Välja mõista Xlt (pankrotis) Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse tasumata riigilõiv 1540 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfole.
5.Väljamõistetud menetluskuludelt (resolutsiooni p 3 ja 4) tuleb otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni Xl (pankrotis) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja/pankrotihaldur) esitas 25.11.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 09.04.2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus 28.10.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-1342740 võlgnikult välja elatise oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Harju Maakohus suurendas 16.06.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-325 elatise suurust. Võlgnik mõisteti korduvalt süüdi laste ülalpidamiskohustuse rikkumise eest ning tema elatise võlg ületas 22 000 eurot. Võlgniku suhtes on kokku alustatud vähemalt 24 täitemenetlust, sh 08.03.2017 täitemenetlus elatise saamiseks. Võlgnik ja kostja sõlmisid väidetavalt 10.02.2017 kokkuleppe, millega võlgnik tunnistas kostja ees oma võlga (47 000 eurot) ja kohustus sõlmima nõude loovutamise lepingu. 09.04.2019 sõlmisid võlgnik ja kostja notariaalselt tõestatud kokkuleppe, millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale. Tallinna Ringkonnakohus kinnitas tsiviilasjas nr 2-16-12328 kompromissi, millega W kohustus võlgnikule hiljemalt 28.11.2020 tasuma 60 000 eurot ning tasumisega viivitamise korral võlgnetavalt summalt 0,05% viivist päevas. Võlgniku nõuet jäi pärast määruse tegemist tagama hagi tagamise korras võlgniku kasuks seatud kohtulik hüpoteek 133 020,30 eurot. Kompromissiläbirääkimiste käigus ei maininud võlgnik, et loovutas nõude W vastu kostjale ning tegutses menetluses endiselt nõude omanikuna. 19.10.2020 kell 14.00 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks Ly Müürsoo. Võlgniku pankrotimenetluses toimus 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja 2017. aasta kokkuleppest tulenev nõue (põhivõlg 47 000 eurot, intress 4700 eurot ja leppetrahv 76 231,65 eurot) jäi tunnustamata, mh vaidles pankrotihaldur kostja nõudele vastu. Nõude loovutamise leping tuli tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Võlgnik tegi kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehingu, millega loobus oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks. Võlgnikul puudus likviidne vara, ta oli püsivalt maksejõuetu ning tal puudus võimekus rahuldada võlausaldajate nõuded. Arvestades, et võlgniku suhtes olid käimas mitmed täitemenetlused ning tema elatisevõlg lastele ületas 22 000 eurot, oli nõude loovutamine oma lapsepõlvesõbrale võlausaldajate huve kahjustav. Loovutamise eesmärgiks oli välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine. Samuti oli nõude loovutamise tehing selle sisu ja ülaltoodud asjaolusid arvestades vastuolus avaliku korra ja heade kommetega ning näilik ja sellest tulenevalt tühine. Kuigi kostja väidete kohaselt loovutas võlgnik nõude talle 2017. aasta kokkuleppega ja sõlmis nõude loovutamise
kohta 09.04.2019 kokkuleppe, millega nõue läks lõplikult kostjale üle, pidas võlgnik tsiviilasjas nr 2-16-12328 kompromissiettepanekut tehes end jätkuvalt nõude omanikuks. Kostja ei tõendanud, et ta tasus võlgnikule loovutatud nõude eest raha. 2019. notariaalselt tõestatud kokkuleppes puudusid viited 2017. aasta kokkuleppele. Hageja vaidlustas 2017. aasta kokkuleppe allkirjastamise kuupäeva, kuivõrd kokkulepe vormistati tagantjärgi pärast pankroti väljakuulutamist. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus keelata Wl Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2019 kompromissimääruse alusel tsiviilasjas nr 2-16-12328 kostjale 60 000 euro üleandmine. Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse ja keelas Wl kostjale 60 000 euro üleandmise ja kohustas teda tasuma kompromissisumma rahandusministeeriumi kontole. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. 09.04.2019 notariaalselt sõlmitud kokkulepe oli 10.02.2017 lepinguga kokkulepitud nõude üleandmist kinnitav dokumentaalne tõend, mitte tagasivõidetav käsutustehing. Võlgnik ja kostja sõlmisid juba 10.02.2017 kokkuleppe, millega võlgnik loovutas kokkuleppe esemeks oleva nõude kostjale ja kostja kohustus selle eest võlgnikule tasuma 70 000 eurot. Võlgnikul olid kostja ees täitmata 2013. aastal tekkinud rahalised kohustused, mille kostja ja võlgnik fikseerisid 2017. aasta kokkuleppes laenuna. Sama lepinguga loovutas võlgnik enda kohustuste täitmise tagamiseks kostjale kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 W vastu esitatud nõuded ning kohustus hiljem kohtulahendiga kindlaksmääratavad nõuded notariaalse kokkuleppega üle andma. 2019. aasta notariaalse lepinguga täitis võlgnik 10.02.2017 lepingust tuleneva kohustuse. Ka juhul, kui käsitada 2017. aasta kokkulepet kohustustehinguna ning 2019. aasta kokkulepet käsutustehinguna, ei oleks hagejal võimalik hagiga soovitud eesmärki saavutada, sest hageja ei taotlenud 2017. aasta kokkuleppe kehtetuks tunnistamist. Hageja ei tõendanud PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusi, mistõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Kuigi tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei kahjustanud tehing võlausaldajate huve, sest sellel ei olnud võlausaldajatele majanduslikku mõju, kuivõrd võlgnik loovutas nõude juba 2017. aasta kokkuleppega tasu eest. Hageja ei väitnud, et nõude tegelik väärtus oli suurem ja seetõttu võlausaldajate huve kahjustav. Eelnevat ei kinnitanud ka tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahendiga kinnitatud W kohustuse suurus. Kostjal ei saanud tekkida mõistlikku kahtlust, et tehing oli võlgnikule majanduslikult kahjulik. Hageja ei põhjendanud, kuidas pidi kostja teadma võlgniku täitmata kohustustest või nende tekkimisest kolmandate isikute ees. Samas olid võlgnikul kostja ees täitmata rahalised kohustused. Kostja tegi tehingud selleks, et laen saaks talle tagastatud. Hageja ei põhjendanud ega tõendanud tehingu vastuolu avaliku korra ja heade kommetega. Tehing oli õiguspärane ja seadusega lubatav. Asjaolu, et 09.04.2019 tehing sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis, kinnitas kostja veendumust, et selline tehing oli seadusega lubatav. Vastasel juhul oleks notar tehingu tõestamisest keeldunud. Menetluse edasine käik
4.Harju Maakohus rahuldas 11.06.2021 otsusega hagi ja tunnistas 09.04.2019 nõude loovutamise lepingu kehtetuks.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.03.2022 otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Hageja taotlusel peatas maakohus 15.09.2022 menetluse tsiviilasja nr 2-21-3179 lahendamise ajaks. Nimetatud asjas jõustus 14.11.2022 Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 30.08.2021 otsus. Tsiviilasjas nr 2-21-3179 lahendati kostja poolt võlgniku pankrotimenetluses 2017. aasta kokkuleppe alusel tingimuslikult esitatud nõude tunnustamise vaidlus. Jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei tekkinud võlgnikul kostja ees 2017. aasta kokkuleppe alusel rahalisi kohustusi (I kd, tl 194). Tsiviilasjas nr 2-21-3179 ei hinnatud 2017. aasta kokkuleppes sisaldunud nõude loovutamise tehingu kehtivust. Käesoleva asja menetlus uuendati 29.11.2022. Maakohtu otsus
7.Maakohus jättis 08.03.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Tsiviilasjas nr 2-21-3179 tuvastati, et võlgnikul ei tekkinud 2017. aasta lepingu alusel kostja ees rahalisi kohustusi. Kuivõrd laenusuhet võlgniku ja kostja vahel ei olnud, ei saanud 2017. aasta kokkuleppe alusel toimuda vaidlusaluse nõude loovutamist. Seega tuli kontrollida, kas 09.04.2019 kokkulepe oli tagasivõidetav. Pooled vaidlesid selle üle, kas võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja kas kostja oli sellest teadlik või pidi teadma. 2019. aasta kokkulepe kohaselt loovutas võlgnik nõude rahalise tasu eest. Kostja võttis omaks, et ei tasunud võlgnikule kokkulepitud tasu. Nimetatust ei saanud iseenesest järeldada vaidlusaluse tehinguga ettenähtud soorituste ebavõrdsust võlgniku kahjuks ehk võlausaldajate huvide kahjustamist. Nõude loovutamine oleks olnud võlausaldajaid kahjustav, kui tehingu tulemusel võlgniku varade hulgast välja läinud nõue oleks olnud väärtuslikum selle eest tasumisele kuulunud loovutustasust või kui tasu kättesaamine kostjalt oleks olnud objektiivselt raskem võrreldes loovutatud nõude maksmapanekuga W vastu. Asjas nr 2-16-12328 kinnitatud kompromissi kohaselt pidi W tasuma 55 000 kuni 60 000 eurot. Käesolevas asjas määratud hagi tagamise tulemusena täitis W kompromissimääruse 60 000 euro tasumisega. Seega ei olnud kokkulepitud loovutustasu suurus võlausaldajate huve kahjustav, kuivõrd rahalises vääringus oli loovutustasu 70 000 eurot võlgnikule ja tema võlausaldajatele väärtuslikum kui loovutatud nõue. Võlausaldajate huve kahjustaks see, kui tehingu tulemusel väheneksid nende võimalused rahuldada oma nõudeid võlgniku vastu. Rahalise nõude loovutamine tasu maksmise kohustuse vastu tähendas ühe rahalise nõudeõiguse vahetamist teise vastu. Kahjulikkus võis väljenduda ka selles, kui tehingu tulemusel omandatud nõude maksmapanek kostja vastu oleks olnud ebatõenäolisem tehinguga loovutatud nõude maksmapanekust. Hageja ei tuginenud käesolevas menetluses sellele, et vaidlusaluse tehinguga omandatud nõude maksmapanek kostja vastu oli ebatõenäoline. Ainsa põhjendusena soorituste tasakaalutuse väite kohta tugines hageja 2017. aasta kokkuleppe alusel kostja poolt tehtud tasaarvestuse kehtetusele (I kd, tl 31). Kehtetuks osutunud tasaarvestuse tegemine ei mõjutanud vaidlusaluse tehingu tulemusel võlgniku poolt kostja vastu omandatud rahalise nõude suurust ega selle maksmapaneku võimalusi. Tasaarvestus oli kostja ühepoolne tegevus, mis toimus ajaliselt pärast vaidlusaluse tehingu sõlmimist ja mis ei saanud mõjutada tehingu tingimusi (kokkuleppe sisu). Tasaarvestuse kehtetusest järeldus lepingu rikkumine (loovutustasu maksmise kohustuse täitmata jätmine) kostja poolt, mitte tehingu tingimuste kahjulikkus. Tehingu kahjulikkuse väidet tuli hinnata tehingu tingimuste ja nende maksmapaneku objektiivsete võimaluste kaudu. Hageja oli seisukohal, et tasaarvestus ei
kehtinud. Sellest lähtuvalt oleks hageja võlgniku pankrotihaldurina saanud ja pidanud tegutsema nõude maksmapanekuks kostja vastu, nõudes kostjalt selle täitmist. Hageja tegevusetus ei omanud tähendust vaidlusaluse tehinguga kokku lepitud soorituste väärtuslikkuse võrdlemisel. Vaidlusaluse tehingu tulemusel ei vähenenud võlgniku võime täita kohustusi oma võlausaldajate ees. Seega ei kahjustatud tehinguga võlausaldajate huve ja puudus PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise üldine eeldus. Käesoleval juhul ei olnud alust tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Hageja apellatsioonkaebus
8.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Otsuse põhjendused olid vastuolus asjaolude ja tõenditega. Maakohus eiras tsiviilasjas nr 2-21-3179 jõustunud kohtulahendist nähtuvaid asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja jättis otsuse tegemisel tähelepanuta ringkonnakohtu nõude, mille kohaselt oli kokkulepete sisu tuvastamine vaidluse lahendamisel keskse tähtsusega. See hõlmas kohustust tuvastada toime võlgniku varale seonduvalt nõude loovutamise lepinguga ning kas lepingu alusel toimus vastastikune nõuetekohane täitmine, st 10.04.2019 tehtud tasaarvestusavalduse analüüs. Käesoleval juhul ei saanud teha järeldust, et tehingu tegemise eesmärk oli muu kui hageja võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja nõustus, et arvestades tsiviilasjas nr 2-21-3179 tuvastatut, puudus vajadus analüüsida, kas võlgniku ja kostja vahel oli laenusuhe. Laenusuhet ei olnud, mistõttu ei saanud toimuda ka nõude loovutamist. Kostja tehtud tasaarvestus ei olnud seoses laenusuhte puudumisega kehtiv. Tasaarvestusel puudus käesolevas asjas tähendus, küll aga tuli seda arvestada kostja vastusooritusena nõude loovutamise lepingule hinnangu andmisel. Arusaamatud olid maakohtu etteheited hagejale seoses tema tegevusetusega. Hageja esitas nõude tehingu tagasivõitmiseks ja vara saamiseks pankrotipesasse 60 000 euro ulatuses. Kohus tagas hagi ning kohustatud isik maksis raha kohtu deposiitkontole. Vaidlustatud tehinguga läks võlgniku pankrotivarast välja 60 000 euro suurune nõue. Arusaamatuks jäi, miks pidi hageja alustama kostjaga eraldi uut vaidlust viimase poolt tehtud tasaarvestuse kehtivuse üle olukorras, kus tehingu asjaoludest nähtuv eesmärk oli vara välistamine võlgniku pankrotivarast. Kohus lõi otsuse põhjendavas osas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ning jättis hageja seisukohad tähelepanuta või käsitas neid meelevaldselt. PankrS § 110 lg 1 p 3 eeldused hagi rahuldamiseks olid täidetud. Pooltel ei olnud vaidlust kolmeaastase tähtaja osas. Asjas nr 2-21-3179 tuvastati, et laenusuhet kostja ja võlgniku vahel ei olnud. Võlgniku suhtes toimusid tehingu tegemise ajal erinevad täitemenetlused. Võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve, kui ta võõrandas oma ainsa vara, st nõude W vastu olukorras ja ajal, kus tema võlg elatise eest oli tasumata suures ulatuses ning elatise sissenõudmiseks toimus täitemenetlus. Samuti oli kostja teadlik sellest, et allkirjastades tegelikkusele mittevastava sisuga kokkuleppeid raha laenamise kohta võlgnikule, sisaldasid need dokumendid valeandmeid ning ei vastanud tõele. Kostja teadis, et tasaarvestuse tegemisel tal nõuet võlgniku vastu ei olnud. Maakohus ei tuvastanud, et võlgnik sai lepingus näidatud tasu. Vaatamata ringkonnakohtu juhistele, jättis kohus hagi rahuldamata, millega rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1 ja 4. Võlgnik sõlmis kostjaga nõude loovutamise lepingu eesmärgil kahjustada võlausaldajate huve ning kostja oli sellest teadlik. Kostjapoolne tasaarvestuse tegemine oli kelmus. Ka teadlik lepingurikkumine oli oluline tagasivõidetavale tehingule
hinnangu andmisel. Kui leping oli ühe poole süül võlgnikule teadlikult täitmata, kahjustati tehinguga võlausaldajate huve. Vastustaja seisukoht
9.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
10.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
11.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
12.Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kohus kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole pooltel selles, et: 1) maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega välja võlgniku pankroti (I kd, lk 4-5); 2) võlgniku pankrotimenetluses toimus 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja 2017 kokkuleppest tulenev nõue (põhivõlg 47 000 eurot, intress 4700 eurot ja leppetrahv 76 231 eurot 65 senti) jäi tunnustamata. 3) maakohtu 30.08.2021 otsusega tsiviilasjas 2-21-3179 jäi kostja hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata (I kd, lk 189-195). Ringkonnakohus jättis 04.05.2022 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata (I kd, lk 197-200).
13.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Praeguses asjas rajas hageja oma nõude väitele, et võlgnik kahjustas 2019 kokkuleppega võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei piisanud oma nõude rahuldamiseks väidete esitamisest, kuivõrd kostja nendega ei nõustunud, leides, et tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve, arvestades vastusoorituse suurust.
14.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus
oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305, p 14). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks.
15.Asja materjalidest nähtuvalt toimus menetlus kooskõlas TsMS normidega. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus läbi põhjaliku eelmenetluse, kui peale praeguses asjas 22.03.2022 tehtud otsust ja eelnimetatud kohtulahendeid selgitas 03.01.2023, et kuivõrd 10.02.2017 laenusuhe tuvastamist ei leidnud ja järelikult ei saanud toimuda ka nõude loovutamist selle nõude täitmiseks ning et tasaarvestusel puudub käesolevas asjas tähtsus (II kd, lk 40). Ühtlasi märkis kohus, et hageja pole esitanud nõudeid 09.04.2019 lepingu täitmiseks ja et loovutustehingu väidetavat kahjulikkust pankrotivõlgniku võlausaldajate seisukohalt tuleb hinnata vastusooritust (kostja kohustus tasuma nõude eest pankrotivõlgnikule 70 000 eurot (leping, II kd, lk 7-8). Kohus määras hagejale tähtaja kostja 02.01.2023 avalduse põhjendustele vastamiseks ja teatas eelmenetluse lõpetamisest 20.01.2023 (II kd, lk 40). Ühtlasi teatas kohus, et peale eelmenetluse lõppu määrab ta järgimised asja lahendamise tähtajad, mida ka 23.01.2023 tegi (II kd, lk 45). Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest, kui ka sellest, et pooli esindavad menetluses advokaadid (RKTKo 15.06.2022 p 12.2 ja selles viidatud lahend). Praeguses asja s olid selgitused piisavad.
16.Hageja esitas 20.01.2023 kirjaliku seisukoha, milles kinnitas, et nõustub kohtuga selles, et tulenevalt tsiviilasjas nr 2-21-3179 tehtud otsuses tuvastatuga puudub vajadus analüüsida käesolevas asjas 2017 sõlmitud laenulepingut ja laenulepingust tuleneva nõudega tehtud tasaarvestust. Hageja selgitas, et kehtivat laenusuhet ja sellega seonduvalt toimunud nõude loovutamist ning kohustuste tasaarvestamist ei eksisteeri, st sellel puudub tähtsus (II kd, lk 41 jj).
17.Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega tõendite ebaõige hindamise kohta maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kohus hindas kirjalikke tõendeid ja tunnistaja ütlusi nende kogumis kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd peale 03.01.2023 selgitust hageja nõustus sõnaselgelt, et vaidluse all oli üksnes 09.04.2019 nõude loovutamine, siis puudus vajadus anda 2017 laenupingule. Seega ei saanud kohtuotsus olla hagejale ootamatult üllatav. 03.02.2023 esitas hageja kokkuvõtliku seisukoha, milles veelkord kinnitas, et käesoleva vaidluse esemel puudub seos 10.02.2017 laenulepinguga, mille kehtivust kohus teises tsiviilasjas ei tunnustanud (II kd, lk 46 jj).
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd vastava kohustuse tasaarvestamine enda nõudega osutus tühiseks, jäi kehtima nõude loovutamise lepingus kokkulepitud tasu maksmise kohustus ja võlgniku pankrotipesas on kuni käesoleva ajani olemas vastav nõue 70 000 eurot. Pooltel ei olnud vaidlust, et nõude loovutamise lepingu p-s 3.2 oli selline vastusooritus kokku lepitud. Maakohus tuvastas ja sellega saab nõustuda, et vastava nõude maksmapanekuks ei esinenud takistusi, mis oleksid käsitletavad võlausaldajaid kahjustavate asjaoludena. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud võlgnikule ega võlausaldajatele olla kahjulik leping, millega võlgniku vara hulgast väljaläinud 55 000 eurose nõude vastu sai võlgnik 70 000 eurose nõude kostja vastu. Hagi rahuldamise eelduseks ei piisa üksnes sellest, et tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Pooled ka selle eelduse esinemise üle ei vaielnud. Järgnevalt tuli hagejal tagasivõitmise eeldusena tõendada, et võlgnik kahjustas teadlikult
tehinguga võlausaldajate huve, st et tehing oli majanduslikult kahjulik ning et kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve. Neid nõude rahuldamise eeldusi hageja ei tõendanud.
20.Asjas olevatest tõenditest nähtus, et saadud nõue on rahaliselt väärtuslikum loovutatud nõudest ja et saadud nõude maksmapanek ei olnud objektiivselt raskem kui nõude maksmapanek algse võlgniku W vastu. Nõustuda saab kostjaga, et hageja ei ole selgitanud, kuidas sai selline tehing olla võlgnikule ja tema võlausaldajatele majanduslikult kahjulik. Et hageja ei ole kostjalt vastava kohustuse täitmist nõudnud, ei muuda vastusooritust kehtetuks, kuivõrd vastav kohustus tekkis ja sellele vastav nõue läks võlgniku pankrotivara koosseisu. Viidates menetlusnormi rikkumisele, mis seisnes ebapiisavas selgitamiskohustuse täitmises, mistõttu jäid hagejal nõude rahuldamist võimaldavad tõendid esitamata, tulnuks hagejal esitada täiendav seisukoht ja väiteid kinnitavad tõendid apellatsioonkaebusega.
21.Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuse rajanud TsMS § 436 lg 2 kohaselt asjas olevatele tõenditele. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, teeb seda TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja põhjal. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
23.Kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses on lepingulise esindaja tasu 1513 eurot 20 senti (käibemaksuga) 9,7 tunni eest tasumääraga 130 eurot (käibemaksuta) tunnis järgmiste toimingute eest: tutvumine maakohtu otsuse, menetlusse võtmise määrusega ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (kokku 4,8 tundi); tagatise taotluse koostamine (1,8 tundi); valmistumine ja osalemine istungil (2,8 tundi); menetluskulude nimekirja koostamine (0,3 tundi). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja kulud vastavad menetluse käigule, on põhjendatud ja vajalikud kogu ulatuses (arvestades, et vastuse koostamine sisaldab ka kaebusega tutvumist). Taotlus kuulub rahuldamisele 1513 euro 20 sendi ulatuses. Hagejal tuleb vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.
24.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigilõiv 1540 eurot riigituludesse.
25.Hageja vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1540 euro tasumisest 14.04.2023 määrusega (II kd, lk 79). Vastavalt TsMS § 190 lg 4 tuleb hagi rahuldamata jätmisel mõista see summa riigituludesse. Juhindudes riigilõivu seaduse §-st 16 ja TsMS § 179 lg-st 1, teeb kohus käesolevaga ettekirjutuse riigilõivu tasumiseks ja mõistab võlgnikult riigi kasuks välja vähemtasutud riigilõivu 1540 eurot.
26.Vastavalt TsMS § 179 lg-le 3, kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et riigilõivu maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 ettenähtud ulatuses.
27.TsMS § 390 lg lg 2 ja Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu tagamise tühistamine täitmisele enne selle jõustumist. 27.11.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamine (I kd, lk 72-73), milline jõustus 17.02.2021 ringkonnakohtu määrusega (I kd, lk 100) jääb otsuse jõustumiseni kehtima.
28.Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada TsMS § 178 ettenähtud alustel ja korras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.