2-16-325/29 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Harju Maakohus rahuldas 16.06.2016 otsusega hagejate nõude ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates hagi esitamisest 10.01.2016 kuni hagejate täiskasvanuks saamiseni perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Alates 01.01.2016 on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast 215 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Poolte vahel puudub vaidlus osas, et hagejad on SI ja kostja lapsed, kes elavad koos emaga. Kostja on kuni hagiavalduste esitamiseni Harju Maakohtusse maksnud kummalegi lapsele elatist 160 eurot kuus Pärnu Maakohtu 28.10.2013 määruse alusel. Vastavalt PKS § 101 lg-le 1 ei tohi lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kirjeldatud säte annab lisaks faktiliste asjaolude muutumisele õiguse nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist ka üksnes Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisel. Elatise suuruse seaduses sätestatuga kooskõlla viimiseks ei ole vaja tõendada laste vajaduste suurenemist. Kostja ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, miks jätta hagi rahuldamata ja PKS-is sätestatud miinimummääras elatis hagejatele välja mõistmata. Asjaolu, et kostja ametlikult ei tööta ja tema majanduslik olukord on raske, ei ole hagi rahuldamata jätmise alusteks. Kostja peab tegema elukorralduses muudatusi, et tagada alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmine. Vastasel juhul tuleb ülalpidamiskohustuse täitmiseks realiseerida oma vara, sh kaks sõiduautot ja osa äriühingus P OÜ, et nende arvelt vanemlikke kohustusi täita. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, jäeti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Põhjusel, et elatisehagilt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 riigilõivu maksta ei tule ja pooled ei esitanud kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, jättis kohus menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsusega kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus

6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis õigesti, et vanema varanduslik olukord ei väära elatise väljamõistmist PKS § 101 lg-s 1 kirjeldatud määras. Viimane ei ole käsitletav PKS § 102 lg-s 2 kirjeldatud mõjuva põhjusena, mille esinemisel saaks kohus vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Seda isegi siis, kui lapse ülalpidamine võib hakata kahjustama vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, kuid mitte vähendada tema osa pelgalt seepärast, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (RKTKo nr 3-2-1-118-12). TsMS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks uued esitatud asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Kusjuures apellatsioonkaebuses tuleb märkida uute asjaolud esimese astme kohtus avaldamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes kahel juhul: 1) asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või 2) asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (TsMS § 652 lg 3 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel võtta aluseks apellatsioonkaebuses kirjeldatud asjaolusid, sh seda, et hagejad viibivad neljal päeval kuus kostja juures ning kostja toetab hagejaid võimaluse piires lasteaia-, koolitarvete ja riiete hankimisel. Kuivõrd kostja ei ole esimese astme menetluses avaldanud apellatsioonkaebuses kirjeldatud asjaolusid ja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik kirjeldatud asjaolusid avaldada esimese astme kohtus, ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kostja avaldatud asjaolusid tuvastada.