Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

omandiõigus oli näilik, on kostja seda kinnitanud ka oma 28.09.2010. a e-kirjas, milles kirjutas, et Minu nimel olev vara on meie oma 50:50 (XXXX 28.09.2010. a e-kiri). Et kostja ei pea enda omaks jagatud äriühinguid, kinnitab ka tema 21.09.2010. a e-kiri: Võta oma XXXX ja juhi temaga koos harmoonias nii XXXXit kui ka oma elu... Las ta toob oma suurepärase energiaga ja intuitsiooniga sulle kohale rahamäed, millega maksad ära kõik meie kohustused. Ja mina saan siis nautida sellise elu nagu on ÕIGE, et ma ei tee midagi, elan täiena nendest rahadest, mida sina koos XXXXga teed! (XXXX 21.09.2010. a e-kiri). Ka 29.09.2010. a e-kirjas märkis XXXX: Arvan, et kinnisvara võikski jääda minu nimele nii kaua kui kõik ohud möödas ja võtan endale kohustuse, peale seda kui kõik kohustused panga ees on likvideeritud, jagan raha sinuga 50:50 (XXXX 29.09.2010. a e-kiri). Seega on kostja korduvalt kinnitanud, et lepinguga näiliselt jagatud vara on endiselt nende ühine vara ning pooltel puudus tahe vara ühisuse lõpetamiseks, vara jagamiseks ja kogu vara kostjale jätmiseks. Poolte abielulised suhted lõppesid 2010.a varasügisel (augustis/septembris), mil hageja ja kostja asusid eraldi elama. Sellest ajast alates on poolte suhted äärmiselt teravad, mh on kostja korduvalt pöördunud ise või erinevate äriühingute juhatuse liikmena politsei poole hageja vastu kuriteoteateid esitades. Hagejal on andmeid seitsme kuriteoteate kohta, mida kostja on esitanud, aga millises osas ei ole menetlust alustatud või on lõpetatud menetleja algatusel ning millest hageja on teadlikuks saanud alles menetleja määrustest. Siiski, olenemata sellest, et kostja on teadlik, et abieluvaraleping ja ühisvara jagamise leping on tühised ning seda ka ise korduvalt tunnistanud, on kostja esitanud 2014.a hageja suhtes kuriteoteate ka OÜ XXXX juhatuse liikmena tehtud tehingute osas. Nimetatud tehingute uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlus. Kostja kui kannatanu OÜ XXXX Invest juhatuse liikme põhiväiteks kriminaalmenetluses on, et kuivõrd lepinguga oli OÜ XXXX osa jäetud talle, puudus hagejal tehingute tegemiseks osaniku nõusolek. Selline väide ei ole tõene. Olles teadlik tehingu näilikkusest ning heade kommete vastasusest (ehk ka sellest, et pole kunagi saanud OÜ XXXX osa ainuomajaks), on asunud kostja väitma, nagu oleks hageja toime pannud kuriteo. Seetõttu on hageja sunnitud loobuma senisest positsioonist ning vastupidiselt senisele arvamusele, mille järgi tema ja kostja peaksid pigem jätkama oma edasiste eludega ning lõpetama lahutamisega seotud küsimuste lahkamise, pöörduma lepingu tühisuse tuvastamise nõudega kohtu poole. Abieluvaraleping, s.o lepingu punkt 1.2.1. varaühisuse lõpetamise kohta on näilik ja seega tühine TsÜS § 89 lg 1 ja 2 alusel. Lepingu sõlmimisega soovisid pooled jätta üksnes mulje, et varaühisus on lõpetatud ja hagejale ei kuulu lepingus nimetatud vara (st, et varast kuulub nendevahelise lepingu alusel kostjale). Tegelikkuses pooled sellist õiguslikku tagajärge saavutada ei soovinud, mida on korduvalt kinnitanud ka kostja ise. Poolte tahe ei olnud suunatud varaühisuse lõpetamisele ja kogu vara kostjale jätmisele, vaid üksnes kolmandate isikute jaoks vastava mulje loomisele, eesmärgiga välistada XXXX võimaliku vastutuse korral sellest tulenevate XXXX kohustuste täitmine lepingus jagatud vara, s.o poolte ühisvara arvelt. Kuivõrd pooltel puudus tegelik tahe varaühisuse lõpetamise kokkuleppe sõlmimiseks ning leping on sõlmitud üksnes õigusnäivuse saavutamiseks, on abieluvaralepingu punkt 1.2.1 tühine TsÜS § 89 lg 1 alusel, s.o on näilik. Varaühisuse varasuhe ei ole tegelikult lõppenud ning kehtib edasi. Ühisvara jagamise leping, s.o lepingu 2. peatükis sisalduvad kokkulepped (punktid 2.3-2.6 ning 4. peatükis sisalduvad asjaõiguskokkulepped) on tühised TsÜS § 89 lg 1 ning TsÜS § 87 rikkumise tõttu. Lepingu punktides 2.1.1. kuni 2.1.16 ja punktides 2.1.21 kuni 2.1.26 nimetatud kinnistute ja korteriomandite osas tuleb arvestada, et AÕS § 641 lg 1 järgi on kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Samuti peavad kohustus- ja käsutustehingud olema notariaalsed AÕS § 120 lg 1 ning § 119 lg 1 järgi. Seega on kinnisasjade kehtiva omandiõiguse ülemineku eelduseks kehtiva kohustus- ja käsutustehingu sõlmimine. ÄS § 146 lg 3 järgi on osa omandiõiguse

üleminekuks samuti vajalikud notariaalses vormis kohustus- ja käsutustehingu sõlmimine. Seega on ka lepingu punktides 2.1.27 kuni 2.1.34 nimetatud osaühingute osade ülemineku eelduseks kehtiva kohustus- ja käsutustehingu sõlmimine. Leping sisaldab oma olemusel mitut erinevat õiguslikku tehingut: alates 01.07.2010. a on abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu õiguslikuks eelduseks sõnaselgelt varaühisuse lõpetamise kokkuleppe sõlmimine abikaasade vahel. PkS § 26 lg 1 järgi ei saa abikaasa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes. Abikaasal ei ole õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist. PkS § 37 lg 1 järgi jagatakse ühisvara varaühisuse lõppedes. Seega ilma varaühisuse lõpetamise kehtiva kokkuleppeta ei ole võimalik kehtivalt kokku leppida selles, kellele abikaasadest milline konkreetne ühisvaraks olnud ese jääb (ehk ühisvara jagada). Ilma varaühisuse lõpetamiseta kehtib edasi varaühisuse režiim ja abikaasad ei saa oma osa ühisvarast käsutada, sh teisele abikaasale üle anda. Ülaltoodud põhjustel, s.o näilikkuse tõttu on tühine abikaasade vahel kokku lepitud varaühisuse lõpetamise kokkulepe. Arvestades varaühisuse varasuhte edasikehtimist ning abieluvaralepingu punkti 1.2.1. tühisust ei saa olla kehtivad ka lepingu 2. peatükis sõlmitud kokkulepped ühisvara jagamise kohta. Poolte vahel sõlmitud ühisvara jagamise kohustustehing on nii näilik TsÜS § 89 lg 1 tähenduses kui ka vastuolus seadusega TsÜS § 87 tähenduses. Ülal viidatud PkS § 26 lg 1 ning PkS § 37 lg 1 järgi puudub abikaasal õiguslik võimalus teha tehinguid tema osaga ühisvaras enne varaühisuse kehtivat lõpetamist, s.o tal puudub käsutusõigus. PkS § 26 lg-s 1 sätestatud rikkumise (abikaasa osa ühisvarast käsutamine enne varaühisuse lõpetamist) tagajärjena näeb seadus üheselt ette tehingu tühisuse samas sättes endas: abikaasa ei saa vara selliselt käsutada. Käsutusõiguse puudumise tõttu ei saanud pooled sõlmida ka kehtivaid asjaõiguslepingud ühisvara jagamise kohta, mistõttu on tühised ning õiguslike tagajärgedeta ka ühisvara jagamise lepingu punktides 2.3-2.6 sisalduvad kokkulepped ning 4. peatükis sisalduvad asjaõiguskokkulepped. Vastuolu tõttu TsÜS §-ga 87 ning PkS §-dega 26 lg 1 ja PkS § 37 lg 1 on tühised on ühisvara jagamist puudutavad käsutustehingud. Hageja palub nimetatud tehingute tühisuse kohtul tuvastada. Alternatiivselt isegi juhul, kui asuda seisukohale, et leping ei ole tühine näilikkuse tõttu (mis hageja hinnangul arvestades eeltoodud asjaolusid vaieldamatult nii on), siis on lepingus sisalduv varaühise lõpetamise, ühisvara jagamise kohustus- ning käsutustehingud tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel selle heade kommetega vastuolu tõttu. TsÜS § 86 lg 2 p 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja sõlmis abieluvaralepingu (varaühisuse lõpetamise kokkuleppe) ja ühisvara jagamise lepingu üksnes kostja ettepaneku tulemusena, kiirustades, juba ülejärgmisel päeval sellele eelnenud läbiotsimise ja tema vara konfiskeerimise ajendil seetõttu, et kartis perekonna ühisest varast ilma jäämist. Lisaks eelnevale on ilmselgelt vastuolus heade kommetega, st eksib õiglaselt ja ausalt mõtlevate isikute õiglustunde ja väärtushinnangute vastu vaidlusaluse tehingu eesmärk – võimalikust vastutusest tulenevate kohustuste täitmise välistamine poolele kuuluva vara arvelt. Samuti on poolte kohustused tasakaalust ebaproportsionaalselt väljas. Seega tuleneb vaidlustatava lepingu heade kommete vastasus juba selle lepingu sõlmimise ebamoraalselt ja ausalt ning õiglaselt mõtlevate isikute õiglustunde vastasest eesmärgist. Lepingust nähtuvalt on jagatud sisuliselt kogu poolte ühisvara selliselt, et kogu lepinguga reguleeritud vara jäi kostjale. Seejuures on lepingu punktis 2.6 välistatud ka kostja poolt hagejale igasuguse hüvitise maksmine enamsaadu arvelt. Ühisvara jagamise lepinguga jäi reguleerimata teisejärguline osa poolte ühisvarast. Seega sisuliselt on kostja saanud kogu poolte ühisvaraks olnud vara omanikuks ilma selle eest hagejale midagi tasumata, hageja seevastu on aga kõigest ilma jäänud. Üldjuhul ning ka tulenevalt PKS § 37 lg-st 3 jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades. Arvestades, et lepinguga kostjale jäetud vara, st ühisvara väärtus oli lepingu kohaselt 2 920 000 krooni, so 186 622 eurot,

oleks hageja pidanud saama sellest ca pool, s. o 93 311 eurot. Lepingust nähtuvalt ei saanud aga hageja üldse midagi. Teisisõnu on kostja saanud endale sisuliselt kogu poolte abielu jooksul omandatud ühisvara ilma igasuguse kohustuseta seda mistahes ulatuses hagejale hüvitada, hageja aga ei ole saanud kogu ühisvara kostjale jätmise eest midagi. Seega tuleb asuda seisukohale, et leping on tehtud hagejale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja pidi teadma, et tehing tehti sundolukorras, arvestades asjaolu, et 03.09.2012. a tsiviilasjas nr 2-12-25459 esitatud vastuses on kostja ise kinnitanud, et vara jagamise ja kogu ühisvara kostjale jätmise kokkulepe sõlmiti üksnes võimalikest rikkumistest tuleneda võiva vastutusega kaasnevate tagajärgede vältimiseks. Hageja nõuded on tuvastada 08.07.2010.a sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe kohustus- ja käsutuslepingu tühisus. Kostja vastuväited Kostja XXXX oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja arvates on hagi esitamine ajendatud asjaolust, et kostja keeldus hageja kui kriminaalasjas kahtlustatava kompromissettepanekust. 22.05.1986.a sõlmisid hageja ja kostja Tallinna Perekonnaseisuametis abielu. 08.07.2010.a sõlmisid hageja ja kostja Tallinna notar Marika Rei notaribüroos abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, mille juriidilist tähendust mõistsid mõlemad pooled, kui kinnitasid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe oma allkirjadega. Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga „väidetavat“ abieluvaralepingut ja ühisvara jagamise kokkuleppet. Samuti oli nimetatud abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmitud hageja enda vabal tahtel, mida kinnitab ka hageja enda seisukoht Harju Maakohtusse 02.07.2012.a esitatud abielu lahutuse hagi p 2.4, et hageja hinnangul räägib abielu lahutamise poolt ka tõik, et abikaasad on 08.07.2010.a jaganud kogu ühisvara. Hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale. Pärast abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist 08.07.2010.a hakkas hageja kuritegelikul teel ajavahemikus 29.10.2010.a – 04.02.2011.a omastama kostjale kuuluvate äriühingute OÜ XXXX, OÜ XXXX ja OÜ XXXX vara, mille osas on kostja esitanud õiguskaitseorganitele kuriteoteated. Hageja esitas 02.07.2012.a Harju Maakohtusse teistkordselt (esimese hagi (tsiviilasi nr 2-1149690) esitas hageja novembris 2011.a, kuid hagi jäeti läbivaatamata, kuna hageja ei ilmunud kohtusse) hagi (tsiviilasi nr 2-12-25459) kostjaga abielu lahutamiseks. Hagi p 2.4 nähtub, et hageja hinnangul räägib abielu lahutamise poolt ka tõik, et abikaasad on 08.07.2010.a jaganud kogu ühisvara. Hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale. Selline hageja seisukoht abielulahutamise hagis kinnitab veenvalt, et hageja poolt käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi on alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta läbivaatamata. Hageja ja kostja abielu lahutati 27.09.2012 Harju Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-25459, mis jõustus 12.11.2012.a. Hageja seisukoht, et OÜ XXXX sisulise juhtimisega tegeles hageja, on ebaõige. OÜ XXXX sisulise juhtimisega tegelesid kostja ja hageja koos kuni 22.11.2010.a, kui hageja volitused lõppesid. Hageja seisukoht hagis, et lahuvara leping sõlmiti vara ohtusattumise välistamiseks. on paljasõnaline, kuna hageja ise kinnitab Harju Maakohtusse 02.07.2012.a esitatud abielu lahutuse hagi p 2.4, et hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale. Hageja ise kinnitab Harju Maakohtusse 02.07.2012 esitatud abielu lahutuse hagi p 2.4, et hageja hinnangul räägib abielu lahutamise poolt ka tõik, et abikaasad on 08.07.2010 jaganud kogu ühisvara. Hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale. Hageja õiguslikud põhjendused hagi esitamise alusena ei ole asjakohased, kuna hageja on kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Kostja arvates on hagi aegunud. Kostja palub kohaldada hageja nõudele aegumist või aegumise kohaldamata jätmisel, jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused ja järeldused

Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 1) Aegumise küsimus Hageja nõue on tuvastada poolte vahel 08.07.2010.a sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe kohustus- ja käsutuslepingu tühisus. Kostja väitel on hageja nõue aegunud. Kostja seisukoha kohaselt tuvastusnõuded küll reeglina ei aegu, kuid aeguvad nõuded, milles nõutakse teo tegemist või sellest hoidumist ehk nõudeõigused. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsMS § 368 lg 1 kohaselt hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Hageja on käesoleval juhul esitanud tuvastushagi. Tuvastushagile aegumist ei kohaldata. Seega jätab kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. 2) Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevates asjaoludes: - Poolte abielu kestis 22.05.1986.a kuni 12.11.2012.a. - Pooled sõlmisid 08.07.2010.a Tallinna notar Marika Rei juures abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe. Muuhulgas leppisid pooled kokku lõpetada nende vahel kehtiv varaühisuse varasuhe ja kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhe. Varaühisuse varasuhte lõpetamisel hagejale vara ei jäänud ja kostjale jäi 22 kinnistut, 8 äriühingu osalused ja kaubamärk. - Enne 08.07.2010.a lepingu sõlmimist toimus pooltele kuuluva OÜ XXXX kontoris, kus töötas peamiselt hageja, läbiotsimine seoses OÜ XXXX poolt nõustatava kliendi maksumenetlusega. Läbiotsimist teostasid Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet, kaasa viidi arvuti, mis sisaldas informatsiooni OÜ XXXX klientide kohta. - Poolte abielulised suhted lõppesid 2010.a augustis/septembris. 3) Tehingu näilikkus 3.1 Hageja väitel oli pooltevaheline 08.07.2010.a sõlmitud abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe sõlmitud näilikult. Maksu- ja Tolliamet ja Politsei- ja Piirivalveamet teostasid juulis 2010.a pooltele kuuluva OÜ XXXX kontoris läbiotsimise ja hageja arvuti konfiskeeriti. Hageja ei olnud kindel, kas arvutis sisalduv informatsioon võib kaasa tuua tema isikliku vastutuse ja vara ohtuseadmise välistamiseks tundus mõistlik kirjutada vara naise (kostja) nimele. Kokkulepe sõlmiti selleks, et välistada perekonna vara ohtuseadmine. Hageja arvates on pooltevaheline abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe tühine, kuna oli sõlmitud näiliku tehinguna. Hageja kartis, et võimuorgani saavad arvutist informatsiooni, mis toob kaasa hageja isikliku vastutuse ja kahjustab poolte ühisvara. Kostja ei kinnitanud hageja väidet. Kostja väitel sõlmiti leping selleks, et jagada poolte abielu ühisvara ning sõlmida varalahususe leping. Seda on ka hageja ise eelnevalt korduvalt kinnitanud, kaasa arvatud pooltevahelise abielu lahutamise tsviilasjas nr 2-12-25459. 3.2 PkS § 59 lg 1 p 1 kohaselt võivad abikaasad omavahelise kokkuleppega lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad ja lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Lepingu punktiga 1.2.1 on pooled otsustanud lõpetada nende vahel kehtiva varaühisuse varasuhte ning kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhte. Poolte põhiline vaidlusese on, kas nendevaheline tehing oli tegelik või näilik.

Näiliku tehingu puhul pooltel ei ole tegelikult tahe tehingut teha ja nad soovivad kas varjata mingit muud tehingut või jätta kolmandatele isikutele mulje tehingu olemasolust. Hageja väitel oli poolte varjatud tahe suunatud sellele, et kolmandate isikute, hageja võimalike võlausaldajate jaoks jätta mulje, et vara on jagatud. Kostja väitel oli tema tahe suunatud sellele, et jagada abielu ühisvara ning luua poolte varalahusus. 3.3 Tõenditest on hageja esitanud kostja poolt 03.09.2012.a tsiviilasjas nr 2-12-25459 esitatud vastuse kohtule, millise kohaselt “ ettepaneku kostjale ühisvara jagamiseks lepingus märgitud viisil tegi hageja ja seda põhjusel, et tal võib olla suuri kohustusi Maksuameti ees ...“ . Samuti on tõendina esitatud kostja 28.09.2010.a e-kiri hagejale, millise kohaselt „minu nimel oleva vara on meie oma 50:50“ ja 21.09.2010.a e-kiri hagejale „Võta oma XXXX ja juhi temaga koos harmoonias nii XXXXit kui ka oma elu... Las ta toob oma suurepärase energiaga ja intuitsiooniga sulle kohale rahamäed, millega maksad ära kõik meie kohustused. Ja mina saan siis nautida sellise elu nagu on ÕIGE, et ma ei tee midagi, elan täiena nendest rahadest, mida sina koos XXXXga teed!„ ning 29.09.2010. a e-kiri hagejale „Arvan, et kinnisvara võikski jääda minu nimele nii kaua, kui kõik ohud möödas ja võtan endale kohustuse, peale seda kui kõik kohustused panga ees on likvideeritud, jagan raha sinuga 50:50“. Hageja arvates on kostja eeltooduga korduvalt kinnitanud, et lepinguga näiliselt jagatud vara on endiselt nende ühine vara ning pooltel puudus tahe vara ühisuse lõpetamiseks, vara jagamiseks ja kogu vara kostjale jätmiseks. Kohtu seisukoht on, et ükski hageja poolt esitatud tõend ei tõenda, et poolte vahel 08.07.2010.a sõlmitud tehing oli näilik. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et tema soovis varaühisuse lõpetamist ja lahusvara lepingu sõlmimist põhjusel, et välistada poolte ühisvara „ohtusattumine“. Sel põhjusel jagasid pooled vara nii, et kogu reaalset väärtust omav vara jäi kostjale. Kostja e-kirjadest hagejale selles, et tema nimel olev vara jaguneb poolte vahel võrdselt ja et peale „ohu möödumist“ jagatakse raha võrdselt, ei ole piisavad tõendamaks poolte muud tahet lepingu sõlmimiseks, kui see tahe, mida pooled lepingu sõlmimisel avaldasid. Kohtu arvates iseenesest asjaolu, et pooled sõlmisid varalahususe lepingu selleks, et abielu ühisvara väärtust säilitada ka juhul, kui hageja peaks mingil põhjusel kandma isiklikku varalist vastutust, ei välista poolte tahet ka tegelikult vara jagada. Vastupidi, kohtu arvates see oligi hageja poolt üks põhjustest, miks hageja soovis varaühisust lõpetada. Kohtu järeldust toetab ka fakt, et kogu ühisvara (22 kinnistut, 8 äriühingu osalused ja kaubamärk jäid kostjale). Samuti on hageja tsiviilasjas nr 2-12-25459 kinnitanud, et pooled soovisid vara jagada. Asjaolu, et pooled asusid kuu-kaks peale varalahususe lepingu sõlmimist eraldi elama, kinnitab, et mõlema poole tahe oli suunatud varalahususe loomisele. Pooled on teostanud varaühisuse lõpetamisel nii kohustustehingu kui ka käsutustehingu, vara on ka registrites kantud kostja nimele. Selline tegevus kinnitab poolte tahet varaühisus lõpetada. Riigikohtu 28.01.2015.a lahendi nr 3-2-1-141-14 kohaselt „üksnes see, et notariaalne müügileping on näilik, ei muuda aga näilikuks osa üleandmisele suunatud käsutustehingut. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest“. Eeltoodust tulenevalt ka juhul, kui pooltevaheline kohustustehing oleks näilik, ei ole näilik nendevaheline käsutustehing. Kohtu arvates ei olnud näilik ka kohustustehing ning hageja ei saa nõuda tehingu tühisuse tuvastamist näilikkusele tuginedes. 4) Tehingu vastuolu heade kommetega Hageja esitas nõude, et juhul, kui asuda seisukohale, et leping ei ole tühine näilikkuse tõttu, siis on lepingus sisalduv varaühisuse lõpetamise, ühisvara jagamise kohustus- ning käsutustehingud

tühised selle heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 2 kohaselt. Hageja väitel on leping tehtud temale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna kogu lepinguga reguleeritud vara jäi kostjale ja lepingu kohaselt on välistatud kostja poolt hagejale igasuguse hüvituse maksmine enamsaadu arvelt, hageja ei omandanud lepingu tulemusel ühtegi õigust, vaid ainult kohustused. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine ja lg 2 p 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Pooled avaldasid 08.07.2010.a tehingu sõlmisel tahet vara jagamiseks ja varalahususe tekitamiseks. Kohtu seisukoht on, et tehingu mõlemad pooled on täisealised teovõimelised isikud, kellele pidi igati arusaadav olema, millise tehingu sõlmimisele nende tahet on suunatud. Kohus käsitles eelnevalt, et poolte tahe oli suunatud just sellise varalahususe sõlmimisel, et kostja omandab kogu jagatava vara. Seega on pooled väljendanud oma tahet ja selle teostanud. Kohus tuvastas, et poolte tahe oli jagada vara viisil, nagu see ka tegelikult jagati. Riigikohtu 25.09.2013.a lahendi nr 3-2-1-83-13 kohaselt peab kohus juhul, kui üks pool tugineb tehingu tühisusele vastuolu tõttu heade kommetega, tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast. Poolte vahel sõlmitud ühisvara jagamise leping, millise kohaselt kogu jagatav vara jääb kostjale, on soorituste poolest ebavõrdne. Tõendatud ei ole aga hageja sundolukord lepingu sõlmisel. Kogutud tõendite põhjal sõlmis hageja varalahususe lepingu vabatahtlikult, isikliku varalise vastutuse välistamiseks ja poolte ühisvara väärtuse säilitamiseks. Kogutud tõenditest nähtuvalt oli hageja eesmärk välistada tehinguga võimalikku varalist vastutust võimalike tulevaste varaliste nõuetega isikute ees. Seega ei saa hageja nõuda tehingu tühisuse tunnustamist tuginedes tehingu vastuolule heade kommetega. Eeltoodust tulenevalt ei esine aluseid abieluvaralepingu ja ühisvara kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks ei tehingu näilikkuse ega ka tehingu vastuolu tõttu heade kommetega. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS 177 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus määras kohtuistungil pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja eistas menetluskulude nimekirja ja taotles menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Kostja nimekirja ei esitanud ja kulude rahalist kindlaksmääramist ei taotlenud. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda ja kostja ei ole taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.