Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 Nimelt sätestab kohtumääruse punktis 3 viidatud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu (tl 2023) p 11.5. otsesõnu, et kui tellija ületab maksetähtaega enam kui 14 päeva, on töövõtjal õigus lisaks viivistele nõuda leppetrahvi 15% lepingu kogumaksumusest (lepingu kogumaksumus oli 476 111 krooni, mis võrdub 30 429.04 euro suuruse summaga). Ehk leppetrahvi saab kõnealuse tingimuse sõnastuse kohaselt nõuda põhinõude tasumisega viivitamisel lisaks viivisele, mitte viivistelt. Täiendavalt, töövõtuleping ei reguleeri õigusabi eest esitatavate arvete tasumist, nende arvete tasumine ei ole töövõtulepingu eesmärgiks, seega on alusetu esitada leppetrahvi nõue ka viivitusega tasutud õigusabikulude eest. Seega puudub õiguslik alus leppetrahvi nõude esitamiseks. Hageja leiab samuti, et inimliku eksimuse tõttu tähtaegselt mittetasutud 2 euro, mille mittetasumisele ei ole kostja ise kordagi viidanud, eest leppetrahvi nõudmine 15% lepingu summalt, s.o 4564.35 euro nõudmine, on alusetu ja viitab sissenõudja pahatahtlikule käitumisele. Seda põhjusel, et mõistlik aeg töövõtulepingu punktis 11.5. sätestatud leppetrahvi nõudmisest teatamiseks on möödunud. Isegi juhul kui kohus leiab, et leppetrahvi 4564.35 euro nõudmine 2-eurose võlgnevuse eest on põhimõtteliselt õigustatud, samuti juhul kui kohus leiab, et mittetähtaegselt tasutud õigusabikulude eest saab põhimõtteliselt nõuda kohtumääruse p 3 kohaselt viivist 0,25% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva kohta, leiab hageja, et konkreetsel juhul on mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks möödunud ning seetõttu on kostja kaotanud õiguse nõuda hagejalt võimalike viivis- ja leppetrahvi nõuete tasumist. Seega pidanuks kostja selleks, et tal säiliks õigus esitada hagejale leppetrahvi nõue kohtumääruse p 3 kohaselt lepingu punkti 11.5 alusel, teatama hagejale oma leppetrahvi nõudmise kavatsusest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise (s.t kohtumääruse järgse tasumise tähtpäeva ületamise) avastamist. Kostja on esmakordselt viidanud enda väidetavale õigusele nõuda leppetrahvi ja/või viivist, poolte vahelises tsiviilasjas nr 2-13-46160 vastuse esitamisel 10. aprillil 2014, seega eelduslikult ligikaudu kaks aastat ja üksteist kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist (eelduslikult sai kostja rikkumisest teada peatselt pärast hagejapoolset kohtumääruse täitmist 30. aprillil 2011). Hageja hinnangul ei saa lahendit tõlgendada moel, et kostja saanuks leppetrahvi esitamise teate esitada ka pärast hagejapoolset 2 euro tasumist 30. oktoobril 2014 ning teate esitamisega

3 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 kohtuliku kokkuleppe punktist 2(c) nähtuvalt tuli kostja hagejale juba niigi kokkuleppe sõlmimisega olulises mahus vastu, vähendades lepingu järgi lubatud viivisnõuet enam kui 3 korda. Kostja märgib, et kohtumääruse 2-10-65986 tingimusteks ei olnud mitte ainult hagejapoolne summade tasumine täismahus, vaid ka tähtajad, millisteks need peavad olema tehtud. Põhjus, miks 2011. aasta kevadel kostja hagejalt kokkuleppe mittetäitmisest tingitud selles toodud viiviseid ja leppetrahvi ei nõudnud, oli selles, et kostja ja hageja sõlmisid uue kokkuleppe täiendavate ehitustööde teostamiseks. See ei olnud mitte vana lepingu jätkamine, vaid uus kokkulepe, kuna vana leping oli selle hageja poolt jämeda rikkumise (teostatud tööde eest tasumine) tõttu ühepoolselt lõpetatud. Hageja kinnitas 2011. aasta mais, et suudab tööde eest edaspidi korrektselt ja kokkuleppeid järgides tasuda ning tasuski (ehkki taas viivitusega) ettemaksu, misjärel kostja alustas hagejale tööde teostamist. Peagi selgus, et hageja on kostjat aga taaskord petnud ning tasus arveid kokkuleppeid eirates osade kaupa ning suurte hilinemistega. Taaskord kohtutee ettevõtmise vältimiseks tasus hageja kostjale 2011. aasta lõpus ja 2012 aasta alguses viimase arve 960 raames muu hulgas vundamenditööde eest summas 4360 eurot. Tegelikkuses neid töid kostja poolt ei tehtud ja hageja lubas need kas ise teha või siis tellida kostjalt ning tasustada nende eest eraldi. Nimetatud summa jäigi kostjale tema nõude katteks õigeaegselt ning täismahus mitte tasutud kompromissijärgsete summade eest. Kostja teadmisel said mõlemad osapooled sellest üheselt nii aru ning seetõttu ta ka ei esitanud kompromissist ning sellele järgnevate kokkulepete hagejapoolsest mittetäitmisest tulenevaid nõudeid. Hiljem on eelnimetatud kokkulepet eirates hageja nõudnud nende tööde teostamist ning esitanud tööde mitteteostamise kohta Pärnu Maakohtusse ka hagiavalduse tsiviilasjas 2-13-46160 (tl 54-57). Ehkki kostja on püüdnud vaidlust kirjaliku kokkuleppe vormis lahendada, on 2012.a talviseid kokkuleppeid eirates hageja keeldunud kompromissileppe sõlmimisest ning on jätkuvalt jäänud oma avalduses toodud nõuete juurde. Seda vaatamata ka kaalukale asjaolule, et kohuski on neile korduvalt soovitanud kokkulepe kostjaga viimase 26.09.2014.a kohtuistungilgi pakutud tingimustel sõlmida (protokoll tl 7376). Kostja pakkus oktoobris 2014 hagejale võimalust nõuded kokkuleppel (sarnaselt varasemale suulisele kokkuleppele ning 26.09.2014 kohtuistungil välja öeldule) vastakuti tasaarveldada. ehkki kostja nõue on hageja omast suurem (tl 79-80). Kuna aga hageja pole olnud selles küsimuses koostööaldis, ei jäänud kostjal antud juhul muud üle kui taganeda samuti esmasest suulisest kokkuleppest ning sisse nõuda 2011.a märtsis sõlmitud kohtuliku kokkuleppe järgsed leppetrahvid ja viivised kohtutäituri kaudu. Kostja märgib, et lisaks hageja poolt kostjale makstavatele summadele tsiviilasjas 2-10-65986 poolte vahel sõlmitud kohtulikus kokkuleppes oli fikseeritud ka tähtajad ning nende eiramisel konkreetne leppetrahv. Leppetrahv oli kokkuleppe osana vägagi õigustatud just asjaolul, et hageja oli eelnevalt pika aja jooksul ning korduvalt näidanud üles väga halba maksedistsipliini. Samuti oli kostja nimetatud kokkuleppe tegemisel loobunud vastutuleku mõttes suurest osast lepinguga ette nähtud viivistest. Nimelt oleks olnud kostjal kokkuleppe sõlmimise hetkel olnud juriidiline õigus nõuda hagejalt 7818.83 eurot viiviseid ja leppetrahvi. Nagu ka lisatud 28.03.2011 kuupäeva kostja kirjast hagejale (tl 82) tuli kostja hagejale kokkuleppe sõlmimisel olulises mahus vastu ning vähendas nõutavat viiviste ning leppetrahvi summat 6318.83 euro võrra summale 1500 eurot. Täpsemalt loobus kostja leppetrahvi nõudest täielikult ja vähendas oluliselt viiviste nõuet. Küll jäi vastavalt kokkuleppesse sisse leppetrahvi nõude tasumine asjaolul, kui hageja ei tasu taas kokku lepitud summasid õigeaegselt. Hageja seda ei teinud ning kostjal tekkis nii õiglane kui ka õiguslik alus selle leppetrahvi sissenõudmiseks. Niisiis on ka täna täitemenetluses hagejalt täitemenetluses nõutav summa 4564.35 eurot oluliselt väiksem kui summa, mille võrra sellesama

4 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 täitedokumendi aluseks oleva kohtuliku kokkuleppe tegemisel kostja hagejalt nõutavat summat vähendas. Samuti on see igati õigustatud vaadates hageja maksekäitumist ning sellest tingitud probleeme kostjale. Mis puutub mõistlikkusse aega selle nõude teatamiseks, siis oli hageja kohtuliku kokkuleppe mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva nõude mitteesitamise põhjuseks täiendavad kokkulepped, milliste kehtimise ajani polnud kostjal olulist põhjust hagejalt leppetrahvi ja viiviseid nõuda. Samuti oleks see olnud hagejale tema sõnul kahjulik asjaolul, et kostja poolt püstitatud ratsamaneeži karkassi ehitamist rahastas PRIA, kes oleks tööde mittetähtaegsel teostamisel hakanud omapoolset rahastust hagejalt tagasi nõudma. See oleks olnud hagejale ilmselt väga koormav ning ka selles osas tuli kostja neile vastu. Hageja on kogu perioodi vältel kohtulikust kokkuleppest kuni tänaseni olnud teadlik leppetrahvi nõude võimalikkusest ja sellest, et seda ei tehta vaid juhul, kui hageja täidab omalt poolt teisi lubadusi ja kokkuleppeid. Täna mõistlikule ajale viidata ning kokkuleppeid murdes üritada omapoolsetest kohustuste täitmisest kõrvale hiilida on hageja poolt äärmiselt alatu ja täiesti põhjendamatu. 30.04.2011 ei olnud hageja oma kohtulikku kokkuleppe järgseid kohustusi kostja ees täitnud. Küll sõlmisid 11.05.2011 hageja ja kostja uue kokkulepe maneeži karkassi montaažiks. Selle kokkuleppe omapoolsete kohustuste täitmine hageja poolt oligi eelduseks, et kostja ei esita omalt poolt kohtuliku kokkuleppe rikkumise eest ette nähtud nõuet (tl 84-86). Hageja leiab, et kostja ei ole ühegi tõendina käsitletava dokumendiga kummutanud hageja peamisi argumente - isegi juhul kui kohus leiab, et leppetrahvi 4564.35 euro nõudmine 2 euro suuruse võlgnevuse eest on põhimõtteliselt õigustatud, samuti juhul kui kohus leiab, et mittetähtaegselt tasutud õigusabikulude eest saab põhimõtteliselt nõuda täitedokumendiks oleva tsiviilasjas nr 2-10-65986 tehtud Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2011. a kohtumääruse p 3 kohaselt viivist 0,25% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva kohta, leiab hageja, et konkreetsel juhul ei ole võimalikud viivis- ja leppetrahvi nõuded sissenõutavad põhjusel, et kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Seda põhjusel, et kostja ei ole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele teatanud, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaksid leppetrahvi nõudmise kavatsusest teatamisele enne 10. aprilli 2014, s.o aega, mil kostja vastas pooltevahelises tsiviilasjas 2-13-46160 esitatud hageja hagiavaldusele. Hageja ei tunnista mingisugust väidetavalt sõlmitud kokkulepet, sealhulgas leppetrahvi nõude mitteesitamise kohta ja leiab, et isegi olukorras, kui ta nimetatud asjaolu tunnistaks, ei tähendaks see, et õiguslikus mõttes oleks taoline olukord käsitletav leppetrahvi nõude kavatsusest teatamise kohustuse täitmisena. Hageja märgib, et nagu saanuks ta juba tsiviilasjas nr 2-13-46160 26. septembril 2014 toimunud eelistungil teada, et on ekslikult jätnud tasumata 2 euro suuruse summa, siis viidatud eelistungil esitatud dokumentidega ei tutvunud hageja niivõrd põhjalikult, et avastada oma eksimust. Hageja kinnitab, et tuvastas tõepoolest alles täiteteate saamisel ja täitemenetluse alustamisel eksimuse tõttu tasumata rahasumma 2 euro suuruses summas ja tasus viimase kostjale. Hageja ei nõustu kostja arusaamaga, mille kohaselt laieneb kostja hinnangul töövõtulepingu järgne leppetrahvi nõude õigus viivitusega tasutud viivisarvele ja õigusabikuludele. Hageja leiab, et viidatud töövõtulepingu punkt 11.5. sätestab otsesõnu, et kui tellija ületab maksetähtaega enam kui neliteist (14) päeva, on töövõtjal õigus lisaks viivistele nõuda leppetrahvi 15% lepingu kogumaksumusest. Ehk leppetrahvi saab kõnealuse tingimuse sõnastuse kohaselt nõuda põhinõude tasumisega viivitamisel lisaks viivisele, mitte viivistelt. Arvestades kõnealuse tingimuse sõnastust ja leppetrahvi kui õiguskaitsevahendi olemust, on alusetu nõuda leppetrahvi viivisarvete mittetähtaegse tasumise eest. Kehtib üldine põhimõte,

5 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 et viivise eest viivist ei arvestata. Töövõtuleping ei reguleeri õigusabi eest esitatavate arvete tasumist, nende arvete tasumine ei ole töövõtulepingu eesmärgiks, seega on alusetu esitada leppetrahvi nõue viivitusega tasutud õigusabikulude eest. Kostja leiab, et 2-eurose vähemmakse kõrval on palju olulisem nüanss selles kokkuleppe rikkumises asjaolu, et teine makse, summas 1500 €, pidi laekuma hiljemalt 30.03.2011, aga tasuti taaskord osade kaupa ning alles kuu aega hiljem ehk 30.04.2011. Hageja ei ole peaaegu mitte ühtegi oma võetud rahalist kohustust täitnud õiges mahus ja tähtaegselt. Kui reaalselt oleks olnud kokkuleppe sõlmimise hetkel olnud kostjal lepingust tulenev õigus nõuda hagejalt ca 7800 € kõikide tasumata summade, leppetrahvide ning viiviste eest, siis kokkulepe tehti vaid summale ca 2500 eurot. Kostja loobus sellel hetkel leppetrahvi nõude õigusest. Küll aga fikseeriti konkreetselt tähtajad, mille jooksul tuleb kokkuleppes fikseeritud summad tasuda. Esmatähtis ei olnud kostjale, kuidas ja mille alusel on need summad arvutatud (põhiosa, viivis või õigusabi), vaid asjaolu, et hageja tasuks teostatud tööde ning tekitatud kulude eest tähtaegselt. Kohtuliku kokkuleppe allkirjastas hageja isiklikult ennem kostjat ja pidi olema seal toodud tingimustega üksikasjalikult tutvunud. Vale on hageja väide, et kohtumääruse mittekorrektne täitmine pole poolte vahel jutuks olnud ning kostja pole teavitanud hagejat rikkumiste jätkumisel leppetrahvi nõudmise plaanidest. Sellest ei ole ühtegi kirjalikku jälge kostja arhiivi jäänud, ent kostja jääb selle seisukoha juurde. Samuti kinnitab seda väidet asjaolu, et töid oli kostja nõus uue kokkuleppe alusel jätkama vaid hagejapoolse ettemaksuga. Seega oli leppetrahvi summa n-ö kostja deposiidis ja kui hageja uute kokkulepete vastu eksinuks, siis olekski kostjal olnud võimalus nimetatud deposiit leppetrahvina endale jätta. Kokkulepe uutel tingimustel tööde jätkamiseks tehti ca 1 kuu jooksul kohtuliku kokkuleppe rikkumisest hageja poolt. Samuti on igati mõistlik periood (alla aasta) ka selle leppetrahvi realiseerimise jaoks, milline tehti küll akti ja arve vormis aga selline oli poolte vaheline suuline kokkulepe. Hageja tasus jaanuaris 2012 allkirjastatud akti alusel esitatud arve vaatamata osapooltele teada olevale asjaolule, et osa töid on tegelikult teostamata. Kuna hagejal oli oma projekti rahastajatega vaja dokumendid nii vormistada, siis nii sai ka kostja vastutulekul selle leppetrahvi tasumine kostjale vormistatud. Hageja lubas need tööd kas ise teostada või rahastada nende teostust omavahenditest. Täiteavalduse esitas kostja kohtutäiturile 13.10.2014, peale seda kui pooled olid üritanud omavahel kohtuvälisele kokkuleppele jõuda. Seega oli hagejal enam kui 2 nädalat aega neid dokumente uurida ja vastavalt tegutseda.

Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätete kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kuivõrd käesoleval juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtumäärus (TMS § 2 lg 1 p 1) tsiviilasjas nr 2-10-65986, saab

6 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 hageja võlgnikuna TMS § 221 lg 2 järgi esitada eelmärgitud vastuväiteid (käesoleval juhul on hageja vastuväide selles, et kostja nõue on rahuldatud) üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Asjas pole vaidlust selles, et tsiviilasjas nr 2-10-65986 tehti kohtumäärus 31.03.2011 ning see jõustus 13.04.2011. Nähtuvalt Pärnu Maakohtu määrusest 31. märtsist 2011 tsiviilasjas nr 2-10-65986 kinnitati poolte vaheline kompromisskokkulepe, mille punkti 2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale kokku 2514.26 euro suuruse summa, tasudes järgnevalt: a) Kohtumääruse punkt 2 (a) kohaselt 28. märtsiks põhivõla, arve 769 eest 1014.26 euro suuruse summa; b) Kohtumääruse punktide 2 (b) ja (c) kohaselt 30. märtsiks kohtumenetluse kulud ja tähtaegselt tasumata arvete eest esitatud viiviste eest ühtekokku 1500 euro suuruse summa. Kohtumääruse punkti 3 kohaselt on hagejal kompromissi punktis 1.2. sätestatud summade tasumisega hilinemisel õigus nõuda viivist 0,25% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva kohta ning vastavalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktile 11.5 ka leppetrahvi. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et hageja tasus 28.03.2011 summas 1012.26 € ehk 2 eurot vähem kokkulepitust. Vähemtasutud summa tasus hageja pärast kostja poolt täitemenetluse algatamist (täitmisavaldus esitati 13.10.2014, ka selle üle pooled ei vaidle). Vaidlust pole ka selles, et teise makse summas 1500 € pidi hageja tasuma hiljemalt 30.03.2011, aga tasuti see tegelikkuses osade kaupa 30.04.2011, seega kohtumääruses kokku lepitust kuu aega hiljem. Kohus märgib, et ka kohtulik kompromiss on oma olemuselt tehing – kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte järgi on kompromissilepinguks leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolt vastastikuste järeleandmiste teel. Kostja on kirjeldanud kompromissini jõudmist ja tema poolse tegeliku nõudesumma suurust, mida ta oli kohtuvaidluse lõpetamise huvides nõus mitmekordselt vähendama. Seda näitab ka e-kiri (tl 82), milles märgitu realiseerus kohtulikus kompromissis, milles kostja oma nõuet vähendas ja kokku lepiti nii maksetähtaegades kui nende rikkumise puhuks viivise/leppetrahvi nõuetes. Arvestades nimetatut, leiab kohus, et ka sisuliselt vastas pooltevaheline 31.03.2011 kohtumäärusega kinnitatud kompromiss kompromissilepingu tunnustele. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist, v.a juhul, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks. Nimetatud sätted kohalduvad ka kohtuliku kompromissi puhul ning 31.03.2011 määruse punktide 2 ja 3 sõnastuse mõttes saab asuda seisukohale, et leppetrahv ja võimalik viivis lisandusid tasutavatele summadele, mitte ei olnud mõeldud nende asendamiseks. Siinkohal märgib kohus, et nõustuda tuleb hageja arusaamaga, et kohtumääruse punktis 3 viidatud p 1.2 all mõeldakse punktis 2 ja selle alapunktides sätestatut (määruses endas punkti 1.2 ei ole). Küll aga ei pea kohus õigeks hageja seisukohta, nagu ei saaks leppetrahvi kohtumääruse alusel üldse nõuda põhjusel, et leppetrahv oli ette nähtud muuhulgas kohtumenetlusega seotud kulutuste ja viiviste mittetasumise puhuks. Pooled leppisid kohtu hinnangul kokku üksnes leppetrahvi suuruses (15% töövõtulepingu kogumaksumusest) ja selle sissenõudmise õiguse tekkimise tingimustes (hageja ei täida kohtumääruse punktis 2 nimetatud maksekohustusi tähtaegselt). Asjaolu, et kompromissist tulenevalt sai leppetrahvi nõuda ka viivisarve mittetasumise eest, ei tee seda kokkulepet tühiseks või kehtetuks. 7 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822

Oma täitemenetluses esitatud nõude sisu on kostja avanud vastusele lisatud kahe dokumendiga – 26.09.2014 tsiviilasjas nr 2-13-46160 toimunud istungil hagejale üleantud arvestusega (tl 51) ning 18.11.2014 avaldusega täiteasjas (tl 95). Neid dokumente kõrvutades on selge, et kostja nõudis täitemenetluses avaldust esitades just leppetrahvi summas 5477.23 EUR, lugedes hageja poolt 2 euro tasumise leppetrahvi summa vähendamiseks. Kuigi kostja on oma 24.09.2014 kuupäeva kandvas arvestuses välja arvutanud ka hageja poolt vähem- ja hiljemtasutud summade eest viivised (kokku 216.30 EUR), siis nende sissenõudmiseks ta täitemenetlust algatanud ei ole. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ka see säte kehtib kohtuliku kompromissi puhul ja on mõeldud võlgniku kaitseks ajalise piiri seadmisega – s.t leppetrahvi nõude puhul, olgu see pooltevahelises lepingus või täitedokumendiks olevas kohtulikku kompromissi kinnitavas määruses, on kohustuslik leppetrahvi kui kohustusele lisanduva sanktsiooni kohaldamise soovist teatamine kohustust rikkunud poolele. Käesoleval juhul on kostja ise oma menetlusdokumentides selgitanud, et ta ei nõudnud hagejalt leppetrahvi (s.t ei teatanud selles osas kohtumääruse täitmisele pööramisest ega esitanud ka täitmisavaldust) põhjusel, et sõlmis uued kokkulepped hagejaga koostöö jätkamiseks, lootes, et hageja oma kohustusi edaspidiselt korrektselt täidab. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et leppetrahvi nõudmise õigusest teatas ta esmakordselt alles 10.04.2014, vastates hagile tsiviilasjas nr 2-13-46160. Arvestades kostja enda põhjendusi leppetrahvi nõude varasemaks esitamata jätmiseks, on selge, et kostja teadis juba 2011.aastal hageja poolt 31.03.2011 kohtumääruses märgitud mittekohasest täitmisest ning seega pidanuks kostja juba siis hagejale teatama, et ta nõuab leppetrahvi kohtumääruse kui täitedokumendi alusel sisse. Lisaks pidanuks kostja ka kohtumääruse vastavas osas täitmisele pöörama. Asjaolu ja/või põhjendused, miks kostja seda ei teinud, ei muuda ära tema kohustust leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatada ja selle sissenõudmisele asuda ning seega tuleb nõustuda hagejaga, et kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõudmiseks. Pooltevahelised suhted ei oma käesoleva asja lahendamise aspektist sisulist tähtsust ning neist sõltumata ei ole mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 mõttes 3 aastat (hageja rikkus kompromissilepingust tulenevaid maksekohustusi 2011.a märtsis-aprillis, kostja pidi olnud selle avastanud mais samal aastal ning eirates võimalust leppetrahvi nõudeks teatas sellest võimalusest alles 2014.a aprillis). Seega tuleb hagi rahuldada. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja on oma menetluskulude nimekirja esitanud 04.05.2015, kostja on selles osas esitanud oma seisukoha ning leiab, et - kantud kulud ei ole tõendatud - töö maht ei vasta selle keerukusele - tunnihinne on liiga kallis - hagejale õigusabi osutanud Õiguskaitse Büroo OÜ ei ole oma töötajaile 2015.a I kvartalis tasunud oma töötajaile makse (kostja on esitanud vastava tõendi). Kohus, tutvunud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 8 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. Seega, tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 ja 477 lg-st 7 peab kohus juhul, kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, analüüsima kõiki asjaolusid ning selle põhjal tuvastama, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on põhjendatud ja vajalikud. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. OÜ Laanemaa menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on selgelt ja arusaadavalt näidatud õigusabi osutamisele kulunud aeg, tunnihind ja tehtud toimingud. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esindaja esitanud kohtule 6-leheküljelise hagiavalduse (sisuline osa 4 lk), esitanud 4-leheküljelise seisukoha määruskaebusele (sisuline osa 1,5 lk) ning 4leheküljelise seisukoha kostja vastusele. Menetlusdokumentide koostamiseks on hageja esindaja tutvunud asja lahendamiseks vajalike materjalidega (nimekirja kohaselt konsultatsioon 1h), sh kostja vastusega ning kostja määruskaebusega.. Vastavalt avalduses esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja esindaja käesoleva tsiviilasja menetluses hagejale osutanud õigusabi maakohtus 15 töötundi 90-eurose tunnitasuga, kokku 1350 eurot, lisaks on hageja tasunud avalduselt riigilõivu 350 eurot (17.12.2014, kohtu poolt kontrollitud). Kohus nõustub kostja vastuväites tooduga osaliselt. Riigikohus on korduvates lahendites rõhutanud, et õigusabi eest väljamõistetavate summade puhul tuleb hinnata nende põhjendatust, mitte tegelikku kulu kandmist ja seega ei ole asjakohased kostja väited kuludokumentide puudumise kohta või hagejate esindanud lepingulise esindaja töökoha poolt makstud/maksmata maksude kohta. Samuti ei leia kohus, et õigusabi osutaja tunnitasu 90 eurot oleks ebamõistlikult suur – tegemist on kohtupraktikas igati mõistliku hinnaga (nt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 peeti mõistlikuks ka 153-eurost tunnitasu). Küll aga nõustub kohus kostjaga selles, et hageja viidatud ajakulu tehtud menetlustoimingutele on ebamõistlikult suur. Esitatud menetlusdokumentide koostamiseks (kokku 14 lk dokumente, millest pool on sisuline osa, kusjuures 16.02.2015 esitatu kordab suures osas varemmärgitut) ja esialgseks konsultatsiooniks võis kohtu arvates mõistlikult kuluda 7 tundi ehk ca 1 tund sisulise menetlusdokumendi lehekülje kohta. Seega on mõistlik kohtule esitatud menetlusdokumentide koostamise ajakulu vähendada 8 tunni võrra. Tulenevalt eelpooltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 350 eurot, kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Kulutus lepingulise 9 (10)

Tsiviilasi nr 2-14-62822 esindaja õigusabile on põhjendatud 630 euro (so 7 tunni eest) ulatuses, kokku on seega hageja põhjendatud menetluskulud 980 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.