Alfavir OÜ hagi OÜ TT Factory (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko ja Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu) vastu nõude tunnustamiseks OÜ TT Factory (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alfavir OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Alfavir OÜ (registrikood 11412013), lepingulised esindajad vandeadvokaat Yulia Klyukach ja vandeadvokaat Oksana Sobko Kostja I: OÜ TT Factory (pankrotis, registrikood 12040476) pankrotihaldur Mari Männiko, lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun Kostja II: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Karel Miisna
Kohtuistungi toimumise aeg
05.mai 2015, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09. juuni 2014 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
Kõik maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta hageja Alfavir OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Alfavir OÜ esitas 25.03.2014 Harju Maakohtule hagi OÜ TT Factory (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõude 129 192,33 euro tunnustamiseks OÜ TT Factory (pankrotis) pankrotimenetluses, millest 120 000 eurot on tagastamata laenusumma ja 9192,33 eurot tasumata intress laenu kasutamise eest perioodil 13.02.2013-04.10.2013.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ TT Factory (pankrotis – edaspidi võlgnik) ja IB 5 laenulepingut, mille alusel andis IB võlgnikule kokku laenu 120 000 eurot. Laen anti sularahas ja võlgnik vormistas raha saamise kohta orderid.
3.Võlgnik ja hageja sõlmisid 13.02.2013 (laenulepingus on kuupäev märgitud valesti) laenulepingu nr 30213, kommertspandi loovutamise ja üleandmise lepingu ning kokkuleppe nr 519 kommertspandisumma suurendamiseks. Laenulepingu p-s 3.1 leppisid hageja ja võlgnik kokku, et hageja vormistab laenuandja IB poolt välja antud laenusumma 120 000 eurot enda peale. Seega vormistasid hageja ja võlgnik omavahelised suhted laenulepinguga nr 30213 ning 22.02.2013 vormistasid IB ja hageja võlgnikuga sõlmitud laenulepingute ülevõtmise lepingu. Seisuga 04.10.2013 oli hageja põhinõue 120 000 eurot ja intress (12% aastas) perioodi 13.02.2013-04.10.2013 eest 9192,33 eurot.
4.25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele vastu OÜ TT Factory (pankrotis) pankrotihaldur ja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu. Kostja I vastuväited
5.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping nr 30213 on oma olemuselt nõude loovutamise leping. Laenulepingul puudub esialgse võlausaldaja IB nõusolek laenusumma „hageja peale vormistamiseks“. Nõuet ei saa loovutada võlausaldaja osaluseta, mistõttu ei toonud laenuleping kaasa õiguslikke tagajärgi ja hagejal ei tekkinud võlgniku vastu nõuet.
6.Hagiavalduse tugineb hageja 22.02.2013 laenulepingute ülevõtmise lepingule, mis sõlmiti võlgniku, IB ja hageja vahel. Nõudeavalduse esitas ta 13.02.2012 laenulepingu
alusel. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja kohtus taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul. Hagiavalduse asjaolud erinevad nõudeavalduses esitatust. Laenulepingu, pandilepingu ja ülevõtmise lepingu kronoloogia ja lepingulised kokkulepped on eluliselt ebausutavad. Kostja II vastuväited
7.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata. Hageja nõudeavaldus tugines 13.02.2012 laenulepingule nr 30213, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu. Hagiavalduses tugines hageja 5 laenulepingule, kus laenuandjaks on IB. Hageja ei esitanud võlgniku pankrotimenetluses kaitsmiseks 22.02.2013 lepingust tulenevat nõuet. Seega taotleb hageja kohtus nõude tunnustamist, mille tekkimise alused on erinevad nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõudest.
8.Hageja nõue ei ole ka sisuliselt põhjendatud, kuna tõendatud ei ole 120 000 euro võlgnikule üleandmine. Erinevate maksumenetluste käigus võlgniku poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid lükkavad ümber perioodil 10.01.2012-24.05.2012 võlgnikule laenu andmise IB poolt. Maksukohustuslaste registri andmetel olid IB sissetulekud perioodil 01.01.1999-31.12.2012 kokku 44 850,35 eurot. Isegi eeldades, et IB ei kandnud kulutusi ülalpeetavate ja enda ülalpidamiseks, ei võimaldanud tema sissetulekud anda võlgnikule 120 000 eurot laenu.
9.Intressinõue on põhjendamatu, sest võlgnik ei ole hagejalt ega IB-lt laenu saanud. Lisaks sellele on ebaõige nii intressi arvestamise periood kui ka intressimäär. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Võlgniku pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 04.10.2013 määrusega. 20.10.2013 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena summas 129 192,33 eurot. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja võlgniku vahel 13.02.2012 sõlmitud laenulepingust nr 30213, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu 120 000 eurot. 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.
12.Nõuete kaitsmise koosolek toimus 25.02.2014 ja hagi on kohtusse esitatud 25.03.2014. Hagi on kohtusse esitatud tähtaja möödalaskmisega. Hagi esitamise tähtaeg tuleneb pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-st 1 ja seda reguleeritakse kuudes. Riigikohtu lahendis 3-2-1-162-14 märgitu kohaselt saabus tähtpäev 24.03.2014. PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödalaskmine on hagi rahuldamata jätmise aluseks.
13.Hagi jääks rahuldamata ka muudel põhjustel. Nõudeavalduses tugineb hageja 13.02.2012 laenulepingule, kuid hagiavalduses viiele laenulepingule. Samas on hageja pankrotihalduril selgitanud oma nõuet ning viidanud oma 24.10.2013 e-kirjas ka IB ja võlgniku vahel sõlmitud viiele laenulepingule ning 13.02.2013 nõude loovutamise lepingule. Seetõttu oli hageja oma nõuet enne 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekut selgitanud. PankrS § 94 ei sätesta nõudeavaldusele palju formaalseid nõudeid ja hageja on neid järginud. Hageja e-kirjas antud selgitust tuleb vaadelda koos nõudeavaldusega. Arvestades asjaolu, et hageja on oma nõude sisu ja alust pankrotihaldurile täiendavalt selgitanud, ei saa hagejale ette heita nõudeavalduse formaalsete nõuete rikkumist ja seega ka hagi mittevastavust nõudeavaldusele. Hagi on lubatav.
14.IB ja võlgnik sõlmisid 24.05.2012, 18.04.2012, 07.03.2012, 22.02.2012 ja 10.01.2012 laenulepingud, millega IB andis võlgnikule laenu kogusummas 120 000 eurot. Laenulepingute järgi kohustus laenuandja andma laenusumma üle 3 päeva jooksul
lepingu sõlmimisest. Tegemist on laenusuhtega võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes.
15.13.02.2012 on dateeritud laenuleping nr 30213 hageja ja võlgniku vahel, millega reguleeritakse laenusumma tasumist ja tagatist kommertspandi seadmise näol Lepingul võib olla vale aastaarve. Lepingu sisust tulenevalt peaks õige aastaarv olema 2013. Hageja kinnitas kohtuistungil, et selle laenulepingu alusel raha üle ei antud. Kuna lepingu alusel raha üle ei antud ja lepingu sõlmimise hetkeks ei olnud hageja IB-lt viiest laenulepingust tulenevat nõuet saanud, ei tulene sellest laenulepingust õiguslikke tagajärgi.
16.22.02.2013 sõlmisid IB, hageja ja võlgnik laenulepingute ülevõtmise lepingu UL001, mille kohaselt läheb võlausaldaja positsioon nende laenulepingute osas tervikuna üle hagejale. Antud lepingut tuleb vaadelda kui nõude loovutamise lepingut VÕS § 164 tähenduses. Nende tõendite pinnalt tuleb hagejat käsitleda kui IB õigusjärglast ning viidatud viie laenulepingu osas laenuandjat.
17.Kostjad leiavad õigesti, et laenulepingud on rahatud. Laenulepingute kohaselt pidi IB andma võlgnikule laenu sularahas kolme päeva jooksul laenulepingute sõlmimisest. Hageja on sularaha andmise tõendamiseks esitanud võlgniku poolt koostatud orderi kviitungid, millest nähtub raha üleandmine IB poolt. Need tõendid ei ole usaldusväärsed ega haaku teiste asjas esitatud tõenditega.
18.Võlgniku raamatupidamisest ei nähtu laenu saamist ja võlgniku pankrotihaldur leiab, et laenu ei ole antud. Kohtuistungil kinnitas võlgniku pankrotihaldur, et kassasse ei ole laenulepingute alusel raha laekunud. Ka pankrotiavalduses ei ole võlgnik ise oma vastavat kohustust märkinud. Võlgniku maksuhaldurile esitatud andmetes puuduvad viited, et võlgnik oleks perioodil 01.04.-30.04.2012 võtnud laenu. Seega ei haaku hageja esitatud orderi kviitungid enamuse teiste asjas kogutud tõenditega. Puudub alus kahelda maksuhalduri või kohtu poolt nimetatud pankrotihalduri väidetes. Kuigi orderi kviitungiga on põhimõtteliselt võimalik tõendada raha laekumist, ei tähenda kviitungi olemasolu automaatselt seda, et raha on ka laekunud. Seda tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega.
19.Samuti ei oleks piisavaks tõendiks raha laekumise kohta tunnistajate ütlused. Tunnistajad võiksid hüpoteetiliselt anda ütlusi raha üleandmisest füüsilisele isikule, kuid nad ei saa tõendada raha üleandmist juriidilisele isikule. Juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, mis tegutseb alati läbi füüsilisest isikust esindaja. Füüsiline isik võib tegutseda enda või teiste nimel Tunnistaja poolt ei ole vaadeldav see, kas raha vastu võttev füüsiline isik käitus enda või teiste nimel, sest tegelik tahe ei ole iseenesest vaadeldav. Määravaks tegeliku tahte tuvastamisel saab selle füüsilise isiku järgnev tegevus – raha saamise kirjendamine juriidilise isiku raamatupidamises. Antud juhul ei ole üheski dokumendis peale orderi kviitungi kajastatud laenu saamine, samuti ei ole tõendatud raha kasutamine võlgniku huvides, sest ka see ei nähtu võlgniku raamatupidamislikust dokumentatsioonist. Kuna hageja ei ole tõendanud, et võlgnik oleks viie laenulepingu alusel raha saanud, on laenulepingud rahatud ja ka seetõttu jääks hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
20.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
21.Hagi ei ole esitatud tähtaja möödalaskmisega. Riigikohus on leidnud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-s 3 sätestatud „vastava päeva“ all tuleb mõelda sündmuse toimumise päeva (3-2-1-86-98; 3-2-1-19-02; 3-2-1-116-07). Antud juhul on hagi esitatud tähtaja viimasel päeval, s.o 25.03.2014, mitte tähtaja möödudes.
Maakohus ei võinud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-162-14 viidata, kuna antud lahend on tehtud hagi esitamisest hiljem ja seega ei saa hageja vastutada praktika ühtlustamise kahjulike tagajärgede eest.
22.Kostjad ei ole aegumise vastuväidet esitanud. Juhul, kui kohus asus seisukohale, et tegemist ei ole aegumis- vaid menetlustähtajaga ja leidis, et hagi ei ole esitatud tähtaegselt, oleks kohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata, mitte tekitama hagejale asja menetledes menetluskulusid.
23.Väär on kohtu seisukoht, et laenulepingud on rahatud. Hageja esitas kohtule orderite kviitungid tõendamaks, et raha oli tõepoolest üle antud. Raha kättesaamist oli valmis kinnitama ka vastaspool. Hageja esitas kohtule taotlused tunnistajate IB ja TP ülekuulamiseks, kelle ütlustega oleks saanud raha üleandmist tõendada. Kohus jättis taotluse rahuldamata.
24.Maakohus jättis hageja esitatud tõendid (orderid) täielikult tähelepanuta ja ei ole nendele hinnangut andnud. Otsus on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8 ning täielikult põhjendamata.
25.Võlgnik on pankrotis ja sellisel juhul on eluliselt usutav, et juriidilise isiku raamatupidamine on olnud puudulik. Seda märkis ka pankrotihaldur 26.09.2013 aruandes. Ka pankrotihoiatuses märgiti, et äriühingul tekkis kahtlane reputatsioon ja sellest tulenevalt tekkis vajadus mõned projektid kas peatada või nendest keelduda. Seega ei ole veenev kohtu argument, et raha laekumisel juriidilisele isikule on olulise tähendusega selle kajastamine juriidilise isiku raamatupidamises.
26.Kuna seadus ei välista ühtegi tõendiliiki, on ka orderiga võimalik tõendada raha laekumist. Kohus jättis hageja ilma tõendi (tunnistajate ütlused) esitamise võimalusest. Kohus märkis otsuses, et pankrotihaldur kinnitas raha kassasse mittelaekumist. TsMS ei näe ette sellist tõendi liiki, nagu pankrotihalduri kinnitus. Kostjad ei ole oma väiteid tõendanud. Vastused apellatsioonkaebusele
27.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja I palub juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga tähtaja möödalaskmise osas, tühistada maakohtu otsus määrusega, millega jätta hagi läbi vaatamata või lõpetada asjas menetlus. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata.
29.Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 04.10.2013 määrusega. 20.10.2013 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena summas 129 192,33 eurot. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja võlgniku vahel 13.02.2012 sõlmitud laenulepingust nr 30213, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu 120 000 eurot. 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.
30.Maakohus käsitles kohtuotsuses ebaõigesti kostjana I võlgnikku, OÜ-t TT Factory (pankrotis) ja tema seadusliku esindajana pankrotihaldur Mari Männikot. PankrS § 106 lg 1 teine lause sätestab, et kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kohtuvaidluses nõude tunnustamise üle kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Seega on asjas õiged kostjad OÜ TT Factory (pankrotis)
pankrotihaldur Mari Männiko ja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), nagu märkis hagiavalduses õigesti ka hageja.
31.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi on kohtusse esitatud pärast PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. PankrS § 106 lg 1 viimase lause kohaselt võib esitada nõude tunnustamise hagi ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude tunnustamata. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Kuna antud juhul toimus nõuete kaitsmise koosolek 25.02.2014, oli hagejal õigus esitada hagi kohtusse järgmise kuu vastaval päeval, st hiljemalt 25.03.2014 kell 24.00. Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-162-13 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud nr 3-2-1-162-14) avaldatud seisukohad, millele maakohus otsust tehes tugines.
32.Maakohus leidis põhjendatult, et kuigi nõudeavalduses tugineb hageja 13.02.2012 tema ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingule ning hagiavalduses viiele laenulepingule, mis on sõlmitud IB ja võlgniku vahel, tuleb arvestada asjaolu, et hageja selgitas pankrotihaldurile oma nõuet, viidates oma 24.10.2013 e-kirjas IB ja võlgniku vahel sõlmitud viiele laenulepingule ning 13.02.2013 nõude loovutamise lepingule (I kd lk 14,15). Kuna hageja selgitas oma nõuet enne 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekut, tuleb hageja e-kirjas antud selgitust vaadelda koos nõudeavaldusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et PankrS §-s 107 sätestatut ei ole rikutud ja hagi vastab nõudeavalduse täpsustusele. Samuti nõustub ringkonnakohus 13.02.2012 ja 22.02.2013 lepingutele antud hinnangutega ja sellekohaseid põhjendusi ei korda.
33.Hageja esitatud tõendite järgi sõlmisid IB ja võlgnik 10.01.2012, 22.02.2012 07.03.2012, 18.04.2012 ning 24.05.2012 laenulepingud, millega IB andis võlgnikule laenu kogusummas 120 000 eurot (I kd lk 32-51). Iga laenuleping sõlmiti 1 aastaks. Laenulepingute järgi kohustus laenuandja andma laenusumma sularahas üle 3 päeva jooksul lepingu sõlmimise päevast. Hageja esitas kohtule ka orderid, millega soovis tõendada raha võlgnikule üleandmist: order nr 1 - 10.01.2012 laenulepingu alusel 25 000 euro üleandmise kohta, order nr 2 – 22.02.2012 laenulepingu alusel 30 000 euro üleandmise kohta, order nr 5 – 18.04.2012 laenulepingu alusel 30 000 euro üleandmise kohta, order nr 9 – 07.03.2012 laenulepingu alusel 15 000 euro üleandmise kohta ja order nr 5 – 24.05.2012 laenulepingu alusel 20 000 euro üleandmise kohta (I kd lk 20-24).
34.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud orderid kui tõendid tähelepanuta, neid hindamata. Maakohus hindas neid ja leidis, et laenulepingud ja orderid ei ole usaldusväärsed tõendid, sest need on vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega.
35.Kohtuotsuses nimetatud tõenditest jääb mulje, nagu oleks kohus tõendina arvestanud ka pankrotihalduri kinnitust kohtuistungil selle kohta, et võlgniku kassasse ei ole laenulepingute alusel raha laekunud. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et sellist tõendi liiki TsMS ette ei näe.
36.Ringkonnakohus ei pea õigeks maakohtu seisukohta, et tunnistajate ütlustega ei saa tõendada raha üleandmist juriidilisele isikule. Seadus sellist erisust ei sätesta. Seetõttu pidas ringkonnakohus vajalikuks IB ja TP ülekuulamist tunnistajatena ning lubas pooltel esitada pärast seda veel täiendavaid seisukohti ja tõendeid, mida pooled ka tegid. Ringkonnakohus hindab kogutud tõendeid kogumis maakohtule esitatud tõenditega ja leiab järgmist.
37.Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku raamatupidamisest ei nähtu IB-lt laenu saamine. Samuti tuvastas kohus õigesti, et võlgnik ei märkinud 15.07.2013 kohtule esitatud
pankrotiavaldusele lisatud võlausaldajate nimekirjas võlausaldajana hagejat ega IB-d (I kd lk 127, 128, 134-139).
38.Võlgniku poolt maksuhaldurile esitatud käibeandmikust perioodi 01.04.201230.04.2012 kohta ei nähtu, et võlgnikul oleks seisuga 01.04.2012 laenukohustusi. Samuti ei ole käibeandmikus kajastatud sellesse perioodi jäänud väidetavat 18.04.2012 30 000 euro laenamist IB-lt. Käibeandmikust nähtub, et sel perioodil laekus võlgniku kassasse 150 eurot ja kassast läks välja 286 eurot (I kd lk 145).
39.Kostja II tõi välja, et IB sissetulekud ei võimaldanud tal anda laenu 120 000 eurot, sest maksukohustuslaste registri andmetel olid tema sissetulekud perioodil 01.01.1999 kuni 31.12.2012 kokku 44 850,35 eurot, millest on kinni peetud veel tulumaks. Hageja seda 06.05.2014 menetlusdokumendis ei vaidlustanud ja väitis, et IB sai kasutada nii sugulaste rahalisi vahendeid kui ka muid ajutiselt kaasatud finantsvahendeid (I kd lk 157).
40.IB ütluste kohaselt laenas ta võlgnikule vanematelt ja vennalt saadud raha ning raha oli pärit nende äritegevusest. Tunnistaja ei osanud selgitada, milles vanemate ja venna äritegevus seisnes (II kd lk 17). Kostja II poolt ringkonnakohtule esitatud andemete ja tõendite kohaselt ei ole tunnistaja vanemad DB ja NB ning vend GB kunagi olnud seotud ühegi äriühinguga ja nad ei ole saanud äritegevusest tulu. Nad ei ole omanud väärpabereid ega muud vara, mille müügist nad oleks raha saanud (II kd lk 39-56). Hageja väitis ringkonnakohtu istungil, et IB vanematel ja vennal olid ärid välismaal. See väide on paljasõnaline ja tõendamata.
41.Maksukohustuslaste registri andmetel on DB-le tehtud perioodil 1999.a-2006.a tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid 10 271,72 euro ja NB-le 13 005,47 euro suuruses summas. Hiljem ei ole kummalegi väljamakseid tehtud. GB-le on tehtud tulumaksuga maksustavaid väljamakseid perioodil 1999-2014 kokku 110 123,15 eurot, s.o keskmiselt 7341,54 eurot aastas. Lisaks sellele on ta olnud nii 2010.a kui ka 2012.a osa aastast töötu (II kd lk 29-30). Hageja ei ole nende andmete õigsust kahtluse alla seadnud.
42.Ringkonnakohus leiab, et IB vanemate ja venna varalist olukorda arvestades ei ole eluliselt usutav, et neil oli võimalik anda IB-le 120 000 eurot, mida ta oleks saanud laenata võlgnikule. Tunnistaja IB kinnitas kohtuistungil, et kui hageja saab võlgnikult raha tagasi, saab tema kokkuleppe kohaselt sellest poole endale. Kuna tunnistaja ütlused ei ole eluliselt usutavad ja ta on otseselt huvitatud asja lahendamise tulemusest, jätab ringkonnakohus IB ütlused tõendina arvestamata.
43.Kostja II avaldatud andmete kohaselt viidi enne võlgniku pankrotistumist maksuhalduri poolt korduvalt läbi kontrollimenetlusi, mille käigus kontrolliti võlgniku raamatupidamist ja see oli nii väidetavate laenude andmise ajal kui ka pärast seda ülimalt korrektne ning kajastas võlgniku õigusi ja kohustusi õigesti. Kohtule esitatud käibeandmiku õigsust kontrollis maksuhaldur algdokumentide alusel (I kd lk 145 ja 199). Kuna väidetavate laenude andmise ajal, s.o perioodil 10.01.2012-24.05.2012 oli võlgniku raamatupidamine korrektne, oleks IB-lt võetud laenud pidanud kajastuma ka raamatupidamises. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses põhjendamatult võlgniku raamatupidamise puudulikkusele pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Sellega ringkonnakohus otsuse tegemisel ei arvesta.
44.Tunnistaja TP ütluste kohaselt ei olnud võlgnikul enne IB-lt raha vastuvõtmist kassat ja see oli ainuke sularaha, mis kelleltki vastu võeti. Sellega on vastuolus tema ütlused selle kohta, et ta viis 2012.a oktoobris panka sularaha 120 000 eurot ja 50 000 eurot (II kd lk 15). Võlgniku raamatupidamisprogrammi kassa väljavõtetes IB-lt laenatud raha ei kajastu (II kd lk 63, 63). Samadest väljavõtetest nähtub, et võlgniku kassasse võeti
paljudel kordadel suurtes summades sularaha ja pangakontole tehti suurtes summades sularaha sissemakseid.
45.Kohtuistungil ei osanud tunnistaja selgitada, miks ei kajastu IB-lt laenatud raha raamatupidamisdokumentide väljatrükkides. Tunnistaja väide, et programmis oli see kajastatud, on ebausutav. Kui kohustus oleks kajastunud programmis, oleks see pidanud kajastuma ka väljatrükis.
46.Võlgniku pangakonto väljavõttega on tõendatud, et TP tegi 04.10.2012 sularaha 170 000 euro sissemakse laenulepingu nr 29.05.2012 alusel (II kd lk 62). Tegemist ei saa olla IB-lt laenatud rahaga, sest 29.05.2012 ei sõlminud võlgnik ja IB ühtegi laenulepingut.
47.Pärast vaidlusaluste laenulepingute sõlmimist ja väidetavat võlgnikule raha üleandmist andis TP 15.03.2013 maksumenetluse raames maksuhaldurile selgitusi, kus ta muu hulgas kinnitas, et võlgnik ei ole kelleltki laenu võtnud (II kd lk 36). TP kinnitas oma ütluste tõesust oma allkirjaga. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja TP ütlused on vastuolulised ja vastuolus eelnimetatud kirjalike tõenditega, mistõttu tuleb tema ütlused jätta tõendina arvestamata.
48.Eelnimetatud TP poolt maksuhaldurile antud selgitused on vastuolus ka hageja poolt ringkonnakohtule esitatud käibeandmikuga perioodi 01.01.2013-31.01.2013 kohta, milles on kajastatud IB-lt saadud 120 000 eurot (II kd lk 70 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu tõttu ei ole nimetatud käibeandmik usaldusväärne dokument ja seda ei saa tõendina arvestada. Lisaks eeltoodule seab tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla ka asjaolu, et hageja ei esitanud seda tõendit varem, kuigi menetluse algusest peale on olnud keskseks asjaoluks see, et vaidlusalune laen ei kajastu võlgniku raamatupidamisdokumentides. Seda möönis varasemas menetluses ka hageja. Põhjendatud on kostja I kahtlus, et see tõend võidi luua alles pärast 10.02.2015 ringkonnakohtu istungit.
49.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et IB ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingud on rahatud. Võlgniku raamatupidamises, sh käibeandmikus ja kassa väljavõtetes, samuti pangakonto väljavõttel laenusumma ei kajastu. Samuti ei märkinud võlgnik väidetavat laenukohustust pankrotiavalduse lisaks olevas võlgade nimekirjas. Ka ei nähtu laenu võtmist võlgniku poolt maksuhaldurile esitatud andmetest ja võlgniku juhatuse liige TP kinnitas ise maksuhaldurile, et võlgnik ei ole seisuga 15.03.2013 kelleltki laenu võtnud. Hageja esitatud laenulepingud ja orderid (kviitungid) ei tõenda iseenesest laenu andmist ja raha vastuvõtmist. Orderite (kviitungite) usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka see, et nende numeratsioon ei vasta kuupäevade järjestusele ja need on vormistatud korrektses eesti keeles, kuigi TP eesti keelt ei valda, millele juhtis kostja I õigustatult tähelepanu.
50.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et IB-l puudus nõue, mida ta oleks saanud hagejale loovutada ja maakohus jättis hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses lõppjärelduses õigesti rahuldamata.
51.Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
52.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, selliselt, et nendes asjades määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Ringkonnakohus võtab poolte esitatud taotlused menetluskulude rahaliseks
kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirjad asja juurde, kuid neid otsuses ise kindlaks ei määra.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.