Xi (X) hagi Qi (Q, pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, Ci (C) ja Wi (W) vastu Xi nõude tunnustamiseks Q (pankrotis) pankrotimenetluses 3500 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamine
Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus; Kostja I: Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo; Kostja II: C (isikukood xxxxxxxxxxx); Kostja III: W (isikukood xxxxxxxxxxx); Kostjate II ja III seaduslik esindaja F, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat. Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Xi hagi Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, C ja W vastu Xi nõude tunnustamiseks Q (pankrotis) pankrotimenetluses. Menetluskulude jaotus
2.Jätta Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, C ja W menetluskulud täies ulatuses Xi kanda. Xi menetluskulud jätta tema enda kanda.
3.Rahuldada C ja W avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
4.Määrata kindlaks hüvitavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Xilt välja C kasuks 864 eurot (lepingulise esindaja kulu) ja W kasuks 864 eurot (lepingulise esindaja kulu).
5.Jätta rahuldamata C menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 216 euro osas ja W menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 216 euro osas.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud
1.X (hageja) esitas 01.03.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Q (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja I), C (kostja II) ja W (kostja III) vastu Xi nõude tunnustamiseks Q (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja Q pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Hageja esitas 06.11.2020 pankrotihaldurile nõudeavalduse. Nõudeavalduse kohaselt on Ql (pankrotis) täitmata rahalised kohustused hageja ees pankroti väljakuulutamise seisuga summas 127 931,65 eurot. 29.01.2021 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul avaldas pankrotihaldur (kostja I), et vaidleb hageja nõudele vastu. Samuti avaldas pankrotihaldur, et hageja nõudele on 27.01.2021 kirjalikult esitanud vastuväite kostjad II ja III. Hageja on seisukohal, et kostjate poolt 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul esitatud vastuväide on põhjendamata ning alusetu. Hageja nõue Q (pankrotis) suhtes on kehtiv ja sissenõutavaks muutunud. Hageja palus 29.01.2021 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul kostjal I selgitada, missugustele asjaoludele või vastuväidetele tuginedes kostja I hageja nõudele vastu vaidleb. Kahjuks ei osanud kostja I oma vastuväidet mitte millegagi põhjendada. Sisulisi vastuväiteid ei ole kirjalikult edastatud vastuväidetes esitanud ka kostjad II ja III. Hageja nõue põhineb hageja ja Q vahel 10.02.2017 sõlmitud laenulepingul, millega pooled kujundasid varasematest võlasuhetest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused ümber ning fikseerisid need ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot. Vastavalt senisele kohtupraktikale käsitletakse sellist varasemate võlakohustuste ümberkujundamist ühtseks laenukohustuseks deklaratiivse võlatunnistusena. Q võttis endale 10.02.2017 lepinguga kohustuse ühtse laenusummana fikseeritud kohustus tasuda hiljemalt 10. veebruaril 2018. Q vastavat kohustust kokkulepitud tähtajaks paraku ei täitnud. 10.02.2017 laenulepingu punktis 2.1. leppisid pooled kokku, et lepinguga fikseeritud ning tagastamata laenusummalt arvestatakse intressi 10 % aastas. Kuivõrd Q laenu kokkulepitud tähtajaks ei tasunud, tekkis tal kohustus tasuda laenult 1 aasta jooksul arvestatud intressi summas 4700 eurot. Vastavalt laenulepingu punktile 3.1. leppisid pooled kokku, et juhul, kui Q ei tagasta laenusummat või ei tasu intressi kokkulepitud tähtajaks, arvestavad pooled täitmata kohustuselt leppetrahvi 0,15 % tähtajaks tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kuivõrd Q ei tasunud hagejale kokkulepitud tähtajaks (10.02.2018) ei laenu põhiosa ega intressi, teavitas hageja Qt sellest, et ta nõuab ka leppetrahvi tasumist ning arvestab enda nõude koosseisus leppetrahvi 0,15 % täitmata kohustustelt summas 51 700 eurot alates 10.02.2018 kuni Q pankroti väljakuulutamiseni 19.10.2020. Kokku moodustab leppetrahvi nõue vastava perioodi lõikes 76 231,65 eurot. Kostjad ei ole selgitanud, missugustel asjaoludel nad kirjalikult sõlmitud laenulepingust tekkinud nõuetele vastu vaidlevad. Hageja palub tunnustada Xi nõuet Q pankrotimenetluses summas 127 931,65 eurot II rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda ning väljamõistetud menetluskuludelt mõista välja viivisintress VÕS
§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulud kindlaksmääranud kohtulahendi jõustumisest.
2.05.03.2021 täpsustas hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja on 06. novembril 2020 pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses märkinud, et esitab nõudeavalduse tingimuslikult seoses asjaoluga, et pankrotihaldur on avaldanud kavatsuse esitada nõude hageja ja Q vahel sõlmitud nõude loovutamise (tagatisloovutus) tehingu tagasivõitmiseks. Käesolevaks ajaks on vastav kavatsus realiseerunud ning pankrotihaldur Ly Müürsoo on esitanud kohtule hagiavalduse 09.04.2019 nõude loovutamise tehingu tagasivõitmiseks, mida Harju Maakohus menetleb tsiviilasja nr 2-20-17414 raames. Juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise raames kehtetuks, ei ole Q tagatisloovutuslepingu alusel 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid täitnud ning need on kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks. Tsiviilasjas nr 2-2017414 tagas kohus 27.11.2020 määrusega hagi keelates Fl tsiviilasjas nr 2-16-12328 Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2019 määrusega tekkinud kohustuste 60 000 euro ulatuses täitmise hagejale. Eelnevaga seonduvalt ei ole vastavat kohustust kuni käesoleva ajani hagejale täidetud ning hageja ei saa vastava kohustuse täitmist Flt käesolevaga ka nõuda. Eelnevast tulenevalt peab hagejale jääma võimalus esitada Q pankrotimenetluses 10.02.2017 laenulepingust tulenevad nõuded kogu ulatuses juhuks, kui kohus tunnistab tsiviilasjas nr 2-20-17414 nõude loovutamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Hagejale peab jääma võimalus vastavat tingimuslikku nõuet ka samas ulatuses kaitsta. Juhul, kui kohus peab võimalikuks käesolevas asjas tuvastada, et 09.04.2019 nõude loovutamise leping on kehtiv, on ka selline lahendus hagejale iseenesest sobiv. Lubamatu oleks aga olukord, kus kohus loeb käesolevas asjas nõude loovutamisega 09.04.2019 laenulepingust tuleneva kohustuse täidetuks, seejärel aga tuvastab asjas nr 2-20-17414, et nõude loovutamine on kehtetu. Selliselt võtaks kohus hagejalt vastuoluliste otsustega hagejalt täiesti põhjendamatult üldse võimaluse oma nõudeõiguse esitamiseks. Hageja selgitab, et 10.02.2017 sõlmitud laenulepingust tulenva rahalise põhikohustuse täitmise tähtaeg oli 1 aasta, s.o. täitmise tähtaeg oli 10.02.2018. Vastavalt lepingu punktile 2.1. leppisid pooled kokku, et laenusummalt tuleb maksta intressi 10 % aastas. 10 % lepinguga sätestatud laenusummast on 4700 eurot. Seega tekkis lepingust Qle kohustus tasuda 10.02.2018 nii laenu põhiosa summas 47 000 eurot kui ka 1 aasta jooksul arvestatud intress summas 4700 eurot. Sarnaselt eelnevaga on hageja hagiavalduse punktis 2.5. selgelt välja toonud leppetrahvi arvestuse aluseks olevad olulised komponendid (arvestusperioodi algus- ja lõpukuupäev, leppetrahvi protsentuaalne määr ning arvestuse aluseks oleva kohustuse summa). Kokku on leppetrahvi arvestatud 983 päeva kohta, kuid vastava järelduse paikapidavust tuleb kohtul eelduslikult niikuinii kontrollida.
Kostjate II ja III vastuväited
3.Kostjad II ja III ei tunnista hagi ja vaidlevad sellele vastu. Hagi on alusetu ja tõendamata. Väidetavat laenu ei ole hageja kunagi Qle (pankrotis) andnud. Q (pankrotis) ajutise pankrotihalduri Ly Müürsoo kohtule esitatud aruande p-s V annab haldur ülevaate vara tagasivõitmise võimaluste kohta, öeldes alljärgnevat: „09.04.2019.a. on koostatud notariaalne nõude loovutamise leping, millega Q loovutab oma nõuded summas 73 542,93 eurot F vastu, mis tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2018.a. otsusest ts.asjas 2-16-12328, X’ile. Seega on Q loobunud oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks. Pärnu Maakohtu 28.10.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42740 mõisteti Qlt välja elatis oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Harju Maakohtu 16.06.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-325 elatist suurendati. Q suhtes on
käimas aktiivsed täitemenetlused (kokku 24 aktiivset täitemenetlust, elatise osas alustatud 08.03.2017). Tal on tekkinud uued võlad ka oma praeguse elukaaslase jt isikute ees. Eeltoodud faktidest on üheselt selge, et (ilmselt tagantjärele kuupäeva kandev) 10.02.2017 väidetavalt hageja ja Q vahel sõlmitud lepingu ainus eesmärk oli võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil päästa Q oma rahaliste kohustuste täitmisest ja muuta võimatuks võlgade sissenõudmine, tekitades kunstlikult hageja nõude Q vastu. Hagiavalduses märgib hageja, et ta on Qga 10.02.2017 sõlmitud lepinguga varasematest võlasuhetest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused fikseerinud ühtse laenusummana 47 000 eurot. Edasi kirjeldab hageja (hagiavalduse p 2.4.), et kokku lepitud intressiks oli 10 % aastas. Ühestki hagile lisatud dokumendist ei ole näha, kuidas väidetav võlg sõprade vahel tekkis. Puuduvad raha ülekandmist tõendavad konto väljavõtted, puudub selgitus, miks Q üldse pidi hagejalt raha laenama. Puuduvad igasugused dokumendid või isegi põhjendused seoses väidetava võla tekkimisega. Hageja ei ole käitunud nõude tegeliku omanikuna, st võlausaldajana. Hageja hakkas esinema nõude omanikuna (võlausaldajana) alates ajast, mil oli vaja välistada tsiviilasjas nr 2-16-12328 Ql saadava raha sattumine erinevates täitemenetlustes võlgnevuste katteks ja edasi eesmärgil välistada raha sattumine Q pankrotipessa. Pärast väidetavat nõude loovutamist hagejale on Q jätkuvalt käitunud nõude omanikuna. See tõendab, et kuigi hageja väidete kohaselt on nõue temale loovutatud juba 10.02.2017 ja notariaalne leping nõude loovutamise kohta sõlmiti 09.04.2019, millega läks nõue „lõplikult“ üle, on nõude tegelik omanik endiselt Q. Järelikult on hageja nõue näiline ja omandatud tühise tehinguga. Hagejal ei ole ega saa olla nõuet Q (pankrotis) vastu ning viimasel ei ole hageja ees mitte mingisugust võlga. Eelkirjeldatud asjaolud annavad aluse väita, et Q (pankrotis) ja hageja sõlmisid nii 10.02.2017 kui ka 09.04.2019 nõude loovutamise lepingu ja selle notariaalse kinnitamise tegeliku õigusliku sisuta ja üksnes eesmärgil jätta võlausaldajatele mulje tehingu olemasolust, mille tegemisel poolte tehtud tahteavaldustel ei ole tegelikke õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd selline tehing on seadusest tulenevalt algusest peale tühine, ei ole hageja huvide kahjustamine võimalik. Hageja tugineb nõude tunnustamise hagis tühisele tehingule, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kõik kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja I vastuväited
4.Pankrotihaldur ei nõustu hagis tooduga ja esitab sellele oma seisukohad. X esitas Q pankrotimenetluses nõudeavalduse kokku summas 127 931,65 eurot, mille aluseks on 10.02.2017 sõlmitud laenuleping. Laenulepingu punkti 1.1. kohaselt laenuandja ja laenusaaja vahel alates 2013 kuni 2016 sõlmitud laenulepingute ja laenatud summadelt arvestatud viivisintresside ja leppetrahvide alusel võlgneb laenusaaja laenuandjale kokku 47 000 eurot, mida pooled käsitlevad lõpliku laenusummana. Laenulepingu punkti 1.2. kohaselt lepivad pooled kokku, et laenusaaja tasub laenuandjale laenusumma kogusummaga 47 000 eurot (laenusumma). Laenusaaja kinnitab, et laenusumma on sissenõutavaks muutunud ja kohustub selle koos intressidega laenuandjale tasuma käesolevas lepingus sätestatud korras. Lepingu punkti 1.3. kohaselt on laenusaaja kohustatud laenuandjale laenusumma tagastama hiljemalt
10.veebruaril 2018. Laenulepingust ei selgu, mis summas on X Qle laenu andnud, sest sõlmitud lepingu punkt 1.1. alates 2013 kuni 2016 sõlmitud laenulepingute ja laenatud summadelt arvestatud viivisintresside ja leppetrahvide alusel võlgneb laenusaaja laenuandjale kokku 47 000 eurot, mida pooled käsitlevad lõpliku laenusummana on üldsõnaline. Laenulepingust ei selgu, mil viisil, millal ja kas üldse on laen laenusaajale, s.o Qle üle antud. Lisaks eeltoodule on pooled 10.02.2017 lepingu punktis 2.1. kokku leppinud: laenusaaja kohustub tasuma laenuandjale laenusummalt intressi arvestusega 10 % aastas. Q pankrotihaldur leiab, et kuna laenusumma sisaldas juba intressi, siis intressilt intressi arvestamine ei ole lubatav. Halduril on
kohustus hinnata esitatud dokumentide alusel nõude põhjendatust. Xi poolt nõudeavaldusele lisatud dokumendid, sh laenuleping, ei tõenda nõude aluseks oleva tehingu toimumist ehk raha üleandmist laenusaajale. Xi poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonide järgi ei ole X esitanud 2013 ja 2014 eest residentsist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni. Sellest saab teha järeldusel, et X ei ole 2013 ja 2014 saanud maksutatavat tulu. 2015 on X saanud tasu G OÜ-st kokku summas 1256,76 eurot, millelt on arvestatud tulumaksu 216,53 eurot. Seega oli Xi 2015 sissetulek 1040,23 eurot netos ehk keskmiselt 86,69 eurot kuus. 2016 on X saanud maksustatavat tulu G OÜ-st ja Eesti Haigekassast kokku 15 168,65 eurot, millelt on arvestatud tulumaksu kokku 2577,63 eurot. Seega oli Xi 2016 sissetulek kokku 12 591,02 eurot ehk keskmiselt 1049,25 eurot kuus. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel ei ole olnud 2013 ja 2014 üldse sissetulekuid, 2015 sissetulek on keskmiselt 86,69 eurot kuus ja 2016 sissetulek on keskmiselt 1049,25 eurot kuus, on perioodile 2013 kuni 2016 (vt laenulepingu punkt 1.1.) saanud laenata Qle teadmata summat. Q pankrotihaldur on seisukohal, et X ei ole Qle laenu mittekunagi andnud. Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud Xi residentsist füüsilise isiku tuludeklaratsioonid tõendavad piisavalt, et Xil ei olnud sellist sissetulekut, mis võimaldaks Qle mistahes summas laenu anda ja Xil tuleb tõendada laenu andmist. Q pankrotihalduri arvates on käesolevas vaidluses tekkinud olukord, kus kostja I on esitanud asjaolusid, millised viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Laenulepingu näol on olemas tehingut kajastav kirjalik dokument, kuid tõendid raha liikumise kohta puuduvad. Arvestades laenusumma suurust ja hageja majanduslikku seisundit on eluliselt ebausutav, kas laen üldse anti. Seega tulenevalt eeltoodust palub Q pankrotihaldur jätta Xi hagi rahuldamata ja jätta Xi nõude summas 127 931,65 eurot Q pankrotimenetluses tunnustamata ning jätta menetluskulud Xi enda kanda. Q pankrotihaldur esindab end esialgu ise ja seega tal ei ole käesoleva vastuse koostamise seisuga menetluskulusid. Menetluse käik
5.13.05.2021 kohtunõudega täitis kohus eelmenetluse ülesandeid.
6.06.07.2021 määrusega lõpetas kohus eelmenetluse 06.07.2021.
7.16.07.2021 määrusega määras kohus hagi menetleda poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus teatas, et pooltel on soovi korral võimalik esitada kohtule lõplikud seisukohad, menetluskulude nimekirjad hiljemalt 23.07.2021 ja vastaspoole menetluskulude nimekirjale vastata hiljemalt 30.07.2021. Kohus andis pooltele aja kompromissi sõlmimiseks ja kohtule esitamiseks hiljemalt 30.07.2021. Kohus teatas, et kohus teeb lahendi avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantselei kaudu ja avalikus e-toimikus 30.08.2021.
8.Pooled kompromisskokkuleppele ei jõudnud. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas
esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04).
11.Käesolevas asjas on tuvastatud, et Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja Q pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo. Hageja esitas 06.11.2020 pankrotihaldurile nõudeavalduse 127 931,65 euro (põhikohustus 47 000 eurot, viivis 4700 eurot ja leppetrahv 76 231,65 eurot) tunnustamiseks (kd I, tl 4-9, pöördel). Kostjad esitasid 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite täies ulatuses (kd I, tl 10-17).
12.Hageja palub tunnustada Xi nõuet Q pankrotimenetluses summas 127 931,65 eurot II rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt vaidlevad pooled hageja nõude tunnustamise üle Q pankrotimenetluses, millele kohalduvad pankrotiseaduse (PankrS) sätted. PankrS § 193 lg-st 5 tuleneb, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2021. aasta 1. veebruari, kohaldatakse nõuete tunnustamisele käesoleva seaduse § 3 lõike 2, 5. peatüki 2. jao redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõike 4 punkti 9 redaktsiooni, mis kehtisid 2021. aasta 31. jaanuarini. PankrS § 106 lg 1 kohaselt juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
13.Kohus on seisukohal, et antud juhul on poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) kas hageja ja pankrotivõlgniku Q vahel on kehtivalt sõlmitud 10.02.2017 laenuleping, millega kujundati ümber 2013 kuni 2016 sõlmitud varasemad laenupingud; 2) kas hageja on väidetavad lepingujärgsed laenusummad pankrotivõlgnikule üle andnud; 3) kas hagejal on pankrotivõlgniku vastu 10.02.2017 laenulepingust ja 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust tulenev nõue. Arvestades, et pankrotivõlgnik ei ole oma 10.02.2017 laenulepingust (kd I, tl 6, pöördel; 4849) tulenevaid kohustusi täitnud, saab hagejal olla pankrotivõlgniku vastu nõue VÕS § 396 lg 2/ VÕS § 108 lg 1, VÕS § 397 lg 1 ja VÕS § 159 lg 1 alusel.
14.VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Tsiviilasja lahendamiseks peab kohus esmalt analüüsima hageja ja pankrotivõlgniku vahel 10.02.2017 VÕS § 396 lg 2 tähenduses deklaratiivse võlatunnistuse sõlmise ja sellele järgnenud kohustuse rikkumise aluseks olevaid asjaolusid.
15.Leping, millega laenusaaja tunnustab varasemat võlgnevust laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses, loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohus selgitab, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13).
16.Deklaratiivse võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimise tõendamiskoormis lasub hagejal. Antud juhul on hageja esitanud kohtule poolte vahel 10.02.2017 sõlmitud laenulepingu, mille on allkirjastanud hageja ja laenusaaja. Hageja on selgitanud, et andis aastatel 2013 kuni 2016 Qle laenu enda emalt saadud rahaliste vahendite arvelt. Perioodi vältel antud laen on 10.02.2017 laenulepingus/võlatunnistuses fikseeritud poolte kokkuleppel 47 000 euro suuruses. Kohus märgib, et ei nõustu hageja seisukohaga, et küsimused, millal ja missugusel viisil oli laenusumma laenusaajale üle antud ja kuidas oli sellelt arvestatud kõrvalkohustusi ei oma õiguslikku tähendust. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt tsiviilasi nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt tsiviilasi nr 3-2-1-103-16, p 21) on Riigikohus (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p 26) osutanud tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Riigikohus on märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte (vt tsiviilasi nr 3-2-1-22-09 p 11). Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.
Kohus on seisukohal, et kuivõrd antud juhul ei ole kostjatel objektiivselt võimalik tõendeid esitada ning arvestades hageja 06.04.2021 menetlusdokumendis esile toodud seisukohta (s.o. hageja on saanud enam kui 10 aasta vältel oma emalt Zlt rahalisi vahendeid ning hageja ja Q fikseerisid deklaratiivse võlatunnistusega kõik varasemad kohustused ühe lõpliku laenusummana), samuti eeltoodud Riigikohtu lahendeid, on antud juhul tõendamiskoormis tulenevalt hea usu põhimõttest pöördunud, mistõttu tuli hagejal selgitada ja tõendada 10.02.2017 hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid.
17.02.06.2021 esitas hageja kohtule täiendavad selgitused ja tõendid deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevate laenulepingute ja nende tingimuste (sh kõrvalnõuded) kohta laenude andmisel. Hageja selgitas, et Q võlgnevused hageja ees tekkisid alates 2014. aasta algusest seoses asjaoluga, et Ql oli isiklikus elus äärmiselt keeruline periood. 2013. aasta sügisel lahkus tema elukaaslane F ühiselt rajatud kodust elama teise mehe juurde, Q aga jäi koos lastega üksi elama enda poolt perele ehitatud eramusse Laulasmaal. Kolm kuud hiljem hõivas F koos uue elukaaslasega elamu ajal, kui Q oli paar päeva kodust ära, tõstis Q asjad majast välja ning enam teda koju sisse ei lasknudki. Juhtumi tulemusena tekkisid poolte vahel vaidlused, mis viisid erinevate kohtuasjadeni. Q elas juhtunut raskelt üle, sellega seonduvalt tekkisid erinevad elulised probleemid, k.a. finantsilised. Seoses eelnevaga laenas Q mitmel korral hageja käest erinevates summades raha, mida oli väidetavalt vaja nii igapäevasteks kulutusteks kui õigusvaidluste pidamiseks endise elukaaslasega. Kuivõrd hageja majanduslikud võimalused olid head, oli tal võimalik Qle raha laenata. Alguses, kui summad ei olnud suured, pooled raha üleandmist kviitungitega ei dokumenteerinud. 2014. aastal andis hageja kostjale kokku laenuna 8600 eurot, kuid täpsemate summade üleandmise kuupäevi ei ole hagejal võimalik selle summa osas täna enam retrospektiivselt taastada. 2014. aasta lõpus selgus, et Q, kes teostas ehitustöid hagejale kuuluvas ettevõttes G OÜ, oli endale jätnud klientidelt saadud raha ning soetanud enda tarbeks erinevates ehituspoodides G OÜ krediidilimiiti kasutades erinevaid kaupu. Kokku oli Q selliselt enda kasuks pööranud 15 700 eurot. Hageja ja Q leppisid kokku, et hageja tagastab vastava summa enda vahenditest G OÜ-le ning Q tagastab raha esimesel võimalusel hagejale. Kuivõrd võlgnetavad summad olid nüüd kasvanud juba väga suureks, vormistasid hageja ja Q vastavate kohustuste kohta 14. jaanuaril 2015 võlatunnistuse (kd I, tl 177). Q kohustus võlgnetava summa koos viivisintressiga tasuma 31. maiks 2015. Enda sõnul lootis Q võlgnevuse tasuda endiselt elukaaslaselt Flt saadava hüvitise arvelt, kellele kuuluvale kinnistule oli Q enda vahendite arvelt ehitanud eramu, millest ta 2013. aastal välja tõsteti. Kahjuks Q plaanid ei realiseerunud. Oma elu ta samas samuti joonele ei saanud ning palus jooksvate kulutuste tarbeks hagejalt aeg-ajalt täiendavaid laenusummasid, põhjendades seda nii igapäevaste kulutuste kandmisega tekkinud võlgnevuste tasumise vajadusega kui vajadusega esitada F vastu kohtusse hagi, millega pidid kaasnema olulised kulutused. Hageja andis Qle täiendavalt erinevatel kuupäevadel 2015. aastal laenuna 6100 eurot ning 2016. aastal täiendavalt 6600 eurot (kd I, tl 178-179). Nende summade suhtes pooled kõrvalkohustuste täitmise osas kokkuleppeid ei sõlminud. Täpset ülevaadet sellest, millele Q saadud raha kulutas, hagejal mõistetavatel põhjustel ei ole.
Kuivõrd Q kinnitas hagejale 2016. aasta lõpus, et on lõpuks pöördunud F vastu nõudega kohtusse ning laenatud summad olid kasvanud sedavõrd suureks, soovis hageja sõlmida kirjalikult uue kokkuleppe, millega kõik kohustused võetakse arvesse ühtse laenuna ning Q tagab kohustust F vastu esitatud nõude loovutamisega hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste ulatuses. Kuivõrd 14.01.2015 sõlmitud võlatunnistuse alusel tekkinud viivisintressi kohustus oli 2017. aasta alguses kasvanud juba põhikohustusest suuremaks (kokku ligemale 28 000 eurot), leppisid pooled kokku, et vähendavad arvestatud viivisintressi ning loevad kõigilt kohustustelt sissenõutavaks muutunud viiviseks 10 000 eurot. Põhikohustuse summa oli kokku 37 000 eurot, mistõttu fikseerisid pooled 10.02.2017 lepingus lõpliku laenusummana 47 000 eurot. Hageja oli nõus andma Qle nõude täitmiseks täiendavalt aasta, mille kestel arvestati võlgnevuselt intressi, mis ületab üksnes marginaalselt seadusjärgset intressimäära (10 % aastas). Q lootis, et suudab kohtuvaidluse tulemusena 2018. aasta alguseks oma nõude F vastu maksma panna ning selle arvelt kohustused täita. Kahjuks vastavad ootused ei realiseerunud. Kõik Qle laenatud summad andis hageja üle sularahas või loeti vastav kohustus tekkinuks kokkuleppel (G OÜ ees tekkinud võlg, mille hageja Q eest tasus). Kuivõrd Ql pangakontot hagejale teadaolevalt ei olnudki või ta seda ei kasutanud, ei olnud laene võimalik anda ülekandega. Lisaks on Q 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid tunnistanud, kuivõrd vastavad kohustused on 10. aprilli 2019 avaldusega (kd I, tl 9, 50, 184) tasaarvestatud 09.04.2019 notariaalsest nõude loovutamise lepingust (kd I, tl 7-8, pöördel) tuleneva hageja kohustusega 70 000 euro ulatuses. Vastavad selgitused ja dokumendid on Q ise esitanud pankrotihaldurile ning sellisena on neid kajastatud juba ajutise halduri aruandes (kd I, tl 181, pöördel) ning selle lisana esitatud tasaarvestuse avalduses.
18.Deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevate laenulepingute osas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja ja Q on sõlminud ja allkirjastanud 14.01.2015 võlatunnistuse (tl 177), mille kohaselt kinnitab Q, et ta on hagejale võlgu 5000 eurot (2014. aasta kevadel saadud võlad); 3600 eurot (2014. aasta septembris saadud võlad); 15 700 eurot (2013-2014 OÜ G rahalistest vahenditest võetud summad). Q kinnitab, et ta võlgneb 24 300 eurot, mille tasub hagejale hiljemalt 31. maiks 2015. Võlgnevuse tähtaegsel mittetasumisel arvestatakse võlgnevuselt viivisintressi 0,15 % päevas. Lisaks esitas hageja kohtule kinnitused (kd I, tl 178), millest nähtuvalt kinnitab Q, et ta on saanud hagejalt sularahas laenuna 20. juuni 2015 summa 3300 eurot, 18. augustil 2015 sai täiendavalt laenuna 2800 eurot ning 03.02.2016 sai sularahas laenuna 2800 eurot. Viimasena esitas hageja kohtule hageja ja Q vahel sõlmitud kinnituse (kd I, tl 179), mille kohaselt kinnitab Q, et ta sai hagejalt 05.06.2016 täiendava laenuna sularahas 3800 eurot. Q tagastab laenusumma koos varasemate kohustuste hiljemalt 01.12.2016. Kostjad on märkinud, et kuna Q on andnud vastavad kinnitused paberile käsikirjaliselt, siis on nimetatud tõendid ebausaldusväärsed. Kohus selgitab, et laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Seega ei muuda eeltoodud kinnitusi ebausaldusväärseks asjaolu, et need olid Q poolt antud käsikirjaliselt. Lisaks on kostjad II-III esitanud F digitaalselt allkirjastatud seletuse selle kohta, millistel asjaoludel lõppes kooselu Qga ning miks Q tegelikult Laulasmaal asuvast elamust lahkus (kd I, tl 192-193). Kohus jätab F vastava kirjaliku seletuse kooskõlas TsMS § 238 lõikega 5 tähelepanuta, kuna Q ja F kooselu lõppemise põhjused ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Samuti ei oma laenulepingutega võetud kohustuste hindamisel tähtust laenulepingu sõlmimise motiivid.
Kohus leiab, et kuigi Q on kirjalikult kinnitanud, et ta on perioodil 2013-2016 saanud hagejalt laenu kokku 37 000 eurot (5000 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800), ei ole Qle eeltoodud laenulepingutest tulenevaid kohustusi tekkinud. Kohus põhjendab oma eeltoodud seisukohta järgnevalt. Hageja on perioodil 2013 kuni 2016 saanud märkimisväärses ulatuses rahalisi vahendeid oma emalt Zlt (kd I, tl 110-112a), kes töötab Soome Vabariigis üldarstina ja kes on saadud töötasust kandnud hagejale igakuiselt umbes 4000 eurot. Lisaks kinnitas Z kirjalikult, et andis oma sissetuleku arvelt aastatel 2013-2016 hagejale kasutamiseks rahalisi vahendeid kokku enam kui 180 000 euro ulatuses (kd I, tl 113-114, 127-146, 147-148), sealhulgas laekus Zle 30.05.2014 korteri müügist 23 000 eurot (kd I, tl 115-126), mille ta jättis hagejale vabaks kasutamiseks. Sellega on kohtu hinnangul tõendatud, et hagejal oli piisavalt vahendeid, mille arvelt laenu anda. Eeltoodut ei väära kostja I poolt esitatud hageja residentsist füüsilise isiku tuludeklaratsioonid (kd I, tl 82; 83-87, pöördel; 88-94), mille kohaselt ei olnud hagejal sellist sissetulekut, mis võimaldaks Qle mistahes summas laenu anda. Täiendavalt on kostjad II-III esile toonud, et Z ei ole tema poolt allkirjastatud dokumenti ise koostanud, kuna Z selgitus laenulepingu sõlmimise asjaolude osas ei ole usutav ning silma torkab ka kirjutiste sõnakasutus, mis on omane hageja esindaja stiilile. Võrdluseks esitasid kostjad II-III kohtule tsiviilasjas nr 2-16-12328 hageja esindaja poolt koostatud “Seisukoht kostja 13.12.2016.a. hagivastuse suhtes ja täiendavad taotlused” (p 2.4., 2.8., kd I, tl 165-168). Kohus on seisukohal, et asjaolud, et Z on andnud selgitused ülekannete ja laenude andmise osas ning tema tema kirjutises esineb sõnu/fraase, mis kostjate II-III hinnangul on omased hageja lepingulisele esindajale, ei anna alust järeldada, et ta ei oleks ise dokumenti koostanud. Z selgitused võivad olla täpsed eelkõige põhjusel, et Zl oli võimalus eelnevalt üle kontrollida enda majanduslik olukord, sh ülekannete tegemine hagejale. Lisaks on Z vastava kirjaliku kinnituse digitaalselt allkirjastanud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 27.03.2008 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 punktis 11 märkinud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Järgnevalt peab kohus kindlaks tegema, kas ja millised summad on hageja Qle laenuna üle andnud. Hageja on kinnitanud ja kohus on tuvastanud, et hageja pangakontole laekusid märkimisväärsed summad Zlt. Zlt saadud rahaliste vahendite arvelt oli hagejal võimalik Qle laenu anda. Summade (kokku 37 000 eurot) üleandmise osas on hageja selgitanud, et antud summad anti üle kas sularahas või loeti vastav kohustus tekkinuks kokkuleppel. Kohus märgib, et hageja ei ole selgitanud ega tõendanud seda, mis kuupäevadel anti Qle summad (5000 + 3600 + 15 700 + 3300 + 2800 + 2800 + 3800) üle, kus kohas toimus eeltoodud summade üleandmine, kas üleandmise juures viibis kolmandaid isikuid. Samuti ei ole hageja tõendanud seda, et ta oleks eeltoodud summad sularahana enda pangakontolt välja võtnud, et need Qle seejärel üle anda. Summade üleandmist ei tõenda ka Z 06.04.2021 kirjalik kinnitus, kuna see, et Z oli teadlik, et hageja võis anda temalt saadud rahad edasi Qle, ei tõenda seda, et rahade üleandmine ka aset leidis. Laenude üleandmist ei tõenda ka Q ajutise halduri aruanne (kd I, tl 32, 181), kuna ajutise halduri aruandes on Q kohustuste olemasolu kajastatud Q enda 29.09.2020 e-kirja alusel. Lisaks on ajutine haldur märkinud, et nõude tegelik suurus vajab väljaselgitamist võimaliku pankrotimenetluse käigus. Mis puudutab summat 15 700 eurot, mille Q pidi hagejale tasuma, kuna hageja tasus ise vastava summa Q eest G OÜ-le, märgib kohus järgmist. Hageja ei ole esitanud kohtule G OÜ krediitkaardi väljavõtet ega ka tõendit, et G OÜ oleks oma krediitkaardi usaldanud Qle. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks Q poolt kulutatud summa G OÜ-le tagastanud. Lisaks nõustub kohus kostja I seisukohaga, et isegi juhul, kui Q käsutuses oleks olnud G OÜ krediitkaart, siis vastutab G OÜ kaardi kasutamise eest G OÜ juhatus. Lisaks märgib kohus, et laenu saamine ei ole ka usutav põhjusel, et Q kontaktid on üleval G OÜ kodulehel (kd I, tl 169), millelt nähtub, et Q on antud ettevõttega seotud, on omastanud ettevõtte klientide vara ning on saanud samal ajal hagejalt veel laenu. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud perioodil 2013-2016 kokku summa
37 000 eurot üleandmist Qle. Seetõttu ei ole ka kehtivalt sõlmitud hageja ja Q vahel 10.02.2017 laenulepingut, millega varasemad laenusuhted kujundati ümber ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja põhinõue 47 000 eurot tuleb jätta rahuldamata.
19.Kohus leiab, et hageja intressi- ja leppetrahvinõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja põhinõue jäi rahuldamata.
20.Kuna kohus on tuvastanud käesolevas otsuses varasemalt, et kehtivalt ei ole sõlmitud 10.02.2017 laenulepingut, ei hinda kohus seda, kas hageja nõude aluseks olev laenuleping on näilik.
21.Lisaks on hageja esile toonud, et juhul, kui kohus peab võimalikuks käesolevas asjas tuvastada, et 09.04.2019 nõude loovutamise leping on kehtiv, on ka selline lahendus hagejale iseenesest sobiv. Kostjad II-III esitasid kohtule jõustamata Harju Maakohtu 11.06.2021 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-20-17414 (kd I, tl 194-197), mille kohaselt tunnistas kohus kehtetuks Q hageja vahel 09.04.2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu. Kostjad II-III on seisukohal, et kui tegelikult oleks 10.02.20.2017 leping eksisteerinud, oleks see leidnud kajastamist ka 09.04.2019 nõude loovutamise lepingus. Hageja on selgitanud, et käesolevas tsiviilasjas esitas hageja nõude tunnustamise hagi põhjusel, et kui kohus tunnistab tsiviilasjas nr 2-20-17414 09.04.2019 nõude loovutamise lepingu tagasivõtmise raames kehtetuks, ei ole Q tagatisloovutuslepingu alusel 10.02.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid täitnud ning need on kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks. Kohus märgib, et kohus leidis käesolevas otsuses varasemalt, et hageja ei ole tõendanud perioodil 2013-2016 kokku summa 37 000 eurot üleandmist Qle. Seetõttu ei ole ka kehtivalt sõlmitud hageja ja Q vahel 10.02.2017 laenulepingut, millega varasemad laenusuhted kujundati ümber ühtse laenusummana kogusummas 47 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks käesolevas tsiviilasjas tuvastada seda, kas 09.04.2019 nõude loovutamise leping on kehtiv või mitte.
22.Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid (kd I, tl 35-47, pöördel; 5170; 72; 73-74, pöördel; 75-77) hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
23.Kuni 2021. aasta 31. jaanuarini kehtinud TsMS § 132 lg 4 p 9 kohaselt on tsiviilasja hind on 3500 eurot. Menetluskulude jaotus
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb kostjate menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
25.Kostja I kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole.
26.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. 22.07.2021 esitasid kostjad II-III kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on kostjate II-III menetluskulude suuruseks 2160 eurot (õigusabikulud), mis sisaldab käibemaksu. Kostjate II-III lepinguline esindaja sooritas järgmised õigusabitoimingud:
1.hagiavalduse ja selle lisadega tutvumine 1 h;
2.konsultatsioon kostjate esindajaga kogu menetluse jooksul, sh e-kirjad, tel kõned jms 2,25 h;
3.22.03.2021 vastuse koostamine 2,75 h;
4.20.05.2021 seisukoht kohtu kirja osas 2,75 h;
5.hageja 02.06.2021 vastusega tutvumine 0,75 h;
6.01.07.2021 kostjate seisukoha koostamine 2,5 h.
27.30.07.2021 esitas hageja vastuväited kostjate II-III menetluskulude nimekirjale. Hageja hinnangul ei nähtu toimikumaterjalide põhjal, milles seisnes kostjate II ja III poolt 22. juulil 2021 menetluskulude nimekirja positsioonides 1, 2 ja 5 kirjeldatud osutatud õigusabiteenus. Selliseid õigusabiteenuseid ei saa senise kohtupraktika kohaselt lugeda menetluses põhjendatud ja vajalikeks. Positsioonides 3, 4 ja 6 kirjeldatud toimingud on iseenesest menetluses teostatud ja seega põhjendatud. Samas on nende toimingutega seotud ajakulu arvestades kohtule esitatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu selgelt ülepaisutatud. Samuti ei ole usutav, et kostjate II ja III seaduslik esindaja on palganud enda lastele advokaadi tunnitasuga, mis on oluliselt üle keskmise tasumäära. Menetluses on kostjate II ja III seaduslik esindaja selgitanud, et tema majanduslik olukord on keeruline ega võimalda finantseerida Q pankrotimenetlusega kaasnevaid kohtumenetlusi ega tagada isegi oma lastele igapäevaseid vajadusi. Ei ole eluliselt usutav, et sellises olukorras peab kostjate II ja III seaduslik esindaja mõistlikuks ja vajalikuks tasuda ainuüksi käesolevas menetluses lastele osutatud õigusabi eest 2160 eurot. Eelnevast tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et kostjad II ja III on kirjeldatud menetluskulusid ka tegelikult kandnud.
28.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
29.Mis puudutab kostjate II-III poolt hagiavalduse ja selle lisadega tutvumist, siis selles osas leiab kohus järgmist. 01.03.2021 esitas hageja kohtule hagiavalduse pikkusega 3 lehekülge (sisuline osa ehk hageja seisukohad ca 1,5 lehekülge). Hagile oli lisatud kaks lisa. 05.03.2021 esitas hageja kohtule täiendava seletuse pikkusega 3 lehekülge (sisuline osa ehk hageja seisukohad ca 1,5 lehekülge). Arvestades hagiavalduse ning täiendava seisukoha pikkust ja nende sisu ning asjaolu, et hagile oli lisatud kaks tõendit, on kohtu hinnangul hagimaterjalidega tutvumise ajakulu põhjendatud 1 tunni ulatuses. Kohus leiab, et menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu kostjate II-III seadusliku esindaja informeerimine menetluse käigust 2,25 tunni ulatuses. Kohus leiab, et esindusfunktsiooni teostamise alla kuulub ka klientide informeerimine menetluse käigust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kohtule 02.06.2021 täiendava seisukoha koos tõenditega. 29.06.2021 kirjaga palus kohus kostjatel II-III esitada seisukoha hageja 02.06.2021 seisukoha osas. 01.07.2021 esitasid kostjad II-III kohtule kirjaliku vastuse, mille koostamine eeldas eelnevalt ka hageja vastava seisukohaga tutvumist. Kohus leiab, et hageja 02.06.2021 seisukohaga tutvumise ajakulu on vajalik ja põhjendatud 0,75 tunni ulatuses. 22.03.2021 esitasid kostjad II-III vastuse hagiavaldusele pikkusega 5 lehekülge (sisuline osa ca 3,5 lehekülge), 20.05.2021 esitasid kostja II-III seisukoha pikkusega 6 lehekülge (sisuline osa ca 4 lehekülge) ja 01.07.2021 vastuse pikkusega 5 lehekülge (sisuline osa ca 3,5 lehekülge). Arvestades eeltoodud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, leiab kohus, et tegemist on vajalike ja põhjendatud toimingutega kostjate II-III poolt märgitud ulatuses so 8 tundi (2,75 + 2,75 + 2,5). Võttes arvesse kostjate II-III lepingulise esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kohtus kokku 12 tunni (1 + 2,25 + 0,75 + 8) ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati kohtus tunnihinnaga 150 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh vandeadvokaadi tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (26. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks kostjate II-III lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Arvestades tsiviilasja sisu peab kohus kostjate II-III lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostjad II-III on märkinud, et kostjad II-III ei ole käibemaksukohuslased. Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 ning kostjate II-III kinnitustele on kostjatele II-III hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Kostjate II-III lepingulise esindaja õigusabikulude suuruseks kujuneb 1728 eurot (12 h x 120 eurot/h + käibemaks).
Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kostjad II-III solidaarvõlgnikud. Kuigi hagi on esitatud kostjate II-III vastu ja seda menetletakse ühes tsiviilasjas, osaleb iga kostja suhtes hagejaga menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Seega leiab kohus, et hagejal tuleb kostjatele II-III menetluskulud hüvitada võrdsetes osades, so kummalegi kostjale 864 eurot. Kostjate II-III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 432 eurot (2160 – 1728), so kostjate II-III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata kostja II osas 216 eurot ja kostja III osas 216 eurot.
30.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
Anu Vismann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.