Harju Maakohus
Kohtunik
Meelis Eerik
Otsuse tegemise aeg ja koht
09. juuni 2014.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-14-13105
Tsiviilasi
XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) hagi OÜ XXX(pankrotis, registrikood XXX, asukoht XXX) ja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu, asukoht Lõõtsa 8a 15176 TALLINN) vastu nõude tunnustamiseks OÜ XXX(pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
20. mai 2014.a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Kostja OÜ XXX(pankrotis) seaduslik esindaja pankrotihaldur Mari Männiko Kostja OÜ XXX(pankrotis) lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun Kostja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esindaja Aleksei XXX
Hageja nõue ja selle põhjendused
Hageja palub tunnustada oma nõuet OÜ XXX(pankrotis) pankrotimenetluses summas 129 192,33 eurot, millest 120 000 eurot on tagastamata laenusumma ja 9 192,33 eurot tasumata intress laenu kasutamise eest perioodil 13.02.2013-04.10.2013. OÜ XXX(pankrotis, edaspidi pankrotivõlgnik või võlgnik) ja XXXvahel oli sõlmitud 5 laenulepingut (14.01.2012, 22.02.2012, 07.03.2012, 18.04.2012 ja 24.05.2012), mille alusel andis laenuandja võlgnikule kokku laenu 120 000 eurot. Laen oli antud sularahas. 13.02.2013 sõlmiti võlgniku ja hageja vahel laenuleping nr 30213 ning kommertspandi loovutamise ja üleandmise leping ning kokkulepe kommertspandisumma suurendamiseks nr 519, mille kohaselt vormistab laenuandja XXX poolt välja antud laenusumma 120 000 eurot enda peale. Seega vormistasid hageja ja võlgnik omavahelised suhted laenulepinguga nr 30213 ning 22.02.2013 vormistasid XXX ja hageja võlgnikuga sõlmitud laenulepingute ülevõtmise lepingu. Seisuga 04.10.2013 on põhinõue 120 000 eurot ja intress (12% aastas) perioodi 13.02.201304.10.2013 eest 9 192,33 eurot. 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele vastu kostjad. Kostjate vastus Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostja XXX OÜ (pankrotis) seisukoha järgi on hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping oma olemuselt nõude loovutamise leping. Laenulepingul puudub esialgse võlausaldaja XXX nõusolek „hageja peale vormistamiseks“. Nõuet ei saa loovutada võlausaldaja osaluseta. Seetõttu ei toonud laenuleping kaasa õiguslikke tagajärgi. Hageja tugineb nõudeavalduses laenulepingule, mitte 22.02.2013 laenulepingute ülevõtmise lepingule. Kohtus võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul. Hagis on asjaolud nõudeavaldusest erinevad. Ülevõtmise leping ei sätesta, kuidas laen tagatakse ning ei ole seetõttu eluliselt usutav. Kostja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) arvates tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Hageja nõudeavaldus tugineb 13.02.2001 laenulepingul, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu; hagiavaldus aga viiel laenulepingul, kus laenuandjaks on XXX. Seega taotleb hageja kohtus tunnustada nõuet, mille tekkimise alused on erinevad nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõudest. Hageja nõue ei ole ka sisuliselt põhjendatud, kuna ei ole tõendatud 120 000 euro võlgnikule üleandmist. Erinevate maksumenetluste käigus võlgniku poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid lükkavad ümber perioodil 10.01.2012-24.05.2012 võlgnikule laenu andmist XXX poolt. Maksukohustuslaste registri andmetel oli XXX sissetulekud perioodil 01.01.1999-31.12.2012 kokku 44 850,35 eurot. Isegi eeldades, et XXX ei kandnud kulutusi ülalpeetavate ja enda ülalpidamiseks, ei võimaldanud tema sissetulekud anda võlgnikule laenu 120 000 eurot. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata.
Kohtu põhjendused
OÜ XXX(pankrotis) pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu 04.10.2013 määrusega (t lk 8-10). 20.10.213 on hageja esitanud nõudeavalduse, milles palub tunnustada oma nõuet PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena summas 129 192,33 eurot. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja võlgniku 13.02.2012 sõlmitud laenulepingust nr 30213, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu summas 120 000 eurot (t lk 11-13). 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele vastu kostjad (t lk 25-31). Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Nõuete kaitmise koosolek toimus 25.02.2014, hagi on kohtusse esitatud 25.03.2014. Kohus leiab, et hagi on kohtusse esitatud tähtaja möödalaskmisega. Hagi esitamise tähtaeg tuleneb PankrS § 106 lg 1 ning seda tähtaega arvutatakse kuudes. Tähtaegade arvutamine on reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS). TsÜS § 136 lg 3 kohaselt „kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.“ Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-162-14 kohtupraktikat ühtlustanud ning selle seisukoha järgi saabub tähtpäev antud juhul 24.03.2014. Ka PankrS § 106 lg 1 sätestab, et hagi võib esitada ühe kuu jooksul arvates koosolekust. Ka selle sõnastuse järgi tulnuks hagi esitada hiljemalt 24.03.2014 (s.o vastava kuu jooksul). Seetõttu leiab kohus, et hagi on esitatud PankrS § 106 lg 1 sätestatud tähtaja möödalaskmisega. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-80-12 ei ole PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaeg aegumistähtaeg vaid menetlustähtaeg. Menetlustähtaja möödalaskmise tagajärjed on sätestatud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 66, mille järgi kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha. TsMS sätted kohalduvad ka pankrotimenetluses (PankrS § 3 lg 2). Kostjad ei ole viidanud tähtaja möödalaskmisele, kuid kuivõrd tegemist ei ole aegumistähtajaga, mida kohus saab kohaldada vaid poole taotlusel, kohaldab kohus menetlustähtajast tulenevaid tagajärgi ise sõltumata vastavast taotlusest. PankrS § 106 lg 1 sätestatud tähtaja möödalaskmine on hagi rahuldamata jätmise aluseks. Jõudnud sellele seisukohale märgib kohus täiendavalt järgmist. Riigikohtu praktika tähtaegade arvutamisel on olnud ebajärjekindel. Seda on Riigikohus tunnistanud ka ise lahendis 3-2-1-162-14 (p 28). Viidatud lahendis korrastas Riigikohus praktikat, kuid see lahend on tehtud 02.04.2014, s.o hiljem kui käesolev hagi on esitatud. Antud juhul langevad praktika ühtlustamisest tulenevad kahjulikud tagajärjed hagejale. Arvestades eeltoodut ning ka seda, et kohus on antud asja sisuliselt läbi vaadanud, annab kohus vaidlusele ka sisulise hinnangu. Hagi jääks rahuldamata ka muudel põhjustel. Kohus ei nõustu kostjatega, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata seetõttu, et hagi ei ole esitatud samadel asjaoludel kui nõudeavaldus. Kohus nõustub kostjatega, et nõudeavalduses tugineb hageja 13.02.2012 laenulepingule, kuid hagis aga viiele laenulepingule. Samas on hageja pankrotihalduri palvest tulenevalt selgitanud oma nõuet ning viidanud oma 24.10.2013 ekirjas ka XXXja võlgniku vahel sõlmitud viiele laenulepingule ning 13.02.2013 nõude loovutamise lepingule (t lk 14-17). Seetõttu oli hageja kohtu arvates piisavalt oma nõuet enne 25.02.2014 nõuete kaitsmise koosolekut selgitanud. PankrS § 94 ei sätesta nõudeavaldusele palju formaalseid nõudeid – nõudeavalduses peab olema kirjas nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Need andmed olid hageja nõudeavalduses kirjas. Samuti võimaldab PankrS § 94 lg 3 puuduste kõrvaldamist vastavalt halduri nõudmisele ning
ka seda on hageja teinud ning hageja e-kirjaga antud selgitust tuleks seetõttu vaadelda nõudeavaldusega koos. Arvestades seda, et PankrS ei sätesta nõudeavaldusele palju formaalseid nõudeid ning et hageja on oma nõude sisu ja alust pankrotihaldurile täiendavalt selgitanud, ei saa kohus hagejale ette heita nõudeavalduse formaalsete nõuete rikkumist ega seega ka hagi mittevastavust nõudeavaldusele. Kohus peab hagi selles osas lubatavaks. Kohus läheb nüüd nõude sisulise külje juurde. XXX ja võlgnik on 24.05.2012, 18.04.2012, 07.03.2012, 22.02.2012 ja 10.01.2012 sõlminud laenulepingud, millega XXX andis võlgnikule laenu kogusummas 120 000 eurot (t lk 32-51). Laenulepingute järgi kohustus laenuandja andma laenusumma üle 3 päeva jooksul lepingu sõlmimisest. Kohus kvalifitseerib antud õigussuhte laenusuhteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes. 13.02.2012 on dateeritud laenuleping nr 30213 hageja ja võlgniku vahel, millega reguleeritakse laenusumma tasumist ja tagatist kommertspandi seadmise näol (t lk 52-73). Kohus nõustub hagejaga, et lepingul võib olla eksklikult vale aastaarv. Lepingu sisust tulenevalt peaks õige aastaarv olema 2013. Samas kinnitas hageja kohtuistungil, et selle laenulepingu järgi raha üle ei antud. Laenuleping on reaalne leping, s.o muutub kehtivaks raha üleandmisest. Kuivõrd selle lepinguga raha üle ei antud ning lepingu sõlmimise hetkel ei olnud hageja ka XXX viiest laenulepingust tulenevat nõuet saanud, ei tulene sellest laenulepingust õiguslikke tagajärgi. 22.02.2013 on XXX, hageja ja võlgnik sõlminud laenulepingute ülevõtmise lepingu XXX, mille kohaselt läheb võlausaldaja positsioon nende laenulepingute suhtes tervikuha üle hagejale. Kohus leiab, et antud lepingut tuleb vaadelda kui nõude loovutamise lepingut VÕS § 164 tähenduses. Nende tõendite pinnalt tuleb hagejat käsitleda kui XXX õigusjärglast ning viidatud viie laenulepingu osas laenuandjat. Kostjad leiavad, et laenulepingud on rahatud. Kohus nõustub kostjatega. Laenulepingute kohaselt pidi XXX andma võlgnikule laenu sularahas kolme päeva jooksul laenulepingute sõlmimisest. Hageja on sularaha andmise tõendamiseks esitanud võlgniku poolt koostatud orderi kviitungid, millest nähtub raha üleandmine XXX poolt (t lk 20-24). Kohus leiab, et need tõendid ei ole usaldusväärsed ega haaku teiste asjas esitatud tõenditega. Nimelt ei nähtu võlgniku raamatupidamisest laenu saamist (t lk 112-114) ning võlgniku pankrotihaldur leiab, et laenu ei ole antud. Kohtuistungil kinnitas võlgniku pankrotihaldur, et kassasse ei ole laenulepingute alusel raha laekunud. Ka pankrotiavalduses ei ole võlgnik ise märkinud oma vastavat kohustust (t lk 127-141). Võlgniku maksuhaldurile esitatud andmetes puuduvad viited, et võlgnik oleks perioodil 01.04-30.04.2012 võtnud laenu (t lk 142-145). Seega ei haaku hageja esitatud orderi kviitungid enamuse teiste asjas kogutud tõenditega ning kohus ei pea order kviitungeid usaldusväärseks tõenditeks. Kohtul ei ole alust kahelda maksuhalduri või kohtu poolt nimetatud pankrotihalduri (kes on kohtule kinnitanud oma sõltumatust nii võlgnikust kui võlausaldajatest) väidetes. Kohus märgib ka seda, et kuigi orderi kviitungiga on põhimõtteliselt võimalik tõendada raha laekumist (seadus ei välista ühtegi tõendiliiki), ei tähenda orderi kviitungi olemasolu automaatselt seda, et raha on ka laekunud. Kohus hindab antud tõendit koos teiste tõenditega kogumis. Samuti ei oleks piisavaks tõendiks raha laekumise kohta tunnistajate ütlused. Tunnistajad võiksid hüpoteetiliselt anda ütlusi raha üleandmisest (juriidilist isikut esindada võivale) füüsilisele isikule, kuid nad ei saa tõendada raha üleandmist juriidilisele isikule. Juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, mis tegutseb alati läbi füüsilisest isikust esindaja. Füüsiline isik võib tegutseda enda nimel või teiste nimel. Tunnistaja poolt ei ole vaadeldav see, kas raha vastu võttev füüsiline isik käitus enda või teiste nimel (sest tegelik tahe ei ole iseenesest vaadeldav). Määravaks (tegeliku tahte
tuvastamisel) saab selle füüsilise isiku järgnev tegevus – raha saamise kirjendamine juriidilise isiku raamatupidamises või kasutamine juriidilise isiku huvides. Seetõttu leiab kohus, et raha laekumisel juriidilise isikule on olulise tähendusega selle kajastamine juriidilise isiku raamatupidamises. Antud juhul ei ole üheski dokumendis peale orderi kviitungi kajastatud laenu saamine, samuti ei ole tõendatud raha kasutamine võlgniku huvides, sest ka see ei nähtu võlgniku raamatupidamislikus dokumentatsioonis. Nagu märgitud on laenuleping reaalne leping ja muutub kehtivaks laenuobjekti üleandmisest. Käesoleval juhul ei ole hageja suutnud tõendada, et viie laenulepingu alusel oleks võlgnik raha saanud ning kohus peab laenulepinguid rahatuteks. Seetõttu jääks hagi rahuldamata ka sisulisest küljest. Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.