Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. november 2016. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-3146
Tsiviilasi
SF hagi AF vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 2. mai 2016. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1935 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AF apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja SF (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja KF (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Kostja AF (isikukood XXXXXXXXXXX) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 2. mai 2016. a otsus muutmata ja AF apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud Jätta apellatsioonimenetluse kulud AF kanda ning välja mõista AFlt SF kasuks apellatsioonimenetluse kuludena 225 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.SF (hageja) esitas 27. veebruaril 2016. a hagi AF (kostja) vastu igakuise elatise saamiseks seaduses sätestatud miinimummääras tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2016. a.
2.Hagiavaldusele lisatud sünnitunnistusest nähtuvalt on hageja KFi ja AF 30. jaanuaril 2004. a sündinud tütar. Hageja elab hageja koos emaga.
3.Hagiavalduse kohaselt on hagi esitamise põhjuseks kostja poolt ebaregulaarne ja ebapiisav elatise maksmine. Alates 2012. a jaanuarist kuni 2016. a jaanuarini on kostja tasunud lapse ülalpidamiseks elatist kokku 2600 eurot, mis teeb 54 eurot kuu kohta ning on 4 korda väiksem kui seadusega ettenähtud elatise miinimum. Kostja poolt 2015. a novmebris makstud 1000 eurot on käsitletav elatise võlgnevuse likvideerimisena. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tasus kostja hagejale 2015. a novembris elatist 1000 eurot ja 2016. a märtsis 35 eurot ning kavatseb elatist maksta ka edaspidi. Kuna elatist tuleb tasuda PKS § 101 lg 1 kohaselt ette, on kostja tasunud elatise 2015. a novembri ja detsembri eest kokku 390 eurot ning 2016. a jaanuari, veebruari ja märtsi eest kokku 645 eurot. Eeltoodu tõendamiseks esitas kostja oma pangakonto väljavõtte ja maksekorralduse raha ülekandmise kohta KF-le. Lisaks on kostja maksnud hageja ülalpidamiseks elatist ka sularahas.
5.Kui kohus peab hagi siiski põhjendatuks, soovib kostja saada iga kuu lõpus hageja emalt tõendid, et elatisena makstavat raha on sihtotsustarbeliselt kasutanud. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 2. mai 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2016. a kuni 30. aprillini 2016. a eest kokku 825 eurot ja alates 1. maist 2016. a 215 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o. 30. jaanuarini 2022. a. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
7.Maakohus asus seisukohale, et hageja esitatud KF pangakonto väljavõtted Swedbank ASst tõendavad (tl 30-31), et hagi esitamine kostja vastu oli õiguslikult põhjendatud, kuna kostja on maksnud hageja ülalpidamiseks elatist nii ebaregulaarselt kui ka ebapiisavalt. Maakohus tuvatas, et kostja tasus 2012. a elatist hageja ülalpidamiseks ühel korral 300 eurot (elatise miinimummäär oli 2012. a 145 eurot kuus), 2013. a kahel korral kokku 800 eurot (elatise miinimummäär oli 2013. a 160 eurot kuus), 2014. a ühel korral 500 eurot (elatise miinimummäär oli 2014. a 177,50 eurot kuus), 2015. a ühel korral 1000 eurot (elatise miinimummäär oli 2015. a 195 eurot kuus) ja 2016. a ühel korral 35 eurot (elatise miinimummäär on 2016. a 215 eurot kuus). Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud oma väiteid, et ta on hageja ülalpidamiseks maksnud elatist sularahas.
8.Maakohus nõustus hagejaga, et elatise maksmist kostja poolt 2015. a novembris (1000 eurot), saab pidada elatise võlgnevuse kustutamiseks hageja ees, mitte elatise maksmiseks
perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 4 mõttes, sest kostja ei ole kunagi hagejale elatist ette maksnud nagu osundatud seadusesäte tegema kohustab. Seega on kostjal alates 2012. a elatise võlg.
9.Elatise suuruse ja lapse vajaduste tõendamise osas viitas maakohus Riigikohtu 9. märtsi 2005. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, mille p-s 20 toodud seisukoha järgi on seadusega ettenähtud minimaalne elatis ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus ning lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi ei ole vaja tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära.
10.Vasatuseks kostja soovile saada tõendid väljamõistetava elatise kasutamise kohta, selgitas maakohus, et hageja ema, kui alaealise hooldusõiguslik vanem, kes last igapäevaselt kasvatab ja hooldab, ei ole kohustatud kostjale esitama aruandeid selle kohta, kuidas ta kostjalt lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatist kasutab. Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas apellatsioonkaebuse ning palub maakohtu otsuse tühistada osas, mis puudutab elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
12.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tõlgendanud faktilisi asjaolusid valesti ning jätnud tähelepanuta kostja poolt menetluse käigus esitatud tõendid. 2015. a novembris sooritatud elatise makse oli tasutud etteulatuva perioodi maksena ning pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Väär on kohtu järeldus, et tasutud summa tuleb arvestada eelnevate perioodide elatise katteks. Kohus ei ole põhjendanud, millel tugineb seisukoht, et kostja ei ole mitte kunagi tasunud elatsiraha ette.
13.PKS § 100 lg 4 kohaselt tasutakse elatise maksed etteulatuva perioodi eest ning kui ka kohus loeb kostja varasemalt sooritatud makseid ebakorrapäraseks või ebapiisavaks, ei ole kohtul sellest hoolimata võimalik selle põhjal järeldada, et 2015. a novembris sooritatud makse 1000 eurot oli tasutud võimaliku eelneva perioodi võlgnevuse likvideerimiseks.
14.Kostja jääb oma seisukoha juurde, et 2015. a novembris sooritatud 1000 eurose maksega tuleb koos 2016. a märtsis makstud 35 euroga lugeda tasutuks 2015. a novembri, detsembri ning 2016. a jaanuari, veebruari ja märtsi elatis vastavalt seaduses sätestatud summadele. Lisaks on kostja esitanud kohtule aprilli elatise makset tõendava maksekorralduse, mille kohus on jätnud tähelepanuta.
15.Lisaks märkis kostja, et maakohus on ekslikult märkinud hageja sünniajaks 30. jaanuar 2014. a ning nimetanud hagejat kohtuotsuses läbivalt kostja pojaks. Faktiliselt on tegu kostja tütrega, kelle sünniaeg on 30. jaanuar 2004. a.
16.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja menetluskulud ei kuuluks hagejalt väljamõistmisele ka siis, kui kohus oleks hagi rahuldamata jätnud või osaliselt rahuldanud, sest ühestki kohtule esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et kostjal oleks olnud kohtumenetluses esindaja. Kostja on kohtumenetluses osaledes kasutanud õigusabiteenust ja nõustaja abi, mille kohta esitas kostja ka teenuse osutaja arve ja makset tõendava korralduse. Vastavalt TsMs § 138 lg-le 1 ja § 144 p-le 1 on nõustaja kulud osa menetluskuludest ning TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu 2. mai 2016. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda muuta.
19.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude edasiulatuva igakuise elatise väljamõistmiseks, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt selles osas jõustunud. Apellatsioonkaebuse sisu kohaselt on see esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus mõistis elatise välja tagasiulatuvalt. Samuti on kostja vaidlustanud maakohtu määratud menetluskulude jaotuse.
20.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise PKS § 108 alusel tagasiulatuvalt enne hagi esitamist perioodi eest 1. jaanuar 2016 kuni 30. aprill 2016. a. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes endiselt selle üle, kas enne vaidlusalust perioodi kostja 2015. a novembris tehtud makse tuleb lugeda lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks ajavahemikul 2015. november kuni 2016. a märts tekkinud kohustuste eest või sellele eelnevalt kogunenud elatisevõla katteks.
21.Kohtu poolt elatise väljamõistmise aluseid reguleerivad PKS §-d 96-102, mille sisu kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. PKS § 100 lg 4 järgi tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lgtes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 101 lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära.
22.Asja materjalidest nähtuvalt lõppes kostja ja hageja ema kooselu 2012. a, mis tähendab, et alates 2012. aastast tuli kostjal tagada hageja igapäevaste vajaduste rahuldamine vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda, kuid seda üksnes eeldusel, et lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab selleks eelnevalt nõusoleku või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks. Praegusel juhul taolise nõusoleku või heakskiidu olemasolu, et kostja võib maksta hagejale elatist juhuslike maksetega ja alla seadusejärgset miinimummäära, tuvastamist leidnud ei ole.
23.Kuna ülalpidamisnõue on suunatud lapse igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, peab õigustatud isik, sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatav hooldusõiguslik vanem, nõudma kohustatud isikult järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks TsMS § 369 mõttes. Üksnes sel
moel on võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). Arvestades, et kostja on alates 2012. a aastast hageja esindajale teinud üksikuid ülekandeid lapse ülalpidamiskulude katmiseks, siis saab eeldada, et hageja ema on nõudnud kostjalt kestvalt lapse ülalpidamiskohustuse täitmist ja kostja on olnud oma kohustusest teadlik.
24.Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tema poolt 2015. a novembris hageja emale tehtud 1000 euro suurust makset, mis oli ka ainuke makse kogu 2015. a jooksul, tuleb lugeda perioodi 2015. november kuni 2016. a märts eest maksta tulnud elatise katteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja maksepraktika lapse huve arvestav ega vasta PKS § 100 lg 1 ja 4 mõttele. Alaealine laps on õigustatud oma igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja arenguks piisavate vahendite tagamiseks elatist saama regulaarselt. Juhuslikku laadi maksed kord või paar aastas ei näita lapsevanema kohusetunnet lapsele elatise maksmise kohustuse täitmisel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuivõrd kostja on teinud hagi esitamisele eelneva 4 aasta jooksul üksikuid erinevates summades makseid, mis ei kata kaugeltki kostja igakuist ülalpidamiskohust, ei ole põhjust 2015. a novembris tehtud ülekannet lugeda ettemaksuks ega katta sellega hagis taotletud elatise maksmise kohustust. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tema poolt 2015. a novembris tehtud 1000 euro suuruse makse arvestamisel sellele eelnenud perioodil makstava elatise katteks, oleks talle ebamõistlikult koormav (vt Riigikohtu 4. detsember 2013. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 12).
25.Hageja on nõudnud tagasiulatuvat elatist alates 1. jaanuarist 2016. a. Seetõttu on oluline tuvastada, kas kostja on ülalpidamiskohustust hagis nõutud perioodil kohaselt täitnud. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on kostja ajavahemikul 1. jaanuarist 2016. a kuni maakohtu otsuse tegemiseni maksnud ülalpidamiskohustuse täitmiseks 35 eurot ja seda summat on maakohus tagasiulatuva elatise väljamõistmisel ka õigesti arvesse võtnud.
26.Eeltoodu põhjal on ringkonnakohtu hinnangul täidetud PKS § 108 kohaldamise eeldused, mistõttu on maakohus hageja nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks põhjendatult rahuldanud.
27.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda. Vastuseks kostja etteheitele maakohtu määratud menetluskulude jaotusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu põhjendusega, mille kohaselt ei kvalifitseeru kostjale väidetavalt õigusabi osutanud isik Liina Sootalu (Rikman Konsultatsioonid OÜ) TsMS § 218 järgi lepingulisteks esindajaks, kelle teenusele tehtud kulutusi peaks vastaspool hüvitama. Kostja on allkirjastanud ja esitanud kohtule menetlusdokumendid iseseisvalt ega ole nimetatud isikut enda esindajana maininud. Nii kohtule kui ka muudele menetlusosalistele peab olema väliselt äratuntav, et isik tegutseb kohtumenetluses esindajana teise isiku õiguste ja huvide kaitseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14). Seega on õige maakohtu järeldus, et isegi juhul, kui hagi oleks jäänud rahuldamata, ei oleks kostja väidetava lepingulise esindaja kulud kuulunud vastaspoolelt hüvitamisele.
28.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
29.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Hageja esitas 7. juunil 2016. a ringkonnakohtule koos vastusega apellatsioonkaebusele menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid kokku 225 eurot (käibemaksuga). Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusele vastuse koostamises 1,5 tunni ulatuses. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 125 eurot (käibemaksuta). Kolleegium peab hageja lepingulise esindaja tunnitasumäära mõistlikuks, arvestades esindaja kvalifikatsiooni ja juhindudes Riigikohtu senisest praktikast, kus sarnase määraga tunnitasu on peetud vastuvõetavaks (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-13; 11. veebruar 2015. a määrus tsiviilsasjas nr 3-2-1-115-14). Eelneva põhjal on hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu 225 eurot koos käibemaksuga.