Hageja SK (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja TK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva Kostja JV (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 29.06.2016 otsus muutmata ja SK apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Poolte maakohtu menetluskulud jäävad JV kanda. Poolte ringkonnakohtu menetluskulud jäävad SK kanda.
4.Seoses menetluskulude puudumisega ringkonnakohus JV menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SK (hageja, laps) esitas 19.02.2016 avalduse JV (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluses elatise väljamõistmiseks. 04.04.2016 esitas kostja nõudele vastuväite. 15.04.2016 kohtumäärusega andis kohtunikuabi nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 21.04.2016 esitas SK hagi JV vastu elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt on hageja seadusliku esindaja TK ja JV ühine laps SK sündinud XX.XX.XXXX. Hageja vanemad koos ei ela ja hageja on ema ülalpidamisel. Kostja on pikaajaliselt keeldunud ülalpidamiskohustuse täitmisest. Aprillis 2016 tasus kostja varasema võlgnevuse katteks 140 eurot. Kostja on täisealine ja terve inimene, kes peab suutma tööl käia, seega ei ole tõsiseltvõetav kostja vastuväide, et ta ei suuda tasuda elatist miinimummääras. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Kostja töötasu on 390 eurot kuus. Kostja eluasemekulu on 140 eurot kuus, elamise peale kulub 150 eurot, üle jääb 100 eurot, millise summa saab kostja maksta hagejale elatisena. Kostjal on palju võlgu ning arvelduskontod on arestitud. Kostja ei ole nõus kandma hageja menetluskulusid. Kostjal ei ole Eesti kodakondsust ja ta ei valda hästi eesti keelt, mistõttu kostjal ei ole võimalik leida hea palgaga tööd. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja alates 21.04.2016 igakuise elatise 190 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus määras, et elatise suurus muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega ning väljamõistetud elatis vastab igakordsele elatise miinimummäärale, millest on maha arvestatud pool riigi tasutavast lapsetoetuse summast. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu 254,79 eurot.
4.Kohus põhjendas, et lahendab asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 alusel, kuna asja hind on 1935 eurot.
5.Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tulenevalt on alaealine laps õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2016 on töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest 1/2 on 215 eurot. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (RKTKo 3-2-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (RKTKo 3-2-1-21-15, p 14).
2(5)
Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu PKS § 102 lg 2 kohaselt, mistõttu ei ole elatise väljamõistmine alla miinimummäära sellel alusel põhjendatud. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (RKTKo 3-2-1-118-12, p 15). Väljamõistetavat elatist on võimalik vähendada tulenevalt Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (RKTKo 3-2-1-37-11, p 16; 3-2-1-127-09, p 15). Riiklike peretoetuste seaduse § 16 lg 4 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot.
6.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 254,79 eurot. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses.
8.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja rikkunud menetlusõigusnormi. Maakohus on põhjendamatult vähendanud elatise alla miinimummäära, rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ja lahendanud asja ebaõigesti lihtmenetluses. Maakohus on märkinud otsuses, et kohtu hinnangul on võimalik vähendada väljamõistetavat elatist tulenevalt Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Sõna „võib“ tähendab, et kohus ei ole tegelikult veendunud, kas lapse vajadused on kaetud riiklike toetustega või võivad olla kaetud riiklike toetustega. Kuna elatise nõue oli esitatud miinimummääras, siis ei
3(5)
pidanud hageja esitama kohtule tõendeid lapse vajaduste suuruse kohta. Järelikult ei saanud kohus hinnata, kui suured on lapse vajadused. Seega ei saanud kohus asuda kindlale seisukohale, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Kuna hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on 645 kuni 675 eurot kuus, siis ei või hageja vajadused olla kuidagi kaetud riikliku toetusega summas 50 eurot. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 101 lg 1, mis sätestab, et igakuine elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Vastuses apellatsioonkaebusele kostja teatas, et ei nõustu maakohtu otsusega. Kostja kordas, et ta ei ole võimeline tasuma hagejale elatist miinimummääras, vaid saab tasuda elatist 100 eurot kuus. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks apellatsioonkaebuse esitaja väidetele vastab ringkonnakohus järgmist.
11.Apellandi väide, et maakohus lahendas asja põhjendamatult lihtmenetluses, on iseenesest põhjendatud. Kuigi käesoleva tsiviilasja hind on tulenevalt TsMS § 129 lg 2 1935 eurot, mis on väiksem TsMS § 405 lg 1 sätestatud määrast, tuleb arvestada, et pikema aja vältel tehtavad perioodilised maksed võivad lõpuks ületada nimetatud määra. Käesoleval juhul on hagejaks 25.04.2015 sündinud laps, kes taotleb elatise väljamõistmist miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni. Seega ületab elatise kogusumma TsMS § 405 lg 1 sätestatud määra. Samas ei ole maakohtu otsust alust tühistada ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata, kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud tõendeid, st kas asja lihtmenetluses menetlemine võis mõjutada asja lahendust. Käesoleval juhul ei ole maakohus asja menetlemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus on lahendanud asja küll kirjalikus menetluses, kuid sellega oli hageja hagiavalduses nõus ja kostja ei taotlenud samuti asja läbivaatamist kohtuistungil. Kohus on võimaldanud pooltele esitada oma seisukohad ja vastuväited. Hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras, mis kohtupraktika järgi ei nõua täpsemalt lapse ülalpidamisvajaduse ulatuse kindlaksmääramist. Hageja ei ole esitanud ühtegi konkreetset väidet selle kohta, et lihtmenetluses menetlemine mõjutas asja lahendust.
12.Apellandi väitel tõlgendas maakohus valesti materiaalõigusnormi, kui vähendas väljamõistetavat elatist arvestades seda, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Ringkonnakohus leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Maakohus on vähendanud väljamõistetava elatise suurust riikliku lastetoetuse pooles ulatuses. Kostja on vastu vaielnud elatise väljamõistmisele miinimummääras, nõustudes maksma elatist 100 eurot kuus. Apellant on ekslikult tõlgendanud maakohtu sõnakasutust „...võib olla kaetud...“ selliselt, justkui ei oleks maakohus ise kindel, kas lapse vajadused võivad olla kaetud riiklike toetustega. Maakohus ei ole mitte kahelnud, vaid on pidanud lubatavaks elatise vähendamist riikliku lastetoetuse saamist arvestades. Maakohus on otsuses asjakohaselt viidanud lahendites nr 3-2-1-37-11 ja 3-2-1-12709 väljendatud seisukohale, et elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Kuigi kostja riikliku toetuse saamisele maakohtus ei tuginenud, on pooled saanud väljendada oma seisukoha apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses ei ole kumbki pool vaidlustanud asjaolud, et lapse ema riiklikku
4(5)
lapsetoetust nimetatud suuruses saab. Esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väiteid, et lapse vajadused on tegelikult suuremad kui hagiavalduses näidatud (ulatudes kuni 675 euroni), ei saa ringkonnakohus arvestada, sest hageja ei ole nimetatud asjaolule hagiavalduses tuginenud (TsMS § 652 lg 4). Maakohus võis seetõttu lähtuda eeldusest, et nõutav miinimumelatis katab poole lapse vajadustest. Riiklikud lastetoetused on mõeldud kasutamiseks lapse ülalpidamiseks ja see peab kasuks tulema mõlemale vanemale, kes on võrdselt kohustatud last üleval pidama. Kuna lapsetoetust makstakse täies ulatuses (50 eurot kuus) lapsega kooselavale vanemale, siis oli maakohtul alust vähendada lahus elavalt vanemalt väljamõistetavat elatist 25 euro võrra (pool 50-st).
13.Apellatsioonimenetluses jäävad poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg 3 kindlaks väljamõistetavad menetluskulud.
14.Vastustaja JV ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu andmeid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses riigilõivu maksmise või tema lepingulise esindaja kulude kohta, siis ringkonnakohus vastustaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.