Eesistuja Liis Arrak, liikmed Andres Suik ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. märts 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-17414
Kohtuasi
X pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi tagasivõitmise korras tehingu tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
60 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat
Y vastu kehtetuks
Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Menetluse liik
Asja läbivaatamine 1. märtsi 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-20-17414 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja, haldur) esitas 25. novembril 2020 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks X (võlgnik) ja kostja vahel 9. aprillil 2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus 28. oktoobri 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42740 võlgnikult tema alaealiste laste ülalpidamiseks välja elatise ning Harju Maakohus suurendas 16. juuni 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-325 elatise suurust. Võlgniku elatise võlg on suurem kui 22 000 eurot ning võlgniku suhtes on alustatud kokku 24 erinevat täitemenetlust, sh 8. märtsil 2017 täitemenetlus elatise saamiseks. Võlgnik on korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud laste ülalpidamiskohustuse rikkumise eest. Võlgnik ja kostja sõlmisid väidetavalt 10. veebruaril 2017 kokkuleppe (2017. a kokkulepe), millega võlgnik tunnistas kostja ees oma võlga (47 000 eurot) ja kohustus sõlmima nõude loovutamise lepingu. 9. aprillil 2019 sõlmisid võlgnik ja kostja notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe (2019. a kokkulepe), millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale. Tallinna Ringkonnakohus kinnitas
29.novembri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12328 kompromissi, millega C kohustus tasuma võlgnikule hiljemalt 28. novembril 2020 60 000 eurot ning selle tasumisega viivitamise korral võlgnetavalt summalt 0,05% viivist päevas. Võlgniku nõuet jäi pärast määruse tegemist tagama hagi tagamise korras võlgniku kasuks seatud kohtulik hüpoteek summaga 133 020 eurot 30 senti. Kompromissiläbirääkimiste ajal ei maininud võlgnik nõude loovutamist ning võlgnik tegutses menetluses endiselt nõude omanikuna.
19.oktoobril 2020 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja võlgniku pankroti ja määras võlgniku pankrotihalduriks Ly Müürsoo. Võlgniku pankrotimenetluses toimus
29.jaanuaril 2021 nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja 2017. a kokkuleppest tulenev nõue (põhivõlg 47 000 eurot, intress 4700 eurot ja leppetrahv 76 231 eurot 65 senti) jäi tunnustamata. Mh vaidles haldur kostja nõudele vastu.
1.2.Nõude loovutamise leping tuleb tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Võlgnik tegi kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehingu, millega loobus oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks. Kuna võlgnikul oli kokku 24 aktiivset täitemenetlust ning mh suur elatisevõlg, kuid võlgnikul ei olnud likviidset vara, oli nõude loovutamine oma lapsepõlvesõbrale selgelt võlausaldajate huve kahjustav ning loovutamise eesmärgiks oli välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine.
1.3.Nõude loovutamine on tehingu sisu ja ülaltoodud asjaolusid arvestades lisaks vastuolus avaliku korra ja heade kommetega ning sellest tulenevalt tühine. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda mh ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.
2-20-17414
1.4.Samuti on tehing näilik ja ka seetõttu tühine. Kuigi kostja väidete kohaselt loovutas võlgnik talle nõude juba 2017. a kokkuleppega ja sõlmis nõude loovutamise kohta 9. aprillil 2019 kokkuleppe, millega läks nõue lõplikult kostjale üle, on kostja tsiviilasjas nr 2-16-12328 kompromissiettepanekut tehes pidanud end jätkuvalt nõude omanikuks, mida kinnitab võlgniku 29. mai 2019. a e-kiri C-le. Kostja ei ole tõendanud, et ta on võlgnikule raha andnud. 2017. a kokkulepe tekkis hiljem, siis kui kuulutati välja võlgniku pankrot. 2019. a notariaalselt tõestatud kokkuleppes ei ole viidet 2017. a kokkuleppele. Hageja vaidlustab 2017. a dokumendi allkirjastamise kuupäeva. 2017. a kokkulepe on vormistatud pärast pankroti väljakuulutamist.
2.Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus keelata C-l kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse tsiviilasjas nr 2-1612328 alusel 60 000 euro üleandmise ning kohustada C tasuma 60 000 eurot kohtu deposiitkontole. Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2020. a määrusega hagi tagamise taotluse ning keelas C-l Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse alusel tsiviilasjas nr 2-16-12328 kostjale 60 000 euro üleandmise ja kohustas C tasuma 60 000 eurot rahandusministeeriumi kontole. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2021. a määrusega maakohtu 27. novembri 2020. a määruse muutmata ja 8. septembri 2021. a määrusega kostja hagi tagamise tagatise taotluse rahuldamata. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu ja tuleb jätta läbi vaatamata, sest 2019. a notariaalselt tõestatud vormis kokkulepe on üksnes 10. veebruaril 2017 poolte vahel sõlmitud kokkuleppega nõude üleandmist kinnitav dokumentaalne tõend, mitte tagasivõidetav käsutustehing. Võlgnik ja kostja sõlmisid juba 10. veebruaril 2017 kokkuleppe, millega võlgnik loovutas kokkuleppe esemeks oleva nõude kostjale ja kostja kohustus tasuma selle eest võlgnikule 70 000 eurot. Võlgnikul olid kostja ees täitmata 2013. aastal tekkinud kohustused, mille kostja ja võlgnik fikseerisid 2017. a kokkuleppes laenuna. Sama lepinguga loovutas võlgnik kostjale täitmise tagamiseks kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 C vastu esitatud nõuded ning kohustus hiljem kohtulahendiga kindlaksmääratavad nõuded notariaalse kokkuleppega üle andma. 2019. a kokkuleppega täitis kostja 2017. a kokkulepet. Ka juhul, kui käsitada erinevalt senisest praktikast 2017. a kokkulepet kohustustehinguna ning 2019. a kokkulepet käsutustehinguna, ei oleks hagejal võimalik hagiga soovitud eesmärki saavutada, sest hageja ei ole taotlenud 2017. a kokkuleppe kehtetuks tunnistamist.
3.2.Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole toonud esile ega tõendanud PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusi. Kuigi tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei kahjustanud tehing võlausaldajate huve, sest sellel ei olnud võlgniku võlausaldajatele mingit majanduslikku mõju, kuna pooled olid nõude juba 2017. a kokkuleppega tasu eest loovutanud. Hageja ei ole väitnud, et nõude tegelik väärtus oleks suurem ja seetõttu võlausaldajate huve kahjustav. Seda ei kinnita ka tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahendiga kinnitatud C kohustuse suurus. Kostjal
2-20-17414 ei saanud tekkida mõistikku kahtlust, et tehing oli võlgnikule majanduslikult kahjulik. Hageja ei ole selgitanud, kuidas pidi kostja teadma võlgniku täitmata kohustustest või nende tekkimisest kolmandate isikute ees. Kostja tegi tehingud selleks, et laen saaks talle tagastatud, ning muud huvi tal ei olnud.
3.3.Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud tehingu heade kommete vastasust. 2019. a kokkuleppe notariaalne tõestamine kinnitab kostja veendumust, et leping on kehtiv. Vastasel korral oleks notar keeldunud seda tõestamast. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 11. juuni 2021. a otsusega hagi ja tunnistas 9. aprilli 2019. a nõude loovutamise lepingu kehtetuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
võlgnik ja kostja sõlmisid 9. aprillil 2019 notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe, millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale; kokkuleppe sõlmimise ajal oli võlgnikul suhtes käimas 24 aktiivset täitemenetlust, sh täitemenetlus elatise saamiseks; kohus kuulutas 19. oktoobril 2020 välja võlgniku pankroti.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel rahuldada ja 2019. a kokkulepe kehtetuks tunnistada, sest see kahjustas võlausaldajate huve ning kostja pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Võlgnik ei olnud loovutamise ajal enam maksejõuline, tema suhtes olid käimas täitemenetlused ning ta loobus oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks, jättes teiste, sh oma laste huvid kaitseta. Kui võlgnik ei oleks nõuet loovutanud, oleks saanud nõude arvel rahuldada ka teiste võlausaldajate nõudeid. Kui võlgnik täidab kohustuse olukorras, kus ta ei suuda enam kõiki oma kohustusi täita, kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult teiste võlausaldajate huve. Ühe võlausaldaja eelistamine võib olla põhjendatud, kui eelistamiseks eksisteerivad objektiivsed majanduslikud põhjused, kuid praegusel juhul ei olnud põhjust eelistada kostjat teiste võlausaldajate, sh oma laste ees. Kuna võlgniku vastu oli enne nõude loovutamist alustatud mitmeid täitemenetlusi, sh 22 000 eurot ületava elatisevõla sissenõudmiseks, oli nõude loovutamine ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav ja tehtud eesmärgiga välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotivara arvel. Arvestades võlgniku pikaajalist võlga kostja ees, pidi kostja teadma võlgniku maksejõuetusest, st kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas võlausaldajate huve.
4.3.Kuigi hageja on viidanud ka tehingu vastuolule heade kommetega ning näilikkusele, ei ole hageja tühisusega seonduvalt nõuet esitanud. Seetõttu ei käsitle kohus tühisusega seonduvat.
4.4.Hagi rahuldamise tõttu jäävad (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku
2-20-17414 Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas 7. juulil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu 11. juuni 2021. a otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus nõuetekohaselt tuvastamata PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused ja otsuse olulises osas põhjendamata. Kuna kohtule ei esitatud ülevaadet, missugused sissenõutavaks muutunud kohustused olid võlgnikul tehingu tegemise ajal teiste võlausaldajate ees, siis ei saanud maakohus hinnata, kas nõude loovutamine oli teistele võlausaldajatele kahjulik ning kas sellega kahjustati teisi ebaproportsionaalselt. Võlgniku kohustused on tõendamata. Ajutise halduri aruanne ei kajasta kohustusi loovutamise aja seisuga ega ole tõendina arvestatav. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et võlgnik loobus juba 2017. aastal nõudest ja tegi seda vastutasu eest. Kuna hageja ei olnud toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, ei saanud maakohus ka seda järeldada. Maakohtu järeldus on põhjendamata.
5.2.Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited kaebuse perspektiivituse kohta. Praegune menetlus toimub üksnes C huvides eesmärgiga vabastada ta põhjendamatult oma kohustuse täitmisest. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas 2019. aastal võlgniku ja kostja vahel notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepe, millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale, tuleb tunnistada PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks või ei ole selleks alust.
9.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus jättis vaidlust lahendades põhjendamatult välja selgitamata 2019. a kokkuleppe sisu ja õigusliku tähenduse, mistõttu on maakohus ennatlikult käsitanud 2019. a notariaalselt tõestatud kokkulepet nõude loovutamisena.
9.1.Kuigi hageja väitel toimus nõude loovutamine 2019. a notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppega, on kostja sellele vastu vaielnud ja leidnud, et tegelikult loovutas võlgnik oma nõude kostjale juba 2017. a kirjaliku kokkuleppega ning 2019. a notariaalse kokkuleppega
2-20-17414 üksnes dokumenteeriti loovutamine notariaalselt tõestatud vormis. Seega, arvestades poolte väiteid, tuli maakohtul esmalt välja selgitada ja kooskõlas VÕS §-ga 29 hinnata 2017. a ja 2019. a kokkulepete sisu ning tuvastada nende kokkulepete õiguslik tähendus, st kas kummagi lepingu puhul oli tegemist eellepingu, kohustus- või käsutustehinguga. Kohtule on tõendina esitatud mõlemad kokkulepped, kuid toimiku materjalidest, sh kohtuistungi protokollist ei nähtu, et maakohus oleks pooltega arutanud nende kokkulepete õiguslikku tähendust ja püüdnud välja selgitada võlgniku ning kostja ühist tahet lepingu sõlmimisel või selle võimatuse korral mõistliku isiku arusaama kokkulepete sisust ja tähendusest olukorras, kus lepingupooled olid sõlminud erineval ajal kaks sama nõude loovutamist puudutavat lepingut. Maakohus on
16.märtsi 2021. a määruses küll leidnud, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja nõuet etteruttavalt läbi vaatamata, st hagis esitatud nõude põhjendatuse üle tuleb otsustada kohtuotsuses, kuid maakohus ei ole kostja vastuväiteid ka kohtuotsuses käsitlenud, eksides sellega menetlusõiguse normide vastu.
9.2.Kolleegium märgib, et kostja vastuväidete alusel kokkulepete sisu tuvastamine on vaidluse lahendamisel keskse tähtsusega. Juhul, kui võlgnik loovutas oma nõude juba 2017. a kokkuleppega, st see leping on käsitatav nõude loovutamise käsutustehinguna, tuleb korduva loovutuse korral lugeda VÕS § 164 lg 3 järgi kehtivaks varasem loovutamine, st 2017. a kokkuleppega nõude loovutamine, ning sellest tulenevalt osutuks hagi õiguslikult perspektiivituks ja tuleks jätta rahuldamata. Seejuures tuleb aga maakohtul kontrollida ka seda, kas arvestades hageja esitatud väiteid, 2017. a kokkulepe kehtib, st kokkulepe ei ole tühine. Juhul, kui 2017. a kokkulepe osutub tühiseks, tuleb hinnata, kas nõue on loovutatud 2019. a kokkuleppega. Juhul, kui 2017. a kokkulepe ei ole käsitatav nõude loovutamise käsutustehinguna (st see on käsitatav kohustustehinguna) ja nõue on loovutatud 2019. a kokkuleppega, on hagi iseenesest perspektiivne. Sellisel juhul ei sõltu 2019. a kokkuleppe kui käsutustehingu kehtivus TsÜS § 6 lg 4 järgi õiguse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest, st 2019. a kokkuleppe kehtivuse kontekstis ei ole tähtsust hageja väidetel selle kohta, et 2017. a tehing on tühine. Küll aga saab kohus kõiki tehinguid kogumis hinnata selleks, et tuvastada, kas tagasivõidetava tehinguga on võlgnik kahjustanud teadlikult võlausaldajate huve. Seega ei saa pidada hageja väiteid 2017. a kokkuleppe tühisuse kohta praeguse vaidluse kontekstis hageja esitatud nõuet arvestades tähtsusetuks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma selge seisukoha 2017. a tehingu õigusliku tähenduse ja kehtivuse kohta.
10.Edasi märgib kolleegium, et sõltumata ülaltoodust asus maakohus igal juhul ennatlikult seisukohale, et võlgniku ja kostja vahel 9. aprillil 2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis kokkulepe, millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale, tuleb võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.
10.1.Ringkonnakohus selgitab, et tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve, tunnistab kohus PankrS § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks. Mh tunnistab kohus PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tehingu, mis tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seejuures võib kohus lugeda PankrS § 117 lg 3 järgi füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks võlgnikule lähedase isiku ning võlgniku lähikondse puhul eeldatakse VÕS § 110 lg 1 p 3 järgi, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.
2-20-17414 Eeltoodut arvestades juhtis kostja õigesti tähelepanu sellele, et 2019. a kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks peavad täidetud olema kõik järgmised eeldused: -
tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; võlgnik kahjustas teadlikult tehinguga võlausaldajate huve; tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.
10.2.Praegusel juhul ei vaidle pooled esimese eelduse esinemise üle, st selle üle, et tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Samas juhtis kostja õigesti tähelepanu sellele, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud ning maakohus ei ole seetõttu ka tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tehing on ülalnimetatud aja jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud.
10.3.Pooled vaidlevad samas selle üle, kas võlgnik kahjustas 2019. a kokkuleppega võlausaldajate huve ning kas ta tegi seda teadlikult. Riigikohus on selgitanud, et pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist, küll aga on selle eesmärk võlausaldajate varaliste huvide kaitse, st võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Sellest tulenevalt peab kehtetuks tunnistatav tehing kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti, ning võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Kohtul tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks võrrelda võlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosust lepingu sõlmimise ja selle sõlmimata jätmise korral. Seejuures ei saa võlausaldajate huve kahjustada turutingimustel tehtud tehing, millega vahetatakse ekvivalentseid väärtusi, kuid turutingimustel tehtud tehingu puhul ei ole muude asjaolude tõttu võlausaldajate huvide kahjustamine siiski välistatud. Sellisel juhul peab aga hageja need asjaolud esile tooma ja tõendama (vt Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 14). Praegusel juhul tõi hageja esile, et võlgnik loobus 2019. a tehinguga oma ainsast varast (nõudest) ühe võlausaldaja kasuks. Kuna võlgnikul oli kokku 24 aktiivset täitemenetlust ning mh suur elatisevõlg, kuid võlgnikul ei olnud likviidset vara, oli nõude loovutamine oma lapsepõlvesõbrale hageja hinnangul selgelt võlausaldajate huve kahjustav ning loovutamise eesmärgiks oli välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine. Hageja ei ole aga toonud täpsemalt esile asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, millised nõuded ja millises suuruses olid 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal võlausaldajatel võlgniku vastu, ega selgitanud, kuidas oleksid saanud 2019. a kokkuleppe sõlmimata jätmise korral võlausaldajate huvid suuremas ulatuses rahuldatud. Mh ei ole hageja esile toonud, kui suur elatisevõlg oli võlgnikul 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal oma kummagi lapse ees, ega seda, millistel asjaoludel saab järeldada, et võlgnik kahjustas nõuet loovutades teadlikult laste huve. Ühtlasi ei ole hageja esitanud nende asjaolude kinnituseks tõendeid. Hageja esitas üksnes võlgniku ajutise halduri 29. septembril 2020 koostatud aruande koos lisadega, kuid ei ole esitanud tõendeid 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal esinenud asjaolude kohta. Samal ajal ei ole aga ka kostja hageja esile toodud asjaoludele selgelt vastu vaielnud ega neid ka omaks võtnud. Ka ringkonnakohtu istungil ei võtnud kostja esindaja kõiki hagis esitatud asjaolusid, sh võlgniku laste elatise võlga 2019. a seisuga omaks. Ülal kirjeldatud olukorras pidanuks maakohus selgitama eelmenetluses välja hageja nõude rahuldamise eelduseks olevad vaidlusalused asjaolud ning juhtima hageja tähelepanu puudulikult esitatud asjaoludele ja tõendite ebapiisavusele. Harju Maakohus on 16. märtsi 2021. a määruses nentinud, et poolte seisukohtadest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on pooltele
2-20-17414 olnud arusaadav, millised on tulenevalt tehingu tagasivõitmise nõudest PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel selle eeldused ja milliseid asjaolusid peavad pooled johtuvalt üldisest tõendamiskoormise jaotusest TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid aga sellist kohtu järeldust ringkonnakohtu hinnangul ei toeta, kuna need olid esitatud selgelt puudulikult ning nende alusel ei olnud võimalik hageja nõuet täiendava selgitamiseta lahendada. Ühtlasi on maakohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud asjaolud ja vastuväited, mis puudutasid võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja tõi esile, et 2019. a kokkulepe ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest sellel ei olnud võlausaldajatele mingit majanduslikku mõju, kuna pooled olid nõude juba 2017. a kokkuleppega loovutanud ning nõue loovutati tasu eest. Nõude loovutamine ekvivalentse tasu eest võib iseenesest anda alust järeldada, et nõude loovutamisega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Selleks tulnuks aga kostjal menetluses tõendada, et võlgnik loovutas juba 2017. aastal kostjale nõude ekvivalentse väärtusega tasu eest ning et võlgnik sellise tasu ka sai. Praegusel juhul tähendab see seda, et kostja pidi mh tõendama, et võlgnikul oli tema ees täitmata ekvivalentse väärtusega kohustus, mille kostja 10. aprillil 2019 tasaarvestas oma kohustusega tasuda võlgnikule loovutatud nõude eest. Kostja väitel tõendas neid asjaolusid 2017. a kokkuleppes sisalduv võlatunnistus koosmõjus 10. aprilli 2019. a tasaarvestuse avaldusega, kuid hageja väitel oli 2017. a kokkulepe tagantjärgi koostatud, st sellele oli märgitud vale kuupäev. Seejuures tõi hageja esile ka asjaolud, mille alusel ta järeldas, et 2017. a kokkulepe ei pruugi olla dokumendis märgitud kuupäeval allkirjastatud. Samuti väitis hageja maakohtu istungil, et tasaarvestuse avaldus ei ole tõsiseltvõetav tõend ning et tegemist oli rahatu tehinguga, st seadis kahtluse alla kirjalikult vormistatud tehingute usaldusväärsuse. Kolleegium märgib, et kui kirjalik dokument on koostatud tagantjärgi ja dokumendi koostaja on märkinud sellele ebaõigeid andmeid, sh dokumendi koostamise kohta ebaõige kuupäeva, on tegemist dokumendi võltsimisega (intellektuaalne võltsimine) ja tekib küsimus selle tõendi usaldusväärsusest. Sellisel juhul tuleb kohtul kontrollida dokumendi koostaja usaldusväärsust ning kõrvutada dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 277 kommentaari p 3.1). Praegusel juhul tõi hageja kohtu ette asjaolud, mille alusel pidanuks kohtul tekkima kahtlus 2017. a kokkuleppe ja 2019. a tasaarvestuse avalduse kui tõendi usaldusväärsuses, kuid maakohus ei ole pööranud sellele tähelepanu ega selgitanud kostjale vajadust esitada täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid nende tõendite usaldusväärsust. Lisaks ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et võlgnik on kahjustanud võlausaldajate huve teadlikult. Ka sellele nõude rahuldamise eeldusele ning selles osas puudulikult esitatud asjaoludele ei ole maakohus eelmenetluses tähelepanu juhtinud, mistõttu võisid hagejal jääda vastavad asjaolud ekslikult esitamata.
10.4.Viimaks vaidlevad pooled PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamist puudutavalt ka selle üle, kas kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas 2019. a tehinguga võlausaldajate huve. Üldjuhul peab hageja tooma esile ja tõendama asjaolud, millest saab järeldada, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses. Praegusel juhul ei ole hageja toonud selgelt esile selliseid asjaolusid. Seetõttu ei saanud ka maakohus tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ainuüksi asjaolust, et võlgnik oli olnud pikka aega kostjale võlgu, ei saanud maakohus järeldada, et kostja teadis või pidi teadma, et 2019. a kokkuleppega kahjustatakse võlgniku teiste võlausaldajate huve. Kuna hageja ei olnud toonud kohtu ette asjaolusid, mis viitaksid kostja teadmisele või teadma pidamisele, pidi maakohus
2-20-17414 eelmenetluses sellele hageja tähelepanu juhtima. Seda pole maakohus paraku teinud, mistõttu võivad olla hagejal jäänud ka need asjaolud kohtu ette toomata ja tõendamata. Küll on aga hageja väitnud ja kostja esindaja ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et kostja ja võlgnik olid lapsepõlvesõbrad ning nad suhtlesid ka tehingute tegemise ajal. See viitab kostja ja võlgniku pikaajalistele isiklikele suhetele, mis koosmõjus muude asjaoludega võib anda kohtule alust lugeda kostja PankrS § 117 lg 3 alusel võlgniku lähikondseks, kelle puhul PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmist või teadma pidamist. Seda arvestades tulnuks maakohtul eelmenetluses selgitada hagejale võimalust täpsustada hagi aluseks olevaid asjaolusid, mis viitavad võlgniku ja kostja lähikondsusele, ning anda hagejale võimalus neid asjaolusid ka vajadusel tõendada. Samuti tulnuks maakohtul selgitada kostjale, et juhul, kui võlgnik ja kostja osutuvad lähikondseteks, on kostjal võimalus kohtumenetluses võlausaldajate kahjustamisest teadmise või teadma pidamise eeldus ümber lükata. Ka seda pole maakohus paraku eelmenetluses teinud, mistõttu on maakohtul jäänud vaidluse lahendamiseks tähtsad asjaolud olulises osas välja selgitamata.
11.Ülaltoodut arvestades juhtis kostja apellatsioonkaebuses õigesti tähelepanu sellele, et maakohus ei saanud hagis esitatud asjaolusid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid arvestades tunnistada 2019. a kokkulepet PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. Teisalt ei saa ringkonnakohus jätta praegusel juhul hagi vastavalt kostja apellatsioonkaebuse taotlusele rahuldamata, sest maakohus on kolleegiumi hinnangul eksinud vaidlust lahendades oluliselt menetlusõiguse normide vastu ning jätnud TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded, sh kohtu selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, poolte esitatud väited ja asjaolud osaliselt tähelepanuta ning sellest tulenevalt ka otsuse olulises ulatuses TsMS § 436 kohaselt põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus võib TsMS § 435 lg 1 järgi teha otsuse alles siis, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Seejuures hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul on maakohus teinud asjas ennatlikult otsuse ning arvestades eksimuste ulatust ei saa ringkonnakohus kõiki eksimusi apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada. Kolleegium möönab, et iseenesest pidi hageja kui professionaalne pankrotihaldur mõistma, et tal tuleb tuua kohtu ette kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja neid asjaolusid ka tõendada. Siiski olukorras, kus hageja tõi esile kõik olulisemad asjaolud, kostja ei vaielnud selgelt kõigile hageja esitanud asjaoludele vastu ning maakohus ei juhtinud tähelepanu hageja esitatud asjaolude ja tõendite puudulikkusele, arvestades nõudenormist tulenevaid eeldusi, pidades hageja esitatut
16.märtsi 2021. a määruses pigem piisavaks, ei saanud hageja mõista, et tema esile toodud asjaolud ja tõendid ei ole piisavad hagi rahuldamiseks. Lisaks märgib kolleegium, et pankrotihalduril peavad küll haldurina tegutsemiseks olema mitmete õigusvaldkondade erialateadmised, kuid neid ei saa üldjuhul võrdsustada õigusharidusega professionaalse kohtumenetluses osaleva lepingulise esindaja teadmistega. Sellest tulenevalt oli maakohtul praegusel juhul ulatuslikum selgitamiskohustus, mida tulnuks täita. Eeltoodut ei muuda ka see, et hageja osales maakohtu menetluses alates 11. mail 2021 toimunud kohtuistungist õigusteadmistega lepingulise esindaja vahendusel, sest selleks ajaks oli enamus menetlustoiminguid maakohtus juba tehtud. Samuti ei muuda kohtu selgitamiskohustuse ulatust asjaolu, et hagejat nõustas kohtuväliselt mingil määral advokaat, kes astus hiljem tema lepingulise esindajana menetlusse.
12.Lisaks märgib kolleegium, et maakohus ei ole asjas tehtud lõpplahendis lahendanud hagi tagamise abinõuga seotud küsimusi.
2-20-17414 Kuigi maakohus tagas 27. novembri 2020. a määrusega hagi ning keelas hagi tagamise korras C-l Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse alusel tsiviilasjas nr 2-16-12328 kostjale 60 000 euro üleandmise (s.o loovutatud nõude täitmise kostjale) ja kohustas C tasuma 60 000 eurot rahandusministeeriumi kontole, ei ole maakohus otsusega lahendanud TsMS § 442 lg 5 järgi rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi, sh märkinud, kas hagi tagamise abinõu jääb kehtima kohtulahendi täitmist tagava abinõuna või tuleb see tühistada või abinõud muuta. Ringkonnakohus selgitab, et hagi rahuldamise korral jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 järgi jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks lahend tehti, ei taotle hagi tagamise tühistamist. Seejuures peab kohus seda eelnevalt hagejaga arutama. Praegusel juhul ei ole maakohus pooltega hagi tagamise püsima jäämist pärast kohtulahendi jõustumist arutanud ning ringkonnakohtu istungil olid pooled eri meelt selles, mis peaks saama hagi rahuldamise korral rahandusministeeriumi kontole C kantud rahast. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel arutada pooltega ka hagi tagamise abinõu jõusse jätmist või tühistamist hagi võimaliku rahuldamise korral.
13.Ülaltoodud põhjendustel tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Andres Suik, Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.