2-16-1197/8 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-16-1197 Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10). Ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikuld teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused Hageja esitas 25. jaanuaril 2016 hagiavalduse elatise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja seadusliku esindaja XXX ja XXX ühine laps XXX sündinud 30. detsembril 2000. Tallinna Linnakohus on 30. novembri 2005. a määrusega tsiviilasjas nr 2/19-23974/05 kinnitanud kompromissi, mille kohaselt kohustus kostja 1. jaanuarist 2006 tasuma hagejale igakuiselt 2000 krooni s.o 127 eurot 82 senti. 1. jaanuarist 2016 on elatise miinimummäär 215 eurot. Hageja nõuab elatist täisealiseks saamiseni või põhi, kesk- või kõrghariduse omandamiseni koolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem, kui 21aastaseks saamiseni. Kostja vastuväited Kostja märgib, et ta on nõus, et peab oma alaealise lapsele ülalpidamist andma, aga kostja rõhutab seda, et ta pidevalt andis hageja seaduslikule esindajale sularaha lapse ülalpidamiseks ning kandis raha ka hageja seadusliku esindaja arveldusarvele. Kostja leiab, et juhul, kui ta peab hakkama maksma elatist miinimummääras, võib see põhjustada kostjale majanduslikke probleeme. Kostja sissetulek on 500 eurot kuus, tema igakuiseks püsikohustuseks on laenumakse AS-le Swedbank 209 eurot 87 senti kuus, tema pere keskmine kulu on umbes 250 eurot kuus ning see näitab seda, et vaba raha kostjal üldse ei jää sõltumata sellest, et ta tunnistab oma kohustusi. Kostja on nõus tasuma elatist 150 eurot kuus. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. Käesoleva asja hind on 1935 eurot. Kohus leiab, et asja võib lahendada lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi 2(5)

2-16-1197 menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 139 järgi on 1. jaanuarist 2016 töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest 1/2 on 215 eurot Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et XXX on XXX isa. Hageja seadusliku esindaja XXX ja kostja XXX ühine laps XXX on sündinud 30. detsembril 2000 (tl 10). Hageja märgib, et kostja on tasunud elatist 30. novembri 2005. a määruse alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista alates 25. jaanuarist 215 eurot. Kostja märgib, et miinimumsummas elatise maksmise korral ei jää kostjal vaba raha üldse sõltumata sellest, et ta tunnistab oma kohustusi. Kostja sissetulek on 500 eurot kuus, tema igakuiseks püsikohustuseks on laenumakse AS-le Swedbank 209 eurot 87 senti kuus ning tema pere keskmine kulu on umbes 250 eurot kuus. Hageja leidis vastuses kostja vastusele, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Töölepingu lisa ei tõenda kostja finantsolukorda. Asjaolu, et kostja elab vabaabielus ja tema elukaaslasel on laps, ei ole asjakohane selles menetluses. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Praeguses asjas ei ole kostja esile toonud, et ta on töövõimetu või et temal on teine laps, kes vajab samuti tema ülalpidamist.

2-16-1197 Kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult osaliselt põhjendatud. Kohus jätab hagi rahuldamata elatise nõudes pärast hageja täisealiseks saamist ning mõistab kostjalt elatise välja vaid kuni hageja täisealiseks saamiseni. Riigikohus on 19. oktoobri 2015. a määruses nr 3-2-1-119-15 punktis 13 ühtse kohtupraktika kujundamiseks märkinud, et kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tekib vanemal PKS § 97 p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu PKS § 120 lg 1 järgi tema hooldusõiguslik vanem. Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal PKS § 97 p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte. PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue on iseseisev nõue, mitte n-ö PKS § 97 p 1 järgse nõude jätk. Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad PKS § 97 p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda saada. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Hageja lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova esitas 15. märtsil 2016 menetluskulude nimekirja, mille järgi ta palub kostjalt XXX hageja XXX kasuks välja mõista menetluskulud 150 eurot (1,5 tundi) hagiavalduse ettevalmistamise ja kohtusse esitamise eest ning 75 eurot (45 min) hageja seisukoha esitamise eest kostja vastusele. Kohus leiab, et menetluskulude nõue on põhjendatud osaliselt. Elatise suurendamise nõudes hagiavalduse esitamine ei ole õiguslikult keerukas ega aeganõudev. Kohtu kodulehel on täidetav hagiavalduse vorm lapsele elatise väljamõistmiseks, mille esitamisest piisab. Kindlasti ei saa elatise hagi esitamisele kuluda koos asjaoludega tutvumisega üle ühe tunni. Seega rahuldab kohus õigusabikulu väljamõistmise taotluse 1 tunni ja 45 minuti, s.o 175 euro ulatuses. Hageja lepinguline esindaja on palunud mõista kostjalt hageja kasuks viivised menetluskulude summalt mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Kohus selgitab hageja esindajale, et selliselt menetluskulude viivise väljamõistmist tsiviilkohtumenetluse seadustik siiski ette ei näe. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ilmselt pidanud silmas TsMS § 177 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest 4(5)