elab hageja oma ema juures. Kostja osales hageja ülalpidamisel tema emaga kooselu jooksul ning jätkab osalemist lapse ülalpidamisel peale kooselu lõppemist arvestades enda võimalusi. Kostja tasub lapse ülalpidamiseks keskmiselt 50 eurot kuus. Kostjal on veel üks alaealine laps, sünd. 2010, kelle ülalpidamiseks maksab kostja tütre emale keskmiselt 50 eurot kuus. Kostjal ei ole hetkel pidevat töökohta ja kindlat sissetulekut. Ta töötab OÜ-s XXXX, kus ta saab töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Muid sissetuleku allikaid või vara kostja ei oma. Kostjal on tõsised terviseprobleemid. Kostjal on tuvastatud üldhaigestumine, mille tulemusel ta on osaliselt töövõimetu ja tema töövõime kaotuse protsent on 80%. Kostja vajab terviseprobleemide tõttu pidevat ravi, mis on seotud oluliste täiendavate kulutustega erinevatele ravimitele. Lähtudes tervise seisundist ei suuda kostja oma varalist seisundit oluliselt parandada, st ei suuda leida hea sissetulekuga tööd ja teenida täiendavat raha. Kostja on abielus, tema abikaasa ülalpidamisel on kolm last. Enda sissetuleku arvelt peab kostja tasuma elatise hagejale ning ülal pidama ennast ja enda teist alaealist last. Seega on põhjendatud hagi rahuldada summas 50 eurot kuus. Juhul kui kohus rahuldab hagi 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, siis kostja teine laps osutub varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja on seisukohal, et temal on mõjuv põhjus selleks, et kohus vähendaks elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra (s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast). Kostja on kohustatud kindlustama igale lapsele võrdse ülalpidamise. Kostja keskmine sissetulek on ca 350 eurot (neto) kuus. Käesoleval hetkel võib kostja ülalpidamist anda igale lapsele ca 50 euro suuruses summas. Seejuures jääb kostjale enda ülalpidamiseks ca 250 eurot. Kostja ei ole, arvestades kostja töövõimetust ja teise lapse olemasolu, võimeline ülal pidama lapsi suuremas ulatuses kui 50 eurot kuus. Elatise hagi läbivaatamisel omavad olulist tähtsust mõlema lapse vanemate sissetulekud. Lapse ema ei ole esitanud tõendeid enda sissetuleku kohta. Kostja taotleb välja nõuda hageja emalt andmed tema sissetuleku ja varalise seisundi kohta, seal hulgas viimase 6 kuu palgatõend. Kostja esitab 20.09.2016 menetlusdokumendis tõendid enda sissetulekute kohta (s.o konto väljavõtted). Igakuiselt saab kostja töötasu ca 419,60 eurot ning Sotsiaalkindlustusametilt pensioni ca 124 eurot (arvestatud on 254,98 eurot) ja sotsiaaltoetust 89,76 eurot. Kostjal on suur võlgnevus Nordea panga ees ning selle võla kustutamiseks võtab kohtutäitur igakuiselt maha kostja arveldusarvelt kõik kostjale laekunud summad (s.o töötasu, see nähtub konto väljavõttest). Samuti kohtutäitur võtab kostja pensionilt igakuiselt ka 127,49 eurot, mistõttu Sotsiaalkindlustusamet kannab kostjale sotsiaaltoetuse üksnes summas 124 eurot. Selleks, et jõuda töökohale ja koju tagasi (töökoht on XXXX ja elukoht on XXXX) peab kostja kasutama transporti ning kandma sellele täiendavad suured kulutused ca 4-5 eurot päevas. Samuti peab kostja kulutama suuremad summad ravimisele (ravimid, sõidud arstide juurde, protseduurid jne). Kostjal on võimalik maksta hagejale elatist summas 50 eurot kuus. Kohtu seisukoht

2-16-6186

Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lapsele on, PKS § 101 lg 1 sätetest, mille kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lg 1 sätestatud määra. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Kuna PKS § 101 lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis miinimumsummas. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega, leiab, et hageja oli õigustatud hagi esitama. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja elab vanemate kokkuleppel koos emaga. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi tõendama. Samuti on põhjendatud eeldada, et miinimumsummas elatise nõudmisel peavad vanemad last ülal pidama võrdselt, mitte vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on käesoleval ajal oma ema ülalpidamisel, seega täidab hageja ema oma ülalpidamiskohustust. Lähtudes eeltoodust ei pea hageja ema oma sissetulekuid tõendama. Hageja ema on esitanud arvelduskonto väljavõtte ajavahemiku 01.01.2016-21.07.2016 kohta, millest nähtub, et hageja ema 6,5 kuu sissetulek oli kokku 5625,06 eurot (sh peretoetus 300 eurot, töötasu 3668,45, elatis hagejale 100 eurot, tulumaksutagastus 61,20 eurot, saadud laen 965 eurot ja muud laekumised), seega keskmine sissetulek kuus oli 865,39 eurot koos peretoetusega. Hageja on kostja laps, seega on ta õigustatud kostjalt elatist saama. PKS § 97 kohaselt on hagejaks alaealine laps. Tulenevalt

2-16-6186

TsMS § 230 lg 3 tegi kohus hageja mõlema vanema kohta elektroonilised päringud äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja autoregistrisse ning tuvastas, et hageja vanematel ei ole kinnisvara, mootorsõidukeid ning osalust äriühingutes. Seega ei ole kummalgi vanemal peale rahalise sissetuleku muud vara, mida oleks võimalik kasutada hageja ülalpidamiseks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-164-10 selgitanud, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärse ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks. PKS § 102 lg 2 kohaselt, vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole hagejale ülalpidamist andnud vähemalt miinimumsummas, so PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras. Kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale 2010.a sündinud tütar, mis on tõendatud lapse sünnitunnistusega ja rahvastikuregistri andmetega. Kostja on esitanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo 20.10.2015 otsuse nr XXXX, mille kohaselt on tuvastatud, et kostja on osaliselt töövõimetu üldhaigestumise põhjusel ja töövõime kaotuse protsent on 80%, püsiva töövõimetuse kestus on kuni 30.11.2017. Sotsiaalkindlustusameti 15.09.2016 tõendi nr XXXX kohaselt on kostja töövõimetuspensioni suurus 254,98 eurot kuus, millest on kohtutäituri poolt ajavahemikul 01.04.2016-30.09.2016 kinni peetud igakuiselt 127,49 eurot. Kostja on esitanud Sotsiaalkindlustusameti tõendi, mille kohaselt on keskmise puude tõttu kostjale määratud sotsiaaltoetus 25,57 eurot kuus kuni 30.11.2017. Kostja on avaldanud, et ta töötab OÜ-s XXXX ja esitanud arvelduskonto väljavõtte, mille kohaselt on ajavahemikul 07.03.201606.09.2016 makstud kostjale töötasu 419,60 eurot (neto) kuus. Seega on kostja igakuine keskmine sissetulek ilma sotsiaaltoetuseta 674,58 eurot kuus. Kostjal on ülalpidamiskohustus kahe lapse suhtes, seega on kostja ülalpidamisvõime 168 eurot kuus (674,58:4). Lähtudes eeltoodust ei ole kostjal takistusi anda hagejale igakuiselt ülalpidamist, kuid kohus peab põhjendatuks vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra, kuna kostja on osaliselt töövõimetu ja tema ülalpidamisel on ka teine laps. Lähtudes eeltoodust peab kohus õiglaseks ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks alates hagi esitamisest elatise summas 70%

2-16-6186

miinimummäärast, so ulatuses, mis vastab 70%-le poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohtu hinnangul ei ole väljamõistetud elatis kostjale ebamõistlikult koormav ega pane vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks jätta hageja lepingulise esindaja kulud summas 100 eurot kostja kanda ja kõik muud menetluskulud poolte endi kanda. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt elatise nõudmise hagilt riigilõivu ei võeta. TsMS § 149 lg 5 kohaselt, kaja, menetluse taastamise või menetlustähtaja ennistamise avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon kohtumääruse alusel. TsMS § 149 lg 51 kohaselt, kautsjonit ei tagastata kaja osalise või täieliku rahuldamise korral ja see arvatakse riigituludesse, kui hagi või kohtukutse toimetati kätte käesolevas seadustikus sätestatud nõuete kohaselt, sealhulgas kui see toimetati kätte avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata või kohtuistungile ilmuda õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest kostjal ei olnud võimalik kohut teavitada. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas tuleb kostja poolt tasutud kautsjon kanda riigituludesse. Hagi oli kostjale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt. Tsiviilasja toimiku andmetel on hagimaterjalid kostjale kätte toimetatud TsMS § 322 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui menetlusdokumendi saajat ei saada tema eluruumis kätte, loetakse dokument saajale kättetoimetatuks ka kätte toimetamisega tema eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt neljateistkümneaastasele isikule. Hagimaterjalid on vastu võtnud XXXX, kes on kohtule tagastatud väljastusteate kohaselt kostja ämm ja kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel on XXXX, XXXX. Samale aadressile on kostjale kätte toimetatud kohtuotsus ja sama aadressi on kostja märkinud enda elukohaks kohtule esitatud kajal. Hageja seaduslik esindaja on kinnitanud, et kostja väitel ei läinud kostja tahtlikult postkontorisse temale tähitud kirjaga saadetud hagimaterjale vastu võtma. Kostja ei ole usutavalt põhistanud, et tal oli mõjuv põhjus hagile vastamata jätmiseks. Hagi toimetati kätte käesolevas seadustikus sätestatud nõuete kohaselt ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Lähtudes eeltoodust oli TsMS § 407 lg 1 kohaselt täidetud tagaseljaotsuse tegemiseks vajalikud eeldused. /allkirjastatud digitaalselt/

Raivo Einula kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.