R. H.i pankrotihaldur Ly Müürsoo hagi M. B.i vastu tehingu tagasivõitmiseks
Tsiviilasja hind
60 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: R. H. (isikukood XXX, pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo kaudu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat Kostja: M. B. (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Määrata menetluskulud R. H.i (pankrotis) kanda.
3.Mõista R. H.ilt (pankrotis) kostja M. B.i kasuks välja menetluskulude hüvitis 8934,4 eurot.
4.Teha hagejale ettekirjutus hagilt tasumata jäetud riigilõivu maksmiseks ja mõista R. H.ilt (pankrotis) Eesti Vabariigi kasuks välja 1100 eurot. Riigilõiv tuleb maksta Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, Luminor Bank – a/a EE221700017003510302 või LHV Pank - a/a EE567700771003819792. Maksekorralduses tuleb selgituseks märkida „riigilõiv 220-17414.“
Menetluskulude (käesoleva otsuse resolutsiooni p 3 ja 4) tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Tühistada 27.11.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu ja kanda M. B.i kontole EEXXX summa 60 000 eurot, mille M. G. tasus 05.02.2021 Rahandusministeeriumi kontole EE221700017003510302. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja menetluse käik
1.R. H.i pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja, haldur) esitas 25. novembril 2020 Harju Maakohtule M. B.i (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks R. H.i (võlgnik) ja kostja vahel 9. aprillil 2019 sõlmitud notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu. Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus 28. oktoobri 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42740 võlgnikult tema alaealiste laste ülalpidamiseks välja elatise ning Harju Maakohus suurendas 16. juuni 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-325 elatise suurust. Võlgniku elatise võlg on suurem kui 22 000 eurot ning võlgniku suhtes on alustatud kokku 24 erinevat täitemenetlust, sh 8. märtsil 2017 täitemenetlus elatise saamiseks. Võlgnik on korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud laste ülalpidamiskohustuse rikkumise eest. Võlgnik ja kostja sõlmisid väidetavalt 10. veebruaril 2017 kokkuleppe (2017. a kokkulepe, toimik I lk 129), millega võlgnik tunnistas kostja ees oma võlga (47 000 eurot) ja kohustus sõlmima nõude loovutamise lepingu. 9. aprillil 2019 sõlmisid võlgnik ja kostja notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe (2019. a kokkulepe, I lk 7), millega võlgnik loovutas kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded kostjale. Tallinna Ringkonnakohus kinnitas 29. novembri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2 16-12328 kompromissi, millega S. I. kohustus tasuma võlgnikule hiljemalt 28. novembril 2020.a 60 000 eurot ning selle tasumisega viivitamise korral võlgnetavalt summalt 0,05% viivist päevas. Kompromissiläbirääkimiste ajal ei maininud võlgnik nõude loovutamist ning võlgnik tegutses menetluses endiselt nõude omanikuna.
19.oktoobril 2020 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja võlgniku pankroti ja määras võlgniku pankrotihalduriks Ly Müürsoo. Võlgniku pankrotimenetluses toimus 29. jaanuaril 2021 nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja 2017. a kokkuleppest
tulenev nõue (põhivõlg 47 000 eurot, intress 4700 eurot ja leppetrahv 76 231 eurot 65 senti) jäi tunnustamata. Haldur vaidles kostja nõudele vastu. 2019.a kokkulepe tuleb tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks. Võlgnik tegi kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehingu, millega loobus oma ainsast varast ühe võlausaldaja kasuks. Kuna võlgnikul oli kokku 24 aktiivset täitemenetlust ning mh suur elatisevõlg, kuid võlgnikul ei olnud likviidset vara, oli nõude loovutamine oma lapsepõlvesõbrale selgelt võlausaldajate huve kahjustav ning loovutamise eesmärgiks oli välistada võlausaldajate nõuete rahuldamine. Kostja ei ole tõendanud, et ta on võlgnikule raha andnud. 2017. a kokkulepe tekkis hiljem, siis kui kuulutati välja võlgniku pankrot. 2019. a notariaalselt tõestatud kokkuleppes ei ole viidet 2017. a kokkuleppele. Hageja vaidlustab 2017. a dokumendi allkirjastamise kuupäeva. 2017. a kokkulepe on vormistatud pärast pankroti väljakuulutamist.
2.Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus keelata S. I.l kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse tsiviilasjas nr 2-1612328 alusel 60 000 euro üleandmise ning kohustada S. I.t tasuma 60 000 eurot kohtu deposiitkontole. Summa tasuti 05.02.2021 Rahandusministeeriumi kontole. Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2020. a määrusega hagi tagamise taotluse ning keelas S. I.l Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2019. a kompromissimääruse alusel tsiviilasjas nr 2-16-12328 kostjale 60 000 euro üleandmise ja kohustas S. I.t tasuma 60 000 eurot rahandusministeeriumi kontole. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2021. a määrusega maakohtu 27. novembri 2020. a määruse muutmata ja 8. septembri 2021. a määrusega kostja hagi tagamise tagatise taotluse rahuldamata.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Võlgnik ja kostja sõlmisid juba 10. veebruaril 2017 kokkuleppe, millega võlgnik loovutas kokkuleppe esemeks oleva nõude kostjale ja kostja kohustus tasuma selle eest võlgnikule 70 000 eurot. Võlgnikul olid kostja ees täitmata 2013. aastal tekkinud kohustused, mille kostja ja võlgnik fikseerisid 2017. a kokkuleppes laenuna. Sama lepinguga loovutas võlgnik kostjale täitmise tagamiseks kõik tsiviilasjas nr 2-16-12328 S. I. vastu esitatud nõuded ning kohustus hiljem kohtulahendiga kindlaksmääratavad nõuded notariaalse kokkuleppega üle andma. 2019. a kokkuleppega täitis kostja 2017. a kokkulepet. Ka juhul, kui käsitada 2017. a kokkulepet kohustustehinguna ning 2019. a kokkulepet käsutustehinguna, ei oleks hagejal võimalik hagiga soovitud eesmärki saavutada, sest hageja ei ole taotlenud 2017. a kokkuleppe kehtetuks tunnistamist. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole toonud esile ega tõendanud PankrS § 110 lg 1 p-s 3 sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusi. Kuigi tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei kahjustanud tehing võlausaldajate huve, sest sellel ei olnud võlgniku võlausaldajatele mingit majanduslikku mõju, kuna pooled olid nõude juba 2017. a kokkuleppega tasu eest loovutanud. Hageja ei ole väitnud, et nõude tegelik väärtus oleks suurem ja seetõttu võlausaldajate huve kahjustav. Seda ei kinnita ka tsiviilasjas nr 2-16-12328 jõustunud kohtulahendiga kinnitatud S. I. kohustuse suurus. Kostjal ei saanud tekkida mõistikku kahtlust, et tehing oli võlgnikule majanduslikult kahjulik. Hageja ei ole selgitanud, kuidas pidi kostja teadma võlgniku
täitmata kohustustest või nende tekkimisest kolmandate isikute ees. Kostja tegi tehingud selleks, et laen saaks talle tagastatud, ning muud huvi tal ei olnud.
4.Maakohus rahuldas hagi 11. juuni 2021. a otsusega ja tunnistas 9. aprilli 2019. a nõude loovutamise lepingu kehtetuks (I lk 134).
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.03.2022 otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtusse uueks lahendamiseks (I lk 170). Ringkonnakohus leidis, et tuleb selgitada välja 2017. a ja 2019. a kokkulepete sisu ning seosed tegemaks kindlaks, kumba lepingu alusel nõue on loovutatud. Kui nõue loovutati 2019.a kokkuleppega, tuleb kontrollida, kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve ja kostja teadlikkust sellest. Ringkonnakohus selgitas üksikasjalikult hagi aluseks oleva PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 kohaldamise eeldusi ning, seda, millises ulatuses pooltel nende eelduste esinemise või ümberlükkamise väited faktiliste asjaoludega täpsemini sisustada ja tõendada tuleks. Ringkonnakohus andis ka selgitusi tõendamiskoormise osas.
6.Asja uuel läbivaatamisel viitas maakohus ringkonnakohtu poolt selgitatule ja palus pooltel teatada, kui miski täiendavat selgitamist vajab (25.05.2022 määruse p 8, toimik I lk 184).
7.Maakohus määras 25.05.2022 kostja menetluskulude katteks tagatise (toimik I lk 183). Hageja määruskaebuse alusel tühistas ringkonnakohus 14.09.2022 selle määruse (II lk 16).
8.Hageja taotlusel peatas maakohus 15.09.2022 menetluse tsiviilasja 2-21-3179 lahendamise ajaks (II lk 21). Nimetatud asjas jõustus 14.11.2022 Tallinna Ringkonnakohtu otsus (I lk 197), millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 30.08.2021 otsus (I lk 189). Käesoleva asja menetlemine uuendati 29.11.2022 (II lk 26). Tsiviilasjas 2-21-3179 lahendati kostja poolt võlgniku pankrotimenetluses 2017.a kokkuleppe alusel tingimuslikult esitatud nõude tunnustamise vaidlus. Nõue oli tingimuslik seoses käesolevas tsiviilasjas lahendatava vaidlusega. Jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei tekkinud võlgnikul kostja ees 2017.a kokkuleppe alusel rahalisi kohustusi (maakohtu otsuse lk 11, I lk 194). Tsiviilasjas 2-213179 ei hinnatud 2017.a kokkuleppes sisaldunud nõude loovutamise tehingu kehtivust.
9.Kohus selgitas 03.01.2023 määruses menetluse seisu, tsiviilasjas 2-21-3179 tuvastatu tagajärgi ja määras eelmenetluse lõpetamise seisuga 20.01.2023 (II lk 40). 23.01.2023 määras kohus asja lahendamise lõpetamiseks tähtajad (II lk 45).
Otsuse põhjendused
10.Kohus leiab, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda alljärgnevaga.
11.Menetluse jooksul muutunud asjaoludest tulenevalt puudub vajadus uurida 2017.a kokkulepet (I lk 129). Samade poolte osalemisel lahendatud tsiviilasjas 2-21-3179 on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et võlgnikul ei tekkinud selle lepingu alusel rahalisi kohustusi kostja ees (vt p 8 eespool). Kuna laenusuhet võlgniku ja kostja vahel polnud, ei saanud 2017.a kokkuleppe alusel toimuda ka vaidlusaluse nõude (tsiviilasja 2-16-12328
esemeks olev võlgniku nõue S. I. vastu) loovutamist. Kohus selgitas seda 03.01.2023 määruses (p 2, II lk 40) ja pooled ei esitanud vastuväiteid.
12.Hagi õigeks lahendamiseks tuleb kontrollida vaid seda, kas 2019.a kokkulepe (võlgniku ja kostja vahel 02.04.2019 sõlmitud ja notar M.-L. P. poolt tõestatud leping, I lk 7) on tagasivõidetav. Hageja ei vaidlusta selle tehingu kehtivust enam muudel asjaoludel (vt 03.01.2023 määruse p 3).
13.Tagasivõitmise alusena tugineb hageja PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 3 sätetele. Kohtule ei ole esitatud asjaolude põhjal teada muid õiguslikke aluseid vaidlusaluse tehingu tagasivõitmiseks. Viidatud normide kohaldamise eelduseks olevate faktiliste asjaolude osas vaidlevad pooled ainult selle üle, kas võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja kas kostja sellest teadis või pidi teadma. Kohus alustab kahjustamise fakti kontrollimisest. Kui kahjustamist ei esinenud, langeb küsimus teadlikkusest iseenesest ära.
14.2019.a kokkulepe p 3.2 kohaselt loovutas võlgnik nõude rahalise tasu eest (I lk 7p). Käsutustehingu hinnaks oli 70 000 eurot, millise summa pidi kostja võlgnikule tasuma samas ettenähtud tingimustel. Tasunõue muutus lepingu kohaselt sissenõutavaks tsiviilasjas 2-16-12328 tehtava kohtuotsuse jõustumisel, kuid mitte hiljem kui 01.05.2019.a.
15.Kostja on võtnud omaks, et pole kokkulepitud tasu võlgnikule maksnud (kostja 02.02.2023 avalduse p 1.2, II lk 46p). Nimetatust ei saa aga iseenesest järeldada vaidlusaluse tehinguga ettenähtud soorituste ebavõrdsust võlgniku kahjuks ehk võlausaldajate huvide kahjustamist. Nõude loovutamine oleks olnud võlgniku võlausaldajaid kahjustav juhul, kui tehingu tulemusel võlgniku varade hulgast välja läinud nõue oli rahaliselt väärtuslikum selle eest tasumisele kuulunud loovutustasust (70 000 eurot) või kui tasu kättesaamine kostjalt oleks olnud objektiivselt raskem võrrelduna loovutatud nõude maksmapanekuga deebitor S. I. vastu.
16.Tsiviilasjas 2-16-12328 kinnitatud kompromissi (Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2019 määrus, I lk 9) kohaselt pidi S. I. maksma 55 000 kuni 60 000 eurot (sõltuvalt tasumise ajast, määruse p 1.1). Käesolevas tsiviilasjas määratud hagi tagamise tulemusel on S. I. kompromissimääruse täitnud 60 000 euro tasumisega 05.02.2021 Rahandusministeeriumi kontole (vt p 2 eespool). Kompromissi vormistamises osalesid esindajatena vandeadvokaadid Martin Kruus ja Martin Traat, kes mõlemad esindavad pooli ka käesolevas menetluses. Käesolevas menetluses ei ole keegi tuginenud sellele, et kompromiss sõlmiti ebamõistlikel tingimustel ehk et nõuet oli tõenäoline panna S. I. vastu maksma soodsamatel tingimustel. Rahalises vääringus oli loovutustasu 70 000 eurot seega võlgnikule ja tema võlausaldajatele väärtuslikum kui loovutatud nõue.
17.Võlausaldajate huve oleks kahjustanud see, kui vaidlusaluse tehingu tulemusel vähenesid nende võimalused rahuldada oma nõudeid võlgniku vastu. Rahalise nõude loovutamine tasu maksmise kohustuse vastu tähendab ühe rahalise nõudeõiguse vahetamist teise rahalise nõudeõiguse vastu. Nagu eespool selgitatud, ei olnud kokkulepitud loovutustasu suurus
võlausaldajate huve kahjustav. Kahjulikkus võis aga väljenduda ka selles, kui tehingu tulemusel omandatud nõude maksmapanek kostja vastu oleks olnud ebatõenäolisem tehinguga loovutatud nõude maksmapanekust. Teisisõnu on küsimus kostja maksevõimes. Hageja pole käesolevas menetluses tuginenud sellele, et vaidlusaluse tehinguga omandatud nõude maksmapanek kostja vastu oli ebatõenäoline või faktiliselt takistatud.
18.Kuigi tegemist on hageja tõendamiskoormise hulka kuuluva küsimusega, esitas kostja faktiväiteid oma maksevõime kohta (02.01.2023 avalduse p 1.6, II lk 31). Kohus pööras hageja tähelepanu vajadusele vastata (03.01.2023 määruse p 5, II lk 40), kuid hageja seda ei teinud. Ainsa põhjendusena soorituste tasakaalutuse väite kohta tugines hageja 2017.a kokkuleppe alusel kostja poolt tehtud tasaarvestuse kehtetusele (20.01.2023 avalduse p 4 10, II lk 41p; 03.02.2023 avalduse p 5, II lk 49p. Kostja 10.04.2019 avaldus tasaarvestamise kohta paikneb toimik I lk 31). Kehtetuks osutunud tasaarvestuse tegemine kostja poolt ei mõjutanud vaidlusaluse tehingu tulemusel võlgniku poolt kostja vastu omandatud rahalise nõude suurust ega selle maksmapaneku võimalusi. Kehtetuks osutunud tasaarvestus oli kostja ühepoolne tegevus, mis toimus ajaliselt pärast vaidlusaluse tehingu sõlmimist ja mis ei saanud mõjutada tehingu tingimusi ehk kokkuleppe sisu. Tasaarvestuse kehtetusest järeldub lepingu rikkumine (loovutustasu maksmise kohustuse täitmata jätmine) kostja poolt, mitte tehingu tingimuste kahjulikkus. Näiteks, kui kostja oleks tasaarvestamise alusel tasunud võlgnikule vaidlusaluse tehingu täitmiseks ühe euro, ei tuleks kokkulepitud soorituste tasakaalu hindamisel võrrelda loovutatud nõude väärtust ainult ühe euroga. Teisiti käitudes ignoreeritaks veel täitmata, kuid täitmisele kuuluvat kohustustust. Tehingu kahjulikkuse väidet tuleb hinnata tehingu tingimuste ja nende maksmapaneku objektiivsete võimaluste kaudu. Hageja on järjepidevalt olnud seisukohal, et tasaarvestus ei kehti (hageja 22.02.2021 avalduse p 1.11-1.15, I lk 108; hageja seisukohad 11.05.2021 istungil, I lk 123; hageja 22.06.2022 avalduse p 3, II lk 1). Sellest lähtuvalt oleks hageja võlgniku pankrotihaldurina saanud ja pidanud tegutsema nõude maksmapanekuks kostja vastu - nõudes kostjalt selle täitmist, vajadusel kohtu kaudu. Hageja tegevusetus ei oma tähendust vaidlusaluse tehinguga kokku lepitud soorituste väärtuslikkuse võrdlemisel. Nagu eespool selgitatud, võiks nõude väärtust mõjutada selle maksmapaneku tegelik takistatus, mille kohta aga käesolevas asjas kohtule faktiväiteid esitatud pole.
19.Hageja poolt tõstatatud küsimused vaidlusaluse tehingu sisuliste eesmärkide väidetava ebaselguse osas (03.02.2023 avalduse p 3 ja 8, II lk 49) on vaidluse õige lahendamise seisukohalt tähendusetud. Tegemist oli vara käsutamise tehinguga, mille tagasivõitmise alused sõltuvad tehingu käigus vahetatud õiguste rahalisest väärtusest.
20.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vaidlusaluse tehingu tulemusel ei vähenenud võlgniku võime täita kohustusi oma võlausaldajate ees. Seega ei kahjustatud tehinguga võlausaldajate huve ja puudub PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise üldine eeldus. Puudub õiguslik alus tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Hagi on alusetu.
21.Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Seega määrab kohus menetluskulud hageja kanda.
22.Kostja menetluskulude nimekirjad on esitatud 11.05.2021 (I lk 130), 04.03.2022 (I lk 166) ja 02.02.2023 (II lk 46). Kostja on tasunud riigilõivu kogusummas 1150 eurot (11.12.2020 määruskaebus 50+ apellatsioonkaebus 1100). Kostja kulud lepingulise esindaja tööle on 7784,4 eurot (18,4 x 130 x 1,2 + 10,3 x 130 x 1,2 + 21,2 x 130 x 1,2). Esindaja töömaht kokku on 49,9 tundi, tunnitasumäär 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja vaidles kostja esindaja töö põhjendatusele vastu 20,9 töötunni osas (10,7+10,2, hageja 17.05.2021 avaldus, I lk 132 ja 10.02.2023 avaldus, II lk 62). Kohus hageja vastuväidetega ei nõustu. Hageja väited põhjendatud töömahu kohta on meelevaldsed, kohtul ei ole põhjust eelistada hageja hinnangut kostja esindaja tegelikule tööajakulule. Menetluskulu põhjendatuse hindamine üksikute toimingute edukuse järgi oleks kohtule põhjendamatult koormav ja piiraks asjatult advokaadi vabadust kliendi huvide kaitsmisel. Selline hindamine saaks tulla kõne alla ainult ilmselgelt alusetute menetlustoimingute tegemise osas, mille esinemist hageja väitnud pole. Hageja esindamiseks kulunud tööaeg on menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt olnud kokku 3897 eurot (6,5 x 150 x 1,2 = 1170, vt hageja 04.03.2022 avaldus, I lk 168 ja 15,15 x 150 x 1,2 = 2727, vt hageja 07.02.2023 avaldus, II lk 52), kusjuures see ei sisalda käesoleva tsiviilasja esimest maakohtumenetlust. Kui hageja vastuväidetega nõustuda, tuleks kostja põhjendatud menetluskuluks lugeda 3120 eurot 20 töötunni eest, mis on vähem hageja enda esindaja töömahust ja töötasust maakohtu esimest menetlust arvestamata. See näitab iseenesest hageja vastuväidete meelevaldust. Kostja esindamiseks objektiivselt vajalik aeg ei ole kohtu hinnangul olnud väiksem hageja esindamiseks vajalikust. Käesoleva otsuse põhjendustest nähtuvalt on asja õigeks lahendamiseks tähendust omavad küsimused olnud väga palju kitsamad kõigest sellest, millele hageja menetluses tuginenud on. Hageja on seega ise teinud ebavajalikke menetlustoiminguid ja põhjustanud kostja menetluskulu asjatu paisumise. Kohus loeb kostja menetluskulud põhjendatuks ja vajalikuks ning mõistab võlgnikult vastava hüvitise 8934,4 eurot (1150 + 77784,4) kostja kasuks välja. Kuna pankrotihaldur osaleb menetluses pankrotivõlgniku asemel ja pankrotivara arvel, kaasnevad menetlusega seotud varalised tagajärjed pankrotivarale ja menetluskulu hüvitis tuleb mõista välja pankrotivõlgnikult. Tegemist on pankrotimenetluse kuluga, mis kuulub pankrotivarast hüvitamisele vastavalt PankrS § 146 lg 1.
23.Kostja taotluse alusel (02.02.2021 avaldus, I lk 103p) ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
24.Hageja vabastati hagilt riigilõivu tasumisest 27.11.2020 määrusega (I lk 66p). Vastavalt TsMS § 190 lg 4 tuleb hagi rahuldamata jätmisel mõista see summa riigituludesse. Juhindudes riigilõivu seaduse §-st 16 ja TsMS § 179 lg-st 1, teeb kohus käesolevaga
ettekirjutuse riigilõivu tasumiseks ja mõistab võlgnikult riigi kasuks välja vähemtasutud riigilõivu 1100 eurot.
25.Juhindudes TsMS § 386 lg-st 4, tühistab kohus 27.11.2020 määrusega (I lk 72) kohaldatud hagi tagamise abinõu ja teeb korralduse kanda M. B.i kontole 60 000 eurot, mis tasuti hagi tagamise määruse täitmiseks 05.02.2021 M. G. poolt Rahandusministeeriumi kontole EE221700017003510302. Kostja palus 21.02.2023 kanda see raha M. B.i kontole EEXXX (II lk 66). TsMS § 390 lg lg 2 ja Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu tagamise tühistamine täitmisele enne selle jõustumist (RKTKm 08.12.2010, 3-2-1-113-10, p 11). Selle ajani jääb 27.11.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamine kehtima. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Mailend kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.